Kaks nädalat hiljem, aga valu on natuke väiksem.
Ma küll ütlen kogu aeg kõigile, et ma kirjutan endale salaja, aga kuna ma seda fbs jagan ja teie seda näete, siis teeme mõned asjad selgemaks, loodetavasti. Ilmselt ei ole suurim saladus kogu maailmas asjaolu, et heroiin ei ole mitte niivõrd mis, vaid pigem kes. Ja siit minu palve. Palun, palun, palun, ärge rääkige seda talle. Ma tean, et ma olen seda varemgi palunud ja ometi te olete seda rikkunud. Palun, palun, palun, kui sa tead, kes heroiin on, siis ära räägi talle seda. Jah, ka sina, emps. Aga jah, ma ei taha mitte kunagi mitte kedagi karistada selle eest, et ta on hea või parem kui keegi/miski. Ja talle probleemide tekitamine, sest mina ei suuda oma emotsioone taltsutada, ei ole tema suhtes aus. Ma hoidsin alles võimalikult suure osa tekstist, mille kirjutasin 4. sept õhtul. Kohati sest see oli kordades ausaim, kui see mida praegu teile räägiks, kohati sest siis ma ei pea seda uuesti läbi käima, vaid saan vaid eemalt selgitada. Also, tema teada teab sellest vaid kaks inimest, kellele ta sellest enne seda õhtut rääkis. Kui ta peaks teada saaama, et ma arutasin seda õhtut päris mitme inimesega ja nüüd selle internetti üles panen, siis see ei ole ka just parim..
Päevamõtted:
Lumehelbeke. Ma ei ole lumehelbeke ja ma ei kavatse selleks ka saada, seetõttu ma palun, et te ei suhtuks minusse nagu ma oleks. Ma ilmselt olen olnud kauem katki, kui ma sind tean, palju kauem. Kui me oleme üksteisele puid pannud selle aja jooksul, siis paneme edasi. Kui sina hakkad nunnutama ja kartma, et teed mu tunnetele haiget, siis kuidas saan mina sulle silma vaadata ja sulle öelda, et sa oled homo, sest sa arvad, et LoL on parem kui Dota. Palun, lihtsalt tea, et ärgem mainigem heroiini ja kui ta tuleb ühel või teisel juhul kogemata jutuks, siis hoiame selle jutu lühikese ja liigume edasi. Ärgem soolakem haavu, mis soola ei vaja. Soolakem haavu, mis seda vajavad.
Triibud käel. Jah, mu vasaku käevarre sisekülge kaunistavad 95 triipu. Iga kord, kui ma mõtlesin heroiinist, siis tõmbasin kriipsu. Esmaspäeval esimene kriips sümboliseeris 3 tundi. Jah, kell 6 läks uni ära ja kell 9 tuli mulle auto järgi. Ja noh, see oli vaid üks päev paljudest. Alates 4. septembri õhtust kuni umbes 12. septembrini magasin ma iga öö 4 tundi. Vedelesin voodis, kuni keha andis otsad, tavaliselt 3-4 paiku. Ja siis ärkasin, kui keha arvas, et on aeg veel mõelda, tavaliselt 7-8 paiku. Ja nii see tsükkel käis, kuni keha enam ei jõudnud. 13. sept hommikul magasin ma tuimalt sisse ja ei reageerinud sellele, kui mu sõber mind äratada üritas. Aga mingi aeg ma ikkagi ärkasin ja läksin kooli. Ja siis tuli reede - päev, mis on täis igasugu asju. Üks vähesemate triipudega päevi. Tuleb välja, et kui ma suudan enda aju tegevuses hoida, nt mängides, siis ma ei mõtle heroiinist. Seda tõestab ka nädala väheseimate kriipsudega pühapäev, mille veetsin praktiliselt kogu aeg mängides. Viimane mõte pühap oli vaid umbes 1-min pikkune ja siis suutsin sellele lõpu teha kriipsuga. Veel neljap oli iga kriips minimaalselt 5 minutit, sageli palju palju enam. Ja nüüd. Nüüd teen ringe. Eks näeb kui kaua. Ilmselt niikaua, et mu keha esimene reaktsioon heroiinist mõtlemisele oleks see peatada ilma, et ma peaks joonega seda meelde tuletama. Õnneks või kahjuks on aga soojad ilmad tagasi ja noh kui liikuda t-särgi väel, siis paistavad need 95 triipu silma. Mõni vaatab imeliku pilguga, aga enamust see isegi ei kõiguta. Isegi kui märkavad, siis mida neil ikka öelda või teha oleks.
Seelikukütt. Mul on kohati just eriti teatud ringkondades tekkinud mingi kõrvalmaik, et ma üritan kõiki sebida. Arvestades seda, et ma olen viimased 500+ päeva olnud olgem ausad "obsessed" ühest inimesest, siis ma ilmselt ei üritanud sulle külge lüüa. Kuigi vahel harva on ka minus see inimlik/ kiskjalik külg välja löönud ja ehk olen isegi üritanud hammustada. Aga ma ei tea kui tõsiselt. Ma olin kuu aega kellegagi suhtes ja ma ei mäletanud paar nädalat tagasi ta perekonnanime. Ju vist ei olnud ülemäära True Love.. Vahet ei ole, mis ma siis arvasin või ei arvanud. Aga jah, kui ma sulle lähitulevikus ligi ajan, siis võta seda kui kas ürginstinkti või kaitserefleksi. Üritan sinu eest ilmselt midagi varjata. Näiteks kui haavatav ma tegelikult olen. Parim kaitse on rünnak ja muu selline. Aga mõned teist siiski võiks end ohustatult tunda, mul on vaja mainet hoida.
Aga siin siis see "eelmine" sissekanne. 4. september 2018:
"Päevad kuni 1862
Higi, veri ja pisarad
Hey. See sissekanne on ilmselt igatepidi käest ära. Alustame sellest, et ma ei kirjutanud teile mitte midagi terve augusti kuu jooksul. Ma magasin maha oma blogi 5. sünnipäeva. Nii et palju õnne mina ja mul on ikka veel meeles, kuidas see kõik algas. Nagu täpselt nimed ja mõtted, mis enne seda olid.
Päevamõtted:
Mu kõige suurem saladus. Või noh, kui sa tead piisavalt minust, siis vahest ei ole ka. Aga viimased 9 kuud planeerisin ma tänast õhtut. Tbh, ma alguses lootsin, et see juhtub detsembris, ja siis järgnevatel kuudel, aga siin ma olen. Ja arvestades, et ma kirjutan teile, siis tänane päev ei lõppenud just ideaalselt. "Näeme mitte kunagi." - need on sõnad, mis ütlesin ühele siiani kõige enam mu elu mõjutanud neiule. Ta oli imeline sõber, mingil perioodil vaieldamatult isegi parim sõber. Ta oli neiu, kes päästis mu elu, mu päikesekiir ja mida kõike veel. Ja umbes täpselt 380 päeva tagasi tegin ma asja, mida siiani ülimalt kahetsen. Ma lasin tal oma elust minna. Ja täna lasin ma ta paariks tunniks oma ellu tagasi, et lasta karikasse viimane tilk kukkuda ja metafooriliselt maja maha põletada. Ligikaudu 500 päeva tagasi juhtus midagi, mis muutis mu elu igaveseks. Ma võtsin vastu otsuse, mis sel hetkel tundus kõige parem asi üldse. See oli isegi võrreldav otsusega kolida Tartusse. Kui mul oleks võimalik minevikku muuta, siis see oleks üks otsus, mida kaaluks. Mingi aeg selle 120 päeva jooksul oli imeline. Ma ei pannud pahaks, kui ma ennast minimaalselt 10 korda päevas temast mõtlemas leidsin. Aga nüüd on sellest möödas 500 päeva. Ja olukord minu peas on sama. Aga kahjuks ei ole reaalsus selline. Tema kasutas seda 380 päeva, et edasi minna. Ja te ei kujuta ette kui suur ülesanne oli minu jaoks talle mittevaletamine täna. Ta oli nii lähedal, et naasta mu ellu. Tal oli vaid soov, et ma garanteeriks, et ma ei tee ühte asja. Aga ma tean mind, nii et võtsin vastu otsuse seda mitte garanteerida. Ma ei mäleta, millal ma viimati enne tänast pisaraid poetasin. Ma ei ole isegi kindel, kas mu süda on nii valutanud kui täna. Mingil hetkel ei suutnud ma muud kui ebatsensuursusi öelda, sest valu oli nii suur. Mu keha on vaevelnud erinevate värinate käes ja süda valutanud juba viimased kolm tundi. Ja osa minust üritab ikka leida õigustust, et see mis ma täna tegin oli õige. Ma ei ole vist kunagi nii suurt osa oma heaolust loovutanud lihtsalt selleks, et mitte teisele inimesele haiget teha. Osa minust vaatab minevikku ja leiab, et kui oleks oleks, siis ma äkki ei peaks nii suures valus olema. Aga isegi ennast kritiseeriv osa minust leiab juba vaikselt, et see valu ja need pisarad ei ole seda väärt. Aga jah, esimest korda üle väga pika aja eesmärk ei pühitsenud abinõud. Ma arvasin, et ma tean mis asjad süümepiinad on, aga kui see on süümepiin, siis pole kunagi varem piisavalt midagi sellist olnud. Kui see on midagi muud, siis ma lihtsalt tahan, et see lõppeks. Sundmõtted ja lakkamatu valu - ma ei taha enam nii elada, aga ma ei tea, kuidas teisiti elada. Ja enne kui sa midagi teha mõtled, siis ma vihkan lohutamist ja ma ei kavatse end tappa. Veel mitte..
Aga midagi toredamat. Jalutasin üleeile enam kui 16km mööda Tartu linna, et panna üles peibutisi. Erinevad plakatid siia ja sinna, et rahvas teaks, et ootan neid reedeti. Loodetavasti leiab keegi selle ja langeb lõksu. Ja sealt edasi on juba lihtne - pean lihtsalt oma kavaluse ja karismaatilise olemusega ta maha murdma. Aga samas on mul ka kerge hirm, et meid on reedel liiga palju. Ja ma ei tea, mida selle osas teha. Aga on võimalus, et ma leian viisi, kuidas kõik plussid ja miinused omavahel ära lahendada."
Ja tagasi. Kordan. Palun, palun ja veelkord palun. Ärge rääkige talle sellest. Ma niigi tunnen end sitasti ja mu enesetunnet ei tee paremaks kellegi karistamine, sest ta on hea. Las ma elan oma väikeses maailmas, kus mina juba nkn mind karistan selle eest. Te ei pea mind sellega aitama. Aga läheme edasi.
Päevad kuni 1890
Kas ka sina?
Heips. See vist 4 või 5 katse teile kirjutada. Tuletan meelde, et ma olen tänaseks seda sissekannet kolm nädalat kirjutanud. See on vaieldamatult kõige kauem kestnud sissekanne üldse. Ilmselt üks olulisemaid ka. Peamiselt, sest mis iganes sellest edasi saab on kivisse raiutud. Suht raske saaks olla selle muutmine, nii et see peab nii ideaalilähedaselt väljakukkuma kui võimalik. Aga jah. Viimased kolm nädalat on olnud tormilised. Täis igasugu imelikke mõtteid, hetki ja kõige enam vist minule arusaamatuid tundeid. Kogu see osa minust, mis tegeleb emotsioonide, tunnete, siseoluga on täiesti lappes omadega. Kohati juba aastast 2013, aga mida aeg edasi seda imelikum see on. Ja viimased 500 päeva on progresseeruvalt imelikud olnud. Ma tahaks teile rääkida kõik olulise, aga mul pole absoluutselt õrna aimugi, kust alustada, mis on oluline või kuhu ma selle jutuga jõuda tahan. Ma lihtsalt sooviks, et mul oleks hea. Kasvõi natukene parem oleks juba algus.
Päevamõtted:
23. Jah, ma olen 23-aastane. Ilmselt olen ma kunagi 26-aastane ja vaatan tagasi, et mv ma mõtlesin. See ilmselt tundub siis triviaalne mure, sest on uued asjad, mis mu elu mõjutavad. Aga kunagi olin ma 4-aastane ja nutsin, sest pillasin pulgakommi maha. Täpselt nagu siis, pidin kivid välja korjama ja liiva pärast välja sülitama, pean seda ka nüüd. Kahjuks on seekord aga kivid natuke vähem selged, liiv veelgi halvema maitsega ja üleüldse on asi suurem kui siis oli pulgakomm. Aga jah, te võite lõpetada mulle korrutamise, et aeg parandab kõike, "ma olen ka 23 olnud" ja kõik muud sellised asjad. Ma olin kunagi 4-aastane ja nutsin, las ma nutan nüüd 23-aastasena. Kui ma sain lõpuks pulgakommist üle, saan ka sellest. Aga nagu oli väike Janus kurb, olen ka mina.
Ülekasvanud kaslane. Mowgli kasvas huntide keskel ja näis inimese moodi. Mina kasvasin kasside keskel ja üritan näida inimese moodi. Väga suur osa minu elust on kassidest mõjutatud. Suur osa sellest tahtlikult, võib-olla veel suurem osa tahtmatult. Oma nime sain ma kassi tõttu, oma iseloomu ja käitumismaneeri olen ma suuresti ülevõtnud neilt loomadelt. Ma küll jah, ei tee oma hädasid liivakasti ja ei limpsi oma sabaalust, aga siiski on ühiseid asju minu ja karvakerade vahel enam kui erinevusi. Ja üks neist asjadest on üksi olemine. Meile ei meeldi olla üksi. Me ei ole kutsikad, kes vajavad, et keegi neil kogu aeg seljas elaks, aga me vajame kedagi enda lähedale. Kedagi, kes istuks meiega samas toas, kuskil lähedal, alati silmapiiril või kuuldekaugusel. Ja kui aeg on õige, siis me ronime lähedale, teeme nurr ja nõuame pai. Aga mitte igaühelt. Ja ma kardan, et selles ongi probleem. Ma veensin ennast ära, et ta võib mulle pai teha ja nüüd kui teda enam ei ole mu kõrval, et mulle pai teha, siis olen ma nukker. Nagu kass, kes on jäetud võõrasse kohta põllu äärde, otsin ma teed tagasi. Tagasi koju, kus oli hea, aga seda kodu ei ole enam. Ja nüüd otsin ma uut, kes tohiks teha pai. Aga ma olen nõrk. Ma tahan pai igaühelt, ent hammustan kui sa liialt lähedale tuled, et mulle pai teha. Ma paljastan sulle oma kõhu ja nii pea kui sa üritad seda sügada, löön sulle küüned kätte. Ja see ei ole hea, ei reaalselt ega kõiki metafoore arvestades.
Raskemad hommikud. See on üks põhjustest, miks ma teile just täna kirjutan. Täna oli üks rasketest hommikutest. Need ei ole kaugeltki nii harvad, kui tahaks loota. Esimest korda kui ma telefonilt kella vaatasin on seal vist 6:58. Võib-olla mingi aeg varem isegi, aga tean, et esimene number oli 6. Äratuseni oli natuke vähem kaks tundi. Kuid ma ei jäänud enam magama. Ma tõusin voodist üles 9:18. Seegi oli reaalne pingutus, sest ma teadsin, et mul ei ole enam füüsiliselt aega. Ükskõik, kui halb mul olla on, ma pean tõusma, ma pean minema. Ja jah, sa arvasid ära. Ma mõtlesin heroiinist. Selle meeletust väärkasutusest. Ja mitte, et mina sain kahju, vaid et ma tegin kahju. Ja ükskõik mitu korda keegi teist ütleb, et kõik peale minu on selle unustanud ja kuhugi edasi liikunud, siis osa minust ei suuda seda. Ma vedelen hommikul voodis looteasendis, süües aeg-ajalt šokolaadiküpsiseid ja mõeldes, kui halvasti kõik on. Ma tean, ma tean, väga positiivne maailmapilt. Veel kaks aastat tagasi kirjeldasin ma ühe kõige parema tundena seda, kui sa ärkad enne äratuskella ja tead, et sa saad veel natuke magada. Nüüd on see osa päevast mu kõige hullem. Ma olen kogu oma teadliku elu olnud ööliblikas. Kui teised lasevad ära oma vooditule ja lähevad unenägudemaale, olen mina täis elu ja tahaks maailma vallutada. Nüüd, kui te lasete ära oma voooditule, olen mina juba poolsurnuna voodisse roomanud, ootamas, et ma ära vajuks. Unele jääks? Ei, ära vajuks. Mingi hetk ma puhtfüüsiliselt ei suuda enam üleval olla. Silmad vajuvad kinni ja algavad õudusunenäod. Ligikaudu neli tundi hiljem, avan ma oma silmad ja veedan järgmised kolm tundi looteasendis, sest kuigi mu aju on juba täie jõuda raiumas, et ohohhoo, mida kõike me valesti tegime, siis keha ei ole millekski võimeline. Ja noh, rinse and repeat kuni ükspäev mu keha ei suuda enam üldse. Siis ma taastun paar päeva, mis on talutavamad ja siis on jälle piisavalt energiat, et tsükkel saaks nullist alata.Yee..
Kokaiin. Jätkame ebaervislike koodnimedega ebatervislike asjade osas. Kokaiin on imetore. Tal on omad vead, aga kuna ma ei ole nendesse meeletult süübinud, siis paistab vaid see, mida ta ise näitab. Ja see on enamjaolt väga hea. Ta on tore, sõbralik, naerusuine ja ma olen temasse kõrvuni armunud. Või noh, see on vähemalt see, mida väike osa minust arvab. Suurem, kuid kohati palju vähem seda väljanäitav osa minust teab, et see on vaid võõrutusnähud. Nii pea kui hakkan süübima sellesse, et kas kokaiin oleks tõsiselt võetav alternatiiv minu elu muutmiseks, leian, et seal on rohkem mõrasid kui lugedagi suudan. Jah, ma suudaks korraks õnnelik olla, kui ma kokaiini väärkasutaks ja see ilmselt ei oleks isegi väga raske, aga see oleks väga ajutine. Meenutagem jaanuari ja noh, me kõik teame, kuidas see lõppes. Ja kui sa ei tea jaanuari, siis tea, et see ei lõppenud kohe üldse hästi. Ja ma kardan, et ma olen praegu liigagi haavatavas positsioonis. Isegi kui ma ei lange kokaiini ohvriks, siis neid asju on veel. Iga nurga taga võib peita ennast üks diiler, naeratus suul, siis üks kiire süstlatorge ja sealt ma jälle lähen. Pean end hoidma, olenemata sellest, et see tundub kergelt öeldes võimatu.
Lõpumärkmed:
Ja ma luban, et ma varsti kirjutan teile headest asjadest. Sellest, et uus lauamänguhooaeg on alanud. Mul sai aasta töö juures ja üks kassidest magab mu kaisus. Ma räägin teile Dungeons and Dragonsist, ma räägin teile inimestest mu elus. Ma räägin feminismist, neonatsismist, androgüünsusest, õpitud abitusest ja kõigest muus, mis mulle viimasel ajal silma on jäänud. Ma räägin teile kassidest ja minu kloonimisest, sellest kuidas minust on saamas NPC, värvipimedusest ja ma räägin teile kõigest, mida te kuulda tahate. Ma luban, et annan teile lähiajal igast infot selle kohta, mis mu elus hea on. Aga enne pean üle saama sellest, mis ei ole. Ja ma kordan. Palun ära, mitte mingil juhul, maini heroiinile, et ta on heroiin. Las ma lihtsalt tegelen sellega ise. Oma eksnarkomaani viisidel.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elus on palju enam head, kui mittehead. Vahel lausa nii palju head, et halb ei mahu äragi.
Järgmise korrani,
Janus Pinka 25. september 2018
No comments:
Post a Comment