Sissekanne nr. 252

Päevad - hella kuni 1134? või umbes nii..

Keegi ei näe sind vihma käes nutmas.. Eriti, kui sa üksi oled..

Hey.. Sorri.. jah, ma tean, et ma lubasin juba 9. august teile (vb isegi sulle) kirjutada. Well.. ma ei oska veel ajas tagasi rännata, nii et peate leppima sellega, et ma ei kirjutanud teile. Ilmselt ei kirjutaks praegu ka, aga absoluutselt kõik Tartu lokaalid on liiga kuumad minu jaoks. Nagu reaalselt, ma higistaks end surnuks, kui ma peaks mõnes lokaalis liialt aega veetma. Ja kuna ma olen tegelikult küllaltki arg inimene, siis ei julenud ma ka mingisse lambisesse võõrasse punti sulanduda.. Oh well.. Ärme mitte kunagi uuesti proovi..

Päevamõtted:

Nagu reaalselt. Iga kord, kui mingi sotsiaalne üritus on, lähen ma kohale, pettun ja siis ütlen endale: "never again, ma ei viitsi pettuda".. ja siis lähen järgmisele üritusele.. Ma kunagi olin sotsiaalne olend.. Ja ma ei oska seda taastada. Ma tahaks olla jälle see jobu, kes võhivõõrastega juttu puhuma asub ja tänaval inimestele silma vaatab, aga miski minu sees keelab seda. Ma ei ole nii ammu võõraste inimestega suhelnud, et ma ei oska enam. Kui mul ei ole sinust midagi vaja või kui ma ei hooli sinust (ja olgem ausad, selle tõenäosus on naeruväärselt madal. Tõenäosus on, et ma ei hooli sinust. Mu iga sissekannet vaatab ~100 inimest või mu ema ~100 korda ja ma hoolin 10'st kuni 30'st inimesest. Tõenäosus, et sust hoolin? 10-30% sõltub, milliseid allikaid uskuda. Mitte et ma teistele halba tahaks, aga ma ei looda obsessiivselt, et sul ülemäära hästi ka läheb.), siis ma ei näe pointi sinuga suhtlemisel. Ja jah, ma tean, et see suht välistab uute sõprade tekke, aga teie võite ju edasi üritada.

Ma olen üht mõtet juba paar nädalat seedinud ja paar tuhat korda ümber sõnastanud. Kui ma oleks eelmine nädal seda ühel neljast järjestikusest päevast kirjutanud teile, oleks see hoopis erinev. See oli alguses andestust paluv, siis süüdistav, siis lihtsalt nukker ja siis neutraalne. Või umbes enamvähem need alternatiivid. Aga mis seal ikka siin see siis on:

Jah, selle suve alguses oli mul "pisike" mental breakdown. Lihtsalt järsku kuhjusid kümned väikesed asjad üksteise otsa ja lumepall hakkas veerema. Mu ajul on rumal komme talletada negatiivset. Ja siis iga halb asi jääb sinna ääretult kauaks ajaks. Ja siis oli asi, mida mulle kogu aeg meelde tuletatakse. Ma tegin kogemata vähemalt ühele neiule haiget. Ma arvan, et seda on mulle kümned inimesed kümnetel kordadel öelnud. Ja ometi, ma tahtsin vaid seda, et keegi haiget ei saaks. Ja kõige lollem on see, et see oleks võinud ükskõik kes ja kui mul oleks olnud natuke enam aega, poleks keegi seda tähelegi pannud. Ma armusin ideesse mitte inimesse. See oleks võinud olla ükskõik, kes kui keegi teine oleks mulle enne või tihedamini naeratanud. Ma armun iga 7 sekundi tagant. Ma armun poemüüjasse, kes naeratab, tänaval vastutulevasse võõrasse, kes tere ütleb, internetist leitud animategelasse, kes naeratab, tänaval suvalisse inimesse, sest ta on punapea jne. Ja siis on vaid üks võimalik tegutsemisviis. Jookse peitu, sest kunagi ammu veensin ma end ära, et ma ei ole armastust väärt. Ja isegi inimesed, kellel ei ole mingit põhjust minusse armuda, lõikan ma koheselt välja. Ma pigem olen igavesti üksi, kui saan haiget. Ja siis kevadel.. Noh, kool, rahvatants, sõbrad, sõltuvus, temasse armumine ja kõik muud asjad tekitasid korraga olukorraga, kus lumepall oli suurem kui mina. Võibolla suurem kui kunagi varem. Ja siis ma lihtsalt surin selle all. See oli mulle endale kohutav ja ma isegi ei kujuta ette, kui halb see teile oli, eriti kui te isegi midagi valesti ei teinud. Aga ära aja seda vabandusega sassi, selle idee mõte ei ole vabandada, sest see ei ole minulik. Reaalselt viimane vabandus minu elus sai kirjutatud kellegi teise poolt, sest see keegi teine tahtis, et ma vabandaks. Ja nüüd, kui ma tunnen end jälle peaaegu inimesena, leian, et kui mul oleks võimalus midagi muuta, siis ma ei teeks seda. Ma arvan, et selletõttu on minu elus juures üks võrratu inimene, paar kogemust ja see on seda väärt, et ma natuke katki olin..

Korduvalt on mulle ka ette heidetud, et ma teen seda kõike draama pärast. Aga ei, ausalt ma olin katki. Ma võibolla, aga võibolla mitte ei suutnud millelegi keskenduda ja tahtsin lihtsalt mitte midagi teha. Ma võibolla, aga võibolla mitte nutsin end korduvalt magama. Ma võibolla, aga võibolla mitte otsisin abi piimast, alkoholist ja üksindusest. Ma võibolla, aga võibolla mitte üritasin end tappa. Ma võibolla, aga võibolla mitte üritasin seda mitmel korral. Ma võibolla, aga võibolla mitte lõikasin endale veeni ja valetasin, et kass küünistas. Ma võibolla, aga võibolla mitte olen ikka veel natuke katki. Ma võibolla, aga võibolla mitte teen selle sissekandega asju hullemaks, aga mis seal ikka yolo. Ja kui ma enese teadmata, tegingi seda vaid draama pärast, siis ma sain hästi hakkama. Pole olnud päeva, millal mulle seda vähemalt kaudselt etteheidetud pole. Mingid asjasse mittepuutuvad saarlane ja pärnukas rääkisid sellest omavahel ja üleüldse tundub see breakdown olema minu 2016 suve suursündmus. Yeah, üleootuste mõnus tunne on, kui sulle asju etteheidetakse või sind lausa terrorismis süüdistatakse. Yeah, meelega tekitaks selliseid asju oma ellu.. Väga hea meelega..

Aga ei. Ma hakkan enda elus positiivseid asju otsima. Ja kui ma neid niisama jobu olles ei leia, siis hakkan neid ise tegema. Näiteks, ma olen nüüd Tartus. Ja kui usaldada internetti, siis on siin 17 ja pool korda enam inimesi. 17 ja pool korda suurem võimalus leida keegi, kelle seltskonnas ma aega veeta tahan. Kuskile Tartu kesklinna tuleb lauamängukohvik, kus ma võimalusel ilmselt suure osa oma ajast veeta kavatsen. Siis ka muudel viisidel kavatsen leida ehk mõned inimesed, kes on näiteks nõus D&D müütilises maailmas chillima. Also, mu ellu naaseb rahvatants ja ehk tuleb sealtki midagi positiivset. 

D&D'st rääkides. Hiljuti tuli fbs juttu DM olemisest ja mul on teile küsimus.. Miks te eeldate, et midagi on raske, kui te seda proovinudki pole. DM olemine ja ruubiku-kuubik tunduvad viimasel ajal olema minu elus ülilihtsad asjad, millega keegi hakkama ei saa. Ja tõesti pean tunnistama, et mõlemad nõuavad alguses natuke kannatust ja aega. Aga mina sain ju mõlemaga hakkama. Oma muu elu kõrvalt. Andsin mõlemale umbes kolm õhtut vaikset nokitsemist ja vähekest googeldamist. Sain küllaltki alguses mõlema põhimõtted selgeks. Ja siis järgneva nädala jooksul suutsin ma endki üllatada. Alustame kuubikust. Inimesed minu ümber vaatavad mind kui võlurit, kui ma keerutan käes üht maailma loogilisemat mänguasja. 6 liikumatut keset, 8 omavahel vahetatavat nurka ja 12 omavahel vahetatavat külge. 6 keset, mis annavad suuna, 12 külge, mis sobivad vaid 1 kindlal moel ja 8 nurka, mis sobivad samuti vaid 1 moel. See ei ole maagia. Ja kui mul kulus alguses suurem osa päevast, et koos interneti abiga see ära lahendada, siis nüüd on isiklik mõõdetud rekord 1:20. Usun, et pärisrekord on küllaltki kiirem, sest mu käed värisesid suht hullult, kui sellega mängisin. Ja siis DMimine. Internet on täis soovitusi, valmis rännakuid jne, võta mõni ja jooksuta seda. Tuleb probleem, siis lahenda see. Sinu mäng, sinu reeglid. Kui muud moodi ei jookse asjad soovitud kujul, siis kasuta jumala kätt ja vii asi korda. Ja peamine, ürita asju nautida.

Ah jaa. Olen nüüd ka purki kusnud. Mitte küll meelelahutuslikel põhjustel, aga just see oli minu arstliku komisjoni kõige kummalisem seik, samuti on see põhjus, miks mind seekord vastu ei võetud. Tuleb välja, et mul on võibolla mingi neeruhaigus.. Kuna nüüd ravile määrati, tuleb järgmiseks korraks midagi välja mõelda, sest see arstlik komisjon läks küll liiga napilt. Miljon aastat kulub ilmselt enne kui ma vabatahtlikult tahan kaitseväkke minna. Igal juhul, komisjon on totaalne mõttetus. Käid arsti juurest arsti juurde suurema osa päevast. Või noh, olgem ausad, 2 min arstiga, 30 min järjekorda. Ja kõige selle lõpus öeldakse, et saad 10€. Mmmm, kui mul oleks valik, siis ma oleks nõus palju kõrgemat hinda maksma, et mitte sinna minna. Aga noh, mis seal ikka.. Kui kaitsevägi on kasvõi pooleldi nii mõttetu, kui sellele eelnev arstlik komisjon, siis ma küll seda ei oota..

Tegelt, mul oleks vist mõned mõtted veel, mida teile rääkida, aga kell on 1:26 ja ma avastasin, et mul on homme kell 8:15 kool. Yeah, täpselt nii valmis ma olengi selleks õppeaastaks. Näiteks, tahaks ma teiega mängida ja ma avastasin, et kui ma hoiatan teid, et teen haiget, tee vb ei saagi haiget..

Lõpumärkmed:
See moment, kui stalgid kedagi, lisad ta "kogemata" sõbraks ja siis avastad, et ta on su eriala rebane. Yeah, that happened..

Aga teile nagu alati:
Naerata, sa võibolla kuulud sinna 10-30% hulka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. august 2016