Mis mul viga on?
Vahel mul on nagu sisetunne, et ma olen nagu see kutt, kes köögis suitsu tegi ja samas ka see kutt, kelle köögis ta suitsu tegi. (Naljad aastast 2012.) Üks samm edasi, üheksa sammu tagasi - umbes sellises taktis mu viimased nädalad liikunud on. Viimane tilk karikasse langes siis täna.
Päevamõtted:
Feminism. Anti-feminism? Internet on veendunud, et ma peaks lugema kümneid artikleid feminismist, vaatama umbes sama palju videosid ja üldse olema seisukohal, et naised on kuskil kõrgelt vahukommipilve pealt maa peale laskunud jumalused, keda minusugune kohutav olend alusetult kiusab. Olgem ausad ma olen iga SJW õudusunenägu - ma olen 20ndates valge mees. Ma käin tööl selle asemel, et võidelda palgalõhega, ma käin koolis selle asemel, et protestida, ma olen äärmiselt karm, aus ja kriitiline selle asemel, et mõelda, kas ma teen pisikesele vikerkaarelapsele haiget. Okei, ma saan aru, kui su tööülesanne viimased paar aastat on olnud aastas välja pumbata 365 artiklit sellest, kuidas sind taga kiusatakse, siis mingil ajal kvaliteet langeb. Näiteks täna veetsin mingi 10 min, et vaadata youtubes, kuidas naisnäitlejaid agressiivselt ja lõppematult tagakiusatakse. Keegi küsis Hathaway'lt, et milline oli tema treeningrežiim sel ajal, kui ta kassnaine oli ja väideti, et seda mitte kunagi meestelt ei küsitaks. Nagu mv, esiteks, ta nägi ja näeb ülinobe välja (ehk näeksid teisedki, kui nad trenni teeks) ja kui ta ei taha sellele vastata, siis tehku halb nali või ärgu ronigu sellistele intervjuudele. Ja mis teema on Starlordi ja Cpt. 'Muricaga ja eriti kohe Bale'ga? Oli periood, kui ei möödunud päevagi, kui ma ühe neist kõhtu ei näinud internetis. Ja siis neil oli jultumus filmida mingi naise kleiti mingil auhinnagaalal. Kaamera alustas varvaste juurest ja vaikselt liikus näo suunas. Peamine mure jälle selle osas, et meestega ei tehta nii. Ma olen nagu päris kindel, et kui meeste riietuse erinevus hakkaks nii suures määras lainetama kui naiste oma, siis filmitaks neid ka igalt poolt. Kui välja jätta mõned üksikud, siis enamus poisse lendab laivi tumedas ülikonnas. Pärast 76. samasugust ülikonda küsiks ilmselt mõnigi kaameramees endalt, et kuidas ta elu sinna punkti jõudis. Ja jah, ma tean, et ma kohati vaatan seda teemat läbi väga värvilise klaasi väga kindla nurga alt. Aga kui ma saan selliseid asju neile ette heita, siis on probleem. Kui maailmas oleks üks hullumeelne SJW, kes siukest prügi postitab, siis jah, ma saaks aru temast. Aga neid on reaalselt kümneid ja kümneid isegi minu väikeses maailmapildis. Ja ma üritan neid kohati vältida. Kui ma kunagi puutun kokku reaalse naiste tagakiusamisega, siis ma tõesti tunnen kaasa vms. Olen näiteks terve elu olnud seisukohal, et usk ei ole naistele hea. Pane endale halb süsimust ninja kostüüm selga ja ela Lähis-Idas, sest Allah on võimas ja temata ei saa. See ei ole normaalne ja kui see on tõesti su enda vabatahtlik ja meelepärane otsus, siis siiski tibu, ära tee.
Ma olen Tartlane. Kõnnin mööda Tartut ja iga nurk on täis mingeid mälestusi. Siin jooksin vanatädile otsa, siis kukkusin pikali ja siin jäin peaaegu auto alla. Inimesed tänaval on tuttavad ja me vaatame üksteist, et jälle on see olend jalus mul. Linn on täis koerasid, kelle kadumine teeks mu elu vaid rõõmsamaks. Aga käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Sõnaotseses mõttes 4 aastat tagasi veel olid need tänavad kodutänavad, need inimesed naabrid ja ka need koerad polnud elu väärt. Käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Tänavad olid tundmatud - majad võõrad, teed ohtlikumad ja auke oli neis rohkem kui kokku jõuad lugeda, inimesed olid tundmatud - poeleti taga seisis võõras naine, tänaval tulid vastu uued lapsed ja tere sai öelda vaid vähestele. Vähemalt koerad, isegi kui uued, ei olnud sentigi enam väärt kui nad vanasti olid, aga see on vist muudest asjadest tingitud. Aga jah, kõige nukram asi oli see, et mu enda kiisu vaatab mind võõra pilguga. Vaevu tuleb lähedale ja kui tuleb, siis on kõhklev. Noh, eks preili ole juba vana ka, aga siiski ootamatult sügavalt lõikab, kui kiisu sinuta on. Eriti kui sa oled ainus elusolend, kelle lähedal magada sel ajal.
Mu keha on käest ära. Käisin täna siis vanavanemate juurest läbi. Meil on peres selline väga pikka aega kestnud igaaastane traditsioon, et suve keskel tähistame päris mitme mu eelkäija vananemist, sest noh neil on suve keskel sünnipäevad. Aga istusin siis vanaema kõrvale maha ja noh killuke või paar viisakust teineteise suunas heidetud ja siis tuli ära see klassikaline vanaema väide, et ma kohe ikka väga kõhnaks jäänud. Aga jah, söömine viimasel ajal jälle mitte kõige prioriteetsem tegevus ja noh lähim asi trennile on see, kui aktiivsemalt kaarte segan või miniatuure tõstan ühelt ruudult teisele. Aga jah, vaatan seda kalendri asja ja mul on umbes täpselt 6 kuud, et rannavormi saada. Kui sa nüüd mõtled, et kuhu randa ma lippamas olen, siis ole mureta, ma lihtsalt tahan välja näha selline, et kui ma minule mõnes rõvedas öölokaalis kakao välja teen, siis ma oleks nõus minuga koju minema. (Ilmselged märgid, et ma kohe üldse ei ole osa Rüütli tänava rahvast.) Aga jah. Mõned aastad tagasi, siis tuli mingi arstilaadse olendiga jutuks pisiasi, et ma olin viimati normaalkaalus 12-aastasena. Umbes poole aasta pärast ma saan kaks korda nii vanaks. Väga suur osa minust tahab, et ma oleks selleks ajaks normaalkaalus, et ma ei oleks sama kaua mõlemas kaalukategoorias olnud. Suur osa minust leiab ka, et ma peaks hakkama trenni tegema - nii jõu kui vastupidavuse osas. Nimelt on mul suured pakid väljamaalt tulemas ja ma tahaks olla niivõrd vapper, et tellida jõuan, siis jõuan ka vedada neid. Vastupidavuse osas on lihtsalt kerge "hirm", et reaalseks saab see nali, et kui leiangi kellegi, siis olen see kutt, kes pärast kolmandat tõuget selili kukub. Mitte seetõttu, et töö tehtud sai, aga see, et kops on koos ja veremaitse suus.
Ksenofoobia. Ei tegelt ei ole, aga ma ei osanud muud moodi seda lõiku alustada. Tartu on täis välismaalasi. Nagu ausalt. Iga suvi ja sügise algus ja ka kohati muud perioodid on mulje nagu oleks Tartu täis olendeid seitsme maa ja mere või vähemalt piiri tagant. Kõige suuremad ohvrid minu silmis on Virumaa ja Lasnamäe saadikud. Puhtalt seetõttu, et nad ei oska minuga ühist keelt liigitan nad välismaalasteks ja suhtun neisse teisiti. Aga jah, ligi pooltest vestlustest, mida ma ebamoraalselt pealt kuulan, ei saa ma aru. No lihtsalt ei jaga matsu, mis jututeemaks on. Võib-olla on see märk minu enda puudujääkidest, aga ma ei suuda tegeleda inimestega, kellega puudub ühine keel. Ja hästi üllatav on ka see, kui tuleb keegi, kelle värv paigutaks ta kuhugi, kus on ikka tükk maad parem ilm, ja alustab aktsendita seda juttu, et rahakott või elu ja sa seisad seal ja ei teagi kuidas reageerida. Aga noh natuke enam kui kuu aega veel ja linn täitub inimestega, kes ütlesid emale, et läksid suurde linna päriselt ajalugu õppima ja mitte hapet tegema. Reaalsus Rüütli tänavale pilku heites on muidugi teine. Aga ehk peaks isegi sinna ära eksima, leidma mõne maalt tulnud säravate silmadega neiu ja siis näitama talle kui halvad inimesed linna inimesed olla saavad. Võiks üritada teile vähemalt valetada, et hooliks temast ja hoiaks teda kui sädemekest lõkke kõrval, aga see ei oleks just väga minulik.
Võimalus maailm ära päästa. Aasta alguses allkirjastasin siis mingi petitsiooni, et ma ei taha, et Tartu piirkonda tselluloositehas tuleks. Kui sa veel ei teadnud, siis tegin seda peamiselt seetõttu, et kõik mu andmed kanti sisse ja mulle öeldi, et pane allkiri. Kuna plaanis oli veel edaspidigi elada, siis võtsin end kokku ja panin selle allkirja. Üks killuke maailmast päästetud. Aga see petitsioonileht sai sellest mu vere maitse suhu ja kus nüüd alles isutab. No pidevalt jõuab mu "rämpsposti" kiri, et sul on jälle võimalus maailma päästa. Istun siin ja ei jõua isegi ära tajuda, kui suur osa maailmast minu õlgadel seisab. Vaid minu allkiri ja juba hakkavadki maailma hammasrattad liikuma ja maailm paraneb. Vahel istun öösel voodis ja mõtlen, et äkki peaks need edasi saatma sotsiaalse õigluse sõdalastele. Kujuta ette, kui ma suudaks korraga lõpetada ebavajaliku hala selle üle, et maailm ja/või mina neid kiusab ja samal ajal maailma veel paremaks ka teha.
FB on savage. Mingi aeg 2015 juulis panin ma siis FBsse pildi südamest, mille on haamer kildudeks löönud. Ma tean, südant lõhestav. Aga mõned päevad tagasi FB siis viskas mulle mingid pakkumised. Üks neist oli, et bruh, sa oled 5 aastat FBs olnud, jaga seda rahvaga. Ma olen kauem olnud, aga tore teada, et umbkaudu 5 aastat tagasi selle asemel, et oma FB korda teha, tegin ma uue. Ma ei ole ikka üle saanud asjaolust, et keegi laadis mingid ebasobivad pildid minust FBsse ja minu peamine reaktsioon oli uus konto teha. Pole just parim mälestus, aga noh FB tahab ka tähelepanu. Ja siis tuli eelmainitud meenutus. Ilmselt te postitate mingeid lillepilte ja pilte sellest, kuidas teie 17. lapsel on 4. sünnipäev. Toredad mälestused vähemalt kellegi vaatenurgast. Mina, nagu välja tuleb, postitan oma suurt südamevalu sinna. Ja siis FB automaatne sõnum algab sõnadega, et FB siin mõtles ja jõudis järeldusele, et ehk ma tahan meenutada seda pilti. Väga ei tahtnud. Mingil määral teeb selle naljakamaks ja kurvemaks asjaolu, et ma kirjutasin sellepeale sõbrale, et kas ta mäletab, mis teema sellega oli - kas see oli ikka veel see asi, mis oli aasta eest, sest järgmine asi peaks olema järgmine aasta. Ta ei mäletanud ja väga ei häirinud ka vist, tegemist ikkagi sagedase nähtusega.
Suvi. Aga jah, (vähemalt) viimased 5 aastat olen ma olnud kuskil nurgas katkise südamega. Nagu legit, ma ei tea, mis värk on. Iga aasta. Ja tuleb välja, et ka see ei ole erandlik aasta. Õnneks olen juba küllaltki harjunud sellega, et regulaarne südamerütm ja reaalselt funktsioneeriv aju on asjad, mida muinasjuturaamatust leiab. Aga kohati on kummaline see, et iga kord on südamel nagu mingi teine teema. Ma olen niivõrd meeletu fantaasiaga, et ma suudan isegi südamevalu endale reaalse piinana kujutada. Aga jah, kord justkui iga sekund pussitati, kord tilkus see lihtsalt verd, siis lõiguti žiletilaadse tootega, siis löödi ja noh eks neid asju on enamgi olnud. See suvi, hoitakse kinni ja pigistatakse väiksemaks. Oh elu..
On aeg. Aga jah. Leian siis pidevalt kõikjalt märke Temast ja mu aju ei taha nagu kõige etemini ära registreerida, et aeg on edasi liikuda. On aeg võtta end kokku ja asuda teele oma saatuse teel. Olla see, keda minust oodatakse. On aeg hakata liikuma selle suunas, et olla see seelikukütt ja murdja, mida rahvas ootab. On aeg luua reaalne masterplan, on aeg sebida absoluutselt kõike, millel on pulss, on aeg seista mäe tipus ja vaadata millise olendini tuuled mu viivad. Aga enne peaks vist tegema midagi, et kogu maailm ei jääks seisma nende varemete otsa, kus nad praegu on. Sest kui ma tulen tagasi oma 77 neitsi juurest, siis oleks nagu väga piinlik "Kalevipoega teha" ja oma enda rumalusest oma jalad otsast lõigata. Aga jah. Mul on kohati raskusi asjadest lahti laskmisega. Nii füüsiliselt, kui eriti mentaalselt (sa ei kujuta ette, kui palju mu lähedased kommenteerivad, et ma olen väike masenduses poisike, kes ei tohiks kunagi armuda, sest lõpmatuseni ka minu portselanist südant kokku kleepida ei saa). Aga jah, kui ma astun enda toa uksest sisse, siis silm peatub kellal ja käib vasaksirge vastu nina. Kaotan tasakaalu ja sihi, koperdan asjade juurde, kust leian kindlust, avan laeka ja lõuahaak. Köhin kopse välja ja rooman helendava ekraani juurde, et sealt leida kindlust, mis mind kaitseks. Oma nõrkuses lohistan näpuga üle vale koha ja tuleb laviin lööke, sest uudishimu tappis kassi ja võtab mindki. Viimases lootuses rooman twitterisse. Üks koht siin maailmas, kus saan rantida, nii et mind ei huvita kes loeb (kui üldse keegi loeb). Viimane tweet ("Mu süda vajab paremat kasutajat.. nagu ausalt ka.. Mingi viimased nädal aega lihtsalt piinan ennast ja enda südant.. #depressioon" 5:19 PM - 2 Dec 2017) on sama, mis oleks nüüd üles läinud - nokaut. Järgmine peatus - blogi.
Lõpumärkmed
Veel viimane võimalus liituda minu D&D seiklusega. Kuskil juuli keskel panen ukse kinni ja siis saab veel võib-olla aknast salaja sisse, aga ehk ei saa ka. Ja kuna osadel teist on FB'ga raskusi, siis siin on see hüperlink. Varsti tuleb sellest ka natuke enam infot neile, kes huvitet.
Kell on ~6. Mu plaan oli kell ~1 uinuda. Kell ~2 stalkisin ma Teda. Kell ~3 ma hakkasin ma teile kirjutama. Te võite arvata, kui tore mu öö oli. Ehk homme on kergem. Võiks ju olla.
Aga ei, tegelt, kes mind teavad ja kes veel ei tea saavad teada, siis ma max armas hellik ja nunnukas. Armastan kõike ja kõiki ja soovin vaid head. Aga välja tuleb sageli nagu alati.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest on aeg, on aeg olla parem, parem kui olime eile.
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. juuli 2018.
No comments:
Post a Comment