Sissekanne nr. 288

Päevad kuni 2699
Pean nii mõndagi asja tunnistama.

Üllatavalt palju see aasta kirjutanud. Ent ometi on märgatavalt palju asju muutunud. Esiteks, mu blogi pole enam "lihasmälus". Pean asju üle vaatama, et mingid asjad, mis ma tahan, et oleks samamoodi, oleks samamoodi. Ma isegi ei tea, kas keegi peale minu teab, mis need asjad on või et need üldse on, aga päris paljud asjad on igal võimalusel minu jaoks samamoodi. Mulle meeldib korrapärasus. Teiseks, blogger on muutunud. Ma ei tea, kui palju teie jaoks, aga minu jaoks on päris mitmed asjad siin ümber tõstetud ja kuna ma kirjutan harva ja siis kui kõik pole hea, siis ma ei tea, kas on tore, kui mu turvatsoonis keegi pättust teeb. Kolmandaks, ma olen vist nüüd enam kuulnud teie poolt väidet, et te loete mu blogi, kui ma olen endale öelnud, et ma seda endale kirjutan. Kuid see jääb selle asja kindlaks mõtteks - ma tõesti loodan, et ma saan 80aastasena seda lugeda ja vanu "häid" aegu meenutada. Neljandaks, kõik ei ole valesti, aga ometi ma kirjutan teile. Ilmselgelt tuleb selles sissekandes välja see, et kõik ei ole ka kohe kindlasti okei, aga kõik ei ole kohe kindlasti paha.

Päevamõtted:

Päevamõtted. See on üks neist asjadest, mis on "alati" olnud. Jutumärgid, sest ma ei julge väita, et see päris alati on olnud. Aga perioodil, kus ma kirjutasin palju ja tihti, oli see loogiline. Kui mu pea mõtteid täis sai ja nad sinna enam ära mahtuda ei tahtnud, siis peitsin nad siia ära. Aga nüüd kirjutan nii harva, et sageli on need enam meenutused, mida tahan mainida ja mitte asjad, mis täna või isegi lähiajal mu peakeses olnud on. Lisaks on vist see, et päris mitmed mõtted jäävad ju nii kaduma. Ja ma tunnen seda nii palju enam, et mõni torm minu sees vaibub ja annab uuele ruumi. Ja siis jääb nii mõnigi asi teile mainimata.

Tagasiside. See on alati tore, kui keegi annab sulle head tagasisidet millegi kohta, mis sa teinud oled. Ja aeg-ajalt te mainite mu blogi. Ühelt poolt on see tore. Ilmselgelt ma jätan siia killu endast. Ja kui te ütlete, et teile meeldib mu vaatenurk, mõte, sõnastus või väljendusviis, siis raske on seda mitte komplimendina võtta. Teiselt poolt on see jube saast. Nagu katkine plaat korrutan ma kogu aeg, et ma jätan siia endast selle halvema osa. Selle, mis ma tahan peast välja saada. Kuidagi imelik on mõelda, et see, et ma end oma murtud südamega kiusan või maailmaga pahuksis olen, teile rõõmu tekitab.

Maskid. Jeesus f*cking Kristus. Ei ole mitte ühtegi päeva, kus ma ei pea endale ütlema, et ma rahulikult sisse ja välja hingaks. Ma tahaks enda pead vastu lauda taguda. Ma lihtsalt ei või. Võibolla olete märganud, et meil on katk ja värki. Ja siis peamine soovitus on, et peseme käsi, hoiame eemale ja kanname maske. Ma töötan kaubanduskeskuses ja olen kogu aeg online ja selle tõttu ma näen kogu aeg inimesi, kelle puhul ma ei mõista, mis seal peakeses toimub. Esimesena võtaks ma ette need inimesed, kes jätavad nina maski seest välja. Mida?? Miks sul üldse see mask on? Kas asjaolu, et nina ja suu omavahel väga otseselt seotud on, on mingi saladus? Kas kui sellised mehed aluspükse jalga panevad, pakivad nad kerad ilusti ära ja siis jätavad riista üle serva rippuma? Nii palju küsimusi, aga arvestades, et nad ei saa maski ettepanemisega hakkama, siis ma väga ei taha nendega dialoogi astuda. Järgmiseks jäävad mulle jalgu need inimesed, kes kannavad maski, aga kogu aeg seda sama maski. Ma olen kuulnud juttu, et inimene, keda ma tean, kannab sama ühekordset maski juba nädalaid. Õhtul pistab selle taskusse ja hommikul võtab sealt ja paneb oma näole ette ja siis on kogu päeva selle maskiga. Kuidas see sind millegi eest kaitsema peaks. Kui sul just taskus väikest puhastusjaama ei ole, siis on see jama sul kogu aeg päevast päeva päev otsa näos. Tundub väga rõve. Ja ma näen neid inimesi kogu aeg. Astuvad kaubanduskeskusesse sisse ja võtavad kuskilt taskupõhjast oma kortsus ja näiliselt määrdunud maski ja vajutavad selle omale näkku. Kummalise inimgrupina olen ma ka märganud inimesi, kelle mask on ilmselgelt väga vale suurusega. Kui sa iga lause peale kaks korda pead oma maski nina peale tagasi tõmbama, siis ehk ei ole see mask sulle mõeldud. Eriti arvestades, et ma ei taha uskuda, et su käed saavad olla piisavalt puhtad, et see tervislik olla saaks. Erilise maskikandjana tooks välja noormehe, kes ilmselt eeldas, et keegi ei näe teda ja nokkis pikalt ja sügavalt oma nina maski all. Mõned päevad tagasi lisandusid mu orbiiti ka inimesed, kes on osa ajast maskiga. Veel natuke aega tagasi uskusin, et nad on normaalsed ja mõtlemisvõimega inimesed, aga siis nägin kõrvalt, kuidas planeeriti kokkusaamist, kus mingi aeg oli plaan olla maskiga ja mingi osa ajast mitte. Ja ma lihtsalt ei mõista seda ega neid. Vali siis üks või teine variant. Me elamegi kummalises ajas ja see aasta ehk ei peakski tegema asju nii nagu oleme neid alati teinud. Hoiame üksteist. Ma tean, et eestlased vihkavad iseend ja kõiki teisi, aga hoiame siis iseend või teisi (mõlemad ei saa ka pahalased olla sinu loos) ja kanname ilusti maske.

Kõigil on midagi viga. Või noh ilmselt mitte kõigil. Aga väga märgataval osal inimestest minu elus on midagi viga. Loendamatu kogus depressiooni, ärevushäirete, paanikahoogude ja/ või muude mentaalsete ebapädevustega inimesi. Ka mina. Ja see on okei. See pole hea, aga see on osa elust. Ma üritan teid ja ennast mõista. Aga ma tahaks, et me kõik tegeleks sellega, et me poleks sellised. Olgu selle jaoks siis ravimid, teraapiad või endapoolne pingutus, et asjad korda teha. Umbes korra nädalas kuulen ma seda, et keegi on jälle ülepingutanud - stress jms ei saa meile hästi mõjuda. Isegi kui me korras ja tublid oleme. Ja aina enam on mul tunne, et suur osa inimeste probleemidest tulenevad teiste inimeste probleemidest. Muidugi ei lähe ma nii kaugele, et teile öelda, et kaotage need inimesed oma elust ära. Võin isiklikust kogemusest öelda, et see pole parim idee. Aga katsuge mitte sellele keskenduda. Teeme enda elu korda ja siis oleme üksteisele päriselt olemas. Mina hetkel olen faasis, kus ma tunnen, et esimest korda üle väga pika aja on asjad korda saamas ja ma saan varsti päriselt olemas olla inimeste jaoks minu elus. Muidugi võid sa juba praegu mulle kurta, aga suurim pingutus, mis ma ilmselt pakun on see, et ma olen füüsiliselt lähedal. 

2020 - üllatavalt hea aasta. Okei, jah, ma ei saa öelda, et see on hea aasta olnud. Meil on katk, põhimõtteliselt kõik head üritused on ära jäänud, meie endine president võrdleb praegust valitsust Talibaniga, mu sotsiaalne pool elust kannatab enam kui kunagi varem ja ma vist ei ole midagi märkimisväärset see aasta teinud. Aga see on ka samas vist esimene aasta üle väga pika aja, kus kõik on okei. Eelkõige saan suureks võiduks lugeda selle, et ma ei ole oma südant katki teinud. Ilmselgelt olen ma ka see aasta armunud olnud (Meenub kuldne lause "Janus armub iga 7 sekundi tagant." Kui aus olla, siis ma ei saa seda isegi eitada.), aga mulle ei meenu, et ma oleks oma voodis üksi end puru joonud samal ajal nuttes. Samas, mida enam ma meenutan seda aastat, siis hullemaks see läheb. Meenub see, et ma jätsin oma parima sõbrannaga hüvasti ja kuigi te kõik mulle selle eest puid panete iganädalaselt, siis ma leian, et see oli õige asi, mida teha. See aasta tuli ka uus kogemus, oksendasin alkoholi tõttu. Kuigi esmapilgul kohutav asi, mida ma ei taha kunagi korrata, siis ma ei tea, vb on ka selles head. Tunnen end nüüd ehk natuke enam lihtrahvaga samastuvat. Aga samas on see ka aasta, kus ma olen saanud meeletult palju mängida. Mu lauamängupoisid on totaalsed MVPd. Lauamängud on üks väheseid asju, mis mind veel terve mõistuse juures hoiavad. Ilmselgelt tahaks ma veelgi enam mängida ja kuigi ma mõistan, et praeguses olukorras ehk ei peaks lauamänguplaane tegema, siis kui keegi mängida tahab, siis ehk leiame lahenduse. Lauamängud on ehk on valdkond, kus olen nõus katkuga riskima, sest olgem ausad maskiga on raske on snäkke süüa. Aga kui lauamängud välja jätta, siis ülemäära palju positiivseid asju siia aastasse mahtunud ei olegi. Õnneks lauamängud on olnud meeletult mahukas ja hea asi elus.

Tule murra mu süda. Rääkides sellest, et keegi ei ole mu südant murdnud. Aasta ei ole veel läbi ju. Sul on veel võimalus. Ma mingi päev kurtsin kellelegi, et see on imelik, et see aasta mu süda terve on. Ta on nii pikalt ja kogu aeg katki olnud, et ma ei oska temaga midagi teha, kui ta korras on. Nagu oleks mingi tükk elust puudu. Nagu poleks taustamuusikat või maitset elus. Ja kui sa oled rohkem seda usku, et liblikad ja puperdav süda on parem, siis kes olen mina, et ei öelda. Best case on true love, päikeseloojang ja matchivad villased sokid. Ja noh, kui sa kogemata mu südame murrad, siis olen vähemalt tagasi tuttavatel radadel. Aga ega ausalt öeldes, ma ei tea, keda ma otsin või mida temaga teha. Mult küsiti ideid, mida võiks kohtingul teha ja mul pole ausalt öeldes aimugi. Ma oma lauamängudega väga one trick pony. Samas ma olen hästi vastutulelik ja kui sul on lahe idee, siis let's go, teeme ära. Kõik vestlused teemal, et keda ma tahan on nii poolikud. Mu lemmik näide on Tinder. Ma lükkan kõiki paremale (Ma niigi matchin liiga vähestega, oleks patt kellelegi ei öelda. Aga olgem ausad, isegi mina nõustun, et mu pildid on okeid ja kirjeldus pole parim.), aga enne kui nad paremale lähevad, läbivad nad sageli ikkagi selle testi, et kas nad libiseks ausalt paremale. Enamus ei tohiks paremale minna. Nagu väga valdav enamus ei tohiks paremale minna. Ma olen istunud pikalt ja vaadanud profiile ja mõelnud endamisi: "Meil pole midagi ühist," "Talle ei meeldi kassid," "Ta ei meeldi mulle, sest X ja Y," leidnud miljon muud viga ja häda tuhande neiuga ja siis rahumeelselt nad kõik paremale lükanud. Aga kes teab, ehk on seal kuskil keegi, kellele meeldivad lauamängud ja ehk ka mina.

25-aastased tüdrukud. See on hästi imelik küsimus. Aga kus on kõik 25-aastased tüdrukud? Ma ükspäev avastasin, et mul on väga vähe minuvanuseid sõbrannasid. Umbes 20aastaseid on mul enam kui kokku jõuaks lugeda. Ja aasta või paar vanemaid on ka päris mitu. Aga mingi 24-25aastased neiud. Saan ühel käel kokku lugeda, ka siis kui ma saekaatris töökoha vastu võtaks. Ja muidugi ma pean nentima, et ma tean üldse natuke liiga vähe neiusid. Ma tahaks endale enam naissoost sõpru. Ja jah, lihtsalt sõbrannasid. Kuigi ma pean nentima, et "Tartus pole ühtegi tüdrukud, kellele Janus poleks ligi ajanud," on jah asi, mida ma ei saa eitada, siis keegi peab veel olema. Eriti nüüd kui mul muud prioriteedid on. Ma tahaks, et mu hobi oleks populaarne ja inklusiivne ja selle asemel, et valida mingi uus hobi, tahaks ma lauamänge mängida oma tavaliste nohikutega, aga ka teistega. Samas ma pean tunnistama, et kui ma näen kedagi nurgas iga nädal Ligrettot mängimas, siis mul on väga väike lootus, et me mõlemad tahaks koos ühte väikest 5 tunni pikkust mängu teha.

Mimosad ja päikesekiired. Ma tahaks olla kellegi gay best friend. Ja jah, ka mina näen selles soovis meeletult suurt mure. Ma ei ole gay. Ükskõik kui palju ma ei tahaks, siis mulle meeldivad vaid ilusad ja toredad neiud. Aga suure vee taga on filmid ja sarjad, kus on inimesed, kelle moodi ma olla tahaks. Ja kõige enam ma tahaks olla nagu gay best friendid. Minu jaoks tundub imetore idee väike brunch mimosade ja hot gossipiga. Lihtsalt mina ja sõbrannad rääkimas elust, ilust ja olgem ausad teistest inimestest. Lisaks nad tunduvad üks vabamaid inimgruppe - nagu mitte miski ei hoiaks neid tagasi. Ja kas on patt tahta vaba olla. Suur mure sellega on see, et mul pole just väga palju sõbrannasid. Kui ma sean miinimumlati, mida võiks ületada iganädalase suhtluse peale, siis on neid vaid üks. See aasta on väga julm olnud nende osas. Päris mitmed inimesed on ära kadunud mu elust. Ja mingi hetk vaatasin, et mis juhtub, kui mina ei ole see, kes vestlust alustab. Totaalne vaikus oli peamine tulemus. Kohati on ka probleemne see, et mu ideaalis istuks me laupäeva lõuna ajal päikesekiirtes olevas välikohvikus ja praegu pole just sobiv ilm. Ja olgem ausad, suur mure on ka see, et ma võrdlesin seda ainsat sõbrannat päikesekiirega. Ja kuigi see on kõige suurem kompliment, mis ma kellelegi anda saan, siis me peame arvestama ka selle taustaga. Ja kuigi aina vähem ja vähem, siis on see väga otseselt seotud ühe teise inimesega. Ja kuigi suur osa minust tahaks ka temaga brunchida, siis ma ei ole kaugeltki kindel, et see hea või teostavav idee oleks.

Ksenofoobia. Ma kirjeldan end viimasel ajal aina enam ja enam ksenofoobina. Ühelt poolt võiks ju öelda, et vähemalt ma olen aus. Aga olgem ausad, enamus inimestele ei meeldi see, et mulle teistsugused ei meeldi. Ja kui ma olen väga okei tunnistama, et ma olen ksenofoob, siis see ei ole see, mis ma olla tahan. Või noh, enamus mu foobsusest tuleb sellest, et ma ei mõista. Ma ei mõista paljusid asju, eriti neid, mis on erinevad. Ja kui lasteaiaealine laps võib otse ja julmalt küsida, siis sageli eeldatakse, et ma peaks tantsima ümber lillede ja liblikate. Aga ma loodan, et ma leian aja jooksul inimesi, kes on mu lasteaialapse küsimustele vastama ja ehk ma mõistan neid enam ja ei ole nii foobne. Ja igaks juhuks ma tahan toonitada, et f*ck EKRE. Jah, ka nemad vihkavad teistsuguseid, aga minuga võrreledes on nemad teistsugused ja ma olen päris kindel, et meie foobsus on üksteise suhtes täitsa toredasti olemas. Ma olen äärmiselt apoliitline, aga nii palju olen ma meie poliitikaga kursis, et ma tean, et nemad ei ole parim valik minu jaoks. 

Uus aasta, uus mina, loodame. Ma pean nii palju asju ära tegema. Kohustused ühelt ja teiselt poolt, aga eelkõige nagu asjad, mida ma tahan ise ära teha. Näiteks see, et ma olen väga vormist ära. Ja jah, ma tean, et ma kurdan seda ka inimestele, kellel on suurem õigus sellele väitele, aga see ei vähenda seda, et mina nii arvan. Olid ajad, kui ma suutsin palju palju enam. Ja ma tahaks, et oleks enam hommikuid, kus ma tunnen end oma kehas hästi. Nii selle poole pealt, et miski ei valuta, aga ka see, et ma näen enda arust hea välja. Ja ma tean, et ma ei peaks enda jaoks isegi palju tegema. Kasvõi natuke kodus võimlemist ja natuke enam liikumist. Aga mängukarbid on raskeks muutunud ja mina ise igatepidi laisaks. Lisaks tahaks ma ka, et lisaks mu välimisele oleks ma seest parem. Eelkõige mentaalselt. Ja mulle tundub, et ma liigun õiges suunas. Kaugeltki mitte mäe otsa, aga vähemalt august välja.

Cyberpunk 2077. Sain üks päev vaielda mingi suvalise välismaalasega, keda teadsin selleks hetkeks ehk 10 minutit, et mind ei huvita Cyberpunk 2077. Jah, see on väga hype, jah, see on väga oodatud mäng, aga mitte minu poolt. Kui ta mõne aasta pärast ikka veel rahval meelel ja orbiidis on, siis jah, ma ilmselt proovin ta ära. Aga hetkel, las ta olla. Ja teda tõesti häiris see, et mis mängud mulle meeldivad ja mis mitte. Aga ma ei saa aru, miks see tema asi on. Ma ei näe väga, et ma temaga uuesti või pikemalt suhelda tahaks, mistõttu ei ole üksteise veenmine mõttekas. Lisaks on mul minu arust liiga vähe aega selliste asjade jaoks. Ilmselgelt ma mängin rohkem kui ehk kasulik, aga ma mängin asju, mis on juba selle raja läbinud. Need mängud on tõestanud, et nad on head.

Lõpumärkmed:

Ma peaks tegelikult juba ammu magama ja kohati ma ei taha isegi spellcheckida oma teost. Aga ma tean end, nii et ma vaatan ikkagi asja üle, et ta vähemalt mulle loogiline näiks.

Jõulud on tulemas ja mul ei ole mingit motivatsiooni selle asjaga tegeleda. Ma oleks täiesti okei sellega, kui seda püha olemas ei oleks.

Aga eks me näe, kuidas see aasta lõppeb. Loodame, et hästi.

Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see oli ju üllatavalt hea aasta!

Järgmise korrani

Janus Pinka 11. detsember 2020.

Sissekanne nr. 287

Päevad kuni 2600

Ma tegin temaga enda sisse augu, mida ei suuda ikka veel ära täita.

Vaatasin just kogemata seda ajahulka, mida sinna üles kogu aeg heidan. Enam kui 7 aastat juba. Pean muidugi nentima, et varem kirjutasin enam kui praegu. Ent ma ei saa ütlemata jätta, kui õnnelikuks see mind teeb. Ma ei väsi kordamast, et ma kirjutan siia, kui on halb ja eelkõige selleks, et unustada. Mis kusagil kirjas, ei pea enam meeles olema ja vajadusel saan seda 80-aastasena meenutada.

Päevamõtted:

80-aastasena meenutada.. Aina vähem tundub see nagu paratamatus ja aina enam soovunelm. Ma alguses naersin selle üle kui halvas vormis ma olen. Eriti just seesmiselt.. Kuid mida aeg edasi, seda enam tunnetan ma, et väide, et kõik mu sees mädaneb on aina enam tõsi. Ma ei ela kohe kaugeltki tervislikku eluviisi ja ka kõige väiksemad katsed olla rohkem elus (kasvõi klaasike vett päevas või ühel õhtul nädalas natukenegi liigutada end) ei ole püsivad. Järgmisel päeval unustan ja kolmandal päeval nendin, et seegi üritus on veidike luhta läinud. 

Kas te kõik olete kodus alasti? See on hästi retooriline küsimus ja ma südamest palun, et mitte keegi teist sellele ei vastaks. Isegi mitte naljaga. Võimalik on see, et ma peaks üldse mitte teemat tõstatama, aga enam kui ühel käel on see aasta juttu tulnud sellest, et inimesed omas kodus käivad ringi vähem riietatult kui mina. Ma ilmselt tean isegi, et tõenäoliselt olen mina see imelik. Aga iga kord, kui ma tõusen voodist või astun välja voolava vee alt, panen ma end võimalikult riide. Pikad püksid ja kaetud torso, soovituslikult ka sokid ja varrukadki ei ole mitte üldse halb mõte. Ei ole üldse kummaline seegi, kui ma öise loodusekutse jaoks end riide panen. Tõesti ehk mitte ei vea teksasid ja kampsunit selga, aga dressipüksid ja tsärk on see, milles ma end paremini tunnen. Ja seda ka siis, kui ma tean, et ma olen üksi kodus, nii et mind ei näe absoluutselt keegi, isegi mitte kiisud. Ja rõhutan, et nagu koheselt riidesse. Ei mingit ringutamist või voodi serval mõtlemist. Seda võib teha, kas teki all või juba riides olles. Tunnen end mugavalt nii, keegi ei peaks nägema seda keha, eelistatult ka mitte mina.

Kust sa seda tead/kuulsid? Ma tean väga palju väga kasutuid asju. Miks? Sest ma olen juba väga mitmeid aastaid neid "otsinud". Ma vihkan vaikust ja et ma ei peaks seda taluma, kuulan ma pea alati üksi olles mingit podcasti või faktivideosid. Lisaks ma ei suuda mitte lugeda kõiki "fun facte". Ja jah, see kõik tähendab, et vb kõik, mida ma tean, ei ole tõsi, aga see on risk, mida ma olen nõus võtma. Kuid küsimus, et kust ma seda tean, on mõttetu. Ma tean mingeid asju juba sellest ajast saadik, kui ma algklassides raamatukogus neid kummaliste faktide raamatuid lugesin. Ja kui ma peaks meeles, kust ma asju tean, siis ma saaks ju vaid pooli asju meeles pidada. Kõik ka ju väikesesse peasse ära ei mahu.

Positiivse noodi alt. Ta on elus. Vahel ma kardan, et ma ütlen midagi ja keegi saab sellest valesti aru. Ta ei näe, et selle negatiivsuseloori taga on keegi, kes üritab aidata, ent lehtsalatileomase empaatiavõimega ja peaolematute sotsiaalsete oskustega ei ole ma just parim aitaja. Aga jah, ehk keegi veel mäletab, et elasin kunagi kord kellegagi, kes mulle väga ei meeldinud. Ta ainsaks positiivseks mõjuks minu elule oli see, et iga kord, kui tahan kellelegi oma blogi tutvustada, siis leian, et ta on ühe mu parima kirjatüki muusa. Sissekanne 274 lõik, mis algab sõnaga Troglodüüt. Ja noh, Eesti on pisike ja Tartu veelgi pisem. Ma olen teda viimase kuu jooksul kaks korda näinud. Ta näeb samasugune välja, aga mingi pisike killuke minu südames loodab, et ta on muutunud seesmiselt. Ma loodan, et ta on teinud suurema hüppe edasi, kui mina. Ja kui ei, siis ma loodan, et ta uus kaaslane, kui tal see on, on leplikum või vähemalt muul moel kuidagi õnnelik, et seda tasakaalustada.

Ta on Tartus ja ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Ja ma tean, et ma olen ilmselt 1000 korda öelnud midagi sarnast ja 1000 korda pidanud nentima, et ehk mitte päris nii, aga.. Kolme aastaga olen ma jõudnud olukorda, kus ma vist olen üle saanud sellest suvest. Ent ma ei ole üle saanud temast. See pole kaugeltki esimene ega ka ilmselt viimane kord, kui ma kellelegi kogemata palju suurema rolli määran, kui ta seda väärt on või vähemalt kordi kauem kinni hoian sellest kui peaks. Ta oli ja on ilmselt alati see neiu, kes mu elu päästis. Sõltumata sellest, kas kumbki meist seda tahab, on ta alati minu jaoks seotud päikesekiirega. Ja õnneks olen minagi unustamas halvemat poolt. Ma ei ole juba väga pikalt (kuid lausa) läinud magama sundmõtetega. Ta ei ole enam päeva esimene, päeva viimane ega eranditult iga tundi saatev mõte. Ent ometi kui nägin kogemata täna tema nime ja stalkisin tema sotsiaalmeediat, hakkas minu sees midagi toimuma. Aga ma ei ole kindel, mis, sest ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Vahest olid need ehk liblikad või mingi alternatiivne samasisuline asi, aga pigem lihtsalt see, kui kogu süsteem jookseb errorisse. Kui kogu keha saadab ajule kõik signaalid. Midagi sarnast tundsin ehk siis kui võtsin üle pika aja rohtusid. Keha lihtsalt ei oska reageerida sellisele keemiliste komponentide kooslusele. Jah, ma vaieldamatult tahaks, et ma saaks temaga olla sõber, ma oleks okei sellega, et meil on kummaline minevik (on teisi ja imelikumaidki ilmselt) ja ma oleks okei ka sellega, et me alustame nullist, nö puhtalt lehelt. Ja nüüd katsun ma olla okei ka sellega, et seda ei juhtu kunagi. Ma arvan, et ma olen seda samas asja üritanud vähemalt kolmel korral ja noh, pole ilmselt raske uskuda, et edutult. Katsun elada nii, et midagi välja ei paista. Kuna Eesti on väike ja Tartu veelgi väiksem, siis loodan vaid, et saame kahe võhivõõrana hakkama. Ehk kasvab väikesest valest ilus tõde ajaga.

Ent ometi. Magasin siis ühe öö. Ja noh, halb pool on see, et ma vist ikkagi ei ole sellest suvest 100% üle. Hea pool on aga see, et ma olen sellest rohkem üle, kui ma varem olen olnud. Aga noh, närvipinge ja sundmõtted on naasemas. Õnneks täiesti kontrollitaval määral ja kui jätta välja asjaolu, et ma olen vaid paarile inimesele teda maininud + nüüd see blogi, siis on vast okei ju. Tuues kaks mu ellu "naasnud" inimest kokku, tekib mul vb asjatu hirm. Kui ma teile troglodüüti mainisin, vallandas see väikese "tagasilöögi" ja ta muutis oma elu (kolis minu juurest ära). Mitte, et ma tema puhul selle osas kurvastaks. Aga nüüd ma kontrollisin üle. Ma olen eranditult igas sissekandes alates sellest suvest teda maininud. Ma tean, et paaril korral olen ma üritanud seda "varjata", aga noh, mina ju tean, kuhu ma midagi peitnud olen. Ma südamest loodan, et ta ei ole lasknud ennast sellest mõjutada. Ma tean, et ta on mingil määral enda elu muutnud minu tõttu ja see teeb mind kurvaks. Ma lausa loodan, et ta isegi ei tea seda, et ma teda siin maininud olen. Kirjutan nii harva, ei jaga seda ühelgi viisil, kus tema seda näeks, nii et kui keegi välisvaatleja just tema elu häirida ei taha, peaks okei olema.

Lõpumärkmed:

Ma ei tea, kas ma mainisin seda teile, aga mul on uus allkiri ja ma olen megauhke selle üle - Jp. Saan seda kiirelt ja mugavalt kõikjale teha, see on sobilik ja ilus ja ma saan seda isegi digitaalselt näidata.

Järgmise korrani

Janus Pinka 5. september 2020

Sissekanne nr. 286

Päevad kuni 2209.
Ebamoraalne, aga mitte illegaalne..

On juba aegade algusest teada olnud, et ma kirjutan siia vaid siis kui midagi valesti on. Ja noh, ma kirjutan teile. Päris mitu asja on juhtunud tänase ja märtsi vahel. Olen leidnud uusi sõpru ja isegi kaotanud mõne. Aga noh, eluringlus ja muud asjad. Käisin vahepeal laias maailmas "seiklemas" ja avastasin, et mulle meeldib kodus enam. Ilmselgelt tahan veel minna ja kaugemale ja pikemaks ajaks, aga samas mida kaugemal ma kodust olen, seda enam tahan koju tagasi. Ja ma tean, et ma viitan kodule väga kergekäeliselt, aga ilmselt sest kodu pole minu jaoks niivõrd koht, kui inimesed ja atmosfäär. Mida aeg edasi seda enam ma avastan, et mulle meeldib mu turvalise mulli sees. Siin on vähem asju, mis mulle ei meeldi ja nii palju vähem seda, mida karta.

Päevamõtted:
Unustan siia asju. Ma olen varemgi maininud ja ilmselt mainin veel ja veel, et kui ma siia midagi kirja panen, siis see üldjuhul lahkub mu peast. Mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma ütlen see blogi on vaid mulle. Teisel kohal on see, et kui sa haiget saad, siis well sa ise lugesid seda. Keegi ilmselt ei sunni sind selleks, mina kindlasti mitte. Ja noh siis te saate lugeda, mis mu peas oli. Mitte on, vaid oli. Ja siis te mainite mulle neid asju. Räägite, et te teate nüüd, mis mu peas on. Tuletate mulle asju meelde, kuigi minu jaoks on see justkui uus info. Suured üldpõhimõtted mu elus on jah samad, aga detailid on justkui see, mis siia jääb. Ja siis jääb vahel mulje, et mõned teist teavad minust rohkem kui mina ise. Ja see on natuke kummaline. Natuke häiriv ehk isegi. Just sel määral, et mulle omastatakse asju, mida ma ei tea. Ma kujutan ette, et inimesed, kellel on mälukaotus tunnevad end samamoodi. Aga kohati on asi selles, et ma kirjutan siia ju vaid siis kui mul on halb ehk need asjad, mida te mulle meelde tuletada saate, ei ole just kõige paremad.

Päevad kuni 2316
Vahel on tunne nagu..

Mul on vahel tunne nagu ma oleks osa koorikloomade elutsüklist. Aga nagu mingi vale osa sellest. Et pean end pidevalt välja murdma oma koorikust. See koorik on ilmselt mu turvatsoon.



Päevamõtted:
Mu blogger ei olnud enam soovitatud sait.

Mul on valus. Nagu kõikjalt, kogu aeg. Ma olen päris kindel, et ma ei saa valida oma kehal punkti, kus 10 cm raadiuses ei oleks kohta, mis ei valutaks. Õnneks see ei paista otseselt välja. Ma saan elada oma valus sisemiselt. I guess, ma ei näe välja kõige rõõmsam ega kõige puhanum, aga noh, see on ilmselt kohati arusaadav. Ja ma pean nentima, et on hetki, kus ma ei keskendu sellele ja suudan see läbi teha midagi, mis viib mõtted mujale. Aga isegi mina hakkan vaikselt mõistma, et see ei ole vist normaalne. Et ma vb peaks selle osas midagi tegema. Aga eks ma kohati üritan selle osas midagi teha. Aga noh need, kes minuga vähegi kokku on puutunud, ilmselt teavad, et mul ei ole kaugeltki kõige tervislikum eluviis. Kujutan, et unevajadus sai normaalselt rahuldatud kunagi väga ammu, samuti on mu toitumine ja sportlik viis kaootilised kui mitte olematud. Aga ma vähemalt mõtlen sellele, et ma peaks seda parandama. Ja kui teile tundub, et selline kaos ei ole kuidagi hea, siis ma ei oleks selles nii kindel. Kuna mul on kogu aeg valus, siis olen muutnud passiivsemaks ja seeläbi leplikumaks. Mind ei häiri asjad, mis mind varem häirisid. Ma võin istuda ebamugavas asendis, ebamugavas temperatuuris, ebamugavalt kaua ja ma ei pane seda tähele kuni keegi seda ei maini. Ja ka siis on tavaliselt mu stabiilne ebamugavus varjutamas mu ajutist ebamugavust ja ma saan samas toonis jätkata.

Relapse, relapse, relapse..

Tehniliselt kaos.

Depressioon.

Iseenda suurim vaenlane.

Aga ei. Kõik on tegelikult peaaegu korras. Pean leidma aega iseendale.

Päevad kuni 2427
Suht pikale on selle asjaga läinud.

Ma olen päris pikalt edasi lükanud seda blogimise asja. Aga sellel on mingi põhjus olnud. Pigem isegi nagu mitte põhjust. Esiteks asjaolu, et ma blogin, siis kui mul on halb olla, kui ma olen kettas, kui ma tunnen nagu ma pean endast midagi välja saama. Ja endalegi üllatavalt pean ma nentima, et viimane aasta on olnud parem kui varem. Mitte kõik päevad, mitte kogu aeg, aga näib et piisavalt korras, et ma ei ole pidanud siia kirjutama. Teiseks, teatud asjad pidid juhtuma enne, kui ma sain teile kirjutada. Väikesed ja suured, olulised ja vähem olulised. Nagu minule kombeks, üritasin ma teha mingeid suuri plaane ja siis teiste osapooltega lahkhelil need asjad muutusid ja ma pidin alternatiive leidma. Ent siin ma olen, kirjutamas sissekannet nr. 286. Aga asi ei ole selles, et ma oleksin kurb. Pigem vastupidi. Ma ei kirjuta seda sissekannet endale. Vähemalt nagu mitte ainult minule. Ja ma natuke kardan asjaolu, et ma olen nõus enda koorikut avama, et talle kasvõi hetkekski rõõmu tekitada. Ma loodan, et ma ei varja enda eest midagi. Ja ma ei taha ka teie eest varjata, nii et eelmised kaks algust jäävad siia ilma muudatusteta. Kohati nagu vaade lava taha, et te näeks, et kuidas ma seda asja kirjutan. Täis vigu, ebaühtlust ja lõigualgusi. Tuleb välja, et vahepeal ma kaugemale ei jõuagi.

Katk. Covid-19. Ma isegi ei hakka teesklema, et ma tean midagi. Absoluutselt kogu mu info selle osas tuleb läbi filtri. Ja see filter on teised inimesed. Kes on paanikas ja kes ei ole üldse. Kes ostavad kilohinnaga pühkimispaberit ja kes planeerivad massikogunemisi. Mina ei karda katku, otseselt. Ma olen näinud mingeid statistikaid, mis on grupivestlustesse loobitud või FB'd avades kõige ees on. Tõenäoliselt ma ei saa seda ja veelgi tõenäolisemalt ma ei sure sellesse. Aga minu elus on inimesi, kellest ma hoolin, kellel on vist suurem lootus halvasti katkuga läbi saada. Alustades nt. mu 6 kuu vanusest ja ka mu 60-aastasest majakaaslasest. Ma vist lihtsalt vaikselt lepin sellega, et te kõik nimetate teda mu tädiks. Tehniliselt on ta mu vanaema õe lapselaps. Me oleme 35 aastase vanusevahega, aga samal oksal sugupuul. Aga jah, minu elus on inimesi, kes peavad seda asja ohtlikumaks. Üritan end lähedastest inimestest eemale hoida. Vaid inimesed, kellega elan ja näputäis sõpru, sest lauamängudest ei saa eemale minna. Kohati nagu oleks poistega teinud katkupakti, kas kõik haiged või kõik terved. Eriti ohtlikuks teeb asja see, et eile tulid mulle koju majakaaslased välismaalt ja sõbrad Tartust, sest kui poistel on kõigil kella 21.30st vaba aega, siis tuleks üks 6-tunnine mäng teha. Samuti naaseb homme välismaalt järgmine inimene, kellega kokkusaamist olen oodanud sellest, kui viimati teda nägin. Õnneks, ma olen suht antisotsiaalne olend. Kogu tänase päeva jooksul käisin oma toast väljas vaid kolmel korral ja homse päeva suurim tegevus on banaanide ostmine, sest megalt isutab. Kui sul on 100 mängu ja loendamatu kogus minisid, siis on ehk aeg need korda seada. Samas ma vihkan seda katku. Vaid selletõttu, et see takistab lauamängudega tegelemist. Üritusi jäetakse ära. Jup, nii pinnapealne ma olengi.

Ma tegin midagi halba. Midagi väga halba. Vb selle siia kirja panemine on hullem veel, kui selle asja tegemine. Ma olen seisukohal, et ma olen väga manipulatiivne inimene. See meeldib mulle ja ma päris tihti ütlen inimestele, et ma olen selline. Päris mitmed inimesed on üritanud mind veenda, et ma peaks kasutama sõna veenev, sest mu eesmärk on oma manipulatsiooniga seda inimest aidata. Suunata teda mingile uuele ja põnevale teele, anda talle märku, et ta suudab teha mingit asja, või, et riskide võtmine on asi, mida teha. Aga suve lõpus otsustasin ma millegipärast manipuleerida inimest nii, et minul oleks hea. Ja see oli viga. Leidsin kellegi, kelle abil suutsin oma mõtteid alla suruda, suutsin oma näitleja oskusi kasutada, et näida nagu miski, mida ma ei ole. Alguses tahtsin meile mõlemale head ja uut põnevat seiklust. Ja siis iga kord, kui ta mind jättis, oli mul valus ja halb. Aga see manipulatiivne osa minust teadis, et võimalik on teha nii, et on hea, kasvõi ajutiselt. Aga ma arvan, et mingi neljas otsutamine, et nii ei peaks, kümnest (megatoksiline olukord, ei soovita) oli nagu murdumispunkt, kust edasi ma vaid keskendusin endale. Ja poole aastaga jõudsime me võhivõõrastest olukorda, kus ma avastasin, et mul on süümepiinad jälle. Ja see ei ole okei, ma ei oleks pidanud seda tegema. Aga I guess, sealtki on midagi õppida ja ehk järgmine kord "ei tõesti tähendabki ei". Elu on juba niigi toksiline.

Tema - loodetavasti viimast korda. Fun fact, ma lasin ta ära blokeerida enda sotsiaalmeedias. Nii et tehniliselt ei tohiks see asi kuidagi temani jõuda, nii et ma olen teinud endast kõik võimaliku, et tema elu mitte häirida enam. Üks algseid põhjuseid, miks ma ei kirjutanud tükk aega oli see, et üritasin temaga asju korda saada, aga siis me otsustasime ühepoolselt (võite eeldada kumb meist selle otsuse vastu võttis), et me ei peaks enam kohtuma. Ja siis läks see plaan. Tuli teha uus. Ja see võttis megapikalt aega. Aga ma jõudsin olukorda, kus ma ei mõelnud temast enam. Kohati aitas sellega eelmine lõigu "kangelane". Kuni ma selle aasta alguses otsustasin 2019 kokku võtta ja eelmisel aastal tehtud lubadused üle vaadata ja täis lape, täis kaos. Kuni umbes kaks nädalat tagasi, kui ma leidsin uue vaatenurga kogu sellele asjale. Ja kohati nagu üleöö käis klõps. Eelkõige on vist kaks asja, mida ma arvasin, et on üks asi ja nende lahutamine lahendas mõlemad korraga ära. Esiteks, ta tõesti on vist ainus inimene, kellele ma olen päriselt südamest öelnud, et ma armastan teda. Ja mu ürgmehe aju on selline, et ma ei valeta ja kui ma võtan vastu otsuse, siis võin sinna kinni jääda. Mul on näiteks 19-aastane sõber, kes tegi ennast tutvustades vea öeldes, et ta on 16 ja ta on ikka veel minu ajus 16. Teiseks, ma ei igatse seda suhet. Mu obsessioon tuleneb sellest, et ta oli 2 aastat mu parim sõbranna. Ilmselgelt ma nägin teda igasuguseid asju tegemas, nii et ilmselgelt absoluutselt kõik meenutabki midagi temaga seoses. Kuigi ma ei ole 100% kindel, et kas sushi ja avokaado ei meeldiks mulle ka siis, kui ma poleks temaga kunagi kohtunud. Aga jah, kui ma need kaks asja üksteisest lahutasin, siis ma sain nendega korda. Nüüd kavatsen olla üksi, vähemalt mingi aja. Nagu täiesti üksi, ilma midagi üritamata. Ja see on okei. Ma siiski lükkan Tinderis absoluutselt kõiki paremale ja ei kirjuta neile ja minu veider suhtlusviis tekitab raudselt mõnele neiule tunde, et ma flirdin ja see on ka okei. Aga ma katsun ennast armastada. Mitte leppida oma vigadega, vaid teha korda see raam. Ma olen oma keha suht palju viimastel aastatel väärkasutanud - selle värvikihi all on roostetav logu, mis vaevu käib veel, aga ma usun, et saan end veel kätte võtta. Mul on hästi suur küsimus: Kas ma ütlesin kellelegi mingi aeg veel ühe põhjuse? Selle reaalse põhjuse, miks ma temas megapikalt kinni olin. See on seotud esimese punktiga, aga ma ei ole kindel, kas ma ütlesin seda endale valjult või ütlesin seda kellelegi teisele.

Ja ma leidsin endale uue parima sõbranna. Ja jah, ükskõik kui raske see võib kohati olla, ma seekord katsun mitte samu vigu teha. Siiani tuleb see üllatavalt hästi välja. Hästi natuke uhke enda üle. Tema küll ei usu sellesse, aga ma ei saa seda tema süüks panna. Olen ikkagi see kutt, kes iga seitsme sekundi tagant kellessegi armub. Aga jah, temast sai minu uus turvatsoon. Nt. kui ma üledoosin (juhtub viimasel ajal kuidagi tihti, aga ärge muretsege, see on legaalne ja okei), siis mõtlen temast ja sellest, et mul ei ole temaga ülemäära palju negatiivseid mälestusi ja siis on jälle natukene okeim. Ma ei saa surra, sest see teeks tema tuju tõenäoliselt halvemaks ja see on risk, mida ma ei saa võtta. Ja kui keegi loeb seda ja tunneb end puudutatuna, et ma sõbra wc ukse ees üledoosi surres sinust ei mõtle, siis palun ära võta isiklikult. Olen ikkagi ürgmees ja mu aju rahuneb, kui mõtlen ilusatest asjadest ja inimestest. Antud ajahetkel elus, on selleks turvatsooniks tema.

Lauamängud. Ma olen kirja pannud, et mul on 104 erinevat mängu + hunnik laiendeid ja täna hommikuse seisuga olin see aasta mänginud 100 korral. Mulle meeldivad lauamängud. Väga. Aga mingitel inimestel on mingid kummalised teooriad selle osas, et miks ma mängin. Kõige kummalisem variant oli see, et teen seda kaitsemehhanismina - et mitte mõelda mingeid halbu mõtteid. Lisaks on ka inimestel idee, et olen sõltlane. Aga pigem on asi selles, et mulle meeldivad mängud. Mulle meeldib veeta sõpradega aega. Kujutada ette, et olen tuletõrjujast bard kosmoselaevas ehitamas loomakestele kodu zombide keskel (vb mitte korraga). Ja siis ka asjaolu, et mind viimasel ajal süüdistakse aina enam selles, et olen mingi üleolev eliitmängija. Et mängin vaid megakeerulisi asju ja ei kaasa inimesi. Ma tõesti mängin pigem keerulisi asju. Aga need on minu hinnangul lihtsalt paremad. Ja ma olen päris mitmele inimesele öelnud, et võin neid kasvõi privaatselt õpetada, kui nad ei julge pea ees vette hüpata. Ja uskuge või mitte, aga kunagi ei teanud minagi ühtegi lauamängu ja veel mõned aastad tagasi mängisin ma enamjaolt asju, mida ma nüüd väga kergete mängude kategooriasse sean. Ja selle osas, et ma inimesi ei kaasa.. Ma tahan. Viimasel ajal aina enam tegelenud sellega, et ringkonda suurendada. Vaadata jälle mänge selle pilguga, et hey, seda asja saaks mängida vähemalt 6 inimest ja reeglite seletamine ei võta tervet õhtut. Aga pigem kipuvad asjad olema nii jah, et mul mingi pihutäis häid sõpru ja kui mäng on kuni neljale ja meid on neli, siis suht lihtne on satsi kokku ajada. Neid 100st mängukorrast on üks inimene mänginud 56 korral.  Ehk siis üle poole kordadest oleme koos mänginud. Nii et jah, palun ärge üritage leida mingit salajast mõtet sellest, et ma mängin. Mulle meeldivad mängud ja inimesed, kellega ma mängin. Sa võid ka üks neist inimestest olla.

Enesetapp. Pigem vajalik haoiatus. Kõik on korras. Ausalt. Ma ei plaani seda, ma ei ole seda üritanud ja tõenäoliselt isegi ei ürita seda tulevikus. Aga see on oluline asi, millest rääkida. Eriti, kui sa ärkad mingi 2 aastat iga päev mõttega, et äkki peaks. Ja sööd lõunat ideega, et võiks. Ja õhtul padjale heites kaalud ka veel variante. Aga kõik on hästi. Paremini kui üle väga pika aja, liigutan ühtesid asju teisest kohast teise ja tundub, et asjad edenevad. Aga ma üritasin seda planeerida. Ja jõudsin järeldusele, et ma olen liiga laisk, et seda teha. Vb liiga hooliv. Enesetapp tundub ikka megamunn asi. Nii paljud asjad jäävad pooleli, nii paljud inimesed peavad asju selle ümber korraldama hakkama. Kui sa ei ole just totaalne antisotsiaal, ei ole see just parim idee. PS: Üks suuremaid tegureid, miks ma otsustasin elu kasuks on lauamängud.

Ma värvin minisid. Jah, ma värvin jälle. Tuli välja, et mul oli vaja lihtsalt motivatsioonihoogu. Hämmastaval kombel andis mulle selle tõuke asjaolu, et keegi teine hakkas mu minisid värvima. Ja nüüd me saadame üksteisele pilte värvimisest. Kuigi jah, suht omaette kogemus on värvipimedana ja värisevate kätega värvida. Ja päris mitmel korral olen ma värvinud sõbraga, kes on ka värvipime ja värisevate kätega. Plus, mul on vahepeal mõte, et ma tahaks jagada seda, mida ma värvinud olen. Mõtlesin lausa instagrami midagi panna, aga ma ei tea, kas tuleks seda tühja pühamut millegagi täita.

Lõpumärkmed:
Ma olen päris kindel, et see blogi tekitab rohkem probleeme, kui see lahendab. Aga ma loodan, et ma saan vähemalt ühele inimesele, kasvõi korraks naeratuse näole. Samas ootan huviga, et kas see saab tugevama reaktsiooni kui see, kui ma ütlesin, et ma ei toeta trans-õigusi.
Aga jah, siin see blogi on, väikese viivitusega.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see võib muuta kellegi päeva paremaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. märts 2020

Sissekanne nr. 285

Päevad kuni 2018  2054
Head uut aastat! Tegin kõvasti ümber, aga ma selgitan miks.

Parem hilja kui.. Oh jah, lükkasin seda sissekannet ühte ja teistpidi edasi. Aga mul oli juba kuu (toim. jaanuar) alguses plaan kirjutada. Kohati selleks, et kokku võtta 2018, alustada 2019 ja noh, see tuleks ju ikkagi enne järgmist kuud (toim. veebruar) ära teha. Enne kui liigume edasi, siis praegu on viimane päev mu nimekuus (toim. jaanuar) ja praktiliselt mitte keegi pole head nimekuud soovinud. Tundub, et nimepäev on mainimisväärsem kui see on kord aastas, mitte 31 korda aastas.

Päevamõtted:
Sõbrad. Pole ehk liiga ammu mõnda teist kohanud. Muidugi on kohati arusaadav, et ma ei näe kõiki teid iga päev ega iga nädal. Nädal on selleks liiga lühike ja teid on kohati väga palju. Samas tahaks. Või vähemalt tahaks, et te teaks, et ma ei ole teid unustanud. Aga kuigi ma kogu aeg loobun asjadest või vähendan neid, siis mul siiski ei teki kohe kuidagi aega juurde. Vahet ei ole kui mitme asjaga ma tegelen või ei tegele, mul on peaaegu alati kõik aeg hõivatud. Muidugi olen sunnitud nentima, et sageli jäävad mitmed asjad selle taha, et ma ei võta ühte päeva üle kahe olulise või aeganõudva ja kahe väheolulise või väheaeganõudva asja, kui see on võimalik. Ma muidugi teen väga sageli enam asju, aga üldiselt oma aega planeerides üritan lähtuda asjast, et kui teha, siis korralikult. Liiga palju asju hakkaks üksteise kallalt aega varastama. Ühe hiljutise Tinderist leitud kohvikaaslase sõnul on see lihtsalt selles, et ma ei oska oma aega planeerida, mis ilmselt ei ole ka vale.

DnD. Rääkisin kunagi rahvale lõkke ümber legende, et post-jõul on kõigil, ka minul, aega enam ja inimesed on enam altimad mängima. Ei oleks osanud oodatagi, et pärast jõule on veebruar ja mul ei ole vaba aega. Aga loodan, et aina enam end leida DnD juurest tuleval kevadel, aga aega on nii-nii vähe. Aga miks ma jälle DnD'st räägin, on see, et ma alustasin lõpuks jälle mängu, kus ma olen mängija. Koormus minu õlgadel on nii väike, et kui tahaks suudaks ehk mitmeski mängus mängija olla. Aga siiski suuresti on südamelähedal DM olemine. Tundub kuidagi õilis ja tore. Kuidagi tore on olla tahetud. Inimesed tulevad korra mingi teatud aja tagant kokku, kõigil on tegelased ja lootus, et suudavad mu elu kuidagi ära rikkuda. Kuid viimasel ajal on mul vaid aega, et tegeleda sellega, mis on lisaks DnD'le. Tahaks istuda lõkke ääres, teha näo, et mullegi maitseb sulanud  vahukomm ja rääkida DnDst. Rääkida kombinatsioonidest, mis kellelgi mõttes on, rääkida reeglitäpsustustest, rääkida asjadest,  mis on kellelgi mängus juhtunud või mida keegi ootab, et proovida. Aga väga ammu ei ole lõkke ääres olnud, aga ehk kui soojemaks läheb, siis saab süütada mõnegi tule.

Olen 24, saan 24. Ma saan varsti 24. (toim. see on loogiline lõik, kui me kujutame ette, et on jaanuar.) Ja iga aasta mul on see sama mure. Alates hilissügisest on mu järgmine sünnipäev lähemal kui eelmise sünnipäeva-aasta keskpaik. Nii et iga detsember hakkan ma ette kujutama, et ma olen aasta vanem, kui ma tegelikult olen. See on aga probleemne, sest selleks ajaks kui mu sünnipäev saabub olen ma juba end ära veennud, et ma olen aasta vanem ja siis ma üritan veel vananeda. Ja siis ma üritan reaalsusega asju klapitada ja siis ma noorenen aasta, samal ajal vananedes aasta. Nii et samal ajal olen noorenemas, vananemas ja kui päris aus olla, olemas sama vana, kui ma olen. Liigaasta teeb nkn küllaltki ebaoluliseks asjaolu, et mis kell ma täpselt sündisin. Aga et välja arvutada, millal täpselt saab järjekordne ring täis on ehk liiast. Samas ma ükskord veetsin pärastlõuna googeldades, et kas koboldid peavad WC's käima. Vaid korra kahe nädala jooksul, kui see kellegi jaoks midagi muudab. Nii et ehk ma võiks välja arvutada, et millal ma saan mingi olulise vanuse vanuseks.

Aasta kokkuvõte. Mida ma siis eelmine aasta tegin? Noh, see on  juba keeruline. On asjad, mida me ilmselt teame, asjad, mida ei tea ja ei peagi teadma, aga ilmselt on ka asju, mida ei tea ja ehk võiks teada. Tegin siis kaks lubadust. Esiteks, leida enda teine pool, ja teiseks, leida endale teine pool. Ma ei tea, kas ma leidsin üles enda teise poole. Pigem ei, kuigi ma tegin väga palju asju, mis olid väga toredat ja aitasid mul ennast lähemalt tundma õppida. (toim. siit läheb edasi see, mis on vaid märtsis kirjutatud) Aga siiski tunnen end nagu siis. Kui siis ma olin segaduses noormees, kes otsis kuhu ta siin keerulises maailmas sobituda võiks, siis see on ka nüüd nii. Ma olen samal ajal justkui 8-aastane vanamees, kes on kõigi sõpradega üksinda. Ma ei suuda otsustada, et kas peaksin tegema üht või teist asja, ei suuda leida eesmärki lühiajaliselt ega pikaajaliselt. Mul on suund, aga väga udune on olla. Ja ma olen kogu aeg väsinud. Nagu päris-päris kogu aeg. Inimesed, kes mind natukenegi lähemalt teavad, ilmselt on sellega kursis, kasvõi seetõttu, et kui me kokku saame, siis ma kurdan, et kui väsinud ma olen. Aga selleks on ka ilmselt üks suur põhjus. Meeletu unetus, aga naaseme selle juurde kunagi muul ajal. Teiseks, leidsin ma endale teise poole. Või vähemalt nii ma arvasin. Kuid kuna enamus isegi ei tea, et ma olin meeletus true love suhtes kuu aega, ja ma suutsin ta nime septembriks unustada, siis ehk ei leidnud ikkagi. Aga siiski ma õppisin selle kuu ajaga palju. Nii enda kui teiste osas. Eelkõige asju, mida ei tohiks valjult välja öelda. 2018 oli ka see aasta, kus ma jõudsin normaalkaalu. Tõsi küll serva peale, aga siiski ma jäin sinna. Viimati olin normaalkaalus kui olin 12 ja siis otsustasid kõik teised poisid, et on aeg puberteediks ja mina otsustasin midagi muud. Nüüd olen 24 ja normaalkaalus. Kui päris aus olla, siis on mul kõht ees. Mu õde kommenteeris, et ma paistan rase. Aasta lõppes sellega, et ilusti jõululaupäeval otsustas mu vanaisa, et aeg on lahkuda. Nüüd on ainult vanaemad alles. Polnud kunagi just kõige jõuluinimesem olnud, aga nüüd kuidagi veel vähem. Ütleks, et tähelepanelikumad teist võivad märgata, et mul on nüüd uus imetilluke käitumismaneer, et ta kunagi minu juurest ära ei kaoks, aga mitte keegi teist ei ole märganud, mida ma teise vanaisa mälestuseks teen, nii et ehk ongi see vaid imetilluke ja vaid minu jaoks. Ja siis otsustas ka kass otsa saada. Ta küll lahkus 2019 alguses, aga see ei olnud kaugeltki ühe öö küsimus. Jah, kuidagi imelik on ikka veel elada hirmus talle peale astuda. Enamvähem täpselt aasta magas ta iga öö minu kõrval, istus minu kõrval ja luges üle iga mu ampsu või üritas minuga võidu kana süüa. Iga kord kui koju tulin, vaatas ta üks silm mulle vastu ja iga kord, kui mööda maja seiklesin, oli mul saba taga. Õnneks on veel üks kass alles, nii et vähemalt keegi hingab minu läheduses, kui öö on hiline, aga und ei ole.

Uusaastalubadused. Mõtlesin see aasta anda väga sisutühjad ja sisukad lubadused. Eelkõige tahaks olemas olla. Aasta lõpp tõi kaasa selle, et mu elus on vähem neid, kelle jaoks olla. Ma ei tunne end süüdi, et veelgi enam ei olnud, aga ma tunnen, et ma saan enam olla. Selle asemel, et üksi oma toas rahu nautida, peaks ma kätte võtma ja uurima, kuidas läheb. Kasvõi vahel harva, aga siiski. Teiseks taasluban ma nagu paljudel aastatel vormi saada. Mul on reaalne tunne, et ma olen vaid kunagise minu kest. Mitte, et ma oleks jumaluse kehaga olnud, aga ma olen veelgi väetim. Kõht eest, käed selliseks, et luu ei paista välja ja muu keha selliseks, et oleks suuteline fuktsioneerima endale sobival määral. Samuti ehk üritada olla parem inimene, aga see on nii subjektiivne, nii et ma ei oskagi muud selle osas öelda. Ja viimaseks lubaduseks - mõelda Temast vähem. Mis on kindlasti juba töötav lubadus. Lubasin need asjad endale ikka aasta alguses ära, aga nüüd on kirjas, et kunagi hiljem neid vaadata. Ma mõtlen Temast kordades vähem kui varem. Mul on reaalselt nädalas vähemalt sama palju õhtuid, kui mõtlen millestki muust kuni väsimus murrab. Kui selle lubaduse tegin, siis oli idee, et mõtleks vähem, et nt mitte iga kuu, mitte iga nädal, mitte iga päev, mitte iga tund või vähemalt mitte iga vaba mõte. Antud hetkel olen neist murdnud kindlasti selle, et mitte iga tund. Veel olen faasis, kus "paar" korda nädalas, aga jah. Aeg pidi aitama, eks me näe, kas aasta on selleks piisav aeg.

Tinder. See on see koht, kus ma peaks endale ausalt otsa vaatama ja küsima, mida ma seal teen? Ma ei otsi sealt endale tõelist armastust, suvalist üheöösuhet ega sõpra. Mulle ei meeldi peaaegu mitte keegi sealt ei puhtalt välimuse alusel ega ka iseloomult, kui mõni neist seda omada üritab. Olen kahe inimesega käinud kolmel korral "kohvitamas". Ei saa muidugi eitada, et need olid kasulikud käigud. Kui ma poleks esimese neiuga kohvitanud, siis ma ei teaks ilmselt veel väga kaua veganburgeri maitset ja kui pole teisega kohvitanud, siis usuks, et lauamängud on piisav kvalifikatsioon, et minu ellu sobituda. Tuleb välja, et seal on veelgi enam tasandeid, mida isegi mina ei teadnud. Samas inimesed, kellele ma sõnumeid saadan ei ole seda kindlasti väärt, kuidas ma neid "kohtlen". Kogu aeg mingi justkui DTF jutt minu poolt, samas kui kohe kindlasti seda ei ole. Samas arvestades, kui palju seal on inimesi, kes otsivad vaid sõpru, kellega asju teha, siis ma tahaks uskuda, et selle jaoks on paremaid äppe.

Valimised. "See moment, kui Eesti riik paneb tähtajaks 20.00 ja sa lükkad sedeli karpi kell 19.49.
Kahjuks kipub ka muude tähtaegadega nii olema."- Minu üks õnnestumaid mõtteavaldusi sellest aastast. Aga igal juhul ka mina valisin. Teeme nii, et kui sina ei valinud, siis sa ei tohi vinguda, et sulle ei sobi. Sa ju ei andnud teada, et sa teisiti tahaks. Alustame sellest, et valimised on salajased ent kuna see blogi on vaid minule, siis võin ju sellest teada saada. Igal juhul istusin siis valimiste õhtul kodus vanematega ja sain teada, et reformierakond ei olnudki võimul viimased x aega. Ja siis nad valiti taas. Nii et minu maailmas olid nad võimult ligikaudu 4 tundi. Ja siis hakkasin aru saama, miks noored oravad peaministrit kottisid - sest ta ei olnudki nende juht. Anyway, miks ma selle teema tõstatan on see, et ma lootsin, et ma saan lõpuks puhkust sellest "Elagu EKRE" vs "EKRE tuleks maha lasta" jamast. Aga ei. Eranditult iga päev leian oma fb seinalt uue ja idiootsema postituse nende kohta. Kord me sülitame neile näkku, siis on nad neonatsid, siis ei lase me neid oma öölokaali ja siis nutame muu osas. Võin ausalt ära öelda, et ma ei valinud neid, sest ma lugesin nende lubadused läbi ja isegi kui seal oli punkt või paar, mille puhul ma olin natukenegi huvitatud, siis enamus sellest pani mind aktiivselt neid mitte valima. Juba puhas talupojamõistus, mida on ilmselgelt natuke liiga vähe pani mind arvama, et see, mis nad lubavad ei saa nii olla. Või noh, mingi riigipöördega, kus me nende liidrist piiramatu võimuga diktaatori teeme, keda me jumalana kummardame, siis ehk. Aga sa ei saa raha anda, ilma seda võtmata. Ja mis neil lõimumise vastu on? Mul on vahel reaalselt  kurb, et ma kasvasin üles vaid valges keskkonnas, kus homode narrimine oli okei. Peamiselt seetõttu, et igakord kui näen mõnda värvilise nahaga inimest või homo või kaks ühes kombinatsiooni, siis pean läbima mingi protsessi oma ajus, et "oota, anna neile võimalus tõestada, et nad on isiklikul tasemel nõmedad, mitte vaid seetõttu, et nad kuuluvad vähemusse."

Ma toetan LGB võrdseid õigusi. Paljud sotsiaalõigussõdalased on seda lauset kohates justkui yay, ent siis nad märkavad, et ma ei kasuta nende hinnangul piisavalt tähestikku. Aga nii on. Ma toetan kogu südamest kahe inimese kooselu eeldusel, et nad tahavad ja suudavad koos olla. Minu arust on tuhat korda parem see, kui Ants ja Ants, kes üksteist armastavad ja suudavad oma adopteeritud lapsele pakkuda täisväärtuslikku elu, kui see, et Ants ja Mari, kes üksteist ja oma 4 last vihkavad ja elavad riigitoetusest. Ent ometi suur osa ühiskonnast leiab, et see esimene kooslus on hullem. Nad ju funktsioneerivad kui pere ja peaks seetõttu saama vastava seadusliku kaitse. Puhtalt juba mingid õiguslikud suhted selle osas, et kui teine surema peaks. Ja ma arvan, et kahe Antsuga kasvab laps paremas keskkonnas kui kuskil lastekodus, millel puuduvad piisavad vahendid. Ja ideoloogia, et lapsed teevad seda, mida oma vanemadki on ilmselgelt ümberlükatav sellega, et Antsu vanemad ei saanud olla samasugusses suhtevormis kui Ants ise. Ja üleüldse, kui nad just sind lapsendada ei ürita, siis kuidas see sinu elu mõjutab? Kas meie ainus probleem on selles, et mingi mees ütles kunagi ammu, et see ei ole okei? Või see, et me ei taha oma lapsele seletada, mis kellelgi on enam kui üks isa ja vähem kui üks ema? Tulles tagasi tähestiku juurde. Peamised tähed, mida tean on TAQ, kuid olen näinud varianti, kus oli nii palju enam neid tähti. Kui ma ei eksi, siis need sümboliseerivad trans-a/anti-queer. Esiteks, mis õigused on aseksuaalsetel inimestel puudu? Ma ei suuda ühtegi olukorda avastada, mis seda segaks. Välja arvatud asjaolu, et mainstream ei pea sind piisavalt eriliseks, aga võta järjekorranumber selle murega. Queeri kohta ei tea ma piisavalt, et reaalset organiseeritud arvamust omada. Aga nad näevad kahtlased välja, nii palju kui neid näinud olen. Aga see on siiski väga pinnapeale arvamus ja võib paremaks/hullemaks minna, kui midagi teada saan. Ja kõige olulisem täht, mida ma ei tunnusta on T. Sest mida ****. Kunagi elasin õnnelikus mullis, kus see oli võõras mure ja ma ei pidanud sellega tegelema, nüüd pressib see täht ikka igalt poolt sisse. Reaalselt sotsiaalmeedia, uudised ja isegi meelelahutuskanalid nagu 9gag on seda jama täis. Ma lihtsalt ei mõista seda ja nii kaua kui ma ei mõista, ei saa ma endale lubada seda, et ma seda toetan. Kui keegi mu sõpradest paluks, et ma hakkaks talle mingite teiste asesõnadega viitama, siis mul oleks lihtsalt üks sõber vähem. Also, milles see väljendub? Sulle meeldib teha traditsiooniliselt vastassoole suunatud asju? Anna minna, kes sind keelab. Aga ära kaasa mind sellesse, ma isegi ei taha teada. Ja lihtsalt tea, et kui sa tahad kleiti ja meiki kanda, siis see on okei. Veidi ebatraditsiooniline, aga anna minna. Sulle ei meeldi see, mis sul jalgevahel on? Miks? Kas teine variant on sinu arust parem? Lisaks ja eelkõige tahaks siinkohal toonitada, et ma ei vihka kedagi seetõttu, et ta on mõne nende grupi liige. Kui keegi mulle jalgu jääb oma tegevusega, siis ta ei meeldi mulle. Vihkan ka inimesi, kes on valged heteromehed nagu mina, aga nad on muudel põhjustel ebameeldivad.

Üleüldse mingi pehmode ajastu. Kui keegi teist mõtleb, et miks ma kogu aeg seksiste, homofoobe, natsionaalsotsialiste ja muud sellist ebatraditsioonilist rahvast kaitsen ja samas selle sama kaitsekaikaga peksan, siis vastus on lihtne. Ma tahan elada vabana. Sel hetkel kui keegi hakkab mind piirama sellega, et tema arvab, siis ta on ebameeldiv ja ei ole minu elus positiivne nähtus. Ma leian, et igal Annelinnas kasvanud neonatsil on õigus öelda, et Ants ja Ants tuleks gaasikambrisse saata (mitte koos muidugi, sest jumal teab, mida nad viimasel hetkel teha üritaks). Samas see ei tähenda, et me seda tegema peaks, kaugeltki mitte. Sellel Annelinna mõttehiiglasel ei ole kohe üldse õigus selle osas, aga siiski tal peab olema tagatud õigus seda öelda. Sina oma mullikile sees võid sellest haiget saada ja öelda, et ta on tropp ja peaks ise end ära gaasitama. Ja ka see on okei. Aga me ei peaks teda ära gaasitama. Kuidas sa üldse tead, et ta gaasitada tahab, on omaette küsimus. Küsimus, millele mul vastust ei ole. Kas mulle vaid tundub või inimesed otsivad asju, mille üle kurvad olla? Sain hiljuti lauamängu HATE, kus hunnik poolpaljaid barbareid üritab üksteist ära tappa ja süüa ja internet lõi kihama. Oh ei, poolapaljad naised, kellel on rinnad ja mitte emasvaala figuur. Oh ei, naisi on vähem kui mehi. Oh ei, teeks selle lastesõbralikuks ja võtaks inimsöömise ära. Mida? Mida? Mida? Esiteks, kuidas sa tead, et seal need mured on? Teiseks, miks sa end sellest mõjutada lased? Maailmas on 100000+ lauamängu. Igale ühele oma. Mõnele mitu lausa. Väidetavalt mõnele kohe mitte ühtegi. Vaata eemale ja tegele muude asjadega. Ära vingu selle üle, lase meil mängida meie poolpaljaste inimsööjatega. Ma näiteks tean, et kuskil internetis on video sellest, kus mingid kaks neiut mingi topsiga kirjeldamatuid rõvedusi teevad. Ilmselgelt see ei ole minu arust okei, aga ma ei otsi mingeid fetišifoorumeid, et teistele seda öelda. Ma lihtsalt elan selle teadmsiega ja üritan seda unustada. Aga kui kõik kogu aeg sellise jama üle halavad, siis ei toodetagi mulle enam ühtegi poolpaljaste inimsööjatega mängu. Ja mis ma siis teen? Liitun teie halaga sellest, kuidas maailm haiget teeb? Mul on igasugune õigus öelda, et sa oled tropp ja nõme. Sinul on igasugune õigus otsustada mind oma elust ära lõigata ja tegeleda omade huvidega. Ja kui ka sina otsustad mulle kehvasti ütelda, siis on minul võimalus sinust lahti saada.

Miks tegin asja alguse ümber? Sest paljud asjad on muutunud kahe kuuga. Esiteks, ma hakkan aru saama, et kuigi ma olen enda arust hea inimene ja paistab tropp vaid selleks, et mainet hoida, siis ma vist tegelikult olengi. Ma vahepeal vedelen unetult voodis ja mõtlen sellest, et kellele kõigile ma olen halba teinud. Ja see ei ole kaugeltki lühike list ja koosneb inimestest, kelle kohta ma arvasin, et ma ei teeks kunagi mitte midagi neile. Ma olen küllaltki toksiline vahel, vahel enamgi veel. Ja nüüd see ehk paistab vähem välja. Teiseks, päris mitmed viited olid loogilised vaid siis kui need kirjutada jõulude ja sünnipäeva vahel.

Lõpumärkmed:
Seekord oli ikka väga pikk paus. Aga vaid mõni üksik küsis, et kus on, nii et siin ta on.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest kõik ei ole nii paha kui näib.

Järgmise korrani
Janus Pinka 7. märts 2019

Sissekanne nr. 284

Päevad kuni 1963
Pool sammu edasi, väga väga palju samme tagasi..

Hey. Olen natuke liiga tihti kuulnud viimase kuu või paari jooksul küsimusi teemal, et mind ei ole. Küsimusi, et kus ma olen, kus ma olin, kas ma ikka olen teiega, kas kõik on korras jne. Ja nagu ikka minu puhul on vastus natuke keerulisem, kui et jah või ei. Pärast septembris saadud mentaalset põntsu (jah, ma ise tekitasin selle) otsustasin ma, et taandun väheke kõikjalt ja tegelen oma vaimse tervisega. Kohutav idee - väga kohutav idee.

Päevamõtted:
Foobia -  "haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või olukordi hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Suurenenud ärevus väljendub kehaliste sümptomitena: südamekloppimine, hingeldamine või hingetus, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohin kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, urineerimistung jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni." (Ehk oleks ka lühema definitsiooniga piirduda saanud. Aga..). Jah, ma tekitasin endas foobia.  Foobia tema ees. Ja kui ka sina seda idiootseks pead ja arvad, et ma võiks ju lihtsalt üle saada, siis tegemist on ka minu hinnangul irratsionaalse hirmuga, mis teeb sellega tegelemise kordades raskemaks, aga noh ma ei ole kunagi kõige paremini ennast kontrollida suutnud. Aga jah, ma olen viimasel ajal naeruväärselt suure osa oma ajast veetnud oma kodus, oma toas, oma voodis, looteasendis, sest ükskõik, kuhu ma ei lähe, siis on reaalne võimalus, et ma näen teda. Ja kui ma lähen kuhugi, siis värisen nagu haavaleht tuule käes. Ma ehk olen sinugi varbaid tänaval näinud, sest jumal teab, kui kaua ma ei ole julenud kõrgemale vaadata. Ma näen ikka veel teda kõikjal, isegi kui teda seal ei ole. Justkui kummitus, kui vari, kõikjal, kuhu ma ka ei lähe. Killuke minust, killuke, mida ma tappa ei suuda. Tbh, ma ei saa ka väita, et ma ei näe teda oma voodis, sest sundmõtted ja õudusunenäod on ikkagi väga levinud teemad minu elus. Niivõrd levinud lausa, et isegi need ööd, mis ma unerohuga mööda saadan ei suuda enam väga kompenseerida väsimuskuhjumist teistest öödest. Ma olen kogu aeg väsinud, nii väsinud, nii nii väsinud..

Ma lubasin ja ma kavatsen. Eelmise korra lõpus lubasin ma teile, et kirjutan midagi head. Ja ma teen seda, aga mitte täna. Täna ei ole ühestki otsast motivatsiooni midagi head kirjutada. Mitte et täna ülemäära raske päev oleks. Raskemal päeval, mul pole isegi jõudu teile kurta, kui võlssi kõik on. Aga jah, ma vaikselt tajun, et te muretsete ja luban, et kõik saab korda. Üle käbide ja kändude, aga saab. Mis muid valikuid on? Praegu on jah raske. Aga vahepeal on isegi päev, kus peaaegu kõik on tore ja neid päevi tuleb lihtsalt juurde teha. Aga selleks ei tohi teie muretseda, sest kui te muretsete, siis mina ei saa just väga õnnelik olla. Aga mingi hetk ma võtan end kokku ja olen rõõmus. Nii rõõmus, et ma pean seda kellegagi jagama ja kirjutan teile. Kirjutan teile kõigest, mis on ilus.

Lõpumärkmed:
Palun mitte kellelgi ikka veel mu saladust reeta. Las vähemalt keegi ole siin maailmas õnnelik.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest mõni päev lähevad ikka asjad heaks.

Järgmise korrani,
Janus Pinka 7. detsember 2018

Sissekanne nr. 283

Päevad kuni 1867
Kaks nädalat hiljem, aga valu on natuke väiksem.

Ma küll ütlen kogu aeg kõigile, et ma kirjutan endale salaja, aga kuna ma seda fbs jagan ja teie seda näete, siis teeme mõned asjad selgemaks, loodetavasti. Ilmselt ei ole suurim saladus kogu maailmas asjaolu, et heroiin ei ole mitte niivõrd mis, vaid pigem kes. Ja siit minu palve. Palun, palun, palun, ärge rääkige seda talle. Ma tean, et ma olen seda varemgi palunud ja ometi te olete seda rikkunud. Palun, palun, palun, kui sa tead, kes heroiin on, siis ära räägi talle seda. Jah, ka sina, emps. Aga jah, ma ei taha mitte kunagi mitte kedagi karistada selle eest, et ta on hea või parem kui keegi/miski. Ja talle probleemide tekitamine, sest mina ei suuda oma emotsioone taltsutada, ei ole tema suhtes aus. Ma hoidsin alles võimalikult suure osa tekstist, mille kirjutasin 4. sept õhtul. Kohati sest see oli kordades ausaim, kui see mida praegu teile räägiks, kohati sest siis ma ei pea seda uuesti läbi käima, vaid saan vaid eemalt selgitada. Also, tema teada teab sellest vaid kaks inimest, kellele ta sellest enne seda õhtut rääkis. Kui ta peaks teada saaama, et ma arutasin seda õhtut päris mitme inimesega ja nüüd selle internetti üles panen, siis see ei ole ka just parim..

Päevamõtted:
Lumehelbeke. Ma ei ole lumehelbeke ja ma ei kavatse selleks ka saada, seetõttu ma palun, et te ei suhtuks minusse nagu ma oleks. Ma ilmselt olen olnud kauem katki, kui ma sind tean, palju kauem. Kui me oleme üksteisele puid pannud selle aja jooksul, siis paneme edasi. Kui sina hakkad nunnutama ja kartma, et teed mu tunnetele haiget, siis kuidas saan mina sulle silma vaadata ja sulle öelda, et sa oled homo, sest sa arvad, et LoL on parem kui Dota. Palun, lihtsalt tea, et ärgem mainigem heroiini ja kui ta tuleb ühel või teisel juhul kogemata jutuks, siis hoiame selle  jutu lühikese ja liigume edasi. Ärgem soolakem haavu, mis soola ei vaja. Soolakem haavu, mis seda vajavad.

Triibud käel. Jah, mu vasaku käevarre sisekülge kaunistavad 95 triipu. Iga kord, kui ma mõtlesin heroiinist, siis tõmbasin kriipsu. Esmaspäeval esimene kriips sümboliseeris 3 tundi. Jah, kell 6 läks uni ära ja kell 9 tuli mulle auto järgi. Ja noh, see oli vaid üks päev paljudest. Alates 4. septembri õhtust kuni umbes 12. septembrini magasin ma iga öö 4 tundi. Vedelesin voodis, kuni keha andis otsad, tavaliselt 3-4 paiku. Ja siis ärkasin, kui keha arvas, et on aeg veel mõelda, tavaliselt 7-8 paiku. Ja nii see tsükkel käis, kuni keha enam ei jõudnud. 13. sept hommikul magasin ma tuimalt sisse ja ei reageerinud sellele, kui mu sõber mind äratada üritas. Aga mingi aeg ma ikkagi ärkasin ja läksin kooli. Ja siis tuli reede - päev, mis on täis igasugu asju. Üks vähesemate triipudega päevi. Tuleb välja, et kui ma suudan enda aju tegevuses hoida, nt mängides, siis ma ei mõtle heroiinist. Seda tõestab ka nädala väheseimate kriipsudega pühapäev, mille veetsin praktiliselt kogu aeg mängides. Viimane mõte pühap oli vaid umbes 1-min pikkune ja siis suutsin sellele lõpu teha kriipsuga. Veel neljap oli iga kriips minimaalselt 5 minutit, sageli palju palju enam. Ja nüüd. Nüüd teen ringe. Eks näeb kui kaua. Ilmselt niikaua, et mu keha esimene reaktsioon heroiinist mõtlemisele oleks see peatada ilma, et ma peaks joonega seda meelde tuletama. Õnneks või kahjuks on aga soojad ilmad tagasi ja noh kui liikuda t-särgi väel, siis paistavad need 95 triipu silma. Mõni vaatab imeliku pilguga, aga enamust see isegi ei kõiguta. Isegi kui märkavad, siis mida neil ikka öelda või teha oleks.

Seelikukütt. Mul on kohati just eriti teatud ringkondades tekkinud mingi kõrvalmaik, et ma üritan kõiki sebida. Arvestades seda, et ma olen viimased 500+ päeva olnud olgem ausad "obsessed" ühest inimesest, siis ma ilmselt ei üritanud sulle külge lüüa. Kuigi vahel harva on ka minus see inimlik/ kiskjalik külg välja löönud ja ehk olen isegi üritanud hammustada. Aga ma ei tea kui tõsiselt. Ma olin kuu aega kellegagi suhtes ja ma ei mäletanud paar nädalat tagasi ta perekonnanime. Ju vist ei olnud ülemäära True Love.. Vahet ei ole, mis ma siis arvasin või ei arvanud. Aga jah, kui ma sulle lähitulevikus ligi ajan, siis võta seda kui kas ürginstinkti või kaitserefleksi. Üritan sinu eest ilmselt midagi varjata. Näiteks kui haavatav ma tegelikult olen. Parim kaitse on rünnak ja muu selline. Aga mõned teist siiski võiks end ohustatult tunda, mul on vaja mainet hoida.

Aga siin siis see "eelmine" sissekanne. 4. september 2018:

"Päevad kuni 1862
Higi, veri ja pisarad

Hey. See sissekanne on ilmselt igatepidi käest ära. Alustame sellest, et ma ei kirjutanud teile mitte midagi terve augusti kuu jooksul. Ma magasin maha oma blogi 5. sünnipäeva. Nii et palju õnne mina ja mul on ikka veel meeles, kuidas see kõik algas. Nagu täpselt nimed ja mõtted, mis enne seda olid.

Päevamõtted:
Mu kõige suurem saladus. Või noh, kui sa tead piisavalt minust, siis vahest ei ole ka. Aga viimased 9 kuud planeerisin ma tänast õhtut. Tbh, ma alguses lootsin, et see juhtub detsembris, ja siis järgnevatel kuudel, aga siin ma olen. Ja arvestades, et ma kirjutan teile, siis tänane päev ei lõppenud just ideaalselt. "Näeme mitte kunagi." - need on sõnad, mis ütlesin ühele siiani kõige enam mu elu mõjutanud neiule. Ta oli imeline sõber, mingil perioodil vaieldamatult isegi parim sõber. Ta oli neiu, kes päästis mu elu, mu päikesekiir ja mida kõike veel. Ja umbes täpselt 380 päeva tagasi tegin ma asja, mida siiani ülimalt kahetsen. Ma lasin tal oma elust minna. Ja täna lasin ma ta paariks tunniks oma ellu tagasi, et lasta karikasse viimane tilk kukkuda ja metafooriliselt maja maha põletada. Ligikaudu 500 päeva tagasi juhtus midagi, mis muutis mu elu igaveseks. Ma võtsin vastu otsuse, mis sel hetkel tundus kõige parem asi üldse. See oli isegi võrreldav otsusega kolida Tartusse. Kui mul oleks võimalik minevikku muuta, siis see oleks üks otsus, mida kaaluks. Mingi aeg selle 120 päeva jooksul oli imeline. Ma ei pannud pahaks, kui ma ennast minimaalselt 10 korda päevas temast mõtlemas leidsin. Aga nüüd on sellest möödas 500 päeva. Ja olukord minu peas on sama. Aga kahjuks ei ole reaalsus selline. Tema kasutas seda 380 päeva, et edasi minna. Ja te ei kujuta ette kui suur ülesanne oli minu jaoks talle mittevaletamine täna. Ta oli nii lähedal, et naasta mu ellu. Tal oli vaid soov, et ma garanteeriks, et ma ei tee ühte asja. Aga ma tean mind, nii et võtsin vastu otsuse seda mitte garanteerida. Ma ei mäleta, millal ma viimati enne tänast pisaraid poetasin. Ma ei ole isegi kindel, kas mu süda on nii valutanud kui täna. Mingil hetkel ei suutnud ma muud kui ebatsensuursusi öelda, sest valu oli nii suur. Mu keha on vaevelnud erinevate värinate käes ja süda valutanud juba viimased kolm tundi. Ja osa minust üritab ikka leida õigustust, et see mis ma täna tegin oli õige. Ma ei ole vist kunagi nii suurt osa oma heaolust loovutanud lihtsalt selleks, et mitte teisele inimesele haiget teha. Osa minust vaatab minevikku ja leiab, et kui oleks oleks, siis ma äkki ei peaks nii suures valus olema. Aga isegi ennast kritiseeriv osa minust leiab juba vaikselt, et see valu ja need pisarad ei ole seda väärt. Aga jah, esimest korda üle väga pika aja eesmärk ei pühitsenud abinõud. Ma arvasin, et ma tean mis asjad süümepiinad on, aga kui see on süümepiin, siis pole kunagi varem piisavalt midagi sellist olnud. Kui see on midagi muud, siis ma lihtsalt tahan, et see lõppeks. Sundmõtted ja lakkamatu valu - ma ei taha enam nii elada, aga ma ei tea, kuidas teisiti elada. Ja enne kui sa midagi teha mõtled, siis ma vihkan lohutamist ja ma ei kavatse end tappa. Veel mitte..

Aga midagi toredamat. Jalutasin üleeile enam kui 16km mööda Tartu linna, et panna üles peibutisi. Erinevad plakatid siia ja sinna, et rahvas teaks, et ootan neid reedeti. Loodetavasti leiab keegi selle ja langeb lõksu. Ja sealt edasi on juba lihtne - pean lihtsalt oma kavaluse ja karismaatilise olemusega ta maha murdma. Aga samas on mul ka kerge hirm, et meid on reedel liiga palju. Ja ma ei tea, mida selle osas teha. Aga on võimalus, et ma leian viisi, kuidas kõik plussid ja miinused omavahel ära lahendada."

Ja tagasi. Kordan. Palun, palun ja veelkord palun. Ärge rääkige talle sellest. Ma niigi tunnen end sitasti ja mu enesetunnet ei tee paremaks kellegi karistamine, sest ta on hea. Las ma elan oma väikeses maailmas, kus mina juba nkn mind karistan selle eest. Te ei pea mind sellega aitama. Aga läheme edasi.

Päevad kuni 1890
Kas ka sina?

Heips. See vist 4 või 5 katse teile kirjutada. Tuletan meelde, et ma olen tänaseks seda sissekannet kolm nädalat kirjutanud. See on vaieldamatult kõige kauem kestnud sissekanne üldse. Ilmselt üks olulisemaid ka. Peamiselt, sest mis iganes sellest edasi saab on kivisse raiutud. Suht raske saaks olla selle muutmine, nii et see peab nii ideaalilähedaselt väljakukkuma kui võimalik. Aga jah. Viimased kolm nädalat on olnud tormilised. Täis igasugu imelikke mõtteid, hetki ja kõige enam vist minule arusaamatuid tundeid. Kogu see osa minust, mis tegeleb emotsioonide, tunnete, siseoluga on täiesti lappes omadega. Kohati juba aastast 2013, aga mida aeg edasi seda imelikum see on. Ja viimased 500 päeva on progresseeruvalt imelikud olnud. Ma tahaks teile rääkida kõik olulise, aga mul pole absoluutselt õrna aimugi, kust alustada, mis on oluline või kuhu ma selle jutuga jõuda tahan. Ma lihtsalt sooviks, et mul oleks hea. Kasvõi natukene parem oleks juba algus.

Päevamõtted:
23. Jah, ma olen 23-aastane. Ilmselt olen ma kunagi 26-aastane ja vaatan tagasi, et mv ma mõtlesin. See ilmselt tundub siis triviaalne mure, sest on uued asjad, mis mu elu mõjutavad. Aga kunagi olin ma 4-aastane ja nutsin, sest pillasin pulgakommi maha. Täpselt nagu siis, pidin kivid välja korjama ja liiva pärast välja sülitama, pean seda ka nüüd. Kahjuks on seekord aga kivid natuke vähem selged, liiv veelgi halvema maitsega ja üleüldse on asi suurem kui siis oli pulgakomm. Aga jah, te võite lõpetada mulle korrutamise, et aeg parandab kõike, "ma olen ka 23 olnud" ja kõik muud sellised asjad. Ma olin kunagi 4-aastane ja nutsin, las ma nutan nüüd 23-aastasena. Kui ma sain lõpuks pulgakommist üle, saan ka sellest. Aga nagu oli väike Janus kurb, olen ka mina.

Ülekasvanud kaslane. Mowgli kasvas huntide keskel ja näis inimese moodi. Mina kasvasin kasside keskel ja üritan näida inimese moodi. Väga suur osa minu elust on kassidest mõjutatud. Suur osa sellest tahtlikult, võib-olla veel suurem osa tahtmatult. Oma nime sain ma kassi tõttu, oma iseloomu ja käitumismaneeri olen ma suuresti ülevõtnud neilt loomadelt. Ma küll jah, ei tee oma hädasid liivakasti ja ei limpsi oma sabaalust, aga siiski on ühiseid asju minu ja karvakerade vahel enam kui erinevusi. Ja üks neist asjadest on üksi olemine. Meile ei meeldi olla üksi. Me ei ole kutsikad, kes vajavad, et keegi neil kogu aeg seljas elaks, aga me vajame kedagi enda lähedale. Kedagi, kes istuks meiega samas toas, kuskil lähedal, alati silmapiiril või kuuldekaugusel. Ja kui aeg on õige, siis me ronime lähedale, teeme nurr ja nõuame pai. Aga mitte igaühelt. Ja ma kardan, et selles ongi probleem. Ma veensin ennast ära, et ta võib mulle pai teha ja nüüd kui teda enam ei ole mu kõrval, et mulle pai teha, siis olen ma nukker. Nagu kass, kes on jäetud võõrasse kohta põllu äärde, otsin ma teed tagasi. Tagasi koju, kus oli hea, aga seda kodu ei ole enam. Ja nüüd otsin ma uut, kes tohiks teha pai. Aga ma olen nõrk. Ma tahan pai igaühelt, ent hammustan kui sa liialt lähedale tuled, et mulle pai teha. Ma paljastan sulle oma kõhu ja nii pea kui sa üritad seda sügada, löön sulle küüned kätte. Ja see ei ole hea, ei reaalselt ega kõiki metafoore arvestades.

Raskemad hommikud. See on üks põhjustest, miks ma teile just täna kirjutan. Täna oli üks rasketest hommikutest. Need ei ole kaugeltki nii harvad, kui tahaks loota. Esimest korda kui ma telefonilt kella vaatasin on seal vist 6:58. Võib-olla mingi aeg varem isegi, aga tean, et esimene number oli 6. Äratuseni oli natuke vähem kaks tundi. Kuid ma ei jäänud enam magama. Ma tõusin voodist üles 9:18. Seegi oli reaalne pingutus, sest ma teadsin, et mul ei ole enam füüsiliselt aega. Ükskõik, kui halb mul olla on, ma pean tõusma, ma pean minema. Ja jah, sa arvasid ära. Ma mõtlesin heroiinist. Selle meeletust väärkasutusest. Ja mitte, et mina sain kahju, vaid et ma tegin kahju. Ja ükskõik mitu korda keegi teist ütleb, et kõik peale minu on selle unustanud ja kuhugi edasi liikunud, siis osa minust ei suuda seda. Ma vedelen hommikul voodis looteasendis, süües aeg-ajalt šokolaadiküpsiseid ja mõeldes, kui halvasti kõik on. Ma tean, ma tean, väga positiivne maailmapilt. Veel kaks aastat tagasi kirjeldasin ma ühe kõige parema tundena seda, kui sa ärkad enne äratuskella ja tead, et sa saad veel natuke magada. Nüüd on see osa päevast mu kõige hullem. Ma olen kogu oma teadliku elu olnud ööliblikas. Kui teised lasevad ära oma vooditule ja lähevad unenägudemaale, olen mina täis elu ja tahaks maailma vallutada. Nüüd, kui te lasete ära oma voooditule, olen mina juba poolsurnuna voodisse roomanud, ootamas, et ma ära vajuks. Unele jääks? Ei, ära vajuks. Mingi hetk ma puhtfüüsiliselt ei suuda enam üleval olla. Silmad vajuvad kinni ja algavad õudusunenäod. Ligikaudu neli tundi hiljem, avan ma oma silmad ja veedan järgmised kolm tundi looteasendis, sest kuigi mu aju on juba täie jõuda raiumas, et ohohhoo, mida kõike me valesti tegime, siis keha ei ole millekski võimeline. Ja noh, rinse and repeat kuni ükspäev mu keha ei suuda enam üldse. Siis ma taastun paar päeva, mis on talutavamad ja siis on jälle piisavalt energiat, et tsükkel saaks nullist alata.Yee..

Kokaiin. Jätkame ebaervislike koodnimedega ebatervislike asjade osas. Kokaiin on imetore. Tal on omad vead, aga kuna ma ei ole nendesse meeletult süübinud, siis paistab vaid see, mida ta ise näitab. Ja see on enamjaolt väga hea. Ta on tore, sõbralik, naerusuine ja ma olen temasse kõrvuni armunud. Või noh, see on vähemalt see, mida väike osa minust arvab. Suurem, kuid kohati palju vähem seda väljanäitav osa minust teab, et see on vaid võõrutusnähud. Nii pea kui hakkan süübima sellesse, et kas kokaiin oleks tõsiselt võetav alternatiiv minu elu muutmiseks, leian, et seal on rohkem mõrasid kui lugedagi suudan. Jah, ma suudaks korraks õnnelik olla, kui ma kokaiini väärkasutaks ja see ilmselt ei oleks isegi väga raske, aga see oleks väga ajutine. Meenutagem jaanuari ja noh, me kõik teame, kuidas see lõppes. Ja kui sa ei tea jaanuari, siis tea, et see ei lõppenud kohe üldse hästi. Ja ma kardan, et ma olen praegu liigagi haavatavas positsioonis. Isegi kui ma ei lange kokaiini ohvriks, siis neid asju on veel. Iga nurga taga võib peita ennast üks diiler, naeratus suul, siis üks kiire süstlatorge ja sealt ma jälle lähen. Pean end hoidma, olenemata sellest, et see tundub kergelt öeldes võimatu.

Lõpumärkmed:
Ja ma luban, et ma varsti kirjutan teile headest asjadest. Sellest, et uus lauamänguhooaeg on alanud. Mul sai aasta töö juures ja üks kassidest magab mu kaisus. Ma räägin teile Dungeons and Dragonsist, ma räägin teile inimestest mu elus. Ma räägin feminismist, neonatsismist, androgüünsusest, õpitud abitusest ja kõigest muus, mis mulle viimasel ajal silma on jäänud. Ma räägin teile kassidest ja minu kloonimisest, sellest kuidas minust on saamas NPC, värvipimedusest ja ma räägin teile kõigest, mida te kuulda tahate. Ma luban, et annan teile lähiajal igast infot selle kohta, mis mu elus hea on. Aga enne pean üle saama sellest, mis ei ole. Ja ma kordan. Palun ära, mitte mingil juhul, maini heroiinile, et ta on heroiin. Las ma lihtsalt tegelen sellega ise. Oma eksnarkomaani viisidel.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elus on palju enam head, kui mittehead. Vahel lausa nii palju head, et halb ei mahu äragi.

Järgmise korrani,
Janus Pinka 25. september 2018

Sissekanne nr. 282

Päevad kuni 1818
Mis mul viga on?

Vahel mul on nagu sisetunne, et ma olen nagu see kutt, kes köögis suitsu tegi ja samas ka see kutt, kelle köögis ta suitsu tegi. (Naljad aastast 2012.) Üks samm edasi, üheksa sammu tagasi - umbes sellises taktis mu viimased nädalad liikunud on. Viimane tilk karikasse langes siis täna.

Päevamõtted:
Feminism. Anti-feminism? Internet on veendunud, et ma peaks lugema kümneid artikleid feminismist, vaatama umbes sama palju videosid ja üldse olema seisukohal, et naised on kuskil kõrgelt vahukommipilve pealt maa peale laskunud jumalused, keda minusugune kohutav olend alusetult kiusab. Olgem ausad ma olen iga SJW õudusunenägu - ma olen 20ndates valge mees. Ma käin tööl selle asemel, et võidelda palgalõhega, ma käin koolis selle asemel, et protestida, ma olen äärmiselt karm, aus ja kriitiline selle asemel, et mõelda, kas ma teen pisikesele vikerkaarelapsele haiget. Okei, ma saan aru, kui su tööülesanne viimased paar aastat on olnud aastas välja pumbata 365 artiklit sellest, kuidas sind taga kiusatakse, siis mingil ajal kvaliteet langeb. Näiteks täna veetsin mingi 10 min, et vaadata youtubes, kuidas naisnäitlejaid agressiivselt ja lõppematult tagakiusatakse. Keegi küsis Hathaway'lt, et milline oli tema treeningrežiim sel ajal, kui ta kassnaine oli ja väideti, et seda mitte kunagi meestelt ei küsitaks. Nagu mv, esiteks, ta nägi ja näeb ülinobe välja (ehk näeksid teisedki, kui nad trenni teeks) ja kui ta ei taha sellele vastata, siis tehku halb nali või ärgu ronigu sellistele intervjuudele. Ja mis teema on Starlordi ja Cpt. 'Muricaga ja eriti kohe Bale'ga? Oli periood, kui ei möödunud päevagi, kui ma ühe neist kõhtu ei näinud internetis. Ja siis neil oli jultumus filmida mingi naise kleiti mingil auhinnagaalal. Kaamera alustas varvaste juurest ja vaikselt liikus näo suunas. Peamine mure jälle selle osas, et meestega ei tehta nii. Ma olen nagu päris kindel, et kui meeste riietuse erinevus hakkaks nii suures määras lainetama kui naiste oma, siis filmitaks neid ka igalt poolt. Kui välja jätta mõned üksikud, siis enamus poisse lendab laivi tumedas ülikonnas. Pärast 76. samasugust ülikonda küsiks ilmselt mõnigi kaameramees endalt, et kuidas ta elu sinna punkti jõudis. Ja jah, ma tean, et ma kohati vaatan seda teemat läbi väga värvilise klaasi väga kindla nurga alt. Aga kui ma saan selliseid asju neile ette heita, siis on probleem. Kui maailmas oleks üks hullumeelne SJW, kes siukest prügi postitab, siis jah, ma saaks aru temast. Aga neid on reaalselt kümneid ja kümneid isegi minu väikeses maailmapildis. Ja ma üritan neid kohati vältida. Kui ma kunagi puutun kokku reaalse naiste tagakiusamisega, siis ma tõesti tunnen kaasa vms. Olen näiteks terve elu olnud seisukohal, et usk ei ole naistele hea. Pane endale halb süsimust ninja kostüüm selga ja ela Lähis-Idas, sest Allah on võimas ja temata ei saa. See ei ole normaalne ja kui see on tõesti su enda vabatahtlik ja meelepärane otsus, siis siiski tibu, ära tee.

Ma olen Tartlane. Kõnnin mööda Tartut ja iga nurk on täis mingeid mälestusi. Siin jooksin vanatädile otsa, siis kukkusin pikali ja siin jäin peaaegu auto alla. Inimesed tänaval on tuttavad ja me vaatame üksteist, et jälle on see olend jalus mul. Linn on täis koerasid, kelle kadumine teeks mu elu vaid rõõmsamaks. Aga käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Sõnaotseses mõttes 4 aastat tagasi veel olid need tänavad kodutänavad, need inimesed naabrid ja ka need koerad polnud elu väärt. Käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Tänavad olid tundmatud - majad võõrad, teed ohtlikumad ja auke oli neis rohkem kui kokku jõuad lugeda, inimesed olid tundmatud - poeleti taga seisis võõras naine, tänaval tulid vastu uued lapsed ja tere sai öelda vaid vähestele. Vähemalt koerad, isegi kui uued, ei olnud sentigi enam väärt kui nad vanasti olid, aga see on vist muudest asjadest tingitud. Aga jah, kõige nukram asi oli see, et mu enda kiisu vaatab mind võõra pilguga. Vaevu tuleb lähedale ja kui tuleb, siis on kõhklev. Noh, eks preili ole juba vana ka, aga siiski ootamatult sügavalt lõikab, kui kiisu sinuta on. Eriti kui sa oled ainus elusolend, kelle lähedal magada sel ajal.

Mu keha on käest ära. Käisin täna siis vanavanemate juurest läbi. Meil on peres selline väga pikka aega kestnud igaaastane traditsioon, et suve keskel tähistame päris mitme mu eelkäija vananemist, sest noh neil on suve keskel sünnipäevad. Aga istusin siis vanaema kõrvale maha ja noh killuke või paar viisakust teineteise suunas heidetud ja siis tuli ära see klassikaline vanaema väide, et ma kohe ikka väga kõhnaks jäänud. Aga jah, söömine viimasel ajal jälle mitte kõige prioriteetsem tegevus ja noh lähim asi trennile on see, kui aktiivsemalt kaarte segan või miniatuure tõstan ühelt ruudult teisele. Aga jah, vaatan seda kalendri asja ja mul on umbes täpselt 6 kuud, et rannavormi saada. Kui sa nüüd mõtled, et kuhu randa ma lippamas olen, siis ole mureta, ma lihtsalt tahan välja näha selline, et kui ma minule mõnes rõvedas öölokaalis kakao välja teen, siis ma oleks nõus minuga koju minema. (Ilmselged märgid, et ma kohe üldse ei ole osa Rüütli tänava rahvast.) Aga jah. Mõned aastad tagasi, siis tuli mingi arstilaadse olendiga jutuks pisiasi, et ma olin viimati normaalkaalus 12-aastasena. Umbes poole aasta pärast ma saan kaks korda nii vanaks. Väga suur osa minust tahab, et ma oleks selleks ajaks normaalkaalus, et ma ei oleks sama kaua mõlemas kaalukategoorias olnud. Suur osa minust leiab ka, et ma peaks hakkama trenni tegema - nii jõu kui vastupidavuse osas. Nimelt on mul suured pakid väljamaalt tulemas ja ma tahaks olla niivõrd vapper, et tellida jõuan, siis jõuan ka vedada neid. Vastupidavuse osas on lihtsalt kerge "hirm", et reaalseks saab see nali, et kui leiangi kellegi, siis olen see kutt, kes pärast kolmandat tõuget selili kukub. Mitte seetõttu, et töö tehtud sai, aga see, et kops on koos ja veremaitse suus.

Ksenofoobia. Ei tegelt ei ole, aga ma ei osanud muud moodi seda lõiku alustada. Tartu on täis välismaalasi. Nagu ausalt. Iga suvi ja sügise algus ja ka kohati muud perioodid on mulje nagu oleks Tartu täis olendeid seitsme maa ja mere või vähemalt piiri tagant. Kõige suuremad ohvrid minu silmis on Virumaa ja Lasnamäe saadikud. Puhtalt seetõttu, et nad ei oska minuga ühist keelt liigitan nad välismaalasteks ja suhtun neisse teisiti. Aga jah, ligi pooltest vestlustest, mida ma ebamoraalselt pealt kuulan, ei saa ma aru. No lihtsalt ei jaga matsu, mis jututeemaks on. Võib-olla on see märk minu enda puudujääkidest, aga ma ei suuda tegeleda inimestega, kellega puudub ühine keel. Ja hästi üllatav on ka see, kui tuleb keegi, kelle värv paigutaks ta kuhugi, kus on ikka tükk maad parem ilm, ja alustab aktsendita seda juttu, et rahakott või elu ja sa seisad seal ja ei teagi kuidas reageerida. Aga noh natuke enam kui kuu aega veel ja linn täitub inimestega, kes ütlesid emale, et läksid suurde linna päriselt ajalugu õppima ja mitte hapet tegema. Reaalsus Rüütli tänavale pilku heites on muidugi teine. Aga ehk peaks isegi sinna ära eksima, leidma mõne maalt tulnud säravate silmadega neiu ja siis näitama talle kui halvad inimesed linna inimesed olla saavad. Võiks üritada teile vähemalt valetada, et hooliks temast ja hoiaks teda kui sädemekest lõkke kõrval, aga see ei oleks just väga minulik.

Võimalus maailm ära päästa. Aasta alguses allkirjastasin siis mingi petitsiooni, et ma ei taha, et Tartu piirkonda tselluloositehas tuleks. Kui sa veel ei teadnud, siis tegin seda peamiselt seetõttu, et kõik mu andmed kanti sisse ja mulle öeldi, et pane allkiri. Kuna plaanis oli veel edaspidigi elada, siis võtsin end kokku ja panin selle allkirja. Üks killuke maailmast päästetud. Aga see petitsioonileht sai sellest mu vere maitse suhu ja kus nüüd alles isutab. No pidevalt jõuab mu "rämpsposti" kiri, et sul on jälle võimalus maailma päästa. Istun siin ja ei jõua isegi ära tajuda, kui suur osa maailmast minu õlgadel seisab. Vaid minu allkiri ja juba hakkavadki maailma hammasrattad liikuma ja maailm paraneb. Vahel istun öösel voodis ja mõtlen, et äkki peaks need edasi saatma sotsiaalse õigluse sõdalastele. Kujuta ette, kui ma suudaks korraga lõpetada ebavajaliku hala selle üle, et maailm ja/või mina neid kiusab ja samal ajal maailma veel paremaks ka teha.

FB on savage. Mingi aeg 2015 juulis panin ma siis FBsse pildi südamest, mille on haamer kildudeks löönud. Ma tean, südant lõhestav. Aga mõned päevad tagasi FB siis viskas mulle mingid pakkumised. Üks neist oli, et bruh, sa oled 5 aastat FBs olnud, jaga seda rahvaga. Ma olen kauem olnud, aga tore teada, et umbkaudu 5 aastat tagasi selle asemel, et oma FB korda teha, tegin ma uue. Ma ei ole ikka üle saanud asjaolust, et keegi laadis mingid ebasobivad pildid minust FBsse ja minu peamine reaktsioon oli uus konto teha. Pole just parim mälestus, aga noh FB tahab ka tähelepanu. Ja siis tuli eelmainitud meenutus. Ilmselt te postitate mingeid lillepilte ja pilte sellest, kuidas teie 17. lapsel on 4. sünnipäev. Toredad mälestused vähemalt kellegi vaatenurgast. Mina, nagu välja tuleb, postitan oma suurt südamevalu sinna. Ja siis FB automaatne sõnum algab sõnadega, et FB siin mõtles ja jõudis järeldusele, et ehk ma tahan meenutada seda pilti. Väga ei tahtnud. Mingil määral teeb selle naljakamaks ja kurvemaks asjaolu, et ma kirjutasin sellepeale sõbrale, et kas ta mäletab, mis teema sellega oli - kas see oli ikka veel see asi, mis oli aasta eest, sest järgmine asi peaks olema järgmine aasta. Ta ei mäletanud ja väga ei häirinud ka vist, tegemist ikkagi sagedase nähtusega.

Suvi. Aga jah, (vähemalt) viimased 5 aastat olen ma olnud kuskil nurgas katkise südamega. Nagu legit, ma ei tea, mis värk on. Iga aasta. Ja tuleb välja, et ka see ei ole erandlik aasta. Õnneks olen juba küllaltki harjunud sellega, et regulaarne südamerütm ja reaalselt funktsioneeriv aju on asjad, mida muinasjuturaamatust leiab. Aga kohati on kummaline see, et iga kord on südamel nagu mingi teine teema. Ma olen niivõrd meeletu fantaasiaga, et ma suudan isegi südamevalu endale reaalse piinana kujutada. Aga jah, kord justkui iga sekund pussitati, kord tilkus see lihtsalt verd, siis lõiguti žiletilaadse tootega, siis löödi ja noh eks neid asju on enamgi olnud. See suvi, hoitakse kinni ja pigistatakse väiksemaks. Oh elu..

On aeg. Aga jah. Leian siis pidevalt kõikjalt märke Temast ja mu aju ei taha nagu kõige etemini ära registreerida, et aeg on edasi liikuda. On aeg võtta end kokku ja asuda teele oma saatuse teel. Olla see, keda minust oodatakse. On aeg hakata liikuma selle suunas, et olla see seelikukütt ja murdja, mida rahvas ootab. On aeg luua reaalne masterplan, on aeg sebida absoluutselt kõike, millel on pulss, on aeg seista mäe tipus ja vaadata millise olendini tuuled mu viivad. Aga enne peaks vist tegema midagi, et kogu maailm ei jääks seisma nende varemete otsa, kus nad praegu on. Sest kui ma tulen tagasi oma 77 neitsi juurest, siis oleks nagu väga piinlik "Kalevipoega teha" ja oma enda rumalusest oma jalad otsast lõigata. Aga jah. Mul on kohati raskusi asjadest lahti laskmisega. Nii füüsiliselt, kui eriti mentaalselt (sa ei kujuta ette, kui palju mu lähedased kommenteerivad, et ma olen väike masenduses poisike, kes ei tohiks kunagi armuda, sest lõpmatuseni ka minu portselanist südant kokku kleepida ei saa). Aga jah, kui ma astun enda toa uksest sisse, siis silm peatub kellal ja käib vasaksirge vastu nina. Kaotan tasakaalu ja sihi, koperdan asjade juurde, kust leian kindlust, avan laeka ja lõuahaak. Köhin kopse välja ja rooman helendava ekraani juurde, et sealt leida kindlust, mis mind kaitseks. Oma nõrkuses lohistan näpuga üle vale koha ja tuleb laviin lööke, sest uudishimu tappis kassi ja võtab mindki. Viimases lootuses rooman twitterisse. Üks koht siin maailmas, kus saan rantida, nii et mind ei huvita kes loeb (kui üldse keegi loeb). Viimane tweet ("Mu süda vajab paremat kasutajat.. nagu ausalt ka.. Mingi viimased nädal aega lihtsalt piinan ennast ja enda südant.. #depressioon" 5:19 PM - 2 Dec 2017) on sama, mis oleks nüüd üles läinud - nokaut. Järgmine peatus - blogi.

Lõpumärkmed

Veel viimane võimalus liituda minu D&D seiklusega. Kuskil juuli keskel panen ukse kinni ja siis saab veel võib-olla aknast salaja sisse, aga ehk ei saa ka. Ja kuna osadel teist on FB'ga raskusi, siis siin on see hüperlink. Varsti tuleb sellest ka natuke enam infot neile, kes huvitet.

Kell on ~6. Mu plaan oli kell ~1 uinuda. Kell ~2 stalkisin ma Teda. Kell ~3 ma hakkasin ma teile kirjutama. Te võite arvata, kui tore mu öö oli. Ehk homme on kergem. Võiks ju olla.

Aga ei, tegelt, kes mind teavad ja kes veel ei tea saavad teada, siis ma max armas hellik ja nunnukas. Armastan kõike ja kõiki ja soovin vaid head. Aga välja tuleb sageli nagu alati.

Aga teile nagu alati: 

Naerata, sest on aeg, on aeg olla parem, parem kui olime eile.

Järgmise korrani

Janus Pinka 12. juuli 2018.