Et noh jah, siin me siis nüüd oleme..
Hey. Lubasin ligemale poolteist nädalat tagasi ühele neiule, et ma lähiajal kirjutan midagi. Nüüd on lähiaeg. Sorri, olen tiba hõivatud viimasel ajal.. Käin tööl, tegelen kooliasjadega, olen praktikal, vahel tahaks nagu niisama ka olla, sotsiaalne tuleks ka olla ja siis noh kui gloomhavenit ka mängib natuke, siis ega seda vaba aega just ülemäära ei jäägi.. Aga meil on kuu aja jagu asju vaja läbi käia..
Päevamõtted:
Lauamängu kõned. Viimasel ajal saan siis vahepeal sõnumeid, ns kirju ja vahel ka lausa kõnesid lauamängude teemal. Enam kui mitte on küsimus, et kas see reede ka mängime. Aga vahepeal on küsimus ka, et kas seal mängus on see reegel selline või mitte. Mul on kerge sisetunne, et ma tean lauamängudest tiba enam kui minu keskmine sõber. Viimasele asjale viitab ka asjaolu, et tuleb välja, et mõned inimesed ei julge minu ees teistele reegleid seletada. Ärge kartke. Mina ka ei tea kõigi mängude reegleid. Ning sageli tuleb välja, et hoopis mina olen aastaid valesti mänginud, sest suur osa mängudest, mida ma mänginud olen, ma ei ole reegleid läbi lugenud, sest keegi teine on minule seletanud, kuidas see mäng käib. Ja kui sa ennast puudutatuna tunned, siis tea, et sa ei ole kaugeltki ainuke, kes seda teeb.
Ma olen selles eas. Mulle viidatakse kui lapsele, poisile, noormehele, mehele, onule ja mingi tatikas ütles härra mulle. Kuidagi imelik on. Kui ma ise peaks end kuhugi liigitama, siis noormees. Enam mitte kõige pisikesem poisike, aga samas pole ka veel täiesti iseseisev mees. Kuskil seal vahepeal. Ma olen ka selles vanuses, kus inimesed, kellega ma aktiivselt suhtlen on väga erinevas vanuses. Mul on sõpru, kes abielluvad ja saavad lapsi ning sõpru, kes muretsevad 9. klassi lõpueksamite pärast. Mul on sõpru, kes ei jõua enne kella 6 voodisse ja sõpru, kes ärkavad kell 6 vabatahtlikult. Ma ikka veel arvan, et inimesed, kes sündisid aastal 2000 on 13-aastased ja kui keegi julgeks mulle väita, nad saavad sel aastal juba kõik 18, siis ma kahtleks kõiges, mida ma tean. Ma olen selles eas, kus ma viitan enda eakaaslastele nende käitumise ja mitte vanuse järgi. On inimesi, keda ma kutsun suvelasteks, sest nad ei ole näinud tegelikku talve. Ja on inimesi, keda ma kutsun vanaemadeks, sest nad panevad kell 21:30 oma kudumi käest ja hakkavad voodisse sättima. Ma olen selles kummalises eas.
Ameerika sõbrad. Mõned teist on ehk kokku puutunud Januse 300 sõbra loogikaga. Mul on 300 sõpra, sest see on hallatav hulk inimesi minu elus. Vähem kui 300 ja ma paistan eraklik või introvertne, mida ma väga ei ole. Enam kui 300 ja te reostate liigselt mu uudisvoogu. Mul ei ole ka välismaalastest sõpru. Peamiselt, sest kui sa kirjutad mongoolia keeles oma seinale midagi, siis minu eestlase aju ei suuda seda dešifreerida. Aga ma leidsin välismaalased, kes sobiks minu sõpradeks. 'Muriclased. Nad postitavad oma seinale vaid keeles, mida ma mõistan. Ja see on täiesti okei. Ja jah, mul on paar erandlikku sõpra, erandlikel põhjustel.
Lühikesed seelikud, pikad mantlid. Kevad. Okei, see periood sai juba läbi, aga paar nädalat tagasi tuli kevad. Linnud laulavad, ma ei jõua tööle pilkases pimeduses, lumi on kadumas - jah, need kõik on märgid kevadest. Aga siiski kõige parem märk sellest, et on kevad, on see, et linnatänavad täituvad seelikutega. Mida lühem seelik või kleit seda kevadisem päev on. Aga olgem ausad, me siiski elame ju põhjas. Nii et mantel peab olema. Mida pikem mantel, seda soojem sul endal on. Mistõttu on nädal aega aastas linnatänavad täis inimesi, kelle mantel on pikem kui nende seelik. Ja korraks jääb mulje, et kümned ja kümned näitsikud on unustanud hommikul midagi jalga panna. Aga siis sa saad aru, et talv sai läbi. On kevad, algamas on soe aeg. Aeg on grilli pealt tolmukoorik maha lükata, karupüksid lühikeste vastu vahetada ja üle mõistuse suures koguses päikesekreemi varuma hakata.
Baba Vanga. Ausalt ka, ma varsti hakkan laksu andma kõigile, kes mulle üritavad sellest Bulgaaria vanatädikesest rääkida. Ma tulen nii palju veel vastu, et sa saad valida, kas peoga vastu põske või käeseljaga. Ausalt ka. Kui mu vanaema hakkab rääkima, et maailm saab otsa, siis ma aitan ta ilusti kliinikusse, kus arstitädi ta rohtu täis pumpab. Ja teie ka, ärge kuulake selle nüüdseks juba 20+ aastat surnud vanatädi heietusi. Kui ma võtaks iga idiootse väite, mida mulle öeldud on ja üritaks, kohe tõesti üritaks, siis ma suudaks enamus lausetele mingi sobiva sündmuse leida. „Õudus! Õudus! Ameerika vennad langevad, kui teraslinnud neid ründavad. Hundid uluvad põõsas ja süütute veri voolab." No ja kust kohast me siit nüüd välja loeme, et see kaksiktornid on? Anna mulle tavalise glockiga varustatud droon ja 14 minutit Detroitis ja ma teen Baba Vanga ennustuse uuesti teoks. See on mingi unesogase vanamuti heietused, millest me ei tohiks end segada lasta. Ja kui te üritate mulle tõsiselt väita, et moslemid võtavadki nüüd ühe aastaga kogu Euroopa üle ja tuleb kolmas maailmasõda ja mis kõik muu, siis ausalt keera kohe põsk ette ja saame kiiremini ühele poole selle laksuga. Ära usu kõike, mida Bulgaaria vanatädid sulle räägivad.
Usaldasin teid. Ma tõesti usaldasin teid. Ma tean, see kõlab palju dramaatilisemalt, kui see tegelikult mõeldud on. Igal juhul, "unustasin" end siis facebookist välja logida ja mu sõbrad otsustasid, et nad postitavad midagi, mida mina ei postitaks. Nad said hakkama, kuigi nende pettumus oli suurem kui minu oma, kui nad said teada, et mul pole tegelikult Aliase vastu nii suur viha, kui võiks arvata. Aga jah, ära tee nii. Kui ma usaldan sind piisavalt, et mitte end fb'st välja logida, siis ära kasuta seda ära. Ja ära postita minu soovide kohta. Mõned inimesed päriselt arvasidki, et ma tahan Aliast mängida. Aga ma ei tahtnud..
Uus profiilipilt. Ma tean. Milline šokk. (See võib-olla oli šokeeriv kuu aega tagasi, kui siiski.) Aga jah, uus pilt fbs. See sai vähem kui 24-tunniga kaks korda enam like kui eelmine sai peaaegu 4 aastaga. Tundub, et eelmine pilt ei olnud just kõige meelepärasem teile. Samas, arvestades, et sellelgi on vaid 35 ja ma olen näinud pilte, mille like kogused on neljakohalised, siis ega seegi vist kõige populaarsem pole. Aga 10% mu sõpradest arvas vist, et see on päris okei. Also, jube lahe on inimestes maksimaalselt segaseid arvamusi tekitada, kui ma ütlen, selle pani üles 16-aastane tüdruk.. Ma isegi ei taha teada, mis nende peast läbi käia võib. Aga kuidas see Bill Clintoni väide oligi..
Facebook ja Zuckerberg. Oh ei, see sisalik müüs meie andmeid kellelegi, oh ei, mis me teeme nüüd. Aga olgem ausad, isegi kui fb müüb meie andmeid, siis ta saab müüa vaid neid andmeid, mis me ise sinna söödame. Või noh, äärmiste vandenõu teoreetikute hinnangul nad saavad kõiki andmeid, mis me samast arvutist üldse internetti söödame ja veelgi ekstreemsematel juhtudel näevad nad läbi minu veebikaamera, kuidas ma poolkinniste silmadega öösel kell kolm voodis müslit näost sisse ajan. Oh ei, mida nad küll sellega teevad. Aga kui päris aus olla, siis mulle täitsa meeldivad need suunatud reklaamid. Kui kuskil liigub mingi lahe lauamäng või minu uudisvoogu satub midagi muud, millele ma reaalselt klikin, siis see ju hea. Kui mu uudisvoog oleks täidetud totaalse pasaga, siis minagi peaks Baba Vanga ja rasedate emade masendavate postitustega oma aega veetma. Ausalt öeldes ei tunne kummagi vastu mingit huvi. Ja okei, kui ma ostan Amazonist wc prill-laua ja siis ta järgmised 3 kuud soovitab mulle järgmist, siis jah, see pole nii hea. Ostsin selle ikkagi vajaduspõhiselt, ei hakka kollektsiooni nendest kokku ajama.
Diktaatori lapsed. Ma isegi ei tea, mis tiitli Süürias tegutsev Assad endale andnud on. Aga jah, leidsin siis täna uudise, et tema lapsed puhkavad Krimmis. Nagu ausalt ka, mida ***? Kui keegi üritaks minu puhkusekohta kritiseerida, sest minu isa või ema valitseb äärmiselt ebademokraatlikult mingit teist riiki, siis ma oleks väga pettunud. Mida need lapsed tegid, et heiti saada? (PS: Ma olen kohutavalt vähe informeeritud. Kui nad tegelikult mingid lapssõdurid ja massivägistajad on, siis ma tõesti eelistaks teada, kas ma puhkan nendega samas piirkonnas.) Või kui me neid heidime, siis miks mitte sellepärast, mida nad tegid. Hetkel nad saavad reaalselt puid asjade eest, mida keegi teine teeb. Kui minu paps kunagi mingi välisriigi üle võtab ilma minu abita, siis palun mitte mind sellega siduda. Tahaks rahulikult edasi elada, sõltumata sellest, et mu paps diktaator. Ja jah, kui ma teda aitan või üldse ise mingi riigi jõuga üle võtan, siis jah, te võite mind natuke kritiseerida.
Päevad kuni 1735
Ameerika mäed - allasurutud mälestused ja halvavad rõõmuhood.
See on nii halb, kui mul on blogi kirjutamine juba jumal teab kui kaua pooleli ja siis mu ellu siseneb keegi uus või keegi vana teeb come-backi. Sest just nemad on need, kes küsivad mu blogi kohta. Miks, miks avalikult ja millal jälle? on peamised küsimused.
Päevamõtted:
Miks? Sundmõtted. Mul on sisetunne, et paljud teist ei suudaks minu peas elus püsida. Ma muidugi ei tea seda, mis toimub teie kahe kõrvakese vahel, aga vahel ma vaatan mõnda teist ja näen, kuidas te reageerite asjadele. Ja siis ma vaatan, mis toimub minu peakeses. Te ei elaks üle päeva minu peas. Isegi minul on raske ja mina ei reageeri nii tugevalt nendele asjadele, millele teie reageerite. Aga jah, minu silmade taga on üks pisike organ, mis arvab, et ma peaksin umbes 23 tundi ööpäevas ühest ja samast asjast mõtlema, aga ma ei taha. Peamiselt seetõttu, et enam kui mitte on see asi, mida ma ei saa või ei taha mõjutada. Ja kui ma need asjad siia kirja panen, siis mu aju laseb neil minna, et leida uusi mõtteid - sageli paremaid.
Miks avalikult? Tegelikult see ei ole avalik. See on lihtsalt äärmiselt nõrga kaitsega privaatblogi. Olen seda väga korduvalt öelnud ja jätkan selle ütlemisega. See blogi on minult minule ja mitte kellelegi teisele. Kui sa tunned, et sa tahad mu privaatsfääri tungida, siis sul on selleks võimalus. Aga kui sa siin haiget saad, siis tea, et sa ise tulid siia. Mitte keegi ei sunni sind seda tegema. FB seinad on niigi suunatud reklaami täis, kliki sinna, kui tahad. Kui sa minu blogi loed, siis sa oled ise võtnud vabatahtlikult vastu otsuse endale killuke minu maailmast avada. Ja kui sa poole pealt solvud, siis sa võid alati selle blogi kinni panna ja mitte enam kunagi avada.
Tablakate kultuur. Ilmselt kohati ülediagnoositud, aga ma varsti ei saa enam kaikaga ringi vehkida ilma, et ma tabaks mõnd depressiooniga noort. Arvestades, et ma ise olen ka üks neist ja ma ei ole väga osav vehkimises, siis ilmselt löön kindlasti üht. Aga jah, mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et see on tabu. Nii see, et sa võtad, kui see, et teised teavad, et sa võtad. See justkui peaks olema kõige suurem saladus. Aga ei. Ma ju näen sind. Sa oled kurb ja endasse tõmbunud kasutu killuke midagi, mis kunagi oli inimene. Aga kui sa saad tablakad peale ja mõni kuu hiljem ma näen sind jälle naeratus näol, selg sirge ja kiirgamas headust, siis on see ju hea. Nii et mine arsti juurde, saa tablakad ja ole parem versioon iseendast. Mul on sõbrannasid, kes on kurvad, et nad peavad 30mg päevas võtma kuni nad saavad teada, et mina võtan 170mg - ehk teeb see sindki natuke rõõmsamaks.
Dramaqueensus. Viimasel ajal aina enam süüdistatakse selles mind. Kohati ilmselt olen selle ära teeninud, aga nojah. Sageli see tuleb see ilmselt sellest, et ma ei tea, mida teha. Ja siis ma üritan inimestele vastu tulla, aga vist liiga agressiivselt, sest selle peale süüdistatakse mind, et ma drama queen. Näiteks, kui me ei klapi, siis ma üritan sinust lahti saada. Kohati ma ei näe eesmärki sellel, kui me kolm kuud sõbrad oleme ja siis laiali läheme. Minu aeg on väga piiratud ressurss, nii täna, see nädal kui järgnevad 100 aastat. Kui see otsa saab, siis mul ei ole seda enam. Ma ei saa seda juurde, ma ei saa seda tagantjärgi muuta, nii et iga sekund, mis ma kulutan millelegi, mis mulle ei meeldi või millest ma kasu ei saa, on minu jaoks raisatud aeg. Ja kui me ei klapi, siis miks seda pushida. Läheme otsime kohe kellegi, kellega järgmised 50 aastat sõbrad olla. Ja kui ma ei ole sinuga natuke aega suhelnud, siis ära solvu, mul vahel tõesti pole kõigi ja kõige jaoks aega. Ja siis kuna ma ei saa ühestki vihjest (ega ka sarkamist, nagu välja tuleb) aru, siis see ei ole ka just parim kuningannaks mitte olemisele.
Tulevase ärijuhina. Ma tean, see on väga suurelt õhku visatud sõnad. Aga jah, ma tahan kunagi olla see. Arvestades, mida ma õpin, siis see oleks sobilik. Ja kuna ma valisin oma suunaks personali, siis on mul kurb enda ümber ringi vaadates. See on ilmselt eestlastlikult meie geenikoodi kirjutatud, aga me oleme hästi kaua vait. Kannatame ilusti ära ja täpselt nii kaua kui me plahvatame. Aga ma tahaks, et me räägiks. Näiteks üks mu tuttav andis natuke aega tagasi oma töökohast lahkumiseavalduse. Kui täpsem olla, siis seda tegi tema ja veel 10 inimest. Tema osakonnas oli 5 inimest. Nad kõik andsid korraga avalduse ja siis tegi seda 6 inimest mingist teisest osakonnast. Tahaks mõelda, et seda oleks saanud ära hoida. Ma küll ei tea, mis iganes see põhjus oli, aga ma ei taha, et minu ärist kunagi nii paljud korraga lahkuks. Tahaks ikkagi, et püsiks minuga samas paadis ja me parandaks koos mõrasid enne kui neist augud saavad.
Mida sa teed? Me elame 21. sajandis. Meil ei ole kunagi nii palju võimalusi olnud. Ma kuulen liiga tihti, et inimesed teevad midagi, mis neile ei meeldi või mis neid kurvaks teeb. Või inimesed on šokeeritud, et mina = lauamängud ja ma töötan lauamängupoes. Kas teilgi tõesti ei ole mingit hobi või huvi, mida te ei saaks rahaks muuta. Ja jah, ma tean, et ma justkui võitsin loto - mulle sobiv töökoht vabanes siis kui ma elu muutma hakkasin, aga ma ei saa aru, miks see nii suur mure on. Tee eduni ei pruugi olla - yee ja joppas, see võib olla ka - üritasin, põrusin, üritasin, põrusin, ..., üritasin, õnnestusin. Ja ilmselt ongi. Minagi ju õppisin ametlikult 3 aastat õigusteadust. Palun leia endale midagi, mis sulle meeldib ja mis raha annab. Ja teiseks, kui sa oled töötu ja ei õpi, siis võta endale mingi süsteem. Lugesin kunagi kellegi teise vanaisa soovitust - Kui sul pole tööd, siis su töö on leida töö. Kui sa ei kuluta 40 tundi nädalas, et tööd leida, siis sa ei tohiks vinguda, et sa ei leia tööd.
Feminism. Kuulsin hiljuti ülilahedat mõtet. Kui kõik naised oleks ühes paadis, siis feministid istuks ühes otsas ja viskaks sõrmkübaratega vett välja ja teises otsas istuks litsid ja niisama lohakad, kes viskavad ämbriga paati vett juurde. Ma olen alati seisnud selle nimel, et sood võiks võrdsed olla. Aga mitte samad. Mul on viimasel ajal liiga suuri raskusi, et aru saada, kas sa oled passiiv-agressiivne 14-aastane feminist või ülekaaluline poiss. Okei, õnneks on enamus inimesi ikkagi veel kindlalt liigitatavad, siis on inimesi, keda ma ei oska kuhugi paigutada. "Trap"id, femnazid, transolendid ja muu säärane tekitab minus küsimusi, et kas ma olen varsti vähemuses oma seisukohaga, et meil on kaks kindlat ja eristatavat sugu, mis on ideaalis võrdsed, aga erinevad. PS: Ma ei taha vahetada feminismi seksismi vastu, aga vahel tundub, et see on ainus variant. Leiaks äkki mingi kesktee?
Valemulje. Mõnedele teist on vist jäänud vale mulje minust. Te peate mind kohati väga seelikukütiks, naistemeheks, murdjaks, sebijaks jne. See ei ole kohe üldse tõsi. Ma olen kõige ohutum hundike aasal. Kujuta ette, et on hunt, kellel on kaks hammast ja ühel tagakäpal üks küüs ja sellega ta võime murda piirduks ja saa aru, et tema on sulle suuremaks ohuks. Teiseks, mulle meeldivad teie viited sellele, et mul oleks justkui miljon tüdruksõpra. Mul on olnud kaks. Ühest ei tea enamus mu tuttavaidki midagi. Kust otsast ma sellise maine osaliseks sain?
Loobun Temast. Ja mul on selleks teie abi vaja. Palun ärge mitte keegi mitte kunagi mainige enam teda. Ma tean, et osa teist on sündinud siia maailma lihtsalt selleks, et minu elu häirida ja osa teist kohe kindlasti mainib teda nüüd selle lõigu pärast, aga palun ärge tehke seda. Ma üritaks lõpuks edasi liikuda. Kellest ma räägin? Ma ikka veel ei kasutaks oma blogis nimesid, nii et ma annan piisavalt vihjeid, et te ehk saate aru. Ma olen talle viidanud kui neiule, kes päästis mu elu. Ta on olnud mu Päikesekiir. Ta oli mu esimene tüdruksõber. Me olime suhtes eelmine aasta. (Fun fact. Just täna eelmine aasta see kõik algas.) Ta on välismaal (minu teada). Loodetavasti see on piisav, et te teaks, keda enam mitte mainida. Miks ma loobun temast? Sest me läksime lahku 8 kuni 10 kuud tagasi ja ma pole ikka veel edasi liikunud. Jah, ma olen teinud suuri edusamme. Ma ei mõtle temast enam umbes 200 korda päevas, ma saan ilusti magada ja ma olin isegi vahepeal suhtes kellegi teisega. Aga mõttelaev temast leiab ikka veel suuna minu ajusadamasse ja see ei ole hea. Eriti arvestades asjaolu, et tema on väga edasi liikunud ja ei taha enam minuga sõber olla. Aga jah, ma üritan teha midagi, mida ma varem ei ole teinud. Ma tahan proovida lõigata ta välja, aga hoida asjad, mis olid temaga seotud alles. Ma lõikan teda lahti asjadest ilma, et asjad kaoks. Aga kahjuks ma sidusin ta enne seda kõigega. Nii et jah, ma üritan luua maailma, kus asjad on alles ja teda ei ole. Nii et ma palun teid oma väikese südame põhjast, et ärme maini teda enam mitte kunagi. Ma ei taha teada, et sa leidsid pildi minust ja temast, mind ei huvita, kui sulle meenub mingi põnev seik temast, mu elule ei anna juurde, kui sa teda päriselt nägema peaks ja palun ära maini teda selle lõiguga seoses. Laseme tal lõpuks minna ja ehk liigun ka mina lõpuks edasi.
Lõpumärkmed:
Aga jah, siin ta siis on. Natuke üht ja natuke teist. Loodetavasti kõik ei ole selgusetu häma ja kui on, siis see ongi ju minule mõeldud ja mina küll sain mõnest mõttest lahti, mis minu kõrvade vahele liiga kauaks elama jäi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elu on ilusam kui see vahepeal tunduda võib.
Järgmise korrani
Janus Pinka 23. aprill 2018
