Temaga olles ma ei vajanud antidepressante..
Hey. Pole suht ammu kribanud teile.. Sellest on ka mitmeid märke. Alustame sellest, et päevad kuni tõusis enam kui 100 võrra. Mu klaviatuur ei taha alluda kiirele korrapärasele trükkimisele ja mu sõrmed ei ole 100% kindlad, milliseid klahve mu aju vajutada tahab. Aga nagu me oleme kindlaks teinud, siis ma kriban vaid siis kui mu tuju on alla keskmise, nii et here we f***ing go.
Päevamõtted:
Miks ma kribanud pole? Täpselt ei oskagi öelda. Ilmselt oli tuju piisavalt hea, aega piisavalt vähe ja sundmõtteid alla kriitilise piiri. Kirjutasin viimati 16. aprill. Sain sellel ajal uued ja tunduvalt efektiivsemad rohud peale ja natuke pärast seda astusin esimest korda "ametlikult" suhtesse. Ametlikult on jutumärkides, sest see on esimene asi, mida nimetan suhteks, aga see ei ole mingi lepingu alusel ega kuskil notariaarselt tõestatud. Ja siis noh, suvi otsa on saanud erinevaid asju teha. Käisin mitmel tantsupeol, tegelesin oma eraelu kordaseadmisega, vahetasin kooli ja üritan tööd leida. Ühesõnaga on käed-jalad tegevust täis olnud ja üks kahest uuest aprillis tulnud asjast sundmõtted eemal hoidnud. Aga..
Depressioon. Lugesin jälle uudistest, et mingi kuulsus on oma elutee ära lõpetanud. Kuna polnud absoluutselt õrna aimugi, kes ta oli, siis oleks võib-olla isegi edasi liikunud, aga siis märkasin, et miks ta seda tegi. Väga ei süvenenud, aga pealkiri mainis rasket depressiooni. Ja siis meenus, et viimase paari aasta jooksul on väga mitmed kuulsused just samal põhjusel oma elu lõpetanud.. Ja siis jäin mõtlema, et ka minul on ju diagnoositud raske depressioon. Mitte et see mind ennast nii väga häiriks, sest ma ju ise tean kui kaugel või lähedal ma mõnele enesehukkamisviisile olen. Aga teie ju ei tea. Iga kord kui keegi teist midagi sellist loeb või kuuleb ja mina meenun, siis võib teil ebameeldiv olla. Ja ebameeldivus tunne on üks viimastest asjadest, mida ma tahan, et te minuga seostaks. Aga kuna ma vihkan lohutamist ja vastan alati, et kõik läheb rahulikult, siis panen teid vist mitte-tahtlikult halba positsiooni.
Päevad kuni 1560
Põhimõtteliselt 200 päeva..
Mul on ikka väga raskusi teile kirjutamisega. Mul kulus augusti lõpuni, et teile kirjutada ja siis ma olin nagu jõhkralt pissed off (Enamus ebavajalikku teksti sellest, kui pahad te olete kustutasin ära). Ja nüüd ma olen lihtsalt poolteist pihutäit masendust. Mulle jõudis mu lahkuminek kohale (lõpuks). Või vähemalt ma tegin endast "parima", et kõik hävitada.. Ma lubasin juunis, et jätan ta augustis ja jätsin ja oktoobris jõudis see kohale. See on suht perf märk sellest, kui kiiresti mu aju töötab. Nüüd siis veel üks inimene, kellega sõpradeks olemist teeselda. Ausalt öeldes, ei kujuta isegi ette, kui kaosesse mul õnnestus maailm tõugata, aga oh well..
Päevamõtted:
Mu toakaaslane kolis välja. Augustis. Ja uus kolis sisse. Augustis. Mäletate, et ma ei rääkinud kunagi oma eelmise toakaaslasega. Ma igatsen vestlusi temaga. Ta oli imeline. Vähemalt võrreldes uuega. Kui ma oma elukaaslast troglodüüdiks kutsun ja viitan temale vestlustes kui Paks **** (Tärnid, sest ma ei kasuta nimesid oma blogis. Vähemalt üritan.), siis minu ja tema suhe pole just parim. Ilmselt te kõik olete juba kuulnud, et kui ta istub, siis ma näen teda kõigilt neljalt tooli küljelt üle rippumas. Ja kui päris aus olla, siis ta isegi ei istu enamusajast. Alguses ta kas oli voodis pikali või sõi, nüüd ta on voodis pikali ja sööb. Igal pool, kus ta on, jääb rada tema kaosest maha. Ausalt, kui ta kaoks (või asenduks kellegi teisega), poleks mul absoluutselt ühtegi vastuväidet. Võib-olla küsiks, et kas on kindel, et ta ei naase. Igal juhul, ma igatsen sind, mu eelmine elukaaslane.
Ma arvan, et see on märk. Ma ei tea millest, aga see peab olema märk. Mul tekkisid ootamatult positiivsed tunded ja kahetsus mineviku osas (ma kasutan liiga tihti sõna armuma ja armastama, peaks end tagasi hoidma), kui ma nägin ühe oma sõbranna pilte. Ja need tunded tekkisid vaid ühel põhjusel. Ta vaatas pildil oma kaaslast pilguga, mida ma saan kirjeldada vaid kui reaalset huvi. Ja ma olin reaalselt kade. Ja see on märk, et kas ma olen max üksik ja mulle hakkavad varsti jälle absoluutselt kõik inimesed meeldima, kes isegi korraks minu suunas killukese headust heidavad, või on see märk, et mind ümbritsevas maailmas pööratakse üksteisele liiga vähe reaalset tähelepanu. Me kuulame vaid selleks, et meid kuulataks. Me segame üksteisele vahele, et meie kõla ja lugu oleks maailmas natuke enam, kui teiste oma.
Aga minu üksik olemisel on paar head külge. Kuna ma tegelikult ei taha üksi olla, ei ole vist kunagi tahtnud ja vahel harva isegi õnnestub mitte üksi olla ajutiselt, siis ma üritan olla parem. Ma reaalselt üritan olla parem. Aga arvestades, et mu aju tuletab mulle umbes korra veerand tunni jooksul meelde, mida kõike ma valesti teen ja ma tean, et see ei ole kõik, siis ma vist olen väga kohutav inimene. Ja jah, ma tean, et mul on väga ebarealistlikud standardid. Üks lonks, et maitsta siidrit ja ma juba kirjeldan sind kui joodikut. Üks väike kirjaviga ja ma juba süüdistan sind kirjaoskamatuses. 2 kuud minu elu rikkumist lihtsalt kõigega, mida sa teed ja ei tee ja nimetan sind Paksuks Troglodüüdiks. Aga arvestades, et ma kogu aeg parandan ennast just siis, kui ma ajutiselt üksik olen, siis ehk peakski ma hakkama üksindusse ja eneseparandusse suhtuma kui tangensigraafikusse. Paranen ja olen sotsiaalne, kuni te mind üksi jätate ja siis leian, et olen sattunud pluss lõpmatusest miinus lõpmatusse ja hakkan jälle üles ronima. Läbin null-punkti ja te naasete. Ja nii kuni aegade algusest aegade lõpuni.
Mulle helistati täna jälle. See kutt, kes üritab (nüüdsest loodetavasti üritas) mind Ameerikasse raamatuid müüma saada. Nüüdseks olen talle juba vähemalt neljal korral ei öelnud. Ma loodan, et minust hoolimine on talle lihtsalt töökohustus, sest muidu tundun ma nagu totaalne **** (see ei ole nimi. see on väga kohutav roppus). Ma olen ikka veel pettunud selles neius, kes talle mu numbri andis. Ma olen tema osas muude asjade osas ka pettunud, aga ma ei hakka praegu juurviljaluse osas kiruma. Aga jah, nii kui ta ütles mulle oma nime telefoni teel, mu motivatsioon selles vestluses osaleda kukkus nulli. Ma küll ilusti vastasin kõigile ta küsimustele ja üritasin minimaalsel määral viisakas tunduda, aga püha müristus, see ei ole normaalne. Kui mitu korda ma pean kellelegi ei ütlema. Ma ei taha teha asju, mis mulle ei meeldi. Ma ei saa aru inimestest, kes kurdavad oma töö või millegi muu üle. Tööst rääkides.
Kes veel ei tea, siis ma töötan lauamängupoes. Parim otsus, mis ma viimastel aastatel teinud olen. Võib-olla parim otsus Tartusse kolimise järel. Ja viimase aasta jooksul on juhtunud nii palju maagilisi asju. Ma olen vabatahtlik ühes parimas organisatsioonis, millega olen kokku puutunud. Ausalt MVP'd igaüks ja kõik. Ma olin lõpuks "ametlikult" suhtes. Ma tulin õigusteaduskonnast ära. See oli ausalt maagiline moment. Justkui lükkasin südamelt ära kivi, mis oli sinna tolmu koguma jäänud. Oleks pidanud kuulama nõuannet, mis mulle anti Pirogovi platsil kahuri otsas istudes. Oleks pidanud ka kuulama lasteaias väidet, tee seda, mis sulle meeldib. Aga tulles tagasi töö juurde. Mul on liiga palju sõpru/ tuttavaid/ muid olendeid, kes vihkavad seda, mida nad teevad. Ma ei tea, miks nad seda siis teevad. Ja kui keegi teist ütleb raha, siis tänapäeval on nii palju erinevaid võimalusi raha teenida. Müü neer ära ja leia omale inspiratsioon ja midagi, mida sa teha tahad. Siis teeni nii palju raha, et sa saad uue neeru osta endale. Aa, ja palun ärge rääkige mulle, kui palju mul on vedanud, et ma leidsin omale töö, mis on mu hobiga seotud. Ma leidsin endale hobi, armusin sellesse ja tegin kindlaid otsuseid selle arendamise suunas. Ma olen aasta aega olnud vabatahtlik, kelle peamine tegevusala on lauamänguõhtud, ma suunan oma õpinguid nii palju kui võimalik, et see oleks lauamängumaailmaga seotud. Ja nüüd ma töötan lauamängupoes. Ma üritan kogu aeg leida inimesi, kes minuga mängiks, kes mulle mänge õpetaks ja väga suur osa mu ajast kulub sellele, et mänge õppida ja tekitada juurde inimesi, kes minuga ja teistega mängiks. See ei ole vedamine, see on suunatud pingutus. Ja natuke aitas see, et nad otsisid sel ajal uut inimest, kui ma otsisin uut tegevusala enda ellu.
Minu ühiselamus elas üks noormees, kes enam ei ela. Ausalt, see ei ole tema vastu suunatud. Sügav kaastunne lähedastele ja vähem lähedastele, kes kurvad on. Igal juhul kutt jõi end silmini täis, ei saanud ühikauksest sisse ja läks kuhugi Raadi kanti, kus ta ka oma elu jättis. Minu point on selles, et ärge hoiatage mind. Ma olen kolme aasta jooksul ühe korra oma ühikakaardi "mujale" unustanud ja pidin kõrvalmajas käima - ehk tugiüksus on teada. Ma olen kolm aastat kulutanud, et luua omale Tartus sõpruskond. Keegi ikka laseb mul tema kodus pohmaka välja magada. Ja kui see ei leia kedagi sellist, siis ma läheks vähemalt Rüüti tänavale "surema". Kui olukord täiesti **** läheb, siis keegi ikka mulle kiirabi kutsub. Kuigi kutt oli arst ja mida ma nende olendite kohta kuulnud olen, siis mind hämmastab, et mõni neist üldse elus on. Ausalt ka. Võib-olla on alkoholi karm tarbimine ja arstiks saamine omavahel seotud, aga võib-olla see seletaks, miks mulle tundub, et arstid on kõik väheke kummalised.. Ja kui kõik muu põrub, siis ma olen leidlik noormees ja pole veel kordagi surnud ja ei kavatse nüüd ka sellega tegelema hakata.
Ja kui te arvasite, et mu suhtel on veel võimalus (mingi aeg te muust ei rääkinudki, aga nüüd jah vaikus tekkinud), siis see lõik hävitab selle. Mis on tegelikult väga kurb, sest ta on üks vähestest inimestest, kellele ma päriselt ütlesin, et ma armastan teda. Aga pmst arutasime seda, et kui ta naaseb, siis ma jälle piinlen mingi aja, sest mul max raske asjadest ja inimestest üle saada.
Tema: "endiselt juhin tähelepanu, et sa ei pea mind isegi nägema!"
Mina: "ma ei näe neid teisi ka, kes mind ikka veel kummitavad "
Tema: "****** (nimi) ikka kummitab?"
Mina: "jup.. igapäevaselt"
Tema: "ma mõtlesin et minuga olles said temast üle??"
Ja see on koht, kus ma otsustasin valetada. "Saingi". Aga vist ei saanud. Vist ei ole ikka saanud. Võib-olla lihtsalt tundus, et sain. Mu emotsioonid on tõesti väga palju vaibunud, aga igakord, kui näen kedagi, kes kasvõi natuke teda meenutab, siis näen teda ja siis saan aru, et see pole tema. Tema öeldud asjad käivad minuga kaasas ja igakord, kui ta jutuks tuleb, jätab mu süda löögi vahele. Võib-olla on asi selles, et ta on ainus inimene, kelle kohta ma olen ideaalne öelnud.
Lõpumärkmed:
"Loodame, et 2017 viimased 3 kuud on plot-twist, mida te oodanud olete." Mida? Ei. Ei looda. 2017 on siiani olnud imeline. Kõike head on juhtunud ja ei taha midagi muud.
Loodame, et järgmine sissekanne tuleb vähem kui 200 päeva pärast.
Kas on midagi, mida te teada tahate? Midagi, millest kuulda tahate? Andke niisama tagasisidet ka.
Aga teile nagu alati:
Naerata, elu on tegelikult tükk maad värvilisem, kui see paistab.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. oktoober 2017
