Head uut aastat!
Hey. Kui keegi oleks mult küsinud, et millal sa blogida kavatsed, siis ma ei tea, kas ma oleksin valinud oma vastuseks 10. veebruari öö. Pean vähem kui 6 tunni pärast ärkama, aga ma ei saa isegi uinutud, sest mingid mõtted lendlevad mööda pead. Lendlevad on ilusam öelda, kui et mu aju on alasi ja mõte on vasar, mis seda armutult taob. Ja mitte ainult üks mõte.. Võib-olla parem võrdlus isegi oleks see videoklipp, kus mingid 4 meest taovad mingid tala maasse. Kui sa pole seda näinud, siis seda on väga raske kirjeldada, aga see on ideaalne metafoor. Ideaalselt ajastatud löögid. "Ideaalselt" ajastatud mõtted.
Päevamõtted:
Peamiselt, ma igatsen Sind. See on nagu max mõttetu lause iseenesest. Mul ei ole vähimatki plaani öelda, kes Sa oled. Mul ei ole vähimatki aimu, kas "Sina" on õige termin, sest kui sa seda ei loe, siis peaks ilmselt lähtuma teistest ja ütlema, et ma igatsen Teda. Aga samas Tema on juba kellelegi broneeritud. Võib-olla enam ei peaks olema, sellest kõigest on juba piisavalt kaua aega möödas ja ta tuleb jutuks väga harva ja siis ka möödudes. Aga jah, ma igatsen Sind. Kui Sa seda loed, siis sa ilmselt mõistad, kui ma ütlen, et ma nägin sind unes. Ma ei tea, kuidas teiste inimestega lood on, aga mina olen väga mõjutatav. Ma olen mõjutatud oma valedest, sest need kipuvad sundmõteteks muutuma ja see läbi tõeks saama ja lakkavad olemast valed. Ma olen mõjutatud teiste kiitustest ja kriitikast. Iga päev käib (eriti viimasel ajal) käib mu peast läbi üks ja seesama lause. See lause üritas olla kiitus, kõlas nagu kriitika ja tagantjärgi vaadates olenemata kumb see oli, on see väga väga mõjutav. Ja ilmselgelt olen ma enam kui küll mõjutatud oma unenägudest. See ei üllata vist kedagi, et ma olen väga magamist nautiv inimene. Tuleb välja, et ma ei ole une ajal nauditav inimene (ma väidetavalt norskan ja räägin unes). Aga jah, ma magasin üks öö ja nägin sind unes. Ja kõik oli täiesti okei, isegi parem kui okei, piisavalt hea, et mina kui eestlane ütleks, et olukord oli hea. Mitte normaalne või rahulik, aga hea. Ja siis helises äratuskell ja see uni sai otsa. Naases reaalsus ja asjaolu, et kõik ei olegi nii hea. Aga mu aju otsustas, et meenutaks aega, kui oli. Meenutaks suuri momente ja väikeseid ja ma igatsen neid. Võib-olla igatsen väikeseid momente isegi enam, sest neid oli enam. Mu aju otsustas meenutada kõike. Nii häid asju (ja asjaolu, et need said otsa), kui ka halbu (ja asjaolu, et kuigi need said otsa, siis nende tagajärjed võivad ikka olemas olla). Ja siis siin ma olen, vähkren voodis, heidan pead ühelt küljelt teisele, muudan kehaasendit, kohendan patja või tekki ja vaatan aknast välja, kuidas lisaks tänavavalgusele on taevas valgenemas, et märku anda, et on uus hommik, uued mõtted ja uued lõhestavad tunded, sest ma igatsen Sind.
Monopoly. Ehk mõni teist teab, aga ma töötan lauamängupoes. Ja enamvähem kord päevas, mõni päev enam, mõni päev vähem, tuleb keegi poodi ja küsib monopoly. Selles lauamängupoes, kus mina töötan, monopoly ei ole. Või noh, üks monopoly on, aga Pokemoni monopoly ei ole piisavalt sobiv. Mu probleem seisneb selles, et see on halb mäng. See oli populaarne, on populaarne ja ilmselt jätkab oma populaarsust. Aga see on halb mäng. Isegi kui mul ei olnud veel väga tugevat maitset ja eelistust lauamängude osas, siis see mäng ei meeldinud mulle. Esiteks, ma olen kohutav täringumängudes, kus ma ei saa otsustada, mida ma veeretuse eest saan. Yatsy, kus ma pean vahel ka väikeseid numbreid viskama on okei. Tsirkus, Monopoly ja Dice Forge, see-eest aga sunnivad mind elama sellega, mida ma veeretasin ja kuigi igas neist on mingi väike võimalus mõjutada seda, mida ma veeretamise eest saan, on siiski kõigil fundamentaalselt loogika, et mõned tahud on paremad kui teised ja mina tavaliselt ei kipu neid paremaid veeretama. Teiseks, sa võid mängust välja kukkuda. Või noh, sa kukudki, sest muidu ei saa mäng otsa. Ja kui sa kukud välja, siis sinu roll edasiseks on tühine. Ja kuna monopoly mängus on (imeväike, aga siiski on) võimalus, et su kaaslased veeretavad "sobivaid" numbreid igavesti, siis ei pruugigi mäng otsa saada ja teised mängijad võivad mängida seda sama üht monopoly mängu aastaid pärast seda, kui sa välja langesid. Ja kuigi neid põhjuseid, miks see mäng halb on palju (alustades meeletute kodureeglite hunnikuga ja lõpetades mängu variatsiooni puudusega), siis selle lõigu eesmärk ei ole öelda, et monopoly on halb mäng. Selle eesmärk on öelda, et ärge küsige seda minu käest. Või kui te leiate, et see on hea ja ma ütlen, et seda ei ole poes, siis ära keera selga ja kõnni minema. Mu töö ja kirg on tegeleda lauamängudega. Ma ilmselt oskan sulle soovitada asju, mis on paremad kui monopoly ja teevad su elu nii palju paremaks. Ah jaa, ja see "pisiasi" ka, et kui ma sulle kunagi seletan mingit mängu, siis mõtle hoolikalt enne kui sa küsid "kas nagu monopoly?", sest enamjaolt jookseb mu aju selle peale kokku, sest ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku seost minu kirjelduste ja monopoly vahel. Ja kui ma ütlen, et Carcassonne on mäng, kus lood tükkidest maailma iga käik ja Catan on mäng, kus iga mäng on erinev, sest mängu alguses paned sa tükkidest saare kokku, siis palun ära küsi, kas see on põhimõtteliselt sama mäng. Ühe mängu ülespanek võib sarnaneda teise mänguga, aga siiski on tegemist kahe küllaltki erineva mänguga. (Ja jah, neil on sarnaseid elemente, aga sa ilmselt segad enne vahele, kui ma isegi jõuan nendeni.)
Majanduslikult paremas olukorras kui.. Ma ei ole suht kunagi pidanud mõtlema, et kust mu järgmine kõhutäis tuleb, sest ma olen rahaliselt halvas positsioonis. Ma olen läinud näljasena magama, aga see oli pigem halva planeerimise ja McDonaldsi liiga kaugel (kilomeeter kui sedagi ja Statoil oli veelgi lähemal) olemise kombinatsioon. Aga ma mõned päevad tagasi avastasin kickstarteri. Olin teadlik selle olemasolust juba ennegi, aga nüüd otsustasin midagi seal toetada ja noh, see läks "väheke" käest ära. Ütleme nii, et kulutasin mõne mängu peale ära kolmekohalise numbri, mis on tuhandele lähemal kui nullile. Aga juba enne seda olin ma väga pikka aega seisukohal, et mu lauamängukollektsioon ("väike", aga armas) on minu kõige väärtuslikum asi. Ja ilma naljata, kogu mu riidekapp ega mu sülearvuti ega midagi muud ja võibolla ka nende mainitute kombinatsioon ei ole nii väärtuslik (nii hingele meeldivuselt, kui kulutatud raha hulgalt) kui mu lauamängukollektsioon. Ja kui mu arvuti ja riidekapi sisu areng tähendab sageli seda, et vanemad jupid asendatakse, siis mängude nii ei ole. Teadlikult ja tahtlikult on mu kollektsioonist lahkunud üks mäng ja seegi läks vahetuseks teise (minu arvates) parema lauamängu vastu. Miks ma sellest räägin? Sest minu väikest südant lõhestab see, kui ma kuulen, et Carcasonne on kallis ja Catani peale kulub kogu aasta lauamängu eelarve, sest need kaks mängu ei tee kokku isegi poolt sellest, mida ma kulutasin jaanuari kuus lauamängudele ega isegi kümnendikku sellest, mis mul kulub 2018 esimese kahe kuu jooksul. Ja mingil kummalisel põhjusel tekitab see minus süümepiinu. Ma olen ülimalt laisk ja mitte just kõige targem inimene ja ometi läheb mul paremini kui nii paljudel teistel. Ja ma ei saa öelda, et see on isegi White privilege või Euroopa elu, sest ma ei võrdle end Aafrika laste või Chicago gettoga. Ma võrdlen ennast Tartu inimestega - minu inimeste, minu rahvaga.
Kes ei tea, siis üks asi viis teiseni ja ma olen sel aastal kolinud kaks korda. Ehk elan kolmandas kohas ja otsin vaikselt neljandat. Kuigi järgmise kolimisega ei ole just ütlemata kiire, siis on paar asja, mida te peaks teadma. Esiteks, ma elan kolme kassiga. See on küllaltki imeline. Aga selle tagajärjel ma olen enam motiveeritud kodus olema (et nendega aega veeta) ja ma olen vigastatum. Tegemist on kolme kaklusklubi liikmega. Mu mõlemad käed on täis verised kriime ja vaadates eelmisi sarnaseid vigastusi, siis ma olen õnnelik, et on väide "armid kaunistavad meest". Kas selle all just kassikriimu arme mõeldud on, ei tea. Teiseks, palun ärge viidake mu elukaaslasele kasutades alatooniga sõnu. Hetkeseisuga ainus inimene lisaks minule siin on mu vanaema õe lapselaps (kõige lühem kirjeldus (väljaarvatud "sugulane"). Kolmandaks, palun arvestage, et ma elan natuke halvasti ligipääsetavas alas. Natuke liiga kaugel, et jala käia, bussiliiklus on küllaltki kohutav ja ma ikka ei oska muude vahenditega liigelda. Aga jah, võite mulle elukoha pakkumisi teha, kui tahate. Kiiret ei ole, aga samas ei saa ju igavesti ka hõimlaste juures elada.
Lõpumärkmed:
Aga kuna mu äratuskell heliseb 4 tunni pärast ja siis on vaja 9 tundi tööl olla, siis jätan teid. Loodetavasti igatsen Sind vähem (kuigi ei tundu veel nii, sest Sa oled perf), tunnen vähem süümepiinu ja muud mõtted jätaks ka homseks.
Aga jah, nagu alati:
Naerata, sest iga negatiivse taga on midagi positiivset kui vähegi otsida.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. veebruar 2018
