Pool sammu edasi, väga väga palju samme tagasi..
Hey. Olen natuke liiga tihti kuulnud viimase kuu või paari jooksul küsimusi teemal, et mind ei ole. Küsimusi, et kus ma olen, kus ma olin, kas ma ikka olen teiega, kas kõik on korras jne. Ja nagu ikka minu puhul on vastus natuke keerulisem, kui et jah või ei. Pärast septembris saadud mentaalset põntsu (jah, ma ise tekitasin selle) otsustasin ma, et taandun väheke kõikjalt ja tegelen oma vaimse tervisega. Kohutav idee - väga kohutav idee.
Päevamõtted:
Foobia - "haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või olukordi hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Suurenenud ärevus väljendub kehaliste sümptomitena: südamekloppimine, hingeldamine või hingetus, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohin kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, urineerimistung jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni." (Ehk oleks ka lühema definitsiooniga piirduda saanud. Aga..). Jah, ma tekitasin endas foobia. Foobia tema ees. Ja kui ka sina seda idiootseks pead ja arvad, et ma võiks ju lihtsalt üle saada, siis tegemist on ka minu hinnangul irratsionaalse hirmuga, mis teeb sellega tegelemise kordades raskemaks, aga noh ma ei ole kunagi kõige paremini ennast kontrollida suutnud. Aga jah, ma olen viimasel ajal naeruväärselt suure osa oma ajast veetnud oma kodus, oma toas, oma voodis, looteasendis, sest ükskõik, kuhu ma ei lähe, siis on reaalne võimalus, et ma näen teda. Ja kui ma lähen kuhugi, siis värisen nagu haavaleht tuule käes. Ma ehk olen sinugi varbaid tänaval näinud, sest jumal teab, kui kaua ma ei ole julenud kõrgemale vaadata. Ma näen ikka veel teda kõikjal, isegi kui teda seal ei ole. Justkui kummitus, kui vari, kõikjal, kuhu ma ka ei lähe. Killuke minust, killuke, mida ma tappa ei suuda. Tbh, ma ei saa ka väita, et ma ei näe teda oma voodis, sest sundmõtted ja õudusunenäod on ikkagi väga levinud teemad minu elus. Niivõrd levinud lausa, et isegi need ööd, mis ma unerohuga mööda saadan ei suuda enam väga kompenseerida väsimuskuhjumist teistest öödest. Ma olen kogu aeg väsinud, nii väsinud, nii nii väsinud..
Ma lubasin ja ma kavatsen. Eelmise korra lõpus lubasin ma teile, et kirjutan midagi head. Ja ma teen seda, aga mitte täna. Täna ei ole ühestki otsast motivatsiooni midagi head kirjutada. Mitte et täna ülemäära raske päev oleks. Raskemal päeval, mul pole isegi jõudu teile kurta, kui võlssi kõik on. Aga jah, ma vaikselt tajun, et te muretsete ja luban, et kõik saab korda. Üle käbide ja kändude, aga saab. Mis muid valikuid on? Praegu on jah raske. Aga vahepeal on isegi päev, kus peaaegu kõik on tore ja neid päevi tuleb lihtsalt juurde teha. Aga selleks ei tohi teie muretseda, sest kui te muretsete, siis mina ei saa just väga õnnelik olla. Aga mingi hetk ma võtan end kokku ja olen rõõmus. Nii rõõmus, et ma pean seda kellegagi jagama ja kirjutan teile. Kirjutan teile kõigest, mis on ilus.
Lõpumärkmed:
Palun mitte kellelgi ikka veel mu saladust reeta. Las vähemalt keegi ole siin maailmas õnnelik.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest mõni päev lähevad ikka asjad heaks.
Järgmise korrani,
Janus Pinka 7. detsember 2018
No comments:
Post a Comment