Parem hilja kui.. Oh jah, lükkasin seda sissekannet ühte ja teistpidi edasi. Aga mul oli juba kuu (toim. jaanuar) alguses plaan kirjutada. Kohati selleks, et kokku võtta 2018, alustada 2019 ja noh, see tuleks ju ikkagi enne järgmist kuud (toim. veebruar) ära teha. Enne kui liigume edasi, siis praegu on viimane päev mu nimekuus (toim. jaanuar) ja praktiliselt mitte keegi pole head nimekuud soovinud. Tundub, et nimepäev on mainimisväärsem kui see on kord aastas, mitte 31 korda aastas.
Päevamõtted:
Sõbrad. Pole ehk liiga ammu mõnda teist kohanud. Muidugi on kohati arusaadav, et ma ei näe kõiki teid iga päev ega iga nädal. Nädal on selleks liiga lühike ja teid on kohati väga palju. Samas tahaks. Või vähemalt tahaks, et te teaks, et ma ei ole teid unustanud. Aga kuigi ma kogu aeg loobun asjadest või vähendan neid, siis mul siiski ei teki kohe kuidagi aega juurde. Vahet ei ole kui mitme asjaga ma tegelen või ei tegele, mul on peaaegu alati kõik aeg hõivatud. Muidugi olen sunnitud nentima, et sageli jäävad mitmed asjad selle taha, et ma ei võta ühte päeva üle kahe olulise või aeganõudva ja kahe väheolulise või väheaeganõudva asja, kui see on võimalik. Ma muidugi teen väga sageli enam asju, aga üldiselt oma aega planeerides üritan lähtuda asjast, et kui teha, siis korralikult. Liiga palju asju hakkaks üksteise kallalt aega varastama. Ühe hiljutise Tinderist leitud kohvikaaslase sõnul on see lihtsalt selles, et ma ei oska oma aega planeerida, mis ilmselt ei ole ka vale.
DnD. Rääkisin kunagi rahvale lõkke ümber legende, et post-jõul on kõigil, ka minul, aega enam ja inimesed on enam altimad mängima. Ei oleks osanud oodatagi, et pärast jõule on veebruar ja mul ei ole vaba aega. Aga loodan, et aina enam end leida DnD juurest tuleval kevadel, aga aega on nii-nii vähe. Aga miks ma jälle DnD'st räägin, on see, et ma alustasin lõpuks jälle mängu, kus ma olen mängija. Koormus minu õlgadel on nii väike, et kui tahaks suudaks ehk mitmeski mängus mängija olla. Aga siiski suuresti on südamelähedal DM olemine. Tundub kuidagi õilis ja tore. Kuidagi tore on olla tahetud. Inimesed tulevad korra mingi teatud aja tagant kokku, kõigil on tegelased ja lootus, et suudavad mu elu kuidagi ära rikkuda. Kuid viimasel ajal on mul vaid aega, et tegeleda sellega, mis on lisaks DnD'le. Tahaks istuda lõkke ääres, teha näo, et mullegi maitseb sulanud vahukomm ja rääkida DnDst. Rääkida kombinatsioonidest, mis kellelgi mõttes on, rääkida reeglitäpsustustest, rääkida asjadest, mis on kellelgi mängus juhtunud või mida keegi ootab, et proovida. Aga väga ammu ei ole lõkke ääres olnud, aga ehk kui soojemaks läheb, siis saab süütada mõnegi tule.
Olen 24, saan 24. Ma saan varsti 24. (toim. see on loogiline lõik, kui me kujutame ette, et on jaanuar.) Ja iga aasta mul on see sama mure. Alates hilissügisest on mu järgmine sünnipäev lähemal kui eelmise sünnipäeva-aasta keskpaik. Nii et iga detsember hakkan ma ette kujutama, et ma olen aasta vanem, kui ma tegelikult olen. See on aga probleemne, sest selleks ajaks kui mu sünnipäev saabub olen ma juba end ära veennud, et ma olen aasta vanem ja siis ma üritan veel vananeda. Ja siis ma üritan reaalsusega asju klapitada ja siis ma noorenen aasta, samal ajal vananedes aasta. Nii et samal ajal olen noorenemas, vananemas ja kui päris aus olla, olemas sama vana, kui ma olen. Liigaasta teeb nkn küllaltki ebaoluliseks asjaolu, et mis kell ma täpselt sündisin. Aga et välja arvutada, millal täpselt saab järjekordne ring täis on ehk liiast. Samas ma ükskord veetsin pärastlõuna googeldades, et kas koboldid peavad WC's käima. Vaid korra kahe nädala jooksul, kui see kellegi jaoks midagi muudab. Nii et ehk ma võiks välja arvutada, et millal ma saan mingi olulise vanuse vanuseks.
Aasta kokkuvõte. Mida ma siis eelmine aasta tegin? Noh, see on juba keeruline. On asjad, mida me ilmselt teame, asjad, mida ei tea ja ei peagi teadma, aga ilmselt on ka asju, mida ei tea ja ehk võiks teada. Tegin siis kaks lubadust. Esiteks, leida enda teine pool, ja teiseks, leida endale teine pool. Ma ei tea, kas ma leidsin üles enda teise poole. Pigem ei, kuigi ma tegin väga palju asju, mis olid väga toredat ja aitasid mul ennast lähemalt tundma õppida. (toim. siit läheb edasi see, mis on vaid märtsis kirjutatud) Aga siiski tunnen end nagu siis. Kui siis ma olin segaduses noormees, kes otsis kuhu ta siin keerulises maailmas sobituda võiks, siis see on ka nüüd nii. Ma olen samal ajal justkui 8-aastane vanamees, kes on kõigi sõpradega üksinda. Ma ei suuda otsustada, et kas peaksin tegema üht või teist asja, ei suuda leida eesmärki lühiajaliselt ega pikaajaliselt. Mul on suund, aga väga udune on olla. Ja ma olen kogu aeg väsinud. Nagu päris-päris kogu aeg. Inimesed, kes mind natukenegi lähemalt teavad, ilmselt on sellega kursis, kasvõi seetõttu, et kui me kokku saame, siis ma kurdan, et kui väsinud ma olen. Aga selleks on ka ilmselt üks suur põhjus. Meeletu unetus, aga naaseme selle juurde kunagi muul ajal. Teiseks, leidsin ma endale teise poole. Või vähemalt nii ma arvasin. Kuid kuna enamus isegi ei tea, et ma olin meeletus true love suhtes kuu aega, ja ma suutsin ta nime septembriks unustada, siis ehk ei leidnud ikkagi. Aga siiski ma õppisin selle kuu ajaga palju. Nii enda kui teiste osas. Eelkõige asju, mida ei tohiks valjult välja öelda. 2018 oli ka see aasta, kus ma jõudsin normaalkaalu. Tõsi küll serva peale, aga siiski ma jäin sinna. Viimati olin normaalkaalus kui olin 12 ja siis otsustasid kõik teised poisid, et on aeg puberteediks ja mina otsustasin midagi muud. Nüüd olen 24 ja normaalkaalus. Kui päris aus olla, siis on mul kõht ees. Mu õde kommenteeris, et ma paistan rase. Aasta lõppes sellega, et ilusti jõululaupäeval otsustas mu vanaisa, et aeg on lahkuda. Nüüd on ainult vanaemad alles. Polnud kunagi just kõige jõuluinimesem olnud, aga nüüd kuidagi veel vähem. Ütleks, et tähelepanelikumad teist võivad märgata, et mul on nüüd uus imetilluke käitumismaneer, et ta kunagi minu juurest ära ei kaoks, aga mitte keegi teist ei ole märganud, mida ma teise vanaisa mälestuseks teen, nii et ehk ongi see vaid imetilluke ja vaid minu jaoks. Ja siis otsustas ka kass otsa saada. Ta küll lahkus 2019 alguses, aga see ei olnud kaugeltki ühe öö küsimus. Jah, kuidagi imelik on ikka veel elada hirmus talle peale astuda. Enamvähem täpselt aasta magas ta iga öö minu kõrval, istus minu kõrval ja luges üle iga mu ampsu või üritas minuga võidu kana süüa. Iga kord kui koju tulin, vaatas ta üks silm mulle vastu ja iga kord, kui mööda maja seiklesin, oli mul saba taga. Õnneks on veel üks kass alles, nii et vähemalt keegi hingab minu läheduses, kui öö on hiline, aga und ei ole.
Uusaastalubadused. Mõtlesin see aasta anda väga sisutühjad ja sisukad lubadused. Eelkõige tahaks olemas olla. Aasta lõpp tõi kaasa selle, et mu elus on vähem neid, kelle jaoks olla. Ma ei tunne end süüdi, et veelgi enam ei olnud, aga ma tunnen, et ma saan enam olla. Selle asemel, et üksi oma toas rahu nautida, peaks ma kätte võtma ja uurima, kuidas läheb. Kasvõi vahel harva, aga siiski. Teiseks taasluban ma nagu paljudel aastatel vormi saada. Mul on reaalne tunne, et ma olen vaid kunagise minu kest. Mitte, et ma oleks jumaluse kehaga olnud, aga ma olen veelgi väetim. Kõht eest, käed selliseks, et luu ei paista välja ja muu keha selliseks, et oleks suuteline fuktsioneerima endale sobival määral. Samuti ehk üritada olla parem inimene, aga see on nii subjektiivne, nii et ma ei oskagi muud selle osas öelda. Ja viimaseks lubaduseks - mõelda Temast vähem. Mis on kindlasti juba töötav lubadus. Lubasin need asjad endale ikka aasta alguses ära, aga nüüd on kirjas, et kunagi hiljem neid vaadata. Ma mõtlen Temast kordades vähem kui varem. Mul on reaalselt nädalas vähemalt sama palju õhtuid, kui mõtlen millestki muust kuni väsimus murrab. Kui selle lubaduse tegin, siis oli idee, et mõtleks vähem, et nt mitte iga kuu, mitte iga nädal, mitte iga päev, mitte iga tund või vähemalt mitte iga vaba mõte. Antud hetkel olen neist murdnud kindlasti selle, et mitte iga tund. Veel olen faasis, kus "paar" korda nädalas, aga jah. Aeg pidi aitama, eks me näe, kas aasta on selleks piisav aeg.
Tinder. See on see koht, kus ma peaks endale ausalt otsa vaatama ja küsima, mida ma seal teen? Ma ei otsi sealt endale tõelist armastust, suvalist üheöösuhet ega sõpra. Mulle ei meeldi peaaegu mitte keegi sealt ei puhtalt välimuse alusel ega ka iseloomult, kui mõni neist seda omada üritab. Olen kahe inimesega käinud kolmel korral "kohvitamas". Ei saa muidugi eitada, et need olid kasulikud käigud. Kui ma poleks esimese neiuga kohvitanud, siis ma ei teaks ilmselt veel väga kaua veganburgeri maitset ja kui pole teisega kohvitanud, siis usuks, et lauamängud on piisav kvalifikatsioon, et minu ellu sobituda. Tuleb välja, et seal on veelgi enam tasandeid, mida isegi mina ei teadnud. Samas inimesed, kellele ma sõnumeid saadan ei ole seda kindlasti väärt, kuidas ma neid "kohtlen". Kogu aeg mingi justkui DTF jutt minu poolt, samas kui kohe kindlasti seda ei ole. Samas arvestades, kui palju seal on inimesi, kes otsivad vaid sõpru, kellega asju teha, siis ma tahaks uskuda, et selle jaoks on paremaid äppe.
Valimised. "See moment, kui Eesti riik paneb tähtajaks 20.00 ja sa lükkad sedeli karpi kell 19.49.
Kahjuks kipub ka muude tähtaegadega nii olema."- Minu üks õnnestumaid mõtteavaldusi sellest aastast. Aga igal juhul ka mina valisin. Teeme nii, et kui sina ei valinud, siis sa ei tohi vinguda, et sulle ei sobi. Sa ju ei andnud teada, et sa teisiti tahaks. Alustame sellest, et valimised on salajased ent kuna see blogi on vaid minule, siis võin ju sellest teada saada. Igal juhul istusin siis valimiste õhtul kodus vanematega ja sain teada, et reformierakond ei olnudki võimul viimased x aega. Ja siis nad valiti taas. Nii et minu maailmas olid nad võimult ligikaudu 4 tundi. Ja siis hakkasin aru saama, miks noored oravad peaministrit kottisid - sest ta ei olnudki nende juht. Anyway, miks ma selle teema tõstatan on see, et ma lootsin, et ma saan lõpuks puhkust sellest "Elagu EKRE" vs "EKRE tuleks maha lasta" jamast. Aga ei. Eranditult iga päev leian oma fb seinalt uue ja idiootsema postituse nende kohta. Kord me sülitame neile näkku, siis on nad neonatsid, siis ei lase me neid oma öölokaali ja siis nutame muu osas. Võin ausalt ära öelda, et ma ei valinud neid, sest ma lugesin nende lubadused läbi ja isegi kui seal oli punkt või paar, mille puhul ma olin natukenegi huvitatud, siis enamus sellest pani mind aktiivselt neid mitte valima. Juba puhas talupojamõistus, mida on ilmselgelt natuke liiga vähe pani mind arvama, et see, mis nad lubavad ei saa nii olla. Või noh, mingi riigipöördega, kus me nende liidrist piiramatu võimuga diktaatori teeme, keda me jumalana kummardame, siis ehk. Aga sa ei saa raha anda, ilma seda võtmata. Ja mis neil lõimumise vastu on? Mul on vahel reaalselt kurb, et ma kasvasin üles vaid valges keskkonnas, kus homode narrimine oli okei. Peamiselt seetõttu, et igakord kui näen mõnda värvilise nahaga inimest või homo või kaks ühes kombinatsiooni, siis pean läbima mingi protsessi oma ajus, et "oota, anna neile võimalus tõestada, et nad on isiklikul tasemel nõmedad, mitte vaid seetõttu, et nad kuuluvad vähemusse."
Ma toetan LGB võrdseid õigusi. Paljud sotsiaalõigussõdalased on seda lauset kohates justkui yay, ent siis nad märkavad, et ma ei kasuta nende hinnangul piisavalt tähestikku. Aga nii on. Ma toetan kogu südamest kahe inimese kooselu eeldusel, et nad tahavad ja suudavad koos olla. Minu arust on tuhat korda parem see, kui Ants ja Ants, kes üksteist armastavad ja suudavad oma adopteeritud lapsele pakkuda täisväärtuslikku elu, kui see, et Ants ja Mari, kes üksteist ja oma 4 last vihkavad ja elavad riigitoetusest. Ent ometi suur osa ühiskonnast leiab, et see esimene kooslus on hullem. Nad ju funktsioneerivad kui pere ja peaks seetõttu saama vastava seadusliku kaitse. Puhtalt juba mingid õiguslikud suhted selle osas, et kui teine surema peaks. Ja ma arvan, et kahe Antsuga kasvab laps paremas keskkonnas kui kuskil lastekodus, millel puuduvad piisavad vahendid. Ja ideoloogia, et lapsed teevad seda, mida oma vanemadki on ilmselgelt ümberlükatav sellega, et Antsu vanemad ei saanud olla samasugusses suhtevormis kui Ants ise. Ja üleüldse, kui nad just sind lapsendada ei ürita, siis kuidas see sinu elu mõjutab? Kas meie ainus probleem on selles, et mingi mees ütles kunagi ammu, et see ei ole okei? Või see, et me ei taha oma lapsele seletada, mis kellelgi on enam kui üks isa ja vähem kui üks ema? Tulles tagasi tähestiku juurde. Peamised tähed, mida tean on TAQ, kuid olen näinud varianti, kus oli nii palju enam neid tähti. Kui ma ei eksi, siis need sümboliseerivad trans-a/anti-queer. Esiteks, mis õigused on aseksuaalsetel inimestel puudu? Ma ei suuda ühtegi olukorda avastada, mis seda segaks. Välja arvatud asjaolu, et mainstream ei pea sind piisavalt eriliseks, aga võta järjekorranumber selle murega. Queeri kohta ei tea ma piisavalt, et reaalset organiseeritud arvamust omada. Aga nad näevad kahtlased välja, nii palju kui neid näinud olen. Aga see on siiski väga pinnapeale arvamus ja võib paremaks/hullemaks minna, kui midagi teada saan. Ja kõige olulisem täht, mida ma ei tunnusta on T. Sest mida ****. Kunagi elasin õnnelikus mullis, kus see oli võõras mure ja ma ei pidanud sellega tegelema, nüüd pressib see täht ikka igalt poolt sisse. Reaalselt sotsiaalmeedia, uudised ja isegi meelelahutuskanalid nagu 9gag on seda jama täis. Ma lihtsalt ei mõista seda ja nii kaua kui ma ei mõista, ei saa ma endale lubada seda, et ma seda toetan. Kui keegi mu sõpradest paluks, et ma hakkaks talle mingite teiste asesõnadega viitama, siis mul oleks lihtsalt üks sõber vähem. Also, milles see väljendub? Sulle meeldib teha traditsiooniliselt vastassoole suunatud asju? Anna minna, kes sind keelab. Aga ära kaasa mind sellesse, ma isegi ei taha teada. Ja lihtsalt tea, et kui sa tahad kleiti ja meiki kanda, siis see on okei. Veidi ebatraditsiooniline, aga anna minna. Sulle ei meeldi see, mis sul jalgevahel on? Miks? Kas teine variant on sinu arust parem? Lisaks ja eelkõige tahaks siinkohal toonitada, et ma ei vihka kedagi seetõttu, et ta on mõne nende grupi liige. Kui keegi mulle jalgu jääb oma tegevusega, siis ta ei meeldi mulle. Vihkan ka inimesi, kes on valged heteromehed nagu mina, aga nad on muudel põhjustel ebameeldivad.
Üleüldse mingi pehmode ajastu. Kui keegi teist mõtleb, et miks ma kogu aeg seksiste, homofoobe, natsionaalsotsialiste ja muud sellist ebatraditsioonilist rahvast kaitsen ja samas selle sama kaitsekaikaga peksan, siis vastus on lihtne. Ma tahan elada vabana. Sel hetkel kui keegi hakkab mind piirama sellega, et tema arvab, siis ta on ebameeldiv ja ei ole minu elus positiivne nähtus. Ma leian, et igal Annelinnas kasvanud neonatsil on õigus öelda, et Ants ja Ants tuleks gaasikambrisse saata (mitte koos muidugi, sest jumal teab, mida nad viimasel hetkel teha üritaks). Samas see ei tähenda, et me seda tegema peaks, kaugeltki mitte. Sellel Annelinna mõttehiiglasel ei ole kohe üldse õigus selle osas, aga siiski tal peab olema tagatud õigus seda öelda. Sina oma mullikile sees võid sellest haiget saada ja öelda, et ta on tropp ja peaks ise end ära gaasitama. Ja ka see on okei. Aga me ei peaks teda ära gaasitama. Kuidas sa üldse tead, et ta gaasitada tahab, on omaette küsimus. Küsimus, millele mul vastust ei ole. Kas mulle vaid tundub või inimesed otsivad asju, mille üle kurvad olla? Sain hiljuti lauamängu HATE, kus hunnik poolpaljaid barbareid üritab üksteist ära tappa ja süüa ja internet lõi kihama. Oh ei, poolapaljad naised, kellel on rinnad ja mitte emasvaala figuur. Oh ei, naisi on vähem kui mehi. Oh ei, teeks selle lastesõbralikuks ja võtaks inimsöömise ära. Mida? Mida? Mida? Esiteks, kuidas sa tead, et seal need mured on? Teiseks, miks sa end sellest mõjutada lased? Maailmas on 100000+ lauamängu. Igale ühele oma. Mõnele mitu lausa. Väidetavalt mõnele kohe mitte ühtegi. Vaata eemale ja tegele muude asjadega. Ära vingu selle üle, lase meil mängida meie poolpaljaste inimsööjatega. Ma näiteks tean, et kuskil internetis on video sellest, kus mingid kaks neiut mingi topsiga kirjeldamatuid rõvedusi teevad. Ilmselgelt see ei ole minu arust okei, aga ma ei otsi mingeid fetišifoorumeid, et teistele seda öelda. Ma lihtsalt elan selle teadmsiega ja üritan seda unustada. Aga kui kõik kogu aeg sellise jama üle halavad, siis ei toodetagi mulle enam ühtegi poolpaljaste inimsööjatega mängu. Ja mis ma siis teen? Liitun teie halaga sellest, kuidas maailm haiget teeb? Mul on igasugune õigus öelda, et sa oled tropp ja nõme. Sinul on igasugune õigus otsustada mind oma elust ära lõigata ja tegeleda omade huvidega. Ja kui ka sina otsustad mulle kehvasti ütelda, siis on minul võimalus sinust lahti saada.
Miks tegin asja alguse ümber? Sest paljud asjad on muutunud kahe kuuga. Esiteks, ma hakkan aru saama, et kuigi ma olen enda arust hea inimene ja paistab tropp vaid selleks, et mainet hoida, siis ma vist tegelikult olengi. Ma vahepeal vedelen unetult voodis ja mõtlen sellest, et kellele kõigile ma olen halba teinud. Ja see ei ole kaugeltki lühike list ja koosneb inimestest, kelle kohta ma arvasin, et ma ei teeks kunagi mitte midagi neile. Ma olen küllaltki toksiline vahel, vahel enamgi veel. Ja nüüd see ehk paistab vähem välja. Teiseks, päris mitmed viited olid loogilised vaid siis kui need kirjutada jõulude ja sünnipäeva vahel.
Lõpumärkmed:
Seekord oli ikka väga pikk paus. Aga vaid mõni üksik küsis, et kus on, nii et siin ta on.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest kõik ei ole nii paha kui näib.
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. märts 2019
