Sissekanne nr. 288

Päevad kuni 2699
Pean nii mõndagi asja tunnistama.

Üllatavalt palju see aasta kirjutanud. Ent ometi on märgatavalt palju asju muutunud. Esiteks, mu blogi pole enam "lihasmälus". Pean asju üle vaatama, et mingid asjad, mis ma tahan, et oleks samamoodi, oleks samamoodi. Ma isegi ei tea, kas keegi peale minu teab, mis need asjad on või et need üldse on, aga päris paljud asjad on igal võimalusel minu jaoks samamoodi. Mulle meeldib korrapärasus. Teiseks, blogger on muutunud. Ma ei tea, kui palju teie jaoks, aga minu jaoks on päris mitmed asjad siin ümber tõstetud ja kuna ma kirjutan harva ja siis kui kõik pole hea, siis ma ei tea, kas on tore, kui mu turvatsoonis keegi pättust teeb. Kolmandaks, ma olen vist nüüd enam kuulnud teie poolt väidet, et te loete mu blogi, kui ma olen endale öelnud, et ma seda endale kirjutan. Kuid see jääb selle asja kindlaks mõtteks - ma tõesti loodan, et ma saan 80aastasena seda lugeda ja vanu "häid" aegu meenutada. Neljandaks, kõik ei ole valesti, aga ometi ma kirjutan teile. Ilmselgelt tuleb selles sissekandes välja see, et kõik ei ole ka kohe kindlasti okei, aga kõik ei ole kohe kindlasti paha.

Päevamõtted:

Päevamõtted. See on üks neist asjadest, mis on "alati" olnud. Jutumärgid, sest ma ei julge väita, et see päris alati on olnud. Aga perioodil, kus ma kirjutasin palju ja tihti, oli see loogiline. Kui mu pea mõtteid täis sai ja nad sinna enam ära mahtuda ei tahtnud, siis peitsin nad siia ära. Aga nüüd kirjutan nii harva, et sageli on need enam meenutused, mida tahan mainida ja mitte asjad, mis täna või isegi lähiajal mu peakeses olnud on. Lisaks on vist see, et päris mitmed mõtted jäävad ju nii kaduma. Ja ma tunnen seda nii palju enam, et mõni torm minu sees vaibub ja annab uuele ruumi. Ja siis jääb nii mõnigi asi teile mainimata.

Tagasiside. See on alati tore, kui keegi annab sulle head tagasisidet millegi kohta, mis sa teinud oled. Ja aeg-ajalt te mainite mu blogi. Ühelt poolt on see tore. Ilmselgelt ma jätan siia killu endast. Ja kui te ütlete, et teile meeldib mu vaatenurk, mõte, sõnastus või väljendusviis, siis raske on seda mitte komplimendina võtta. Teiselt poolt on see jube saast. Nagu katkine plaat korrutan ma kogu aeg, et ma jätan siia endast selle halvema osa. Selle, mis ma tahan peast välja saada. Kuidagi imelik on mõelda, et see, et ma end oma murtud südamega kiusan või maailmaga pahuksis olen, teile rõõmu tekitab.

Maskid. Jeesus f*cking Kristus. Ei ole mitte ühtegi päeva, kus ma ei pea endale ütlema, et ma rahulikult sisse ja välja hingaks. Ma tahaks enda pead vastu lauda taguda. Ma lihtsalt ei või. Võibolla olete märganud, et meil on katk ja värki. Ja siis peamine soovitus on, et peseme käsi, hoiame eemale ja kanname maske. Ma töötan kaubanduskeskuses ja olen kogu aeg online ja selle tõttu ma näen kogu aeg inimesi, kelle puhul ma ei mõista, mis seal peakeses toimub. Esimesena võtaks ma ette need inimesed, kes jätavad nina maski seest välja. Mida?? Miks sul üldse see mask on? Kas asjaolu, et nina ja suu omavahel väga otseselt seotud on, on mingi saladus? Kas kui sellised mehed aluspükse jalga panevad, pakivad nad kerad ilusti ära ja siis jätavad riista üle serva rippuma? Nii palju küsimusi, aga arvestades, et nad ei saa maski ettepanemisega hakkama, siis ma väga ei taha nendega dialoogi astuda. Järgmiseks jäävad mulle jalgu need inimesed, kes kannavad maski, aga kogu aeg seda sama maski. Ma olen kuulnud juttu, et inimene, keda ma tean, kannab sama ühekordset maski juba nädalaid. Õhtul pistab selle taskusse ja hommikul võtab sealt ja paneb oma näole ette ja siis on kogu päeva selle maskiga. Kuidas see sind millegi eest kaitsema peaks. Kui sul just taskus väikest puhastusjaama ei ole, siis on see jama sul kogu aeg päevast päeva päev otsa näos. Tundub väga rõve. Ja ma näen neid inimesi kogu aeg. Astuvad kaubanduskeskusesse sisse ja võtavad kuskilt taskupõhjast oma kortsus ja näiliselt määrdunud maski ja vajutavad selle omale näkku. Kummalise inimgrupina olen ma ka märganud inimesi, kelle mask on ilmselgelt väga vale suurusega. Kui sa iga lause peale kaks korda pead oma maski nina peale tagasi tõmbama, siis ehk ei ole see mask sulle mõeldud. Eriti arvestades, et ma ei taha uskuda, et su käed saavad olla piisavalt puhtad, et see tervislik olla saaks. Erilise maskikandjana tooks välja noormehe, kes ilmselt eeldas, et keegi ei näe teda ja nokkis pikalt ja sügavalt oma nina maski all. Mõned päevad tagasi lisandusid mu orbiiti ka inimesed, kes on osa ajast maskiga. Veel natuke aega tagasi uskusin, et nad on normaalsed ja mõtlemisvõimega inimesed, aga siis nägin kõrvalt, kuidas planeeriti kokkusaamist, kus mingi aeg oli plaan olla maskiga ja mingi osa ajast mitte. Ja ma lihtsalt ei mõista seda ega neid. Vali siis üks või teine variant. Me elamegi kummalises ajas ja see aasta ehk ei peakski tegema asju nii nagu oleme neid alati teinud. Hoiame üksteist. Ma tean, et eestlased vihkavad iseend ja kõiki teisi, aga hoiame siis iseend või teisi (mõlemad ei saa ka pahalased olla sinu loos) ja kanname ilusti maske.

Kõigil on midagi viga. Või noh ilmselt mitte kõigil. Aga väga märgataval osal inimestest minu elus on midagi viga. Loendamatu kogus depressiooni, ärevushäirete, paanikahoogude ja/ või muude mentaalsete ebapädevustega inimesi. Ka mina. Ja see on okei. See pole hea, aga see on osa elust. Ma üritan teid ja ennast mõista. Aga ma tahaks, et me kõik tegeleks sellega, et me poleks sellised. Olgu selle jaoks siis ravimid, teraapiad või endapoolne pingutus, et asjad korda teha. Umbes korra nädalas kuulen ma seda, et keegi on jälle ülepingutanud - stress jms ei saa meile hästi mõjuda. Isegi kui me korras ja tublid oleme. Ja aina enam on mul tunne, et suur osa inimeste probleemidest tulenevad teiste inimeste probleemidest. Muidugi ei lähe ma nii kaugele, et teile öelda, et kaotage need inimesed oma elust ära. Võin isiklikust kogemusest öelda, et see pole parim idee. Aga katsuge mitte sellele keskenduda. Teeme enda elu korda ja siis oleme üksteisele päriselt olemas. Mina hetkel olen faasis, kus ma tunnen, et esimest korda üle väga pika aja on asjad korda saamas ja ma saan varsti päriselt olemas olla inimeste jaoks minu elus. Muidugi võid sa juba praegu mulle kurta, aga suurim pingutus, mis ma ilmselt pakun on see, et ma olen füüsiliselt lähedal. 

2020 - üllatavalt hea aasta. Okei, jah, ma ei saa öelda, et see on hea aasta olnud. Meil on katk, põhimõtteliselt kõik head üritused on ära jäänud, meie endine president võrdleb praegust valitsust Talibaniga, mu sotsiaalne pool elust kannatab enam kui kunagi varem ja ma vist ei ole midagi märkimisväärset see aasta teinud. Aga see on ka samas vist esimene aasta üle väga pika aja, kus kõik on okei. Eelkõige saan suureks võiduks lugeda selle, et ma ei ole oma südant katki teinud. Ilmselgelt olen ma ka see aasta armunud olnud (Meenub kuldne lause "Janus armub iga 7 sekundi tagant." Kui aus olla, siis ma ei saa seda isegi eitada.), aga mulle ei meenu, et ma oleks oma voodis üksi end puru joonud samal ajal nuttes. Samas, mida enam ma meenutan seda aastat, siis hullemaks see läheb. Meenub see, et ma jätsin oma parima sõbrannaga hüvasti ja kuigi te kõik mulle selle eest puid panete iganädalaselt, siis ma leian, et see oli õige asi, mida teha. See aasta tuli ka uus kogemus, oksendasin alkoholi tõttu. Kuigi esmapilgul kohutav asi, mida ma ei taha kunagi korrata, siis ma ei tea, vb on ka selles head. Tunnen end nüüd ehk natuke enam lihtrahvaga samastuvat. Aga samas on see ka aasta, kus ma olen saanud meeletult palju mängida. Mu lauamängupoisid on totaalsed MVPd. Lauamängud on üks väheseid asju, mis mind veel terve mõistuse juures hoiavad. Ilmselgelt tahaks ma veelgi enam mängida ja kuigi ma mõistan, et praeguses olukorras ehk ei peaks lauamänguplaane tegema, siis kui keegi mängida tahab, siis ehk leiame lahenduse. Lauamängud on ehk on valdkond, kus olen nõus katkuga riskima, sest olgem ausad maskiga on raske on snäkke süüa. Aga kui lauamängud välja jätta, siis ülemäära palju positiivseid asju siia aastasse mahtunud ei olegi. Õnneks lauamängud on olnud meeletult mahukas ja hea asi elus.

Tule murra mu süda. Rääkides sellest, et keegi ei ole mu südant murdnud. Aasta ei ole veel läbi ju. Sul on veel võimalus. Ma mingi päev kurtsin kellelegi, et see on imelik, et see aasta mu süda terve on. Ta on nii pikalt ja kogu aeg katki olnud, et ma ei oska temaga midagi teha, kui ta korras on. Nagu oleks mingi tükk elust puudu. Nagu poleks taustamuusikat või maitset elus. Ja kui sa oled rohkem seda usku, et liblikad ja puperdav süda on parem, siis kes olen mina, et ei öelda. Best case on true love, päikeseloojang ja matchivad villased sokid. Ja noh, kui sa kogemata mu südame murrad, siis olen vähemalt tagasi tuttavatel radadel. Aga ega ausalt öeldes, ma ei tea, keda ma otsin või mida temaga teha. Mult küsiti ideid, mida võiks kohtingul teha ja mul pole ausalt öeldes aimugi. Ma oma lauamängudega väga one trick pony. Samas ma olen hästi vastutulelik ja kui sul on lahe idee, siis let's go, teeme ära. Kõik vestlused teemal, et keda ma tahan on nii poolikud. Mu lemmik näide on Tinder. Ma lükkan kõiki paremale (Ma niigi matchin liiga vähestega, oleks patt kellelegi ei öelda. Aga olgem ausad, isegi mina nõustun, et mu pildid on okeid ja kirjeldus pole parim.), aga enne kui nad paremale lähevad, läbivad nad sageli ikkagi selle testi, et kas nad libiseks ausalt paremale. Enamus ei tohiks paremale minna. Nagu väga valdav enamus ei tohiks paremale minna. Ma olen istunud pikalt ja vaadanud profiile ja mõelnud endamisi: "Meil pole midagi ühist," "Talle ei meeldi kassid," "Ta ei meeldi mulle, sest X ja Y," leidnud miljon muud viga ja häda tuhande neiuga ja siis rahumeelselt nad kõik paremale lükanud. Aga kes teab, ehk on seal kuskil keegi, kellele meeldivad lauamängud ja ehk ka mina.

25-aastased tüdrukud. See on hästi imelik küsimus. Aga kus on kõik 25-aastased tüdrukud? Ma ükspäev avastasin, et mul on väga vähe minuvanuseid sõbrannasid. Umbes 20aastaseid on mul enam kui kokku jõuaks lugeda. Ja aasta või paar vanemaid on ka päris mitu. Aga mingi 24-25aastased neiud. Saan ühel käel kokku lugeda, ka siis kui ma saekaatris töökoha vastu võtaks. Ja muidugi ma pean nentima, et ma tean üldse natuke liiga vähe neiusid. Ma tahaks endale enam naissoost sõpru. Ja jah, lihtsalt sõbrannasid. Kuigi ma pean nentima, et "Tartus pole ühtegi tüdrukud, kellele Janus poleks ligi ajanud," on jah asi, mida ma ei saa eitada, siis keegi peab veel olema. Eriti nüüd kui mul muud prioriteedid on. Ma tahaks, et mu hobi oleks populaarne ja inklusiivne ja selle asemel, et valida mingi uus hobi, tahaks ma lauamänge mängida oma tavaliste nohikutega, aga ka teistega. Samas ma pean tunnistama, et kui ma näen kedagi nurgas iga nädal Ligrettot mängimas, siis mul on väga väike lootus, et me mõlemad tahaks koos ühte väikest 5 tunni pikkust mängu teha.

Mimosad ja päikesekiired. Ma tahaks olla kellegi gay best friend. Ja jah, ka mina näen selles soovis meeletult suurt mure. Ma ei ole gay. Ükskõik kui palju ma ei tahaks, siis mulle meeldivad vaid ilusad ja toredad neiud. Aga suure vee taga on filmid ja sarjad, kus on inimesed, kelle moodi ma olla tahaks. Ja kõige enam ma tahaks olla nagu gay best friendid. Minu jaoks tundub imetore idee väike brunch mimosade ja hot gossipiga. Lihtsalt mina ja sõbrannad rääkimas elust, ilust ja olgem ausad teistest inimestest. Lisaks nad tunduvad üks vabamaid inimgruppe - nagu mitte miski ei hoiaks neid tagasi. Ja kas on patt tahta vaba olla. Suur mure sellega on see, et mul pole just väga palju sõbrannasid. Kui ma sean miinimumlati, mida võiks ületada iganädalase suhtluse peale, siis on neid vaid üks. See aasta on väga julm olnud nende osas. Päris mitmed inimesed on ära kadunud mu elust. Ja mingi hetk vaatasin, et mis juhtub, kui mina ei ole see, kes vestlust alustab. Totaalne vaikus oli peamine tulemus. Kohati on ka probleemne see, et mu ideaalis istuks me laupäeva lõuna ajal päikesekiirtes olevas välikohvikus ja praegu pole just sobiv ilm. Ja olgem ausad, suur mure on ka see, et ma võrdlesin seda ainsat sõbrannat päikesekiirega. Ja kuigi see on kõige suurem kompliment, mis ma kellelegi anda saan, siis me peame arvestama ka selle taustaga. Ja kuigi aina vähem ja vähem, siis on see väga otseselt seotud ühe teise inimesega. Ja kuigi suur osa minust tahaks ka temaga brunchida, siis ma ei ole kaugeltki kindel, et see hea või teostavav idee oleks.

Ksenofoobia. Ma kirjeldan end viimasel ajal aina enam ja enam ksenofoobina. Ühelt poolt võiks ju öelda, et vähemalt ma olen aus. Aga olgem ausad, enamus inimestele ei meeldi see, et mulle teistsugused ei meeldi. Ja kui ma olen väga okei tunnistama, et ma olen ksenofoob, siis see ei ole see, mis ma olla tahan. Või noh, enamus mu foobsusest tuleb sellest, et ma ei mõista. Ma ei mõista paljusid asju, eriti neid, mis on erinevad. Ja kui lasteaiaealine laps võib otse ja julmalt küsida, siis sageli eeldatakse, et ma peaks tantsima ümber lillede ja liblikate. Aga ma loodan, et ma leian aja jooksul inimesi, kes on mu lasteaialapse küsimustele vastama ja ehk ma mõistan neid enam ja ei ole nii foobne. Ja igaks juhuks ma tahan toonitada, et f*ck EKRE. Jah, ka nemad vihkavad teistsuguseid, aga minuga võrreledes on nemad teistsugused ja ma olen päris kindel, et meie foobsus on üksteise suhtes täitsa toredasti olemas. Ma olen äärmiselt apoliitline, aga nii palju olen ma meie poliitikaga kursis, et ma tean, et nemad ei ole parim valik minu jaoks. 

Uus aasta, uus mina, loodame. Ma pean nii palju asju ära tegema. Kohustused ühelt ja teiselt poolt, aga eelkõige nagu asjad, mida ma tahan ise ära teha. Näiteks see, et ma olen väga vormist ära. Ja jah, ma tean, et ma kurdan seda ka inimestele, kellel on suurem õigus sellele väitele, aga see ei vähenda seda, et mina nii arvan. Olid ajad, kui ma suutsin palju palju enam. Ja ma tahaks, et oleks enam hommikuid, kus ma tunnen end oma kehas hästi. Nii selle poole pealt, et miski ei valuta, aga ka see, et ma näen enda arust hea välja. Ja ma tean, et ma ei peaks enda jaoks isegi palju tegema. Kasvõi natuke kodus võimlemist ja natuke enam liikumist. Aga mängukarbid on raskeks muutunud ja mina ise igatepidi laisaks. Lisaks tahaks ma ka, et lisaks mu välimisele oleks ma seest parem. Eelkõige mentaalselt. Ja mulle tundub, et ma liigun õiges suunas. Kaugeltki mitte mäe otsa, aga vähemalt august välja.

Cyberpunk 2077. Sain üks päev vaielda mingi suvalise välismaalasega, keda teadsin selleks hetkeks ehk 10 minutit, et mind ei huvita Cyberpunk 2077. Jah, see on väga hype, jah, see on väga oodatud mäng, aga mitte minu poolt. Kui ta mõne aasta pärast ikka veel rahval meelel ja orbiidis on, siis jah, ma ilmselt proovin ta ära. Aga hetkel, las ta olla. Ja teda tõesti häiris see, et mis mängud mulle meeldivad ja mis mitte. Aga ma ei saa aru, miks see tema asi on. Ma ei näe väga, et ma temaga uuesti või pikemalt suhelda tahaks, mistõttu ei ole üksteise veenmine mõttekas. Lisaks on mul minu arust liiga vähe aega selliste asjade jaoks. Ilmselgelt ma mängin rohkem kui ehk kasulik, aga ma mängin asju, mis on juba selle raja läbinud. Need mängud on tõestanud, et nad on head.

Lõpumärkmed:

Ma peaks tegelikult juba ammu magama ja kohati ma ei taha isegi spellcheckida oma teost. Aga ma tean end, nii et ma vaatan ikkagi asja üle, et ta vähemalt mulle loogiline näiks.

Jõulud on tulemas ja mul ei ole mingit motivatsiooni selle asjaga tegeleda. Ma oleks täiesti okei sellega, kui seda püha olemas ei oleks.

Aga eks me näe, kuidas see aasta lõppeb. Loodame, et hästi.

Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see oli ju üllatavalt hea aasta!

Järgmise korrani

Janus Pinka 11. detsember 2020.

Sissekanne nr. 287

Päevad kuni 2600

Ma tegin temaga enda sisse augu, mida ei suuda ikka veel ära täita.

Vaatasin just kogemata seda ajahulka, mida sinna üles kogu aeg heidan. Enam kui 7 aastat juba. Pean muidugi nentima, et varem kirjutasin enam kui praegu. Ent ma ei saa ütlemata jätta, kui õnnelikuks see mind teeb. Ma ei väsi kordamast, et ma kirjutan siia, kui on halb ja eelkõige selleks, et unustada. Mis kusagil kirjas, ei pea enam meeles olema ja vajadusel saan seda 80-aastasena meenutada.

Päevamõtted:

80-aastasena meenutada.. Aina vähem tundub see nagu paratamatus ja aina enam soovunelm. Ma alguses naersin selle üle kui halvas vormis ma olen. Eriti just seesmiselt.. Kuid mida aeg edasi, seda enam tunnetan ma, et väide, et kõik mu sees mädaneb on aina enam tõsi. Ma ei ela kohe kaugeltki tervislikku eluviisi ja ka kõige väiksemad katsed olla rohkem elus (kasvõi klaasike vett päevas või ühel õhtul nädalas natukenegi liigutada end) ei ole püsivad. Järgmisel päeval unustan ja kolmandal päeval nendin, et seegi üritus on veidike luhta läinud. 

Kas te kõik olete kodus alasti? See on hästi retooriline küsimus ja ma südamest palun, et mitte keegi teist sellele ei vastaks. Isegi mitte naljaga. Võimalik on see, et ma peaks üldse mitte teemat tõstatama, aga enam kui ühel käel on see aasta juttu tulnud sellest, et inimesed omas kodus käivad ringi vähem riietatult kui mina. Ma ilmselt tean isegi, et tõenäoliselt olen mina see imelik. Aga iga kord, kui ma tõusen voodist või astun välja voolava vee alt, panen ma end võimalikult riide. Pikad püksid ja kaetud torso, soovituslikult ka sokid ja varrukadki ei ole mitte üldse halb mõte. Ei ole üldse kummaline seegi, kui ma öise loodusekutse jaoks end riide panen. Tõesti ehk mitte ei vea teksasid ja kampsunit selga, aga dressipüksid ja tsärk on see, milles ma end paremini tunnen. Ja seda ka siis, kui ma tean, et ma olen üksi kodus, nii et mind ei näe absoluutselt keegi, isegi mitte kiisud. Ja rõhutan, et nagu koheselt riidesse. Ei mingit ringutamist või voodi serval mõtlemist. Seda võib teha, kas teki all või juba riides olles. Tunnen end mugavalt nii, keegi ei peaks nägema seda keha, eelistatult ka mitte mina.

Kust sa seda tead/kuulsid? Ma tean väga palju väga kasutuid asju. Miks? Sest ma olen juba väga mitmeid aastaid neid "otsinud". Ma vihkan vaikust ja et ma ei peaks seda taluma, kuulan ma pea alati üksi olles mingit podcasti või faktivideosid. Lisaks ma ei suuda mitte lugeda kõiki "fun facte". Ja jah, see kõik tähendab, et vb kõik, mida ma tean, ei ole tõsi, aga see on risk, mida ma olen nõus võtma. Kuid küsimus, et kust ma seda tean, on mõttetu. Ma tean mingeid asju juba sellest ajast saadik, kui ma algklassides raamatukogus neid kummaliste faktide raamatuid lugesin. Ja kui ma peaks meeles, kust ma asju tean, siis ma saaks ju vaid pooli asju meeles pidada. Kõik ka ju väikesesse peasse ära ei mahu.

Positiivse noodi alt. Ta on elus. Vahel ma kardan, et ma ütlen midagi ja keegi saab sellest valesti aru. Ta ei näe, et selle negatiivsuseloori taga on keegi, kes üritab aidata, ent lehtsalatileomase empaatiavõimega ja peaolematute sotsiaalsete oskustega ei ole ma just parim aitaja. Aga jah, ehk keegi veel mäletab, et elasin kunagi kord kellegagi, kes mulle väga ei meeldinud. Ta ainsaks positiivseks mõjuks minu elule oli see, et iga kord, kui tahan kellelegi oma blogi tutvustada, siis leian, et ta on ühe mu parima kirjatüki muusa. Sissekanne 274 lõik, mis algab sõnaga Troglodüüt. Ja noh, Eesti on pisike ja Tartu veelgi pisem. Ma olen teda viimase kuu jooksul kaks korda näinud. Ta näeb samasugune välja, aga mingi pisike killuke minu südames loodab, et ta on muutunud seesmiselt. Ma loodan, et ta on teinud suurema hüppe edasi, kui mina. Ja kui ei, siis ma loodan, et ta uus kaaslane, kui tal see on, on leplikum või vähemalt muul moel kuidagi õnnelik, et seda tasakaalustada.

Ta on Tartus ja ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Ja ma tean, et ma olen ilmselt 1000 korda öelnud midagi sarnast ja 1000 korda pidanud nentima, et ehk mitte päris nii, aga.. Kolme aastaga olen ma jõudnud olukorda, kus ma vist olen üle saanud sellest suvest. Ent ma ei ole üle saanud temast. See pole kaugeltki esimene ega ka ilmselt viimane kord, kui ma kellelegi kogemata palju suurema rolli määran, kui ta seda väärt on või vähemalt kordi kauem kinni hoian sellest kui peaks. Ta oli ja on ilmselt alati see neiu, kes mu elu päästis. Sõltumata sellest, kas kumbki meist seda tahab, on ta alati minu jaoks seotud päikesekiirega. Ja õnneks olen minagi unustamas halvemat poolt. Ma ei ole juba väga pikalt (kuid lausa) läinud magama sundmõtetega. Ta ei ole enam päeva esimene, päeva viimane ega eranditult iga tundi saatev mõte. Ent ometi kui nägin kogemata täna tema nime ja stalkisin tema sotsiaalmeediat, hakkas minu sees midagi toimuma. Aga ma ei ole kindel, mis, sest ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Vahest olid need ehk liblikad või mingi alternatiivne samasisuline asi, aga pigem lihtsalt see, kui kogu süsteem jookseb errorisse. Kui kogu keha saadab ajule kõik signaalid. Midagi sarnast tundsin ehk siis kui võtsin üle pika aja rohtusid. Keha lihtsalt ei oska reageerida sellisele keemiliste komponentide kooslusele. Jah, ma vaieldamatult tahaks, et ma saaks temaga olla sõber, ma oleks okei sellega, et meil on kummaline minevik (on teisi ja imelikumaidki ilmselt) ja ma oleks okei ka sellega, et me alustame nullist, nö puhtalt lehelt. Ja nüüd katsun ma olla okei ka sellega, et seda ei juhtu kunagi. Ma arvan, et ma olen seda samas asja üritanud vähemalt kolmel korral ja noh, pole ilmselt raske uskuda, et edutult. Katsun elada nii, et midagi välja ei paista. Kuna Eesti on väike ja Tartu veelgi väiksem, siis loodan vaid, et saame kahe võhivõõrana hakkama. Ehk kasvab väikesest valest ilus tõde ajaga.

Ent ometi. Magasin siis ühe öö. Ja noh, halb pool on see, et ma vist ikkagi ei ole sellest suvest 100% üle. Hea pool on aga see, et ma olen sellest rohkem üle, kui ma varem olen olnud. Aga noh, närvipinge ja sundmõtted on naasemas. Õnneks täiesti kontrollitaval määral ja kui jätta välja asjaolu, et ma olen vaid paarile inimesele teda maininud + nüüd see blogi, siis on vast okei ju. Tuues kaks mu ellu "naasnud" inimest kokku, tekib mul vb asjatu hirm. Kui ma teile troglodüüti mainisin, vallandas see väikese "tagasilöögi" ja ta muutis oma elu (kolis minu juurest ära). Mitte, et ma tema puhul selle osas kurvastaks. Aga nüüd ma kontrollisin üle. Ma olen eranditult igas sissekandes alates sellest suvest teda maininud. Ma tean, et paaril korral olen ma üritanud seda "varjata", aga noh, mina ju tean, kuhu ma midagi peitnud olen. Ma südamest loodan, et ta ei ole lasknud ennast sellest mõjutada. Ma tean, et ta on mingil määral enda elu muutnud minu tõttu ja see teeb mind kurvaks. Ma lausa loodan, et ta isegi ei tea seda, et ma teda siin maininud olen. Kirjutan nii harva, ei jaga seda ühelgi viisil, kus tema seda näeks, nii et kui keegi välisvaatleja just tema elu häirida ei taha, peaks okei olema.

Lõpumärkmed:

Ma ei tea, kas ma mainisin seda teile, aga mul on uus allkiri ja ma olen megauhke selle üle - Jp. Saan seda kiirelt ja mugavalt kõikjale teha, see on sobilik ja ilus ja ma saan seda isegi digitaalselt näidata.

Järgmise korrani

Janus Pinka 5. september 2020

Sissekanne nr. 286

Päevad kuni 2209.
Ebamoraalne, aga mitte illegaalne..

On juba aegade algusest teada olnud, et ma kirjutan siia vaid siis kui midagi valesti on. Ja noh, ma kirjutan teile. Päris mitu asja on juhtunud tänase ja märtsi vahel. Olen leidnud uusi sõpru ja isegi kaotanud mõne. Aga noh, eluringlus ja muud asjad. Käisin vahepeal laias maailmas "seiklemas" ja avastasin, et mulle meeldib kodus enam. Ilmselgelt tahan veel minna ja kaugemale ja pikemaks ajaks, aga samas mida kaugemal ma kodust olen, seda enam tahan koju tagasi. Ja ma tean, et ma viitan kodule väga kergekäeliselt, aga ilmselt sest kodu pole minu jaoks niivõrd koht, kui inimesed ja atmosfäär. Mida aeg edasi seda enam ma avastan, et mulle meeldib mu turvalise mulli sees. Siin on vähem asju, mis mulle ei meeldi ja nii palju vähem seda, mida karta.

Päevamõtted:
Unustan siia asju. Ma olen varemgi maininud ja ilmselt mainin veel ja veel, et kui ma siia midagi kirja panen, siis see üldjuhul lahkub mu peast. Mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma ütlen see blogi on vaid mulle. Teisel kohal on see, et kui sa haiget saad, siis well sa ise lugesid seda. Keegi ilmselt ei sunni sind selleks, mina kindlasti mitte. Ja noh siis te saate lugeda, mis mu peas oli. Mitte on, vaid oli. Ja siis te mainite mulle neid asju. Räägite, et te teate nüüd, mis mu peas on. Tuletate mulle asju meelde, kuigi minu jaoks on see justkui uus info. Suured üldpõhimõtted mu elus on jah samad, aga detailid on justkui see, mis siia jääb. Ja siis jääb vahel mulje, et mõned teist teavad minust rohkem kui mina ise. Ja see on natuke kummaline. Natuke häiriv ehk isegi. Just sel määral, et mulle omastatakse asju, mida ma ei tea. Ma kujutan ette, et inimesed, kellel on mälukaotus tunnevad end samamoodi. Aga kohati on asi selles, et ma kirjutan siia ju vaid siis kui mul on halb ehk need asjad, mida te mulle meelde tuletada saate, ei ole just kõige paremad.

Päevad kuni 2316
Vahel on tunne nagu..

Mul on vahel tunne nagu ma oleks osa koorikloomade elutsüklist. Aga nagu mingi vale osa sellest. Et pean end pidevalt välja murdma oma koorikust. See koorik on ilmselt mu turvatsoon.



Päevamõtted:
Mu blogger ei olnud enam soovitatud sait.

Mul on valus. Nagu kõikjalt, kogu aeg. Ma olen päris kindel, et ma ei saa valida oma kehal punkti, kus 10 cm raadiuses ei oleks kohta, mis ei valutaks. Õnneks see ei paista otseselt välja. Ma saan elada oma valus sisemiselt. I guess, ma ei näe välja kõige rõõmsam ega kõige puhanum, aga noh, see on ilmselt kohati arusaadav. Ja ma pean nentima, et on hetki, kus ma ei keskendu sellele ja suudan see läbi teha midagi, mis viib mõtted mujale. Aga isegi mina hakkan vaikselt mõistma, et see ei ole vist normaalne. Et ma vb peaks selle osas midagi tegema. Aga eks ma kohati üritan selle osas midagi teha. Aga noh need, kes minuga vähegi kokku on puutunud, ilmselt teavad, et mul ei ole kaugeltki kõige tervislikum eluviis. Kujutan, et unevajadus sai normaalselt rahuldatud kunagi väga ammu, samuti on mu toitumine ja sportlik viis kaootilised kui mitte olematud. Aga ma vähemalt mõtlen sellele, et ma peaks seda parandama. Ja kui teile tundub, et selline kaos ei ole kuidagi hea, siis ma ei oleks selles nii kindel. Kuna mul on kogu aeg valus, siis olen muutnud passiivsemaks ja seeläbi leplikumaks. Mind ei häiri asjad, mis mind varem häirisid. Ma võin istuda ebamugavas asendis, ebamugavas temperatuuris, ebamugavalt kaua ja ma ei pane seda tähele kuni keegi seda ei maini. Ja ka siis on tavaliselt mu stabiilne ebamugavus varjutamas mu ajutist ebamugavust ja ma saan samas toonis jätkata.

Relapse, relapse, relapse..

Tehniliselt kaos.

Depressioon.

Iseenda suurim vaenlane.

Aga ei. Kõik on tegelikult peaaegu korras. Pean leidma aega iseendale.

Päevad kuni 2427
Suht pikale on selle asjaga läinud.

Ma olen päris pikalt edasi lükanud seda blogimise asja. Aga sellel on mingi põhjus olnud. Pigem isegi nagu mitte põhjust. Esiteks asjaolu, et ma blogin, siis kui mul on halb olla, kui ma olen kettas, kui ma tunnen nagu ma pean endast midagi välja saama. Ja endalegi üllatavalt pean ma nentima, et viimane aasta on olnud parem kui varem. Mitte kõik päevad, mitte kogu aeg, aga näib et piisavalt korras, et ma ei ole pidanud siia kirjutama. Teiseks, teatud asjad pidid juhtuma enne, kui ma sain teile kirjutada. Väikesed ja suured, olulised ja vähem olulised. Nagu minule kombeks, üritasin ma teha mingeid suuri plaane ja siis teiste osapooltega lahkhelil need asjad muutusid ja ma pidin alternatiive leidma. Ent siin ma olen, kirjutamas sissekannet nr. 286. Aga asi ei ole selles, et ma oleksin kurb. Pigem vastupidi. Ma ei kirjuta seda sissekannet endale. Vähemalt nagu mitte ainult minule. Ja ma natuke kardan asjaolu, et ma olen nõus enda koorikut avama, et talle kasvõi hetkekski rõõmu tekitada. Ma loodan, et ma ei varja enda eest midagi. Ja ma ei taha ka teie eest varjata, nii et eelmised kaks algust jäävad siia ilma muudatusteta. Kohati nagu vaade lava taha, et te näeks, et kuidas ma seda asja kirjutan. Täis vigu, ebaühtlust ja lõigualgusi. Tuleb välja, et vahepeal ma kaugemale ei jõuagi.

Katk. Covid-19. Ma isegi ei hakka teesklema, et ma tean midagi. Absoluutselt kogu mu info selle osas tuleb läbi filtri. Ja see filter on teised inimesed. Kes on paanikas ja kes ei ole üldse. Kes ostavad kilohinnaga pühkimispaberit ja kes planeerivad massikogunemisi. Mina ei karda katku, otseselt. Ma olen näinud mingeid statistikaid, mis on grupivestlustesse loobitud või FB'd avades kõige ees on. Tõenäoliselt ma ei saa seda ja veelgi tõenäolisemalt ma ei sure sellesse. Aga minu elus on inimesi, kellest ma hoolin, kellel on vist suurem lootus halvasti katkuga läbi saada. Alustades nt. mu 6 kuu vanusest ja ka mu 60-aastasest majakaaslasest. Ma vist lihtsalt vaikselt lepin sellega, et te kõik nimetate teda mu tädiks. Tehniliselt on ta mu vanaema õe lapselaps. Me oleme 35 aastase vanusevahega, aga samal oksal sugupuul. Aga jah, minu elus on inimesi, kes peavad seda asja ohtlikumaks. Üritan end lähedastest inimestest eemale hoida. Vaid inimesed, kellega elan ja näputäis sõpru, sest lauamängudest ei saa eemale minna. Kohati nagu oleks poistega teinud katkupakti, kas kõik haiged või kõik terved. Eriti ohtlikuks teeb asja see, et eile tulid mulle koju majakaaslased välismaalt ja sõbrad Tartust, sest kui poistel on kõigil kella 21.30st vaba aega, siis tuleks üks 6-tunnine mäng teha. Samuti naaseb homme välismaalt järgmine inimene, kellega kokkusaamist olen oodanud sellest, kui viimati teda nägin. Õnneks, ma olen suht antisotsiaalne olend. Kogu tänase päeva jooksul käisin oma toast väljas vaid kolmel korral ja homse päeva suurim tegevus on banaanide ostmine, sest megalt isutab. Kui sul on 100 mängu ja loendamatu kogus minisid, siis on ehk aeg need korda seada. Samas ma vihkan seda katku. Vaid selletõttu, et see takistab lauamängudega tegelemist. Üritusi jäetakse ära. Jup, nii pinnapealne ma olengi.

Ma tegin midagi halba. Midagi väga halba. Vb selle siia kirja panemine on hullem veel, kui selle asja tegemine. Ma olen seisukohal, et ma olen väga manipulatiivne inimene. See meeldib mulle ja ma päris tihti ütlen inimestele, et ma olen selline. Päris mitmed inimesed on üritanud mind veenda, et ma peaks kasutama sõna veenev, sest mu eesmärk on oma manipulatsiooniga seda inimest aidata. Suunata teda mingile uuele ja põnevale teele, anda talle märku, et ta suudab teha mingit asja, või, et riskide võtmine on asi, mida teha. Aga suve lõpus otsustasin ma millegipärast manipuleerida inimest nii, et minul oleks hea. Ja see oli viga. Leidsin kellegi, kelle abil suutsin oma mõtteid alla suruda, suutsin oma näitleja oskusi kasutada, et näida nagu miski, mida ma ei ole. Alguses tahtsin meile mõlemale head ja uut põnevat seiklust. Ja siis iga kord, kui ta mind jättis, oli mul valus ja halb. Aga see manipulatiivne osa minust teadis, et võimalik on teha nii, et on hea, kasvõi ajutiselt. Aga ma arvan, et mingi neljas otsutamine, et nii ei peaks, kümnest (megatoksiline olukord, ei soovita) oli nagu murdumispunkt, kust edasi ma vaid keskendusin endale. Ja poole aastaga jõudsime me võhivõõrastest olukorda, kus ma avastasin, et mul on süümepiinad jälle. Ja see ei ole okei, ma ei oleks pidanud seda tegema. Aga I guess, sealtki on midagi õppida ja ehk järgmine kord "ei tõesti tähendabki ei". Elu on juba niigi toksiline.

Tema - loodetavasti viimast korda. Fun fact, ma lasin ta ära blokeerida enda sotsiaalmeedias. Nii et tehniliselt ei tohiks see asi kuidagi temani jõuda, nii et ma olen teinud endast kõik võimaliku, et tema elu mitte häirida enam. Üks algseid põhjuseid, miks ma ei kirjutanud tükk aega oli see, et üritasin temaga asju korda saada, aga siis me otsustasime ühepoolselt (võite eeldada kumb meist selle otsuse vastu võttis), et me ei peaks enam kohtuma. Ja siis läks see plaan. Tuli teha uus. Ja see võttis megapikalt aega. Aga ma jõudsin olukorda, kus ma ei mõelnud temast enam. Kohati aitas sellega eelmine lõigu "kangelane". Kuni ma selle aasta alguses otsustasin 2019 kokku võtta ja eelmisel aastal tehtud lubadused üle vaadata ja täis lape, täis kaos. Kuni umbes kaks nädalat tagasi, kui ma leidsin uue vaatenurga kogu sellele asjale. Ja kohati nagu üleöö käis klõps. Eelkõige on vist kaks asja, mida ma arvasin, et on üks asi ja nende lahutamine lahendas mõlemad korraga ära. Esiteks, ta tõesti on vist ainus inimene, kellele ma olen päriselt südamest öelnud, et ma armastan teda. Ja mu ürgmehe aju on selline, et ma ei valeta ja kui ma võtan vastu otsuse, siis võin sinna kinni jääda. Mul on näiteks 19-aastane sõber, kes tegi ennast tutvustades vea öeldes, et ta on 16 ja ta on ikka veel minu ajus 16. Teiseks, ma ei igatse seda suhet. Mu obsessioon tuleneb sellest, et ta oli 2 aastat mu parim sõbranna. Ilmselgelt ma nägin teda igasuguseid asju tegemas, nii et ilmselgelt absoluutselt kõik meenutabki midagi temaga seoses. Kuigi ma ei ole 100% kindel, et kas sushi ja avokaado ei meeldiks mulle ka siis, kui ma poleks temaga kunagi kohtunud. Aga jah, kui ma need kaks asja üksteisest lahutasin, siis ma sain nendega korda. Nüüd kavatsen olla üksi, vähemalt mingi aja. Nagu täiesti üksi, ilma midagi üritamata. Ja see on okei. Ma siiski lükkan Tinderis absoluutselt kõiki paremale ja ei kirjuta neile ja minu veider suhtlusviis tekitab raudselt mõnele neiule tunde, et ma flirdin ja see on ka okei. Aga ma katsun ennast armastada. Mitte leppida oma vigadega, vaid teha korda see raam. Ma olen oma keha suht palju viimastel aastatel väärkasutanud - selle värvikihi all on roostetav logu, mis vaevu käib veel, aga ma usun, et saan end veel kätte võtta. Mul on hästi suur küsimus: Kas ma ütlesin kellelegi mingi aeg veel ühe põhjuse? Selle reaalse põhjuse, miks ma temas megapikalt kinni olin. See on seotud esimese punktiga, aga ma ei ole kindel, kas ma ütlesin seda endale valjult või ütlesin seda kellelegi teisele.

Ja ma leidsin endale uue parima sõbranna. Ja jah, ükskõik kui raske see võib kohati olla, ma seekord katsun mitte samu vigu teha. Siiani tuleb see üllatavalt hästi välja. Hästi natuke uhke enda üle. Tema küll ei usu sellesse, aga ma ei saa seda tema süüks panna. Olen ikkagi see kutt, kes iga seitsme sekundi tagant kellessegi armub. Aga jah, temast sai minu uus turvatsoon. Nt. kui ma üledoosin (juhtub viimasel ajal kuidagi tihti, aga ärge muretsege, see on legaalne ja okei), siis mõtlen temast ja sellest, et mul ei ole temaga ülemäära palju negatiivseid mälestusi ja siis on jälle natukene okeim. Ma ei saa surra, sest see teeks tema tuju tõenäoliselt halvemaks ja see on risk, mida ma ei saa võtta. Ja kui keegi loeb seda ja tunneb end puudutatuna, et ma sõbra wc ukse ees üledoosi surres sinust ei mõtle, siis palun ära võta isiklikult. Olen ikkagi ürgmees ja mu aju rahuneb, kui mõtlen ilusatest asjadest ja inimestest. Antud ajahetkel elus, on selleks turvatsooniks tema.

Lauamängud. Ma olen kirja pannud, et mul on 104 erinevat mängu + hunnik laiendeid ja täna hommikuse seisuga olin see aasta mänginud 100 korral. Mulle meeldivad lauamängud. Väga. Aga mingitel inimestel on mingid kummalised teooriad selle osas, et miks ma mängin. Kõige kummalisem variant oli see, et teen seda kaitsemehhanismina - et mitte mõelda mingeid halbu mõtteid. Lisaks on ka inimestel idee, et olen sõltlane. Aga pigem on asi selles, et mulle meeldivad mängud. Mulle meeldib veeta sõpradega aega. Kujutada ette, et olen tuletõrjujast bard kosmoselaevas ehitamas loomakestele kodu zombide keskel (vb mitte korraga). Ja siis ka asjaolu, et mind viimasel ajal süüdistakse aina enam selles, et olen mingi üleolev eliitmängija. Et mängin vaid megakeerulisi asju ja ei kaasa inimesi. Ma tõesti mängin pigem keerulisi asju. Aga need on minu hinnangul lihtsalt paremad. Ja ma olen päris mitmele inimesele öelnud, et võin neid kasvõi privaatselt õpetada, kui nad ei julge pea ees vette hüpata. Ja uskuge või mitte, aga kunagi ei teanud minagi ühtegi lauamängu ja veel mõned aastad tagasi mängisin ma enamjaolt asju, mida ma nüüd väga kergete mängude kategooriasse sean. Ja selle osas, et ma inimesi ei kaasa.. Ma tahan. Viimasel ajal aina enam tegelenud sellega, et ringkonda suurendada. Vaadata jälle mänge selle pilguga, et hey, seda asja saaks mängida vähemalt 6 inimest ja reeglite seletamine ei võta tervet õhtut. Aga pigem kipuvad asjad olema nii jah, et mul mingi pihutäis häid sõpru ja kui mäng on kuni neljale ja meid on neli, siis suht lihtne on satsi kokku ajada. Neid 100st mängukorrast on üks inimene mänginud 56 korral.  Ehk siis üle poole kordadest oleme koos mänginud. Nii et jah, palun ärge üritage leida mingit salajast mõtet sellest, et ma mängin. Mulle meeldivad mängud ja inimesed, kellega ma mängin. Sa võid ka üks neist inimestest olla.

Enesetapp. Pigem vajalik haoiatus. Kõik on korras. Ausalt. Ma ei plaani seda, ma ei ole seda üritanud ja tõenäoliselt isegi ei ürita seda tulevikus. Aga see on oluline asi, millest rääkida. Eriti, kui sa ärkad mingi 2 aastat iga päev mõttega, et äkki peaks. Ja sööd lõunat ideega, et võiks. Ja õhtul padjale heites kaalud ka veel variante. Aga kõik on hästi. Paremini kui üle väga pika aja, liigutan ühtesid asju teisest kohast teise ja tundub, et asjad edenevad. Aga ma üritasin seda planeerida. Ja jõudsin järeldusele, et ma olen liiga laisk, et seda teha. Vb liiga hooliv. Enesetapp tundub ikka megamunn asi. Nii paljud asjad jäävad pooleli, nii paljud inimesed peavad asju selle ümber korraldama hakkama. Kui sa ei ole just totaalne antisotsiaal, ei ole see just parim idee. PS: Üks suuremaid tegureid, miks ma otsustasin elu kasuks on lauamängud.

Ma värvin minisid. Jah, ma värvin jälle. Tuli välja, et mul oli vaja lihtsalt motivatsioonihoogu. Hämmastaval kombel andis mulle selle tõuke asjaolu, et keegi teine hakkas mu minisid värvima. Ja nüüd me saadame üksteisele pilte värvimisest. Kuigi jah, suht omaette kogemus on värvipimedana ja värisevate kätega värvida. Ja päris mitmel korral olen ma värvinud sõbraga, kes on ka värvipime ja värisevate kätega. Plus, mul on vahepeal mõte, et ma tahaks jagada seda, mida ma värvinud olen. Mõtlesin lausa instagrami midagi panna, aga ma ei tea, kas tuleks seda tühja pühamut millegagi täita.

Lõpumärkmed:
Ma olen päris kindel, et see blogi tekitab rohkem probleeme, kui see lahendab. Aga ma loodan, et ma saan vähemalt ühele inimesele, kasvõi korraks naeratuse näole. Samas ootan huviga, et kas see saab tugevama reaktsiooni kui see, kui ma ütlesin, et ma ei toeta trans-õigusi.
Aga jah, siin see blogi on, väikese viivitusega.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see võib muuta kellegi päeva paremaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. märts 2020