Oi-oi-oi, kuidas see küll juhtus..
Hey. Noh jah.. Mõtlesin siis väga pikalt, et ma ei ole teile kirjutanud. Ja siis avastasin, et ma ei ole väga pikalt teile kirjutanud.. Nagu enam kui kaks kuud lausa. Mis selle aja jooksul toimunud on? Igast asju. Olen ennast tundma õppinud. Kõlab vallatumalt kui see tegelt on, aga selline see elu juba on.
Päevamõtted:
Värvipimedus. Jah, seesama asi. Aga seekord teise nurga alt. Küsimused küll muutuvad, aga ma ei tea, kas paremaks. Kui "vanasti" oli peamine asi näidata millegi suunas ja küsida "mis värvi see on?", siis nüüd oleme kergelt edasi liikunud. Peamiselt küsimus, "mis värvi/värve sa ei näe?" või "mis tüüpi värvipimedus sul on?" või "sa ei näe ju must-valgelt, ega ju?". Nii et käime selle ühe korra veel üle. Mul on diagnoositud punatajuhäire. Ja ma olen seisukohal, et mul on vähemalt see, kuigi eeldan enamatki. Kui neid teste tegin, siis see neiu ütles mulle, et vajuta nuppu, kui värv muutub ja mu esimene küsimus oli, et mis asi on värv. Selle peale ütles ta, et lihtsalt vajuta, kui muutub. Ma siis üritasin, aga ma ei usu, et õnnestusin. Siis ta andis mulle mingid topsikud, millega ma mingi 5-10 min möllu tegin ja siis hiljem sain teada, et mul peaks olema selle jaoks mingi 30 sek vms. Nii et max lape. Aga ma ei näe osasid asju või vähemalt ei erista neid. Ma ei tea, mis värvi see on ja mis värvi ma ei näe. Ma ei näe must-valgelt. Ma ei kasuta maailma kirjeldamiseks värve (värv ei ole asja omadus, mida ma märkan, tajun, tuvastan, reageerimisväärseks pean). Ma ei oska sulle adekvaatselt kirjeldada, mis toimub. Ja seda põhjusel, et ma ei tea, mida sina näed või ei näe.
Januse viha. Ma ei ole 100% kindel, kus ma olin või millest see väide tingitud oli, aga minu kohta öeldi väga lahe lause. "Kui Janus sind vihkab, siis see tegelt tähendab seda, et ta ei armasta sind." Mis on samal ajal max armas, nunnu, muud toredad sõnad, aga ka väga reaalne. Minu viha on nii madala väärtusega. Ma olen maksimaalselt positiivne inimene. Ma hoolin sinust. Mind huvitab, kuidas su päev läinud on. Ma tahaks sind kallistada iga kord, kui ma sind näen, isegi kui sa korraks eemale läksid. Aga tuleb välja, et ma olen kõige kohutavama väljendusoskusega. Inimesed kardavad mind, arvavad, et mu mõrvaripilk on neile suunatud ja mul on kogu aeg, mida valesti. Reaalsus on aga see, et ma olen lihtsalt väga ebahariliku neutraalse pilguga. Samas jah, ma pean tunnistama, et ka minul on asju, mida ma põlastan. Ja kui sa teed midagi teatud asjadest, siis mul tekib sinu vastu max rõve tunne. Sa võid imeline olla. Su sinised silmad võivad olla nagu ookean, kuhu ma uppuda tahan, su iseloom haruldane ja eriline justkui kuldne ükssarvik jne. Aga siis sa paned suitsu ette ja kogu minu respekt sinu suhtes sõidab kiiremini alla, kui tundub võimalik. Või kui sa oled osa inimmassiivist, kes mulle ei meeldi - nt. kui sa usud lamedasse Maasse või oled ebarealistlikult vandenõuteoreetik. Samas ka mingid väga spetsiifilised asjad nagu kui sa lähed riietega sauna või paned LGB lõppu T või veelgi enam tähti. Aga viimasel ajal ka eriti populaarsust koguv seksism.
Seksism. Nagu ausalt ka, ma hakkan varsti Social Justice Warrioriks. Mingi sooline diskriminatsioon käib kogu aeg selle arvelt, kas geneetiline loto andis mulle selle Y-kromosoomi või ei. Ja kui mõni teist loodab nüüd mingit reaalselt probleemi, siis ehk pole see lõik sinule. Aga jah, ma võib-olla olen lihtsalt tundlikum kui varem, aga ma märkan seda kogu aeg. Vanasti ma arvasin, et see on lihtsalt mingi ööklubide teema, et kui sulle ei jagunud seda Y, siis saad tasuta sisse, et küll mõni härra sulle õhtu lõpuks ühel või teisel teel Y anda üritab. Aga siis tulid lihtsalt mingid ideoloogiad, et "teeme naisteka" või "#ManDate" või mitte segasauna. Miks me üritame inimesi selle alusel kokku panna, et kas neil on Y või ei? Väga paljud mu head sõbrad sündisid siia maailma ilma Y'ta ja ma ei saa seda nende süüks panna. See ei ole nende süü, et neil ei ole seda. Nad ei saa ka seda just kuigi lihtsalt juurde hankida. Kohati jah on seda võimalik neile anda ja kui hästi läheb, siis lausa 9 kuuks. Aga noh, see tekitab muid probleeme. Samuti ka mingid ideoloogiad, et kuna mulle anti Y, siis peaks maad kaevama ja mu kaaslased, kellel ei vedanud nii palju saavad tolmu pühkida või mida iganes. Ausalt ka, mina oma puuduliku lihasstruktuuri ja olematu vastupidavusega sobiks palju paremini kuskilt nurgast tolmu otsima, sest ma niikuinii leian selle üles, sest ma olen passiiv-agressiivne tellis, kes usub, et võiks ju ilus olla. Ja jah, ma saan aru, et see Y on kohati relevantne. Ma saan jommis peaga mäest üles ja alla joosta ilma, et mu iga kolmas sõna oleks selle kohta, kuidas mu naba ja lõua vaheline ala kontrollile ei allu. Ma saan ka rahus valget kanda kõik neli nädalat kuus. Ma saan käia väliskäimlas ilma, et ma peaks isegi sekundiks mõtlema, et kas või kuidas oma kann kuhugi toetada. Aga asjad, mis ei ole seotud sellega, et ma statistiliselt 20cm pikem või 15 aastat lühema elueaga olen, ei peaks lähtuma sellest, et kas mul on Y. Need peaks lähtuma minu huvidest, isiklikest eelistustest ja muudest teguritest. Ja kui sul on asju jaotada vaja, siis ma ei tea, sinisilmsed kaevavad auku ja ülejäänud ootavad köögis poti ümber kuni temperatuur toiduga midagi teeb.
Masterplan. Käisin siis jaanipäevapeol. See viimane sõna tundub kahtlane, aga oli pidu, mis oli jaanipäeval ja mingil ajal grilli ja maksimaalse joomise vahel süüdati isegi hunnik puitu. Aga see selleks. Seal oli mingi neiu (neid oli väga palju enam, aga selle loo jaoks on relevantne, et oli üks), kes oli veendunud, et mul on mingi plaan tema sõbrannaga. Klassikaline Janus leidis mingi neiu, kes oli vaikne, tagasihoidlik ja ilma otsese vestluskaaslaseta. Mu silmis lõi tuli põlema ja ma leidsin, et temas on midagi, midagi, mis sobiks minu ellu. Võib-olla on see halb märk, et ma otsin oma ellu inimesi, kelle elu muuta. Olgu selleks siis nende kiusamine motiveerides neid tegema asju, mida nad teha ei taha. Nt võõraste inimeste kallistamine või peenise-mängu mängimine. PS: Peenise-mäng ei ole üldse nii halb, kui see nimi viidata võib. Aga jah, leidsin siis mingi vaikse pisikese neiu ja pärast mõnda maagiatrikki hakkas rohkelt sisse pritsima vihjeid nagu mul oleks temaga plaan. Ja ma olen suht 99% kindel, et nende plaan oli enamat, kui minu katsed mõista tagasihoidlike inimesi ja muuta neid ja seeläbi maailma paremaks üks samm korraga. Aga jah, pidevad vihjed minu elus tekitavad minus küsimusi, et kas ma ei saaks olla lihtsalt õel manipuleeriv salajane võlur, ilma et kõik kahtlustaks nagu ma üritaks killukest ennast peita iga enamvähem minuga sama vana neiu sisse.
Uusaastalubadused. Vaatasin, et pool aastakest on otsa saanud ja hakkasin mõtlema, et kas ma olen oma uusaastalubadused ära täitnud. Ja siis ma avastasin, et jah. Koheselt. Ma andsin kaks lubadust, millest ühe täitsin ära 3 päeva jooksul ja üht ei oska kuidagi täidetuks või mitte-täidetuks lugeda. Aga jah, kes siis ei tea, siis lubasin leida enda teise poole üles ja leida endale teine pool. Ja noh, see teise poole leidmine ei kestnud just kõige kauem. Aga ma oleks pidanud tegema endale suuremad lubadused, sest mille poole mul muidu pürgida oleks? Olla lihtsalt parem inimene? See on nii ebaselge ja reaalselt saavutamatu ülesanne. Ma saaks ju ka kõige paremana veel parem olla. Ja hakata nüüd agressiivselt enda kõrvale kedagi otsima ka ei tööta. Ma arvan, et kui ma kunagi kellegi leian, siis kogemata. Nii et järgmine aasta peaks paremad lubadused tegema.
DnD. Kohati üks suurimaid põhjuseid, miks ma kirjutama hakkasin täna. Mõned teist ehk on leidnud selle küsimustiku, et kas kes ja kuidas. Aga jah, plaan oleks mängida. Aga ma ei ole pidanud nii kaua loominguline olema. Hakkan nüüd jälle uut maailma looma. Aga jah, see tundub seekord raskem kui see on muidu olnud. Kardan, et reaalsesse DnD maailma on jäänud liiga suur auk. Aga aukudega on õnneks see eelis, et neid saab täita. Aga jah, kui ka sina minuga mängida tahad, siis täida see küsimustik ära.
Tema. Kui välja jätta mõned õudusunenäod siin ja seal, mõned õhtused mõtted ning teie poolsed üksikud märked, siis ma olen viimasel ajal suutnud elada temata. Ja ma tahaks teid selle eest tänada. Mu viimase sissekande lõpupalve töötas. Ma ei tea, kas te teete seda tahtlikult või olete te lihtsalt edasi liikunud, aga see on tore. Jätkake samas vaimus.
Lõpumärkmed:
Ma pean hakkama asju üles kirjutama. Mul oli nii palju enam asju, mida teile kirjutada, aga ma olen kõik ära unustanud. Aga ehk kui meenub, siis teen uue sissekande.
Kui sa näed mind see suvi salliga, siis see on okei. See on eriline sall. Ja kui see on sinu sall, siis anna teada.
Aga nagu alati:
Naerata, sest kelleski kuskil on see killuke maagiat, mis sindki üllatada suudab.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. juuni 2018
No comments:
Post a Comment