Sissekanne nr. 261

Päevad kuni 1253
Alustasin blogi Tabiveres, katsun enne Tartut lõpetada..

Hey. Mina siin. 2. sissekanne juba nädala jooksul? Wat? Asjad on vist tõesti kummalised.. Kirjutan siia selle lause ka, sest üherealised lõigud ei ole üldse minu teema..

Päevamõtted:
Sundmõtted. See moment, kui sa oled kellessegi umbes pool aastat jube sitasti suhtunud ja üleüldse negatiivselt meelestatud olnud ja siis saad teada, et ta tõesti ei olnudki vist süüdi. Feels bad, man. Feels real bad.. Aga kui ma selle kohta uurima hakkasin küsiti mult: "miks sa lihtsalt ei saa mõnele asjale let it go öelda?" Sundmõtted. Vb, sa oled mu elus niivõrd uus või lihtsalt hoolimatu, et sa ei tea, et mul on sundmõtted. Mõtted, mis ei kao, mis ei vaju ära ja mis põhimõtteliselt ajavad sind hulluks. Ja kõige kohutavam on see, et absoluutselt iga mõte võib muutuda sundmõtteks. Kui näiteks juhtub midagi paha ja sa mõtled sellest iga päev, iga öö, peaaegu absoluutselt iga hetk, millal sa ei tegele millegagi, mis võtab su kogu tähelepanu. Põhimõtteliselt see sööb su aja ja mõistuse ära. Minu puhul on nad õnneks meeletult küsimusi täis mõtteid ja kui ma saan vastuse mõnele neist, siis suudan ma väga ajutiselt (mõni kord minut, mõni kord päev, mõni kord enamgi) selle mõtte alla suruda. Või noh, ma ilmselt annan aktiivsele aju osale natuke puhkust kuni passiivsem pool uued küsimused välja mõtleb, mille üle obsessiivselt mõelda. Ja need tekivad kõigi mõtete osas, ka niisama lausete osas, mida sa niisama mainisid ja nüüd ma üleanalüüsin. Kõige kohutavamad on vist kaks asjaolu, et 1) sundmõtted võivad tekkida positiivsetest asjadest, mistõttu enam kui mitte leian ma lõpuks midagi negatiivset ja see positiivne asi ei olegi nii positiivne enam. Ma nt. leian, et keegi või miski on ideaalne ja siis mu aju on nagu: "wait for it." Ja siis iga väiksem mõra selle asja või isiku ideaalsuses hakkab sisse taguma ja kui su aju nagu mingi tuhat korda päevas sulle kordab, et ühel korral kunagi ütles midagi natuke negatiivset, siis varsti sa lihtsalt ei taha teda nähagi. Ja 2) Sundmõtted võivad tekkida sellest, et sa mõtled sundmõtteid. Ärkad hommikul üles ja mõtled temast, et ta on ideaalne, aga ta sööb mandariine ilma, et ta neid kooriks ja siis järsku avastad, et sa oled viimased 40 min voodis vedelenud ja mõelnud, et sul on sundmõtted. Tema ja mandariinid on juba ammu meelest läinud, aga see, et oli sundmõte särab nagu jaanituli keset tühjust. Aga ei, noh, mis seal ikka. Sundmõtted on vaid väike osa minu vaimsetest probleemidest ja kui kõik läheb hästi, siis 2017 on see aasta, kus ma ka sellega tegelema hakkan.

Ajaloo aeglaseim enesetapp? Kuskilt kunagi lugesin, et suure stressi või südame murdumise järel võivad reaalselt mingid südamelihaste vahelised ühendused katki minna. Pmst long story short, süda murdub ja siis mingi aeg hiljem süda ei tööta enam korralikult. Tundub suht paha ja ilmselt on ka. Aga kuna ma ise suudan end pidevalt murda, siis tehniliselt mu süda võib iga kord natuke neid ühendusi lõhkuda ja on võimalus, et ma suren sellesse, et mu süda ei suuda enam tööd teha. Ja see oleks nagu tiba imelik enesetapp. Samas on see võimalik. Sest mu süda on viimasel ajal väga valus. Kunagi ammu kui oli mental breakdown nr. 2, siis kirjeldasin seda, kui et keegi lõikab väga terava asjaga mu südamesse sälke ja ma tunnen, kuidas see verd tilgub. Nr. 3 südamevalu ei meenu nii teravalt, et suudaks seda kirjeldada, aga praegu on selline tunne nagu kellegi nähtamatu käsi pigistaks seda. Või noh, annaks sellele natuke vähem ruumi kui mugav oleks. Nagu käel oleks kinnas, mis on natuke liiga väike.

Ja see toob mind jõuludeni. Esiteks, kui eelmine aasta jätsin mina jõulud vahele ja see aasta kavatsesin lõpetada Grinch(?) olemine, siis liikusin vales suunas. Kogu mu pere jättis jõulud vahele. Või noh, me tegime traditsioonilisi asju: piparkooke, mandariine, jõulusöök ja olime perega, aga sõnaotseses mõttes me teeme seda nii tihti, et jõulule omast tunnet küll polnud. Isegi jõulukingi temaatika lükkasime edasi. Teiseks, aga kuidas see mu südamesse puutub? Viimase umbes 2 kuu võibolla juba enamagi jooksul olen ma peaaegu iga kord läinud magama valutava südamega. Aga nüüd 2 ööd 24.12 kuni 26.12 ehk kõige jõulusem jõuluperiood ever, mu süda ei valutanud. Täna jälle valutab, aga samas kui see ei ole jõulule iseloomulik ime, siis mis on? Vaid jõuluööl mu süda ei valutanud.

Also. Ma olen nüüdsest aasta lõpuni Saaremaal. Kokku tahad saada, anna teada. Võin sulle isegi kalli teha (mul on viimasel ajal mingi asi kallidega. Keegi ütles, et on imelik, et ma ei lase end puudutada, aga lasen end kallistada. Nii et siinkohal teen teile üleskutse, puuduta mind enne jaanuari lõppu. Otsi mind üles ja anna terekätt, kallista mind, sasi mu juukseid, tee mulle põsimusi või ole loominguline. Eriti julged, teete kõik ära?). Ja siis ma tahaks veel ka uusaastalubadus soovitusi, sest muidu nad kõik vaid nii imelikud, kui mu aju seda lubab. Ja et see lõik kohe üldse mingit loogikat ei omaks, siis keegi ütles mulle, et see, et ma oma blogis ühtegi nime ei maini tekitab ilmselt olukorra, kus mu lõikudest tunnevad end puudutatuna mitmed inimesed ja need inimesed ei pruugi olla need, keda ma tegelikult mõtlesin. Oh well..

Lõpumärkmed:
Ei saanudki enne Tartut valmis. Ja siis tegin lausa 2-tunnise pausi.
Also, kui ma enne ei olnud kindel, mida ma teatud inimestest arvan, siis nüüd veelgi ebakindlam. Kui enne oli vähemalt suund, siis nüüd totaalne kaos.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel harva on jõuluimed võimalikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 27. dets 2016

Sissekanne nr. 260

Päevad kuni 1249
Näiliselt mõttetu mõttekriips ehk ma olen jälle katki..

Hey. Et nagu päris kuu aega ei läinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Mõtlesin teile kirjutada. Ma isegi ei tea, miks. Peamiselt ehk võibolla seetõttu, et ei ole seda ammu teinud.

Päevamõtted:
Esiteks. Vaieldavalt ei ole teist veel keegi öelnud, et keegi teist armastab mind. Nii et võtan seda kui, et keegi teist ei tee seda ja liigun eluga edasi. Võibolla leian veel järgmise nädala jooksul midagi, aga ma tõesti kahtlen selles. Nii või naa, armusin paari päeva eest jälle. Kellessegi, kes mind ei armasta või vähemalt olen ma end ära veennud, et ei armasta. Ja siis läksin vist katki. Aga kuna ma ei ole veel full-blown mental breakdown olekus, siis ei hakka teid detailidega üle koormama. Aga tunne on küll selline, et kohe varsti lendab kõik vastu taevast.

Aga noh. Viimased kuu aega (valmistudes ette 4. mental breakdowniks) olen ma läbi enda vaatenurga ja läbi teiste inimestega peetud vestluste vaadanud tagasi. Meenutasin number 1. Ja ma pean ikka veel enda ainsaks veaks seda, et ma ta hülgasin. Aga ka selles süüdistan ma teid. Allasurutud mälestuste vahelt vaatab vastu 8-aastane poisike, kes viidi üle piiri. Mul on ikka veel hirmud selle kõige suhtes. Ja kui ma ei eksi aastate osas, siis on sellest möödas juba vähemalt 13 aastat ja iga kord langen ma foobiasse, kui keegi küsib, et kas mul ja kellelgi on "teema". Ja siis meenutasin number 2 ja mulle meenutati number 2. Periood 2013-2014. Ma ilmselt tegin rohkem asju valesti kui õigesti. Ma ilmselt peaks vabandama selle kõige eest. Aga ei. Asju, mille eest, ja inimesi, kellele, on liiga palju ja mitte ükski vabandus ei saa ilmselt ära kaotada seda, mis oli. Kui see teid lohutab või midagi muudab, siis teadke, et mul on kahju. Tagasivaadates ei tahaks ma, et asjad oleks nii läinud ja kui mul oleks võimalus ajalugu muuta, siis ma jätaks ilmselt väga paljud asjad ütlemata/tegemata või vähemalt ütleks ja teeks teisiti. Aga ärge arvake, et ma otsin andestust. Ma olin kohutav ja isegi mina leian praegu, et ma ei vääri seda. Kui ma üldse midagi teilt paluks, siis mõistmist. Et te kasvõi üritaks mind mõista, sest kohati ei suuda seda minagi. Mental breakdown ei ole ühestki otsast loogiline, põhjendatav ega vabandatav. Aga äkki on sellel mingi võimalus seda ära hoida. Ma ei saa küll muuta ajalugu, aga ehk saan kaitsta oma ja teie tulevikku. Ja siis on muidugi number 3. Alles sel kevadel. Ilmselt kõige vähem õigustatud mental breakdown. Aga ka nüüd kuid hiljem saan ma teada asju selle kohta. Ma lõikasin oma elust välja inimese ja nüüd ma sain teada, et see ei olnudki tema süü. Lisaks sellele, et ma tegin endale ja Temale haiget, tuleb välja, et ma tegin haiget veelgi enamatele inimestele. Ja absoluutselt ilma mingisuguse õigustuseta. Mõnes mõttes ma juba tahaks teada, et mida ma arvan sellest kõigest 13 aasta pärast. Eeldusel, et ma olen siis ja mõtlen sellest. Kas 26 aastat hiljem olen ma selle 8-aastase poisikluti hirmudest üle saanud ja eluga edasi liikunud? Lootus sureb viimasena, aga kaua seegi elab.

Enne kui ma edasi lähen. Pandora kast oli täis kaost, surma ja hävingut. Ja siis seal kõige all oli alles veel killuke lootust. Kuid kuna tema karp oligi hoidmas kõike seda, mis on halb, kas siis lootus on selle legendi kohaselt halb? Või miks oli lootus seal karbis?

Väga paljud teist on juba ilmselt kursis, et ma ei julge tüdrukutele kirjutada. Põhjuseid selleks on enam kui palju. Alustades sellest, mida ühiskond üksmeelselt ja süsteemselt 8-aastasele minule tegi. Lõpetades sellega, et ma sain teada, et neiu, kelle osas ma olin pettunud ja ta lausa oma elust välja lõiganud, ei teinud seda, milles teda süüdistasin. Ja siis on nii palju muud. Üheksal juhul kümnest, kui mõni neiu mulle teada annab, et mingi kutt talle kirjutas, siis on see negatiivne. Ma ei julge väga paljudele inimestele kirjutada, sest ma kardan, et ma kirjutan sulle ja sa ütled kellelegi teisele minu kohta midagi negatiivset. Vähemalt kord kuus, kui mitte kordades enam, kuulen/näen ma olukordi, kus ühe inimese konto alt kirjutab kellelegi teisele keegi midagi. Ja ka siin ei ole olukord kaugeltki positiivsete asjade kasuks. Aga see tekitab olukordi, kus mõistetakse valesti. Kus tekivad emotsioonid inimese osas, kes ilmselt absoluutselt ei ole nende emotsioonidega seotud. Ja kui ma sulle kirjutan, siis tahtsin ma ju ilmselt sinuga rääkida. Vahel harva kuulen ka sellest, et kutt kirjutab ja tema sõnumeid loevad ja neile vastavad terve grupp tüdrukuid. Ja isegi kui sa oled selle grupi osas, siis ei ole see parem. Vähemalt paar korda kuus avastan ma, et kuskil on kutt, kes ei meeldi mingile tšikile. See kutt ilmselt järgib vaid kõigi teiste soovitusi ja võtab end kokku ja kutsubki nt tüdruku välja. Ja siis tšikk ei ütle ei või vähemalt mitte lõplikult. Ta mõtleb ei, aga lükkab kõike edasi. Ja siis ma lihtsalt näen, kuidas järjekordne kutt elab libalootuses. Kui uskuda minu internetti, siis on rekord lootused kestnud aastaid. Ja tüdrukud räägivad mulle, et lõpuks saab see kutt ju aru. Lõpuks ilmselt saab jah. Aga kas see võtab nädala, kuu, aasta, aastakümne? Mina küll see kutt olla ei taha. Vahel harvem, aga siiski tihti leian ma chatte, kus kutt kirjutab vaid hey või tere või tsau. Ja siis lihtsalt tema vestluskaaslane väldib seda. Absoluutselt ilma mingi põhjuseta, teadmata kuti motivatsiooni. Ma ei taha see kutt olla, sest ma niigi ei julge teile ju kirjutada. Ja kuigi see ilmselt ei muuda teie elu, siis palun katsu mitte see tüdruk olla.

Ja et teile natuke armu anda, siis kutid. Te ei ole paremad. Ilmselt isegi Me ei ole paremad. Vahel ma näen, kuidas te vestlusi alustate. "Kuule, kaunis neiu, palun luba mul sind kohtingule viia?" Ja see on nagu sõna otseses mõttes kõige esimene asi, mida see neiu sinu kohta näeb. See on kohutav. Ja ma palun, et te seda ei teeks. Ma soovitaks teil järgida kolme põhimõtet ja äkki teil veab. 1) Tee kõik endast võimalik, et mitte paista creepy. Creepy ja humoorika vahel on peenike joon, ole kindel, et sa seisad õigel pool seda joont. 2) Tee midagi reaalset enne kui sa kirjutad sellele ilusale neiule. Ma ei tea, stalgi teda, uuri välja, et ta käib iga reede kell 2 mingis kohvikus. Ja siis hakka ise ka seal käima. Ja siis kirjuta, et kas sa oled see tüdruk sealt kohvikust.. Palju vähem creepy, eelkõige kui ta on sind seal kohvikus varem märganud, nt, kui sa ta tavapärasesse lauda istud. Mitte-rutiinseid tüdrukuid on selle soovituse osas raskem püüda. 3) Lihtsalt pea meeles, et sa räägid inimesega. Ei taha küll liialt feministina kõlada, aga ta ilmselt on inimene. Tal on oma soovid, turn on/off-id, omad tegemised jne. Arvesta sellega, et on suur tõenäosus, et sa ei meeldi talle või ta on üks eelmise lõigu tüdrukutest, mis juhul ta ei tohiks sulle meeldida. Ja kui minu soovitused totaalselt põruvad, siis tee midagi muud.

"Õnnestunud suhte lõpus on vähemalt üks suhte osapool surnud." - Mina, umbes, umbes eile. Ma tean, keeruline ja mitte 100% tõsi. Esiteks, mis on õnnestumine, mis on suhe, mis on lõpp ja mis on surnud. Ja siinkohal ma isegi ei saa polüamoorsetest(?) suhetest rääkida. Aga nagu, siinkohal mõtlen suhte all midagi enamat kui platoonilist sõprussuhet. Aga samas mitte päris suhet, sest usun, et f**k-buddy'd saavad edukad olla. Aga kui su suhe on alla 6 kuu kestnud ja lõppeb, siis ärme arvesta seda. Kui su suhe on kestnud enam kui 6 kuud ja lõppeb, siis suhe ei olnud edukas suhe. Suhte ajal võis olukord olla edukas, kui te pärast sõbrad olete, võis lõpp ka edukas olla, aga suhe ise ei olnud edukas. Kui aga üks suhtepool sussid taevapoole viskab, siis on suht edukas suhe olnud. Erandina võiks välja tuua tahtliku tapmise. Selle erandina need kullakaevajad, kes vanureid surnuks nussivad. Ühesõnaga erandeid on palju, aga ükski suhe, mis ei kesta kummagi osapoole surmani ei saa minu arust ülemõistuse edukas olla. Võibolla viimase aja kõige randomim mõte, aga ma ei kustuta seda ära. Yolo.

"Ma hoolin." Viimasel ajal loobin seda väidet igale poole. Peamiselt sellepärast, et ma hoolin. Ma arvasin, et ma hoolin enne ka, aga siis oli mul üks väga kurb moment fb's. Ütlesin sõbrale, et ma olen ju alati olemas. Ja ta ütles, et tegelt ei ole ju. Kutt on minu esiviisikus, aga ma ei leidnud tema jaoks mingi 3 kuud väga aega. See tegelt ei ole ju tõi mind ikka tõsiselt maa peale. Ma tõesti tahaks olemas olla enda, esimese 5, esimese 30 ja 300 jaoks. Aga mul ei ole jõudu, aega ega oskusi selleks. Aga tea, et isegi kui ma ei leia sinu jaoks alati aega, siis ma hoolin. Ma olen alati ühe telefonikõne või sõnumi kaugusel. Või vähemalt ma üritan olla.

Jõulud. Ma ei jõudnudki jõulumeeleollu see aasta. Eelmine aasta jätsin jõulud vahele ja ega neilgi jõuludel just ülemäära lootust pole. Võibolla on asi selles, et neid reklaamitakse valesti. Aeg, millal perega olla. F**k off. Jõulud on vaieldavalt mingi 4 päeva aastas. See on natuke üle 1% aastast. See ei ole ilmselgelt piisav aeg, et olla inimestega, kellest sa hoolid. Ole alati olemas, ka keset juuni kuud. Kingid. Selle vastuväide võiks olla materiaalne kahju. Iga aasta hävitatakse majanduslikku väärtust. Kui sa kulutad 100€, et kinkida mulle asi, mille eest ma maksaks 50€, oleme me hävitanud 50€ väärtust. Ja see kehtib ja väiksemate ja suuremate numbrite puhul. Tõesti vahel tõesti kulutad sa vähem, kui ma maksaks ja lood väärtust, aga enamjaolt mitte. Mandariinid ja piparkoogid. Okei, jõuluajas on midagi positiivset ka. Ilmselt on jõuludes midagi veel, aga ma ei tea mis.

Ja ongi üks aastaring jälle otsa saamas. Harambe on surnud, feministid on raevunud, Donald sai presidendiks ja megapalju inimesi suri õnnetustes ja sõjakolletes. Ma läksin katki, sain terveks, käisin Koreas ja sain mitteametlikult lauamängukuningaks. Aga aasta alguses ma lubasin midagi. Kuidas mul läks?
* Arendada ujumisoskust. - Jah, ma ütleks jah.
* Arendada rinnalihaste sümmeetriat. - Jah, aga kaugeltki mitte nii palju, kui ma oleks tahtnud.
* Jõuda normaalkaalu ja seal püsida. - Ei, aga siiski tahaks ikkagi.
* Uurida välja, miks osad asjad on teistele ilmselged ja minule mitte. - Oo ei.. te ikka nii segased.
* Mängida vähemalt üks algusest lõpuni kestev D&D seiklus. - Jaa, jaa, jaa. Praegugi lõpuks mingi kampaania pooleli.
* Olla üldiselt parem inimene. - Üritan, aga ma kardan, et olin halvem rohkem kui parem.
Ja siis teie poolt pakutud ideed, mille täitmine oli väiksema tõenäosusega, sest olen natuke saamatu:
* Lugeda aasta jooksul 12-52 raamatut. - Ei. kahjuks ei. Isegi mitte enam, vaid vähem lausa.
* Aasta otsa mitte juukseid ja habet lõigata. - selle ma vist põrusin kohe.
* Hüppeliigseid mitte välja väänata. - ka sellega ma põrusin.
* Õppida kodustes vestlustes pikemaid lauseid rääkima. - see on võibolla isegi hullemaks läinud.
* Õppida vaid positiivsetele hinnetele. - Et jah, mida? kas keegi küsis midagi?
* Leida tüdruksõber. - Mul on veel nädal aega, aga ilmselt ei.

Aga nüüd, palun andke ka see aasta mulle soovitusi, kuidas 2017 läbi teha. Olen avatud igale soovitusele. Isegi kui ma selleni ei jõua.

Ja et lõpetada ikkagi imelikul noodil. Kõndisin üks päev kuhugi ja jõudsin järeldusele, et ma ei seksi kunagi alaealisega. Ei teinud seda kui olin ise alaealine ja nüüd kui täisealine olen, siis ei ole just suurim pedofiilia fänn. Nii, et terves oma elus ma ei seksi alaealisega. Mitte just ülemäära kurb, aga väga huvitav.

Lõpumärkmed:
Kui sa seda loed, siis anna andeks. Ma tõesti arvasin, et sa kirjutasid seda. Samas on mul ka praegu väike kahtlus, et see olid sina ja ta kaitseb sind. Nii et kui olid, siis ma jään oma eelmise seisukoha juurde. Jah, just täpselt nii palju ma inimesi usaldangi. Ma vihkan haiget saamist ja te teete selle kuidagi väga kergeks.
Miks mu süda ei võiks kasvõi nädal aega nii elada, et ma kedagi ei armasta? Ma süda on valus, pea käib ringi ja toit ei lähe alla, sest sa ei armasta mind. Aga ometi ei saa ja ei kavatse ma sind süüdistada, sest ka mul on aeg tunnistada, et see on minu ja mitte sinu probleem.
Aga ei tegelt selles kuus oli positiivseid asju ka. Paljudele ma võiks öelda: Tänks, et oled olemas!
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest meil kõigil on segased lood.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. detsember 2016