Ebamoraalne, aga mitte illegaalne..
On juba aegade algusest teada olnud, et ma kirjutan siia vaid siis kui midagi valesti on. Ja noh, ma kirjutan teile. Päris mitu asja on juhtunud tänase ja märtsi vahel. Olen leidnud uusi sõpru ja isegi kaotanud mõne. Aga noh, eluringlus ja muud asjad. Käisin vahepeal laias maailmas "seiklemas" ja avastasin, et mulle meeldib kodus enam. Ilmselgelt tahan veel minna ja kaugemale ja pikemaks ajaks, aga samas mida kaugemal ma kodust olen, seda enam tahan koju tagasi. Ja ma tean, et ma viitan kodule väga kergekäeliselt, aga ilmselt sest kodu pole minu jaoks niivõrd koht, kui inimesed ja atmosfäär. Mida aeg edasi seda enam ma avastan, et mulle meeldib mu turvalise mulli sees. Siin on vähem asju, mis mulle ei meeldi ja nii palju vähem seda, mida karta.
Päevamõtted:
Unustan siia asju. Ma olen varemgi maininud ja ilmselt mainin veel ja veel, et kui ma siia midagi kirja panen, siis see üldjuhul lahkub mu peast. Mis on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma ütlen see blogi on vaid mulle. Teisel kohal on see, et kui sa haiget saad, siis well sa ise lugesid seda. Keegi ilmselt ei sunni sind selleks, mina kindlasti mitte. Ja noh siis te saate lugeda, mis mu peas oli. Mitte on, vaid oli. Ja siis te mainite mulle neid asju. Räägite, et te teate nüüd, mis mu peas on. Tuletate mulle asju meelde, kuigi minu jaoks on see justkui uus info. Suured üldpõhimõtted mu elus on jah samad, aga detailid on justkui see, mis siia jääb. Ja siis jääb vahel mulje, et mõned teist teavad minust rohkem kui mina ise. Ja see on natuke kummaline. Natuke häiriv ehk isegi. Just sel määral, et mulle omastatakse asju, mida ma ei tea. Ma kujutan ette, et inimesed, kellel on mälukaotus tunnevad end samamoodi. Aga kohati on asi selles, et ma kirjutan siia ju vaid siis kui mul on halb ehk need asjad, mida te mulle meelde tuletada saate, ei ole just kõige paremad.
Päevad kuni 2316
Vahel on tunne nagu..
Mul on vahel tunne nagu ma oleks osa koorikloomade elutsüklist. Aga nagu mingi vale osa sellest. Et pean end pidevalt välja murdma oma koorikust. See koorik on ilmselt mu turvatsoon.
Päevamõtted:
Mu blogger ei olnud enam soovitatud sait.
Mul on valus. Nagu kõikjalt, kogu aeg. Ma olen päris kindel, et ma ei saa valida oma kehal punkti, kus 10 cm raadiuses ei oleks kohta, mis ei valutaks. Õnneks see ei paista otseselt välja. Ma saan elada oma valus sisemiselt. I guess, ma ei näe välja kõige rõõmsam ega kõige puhanum, aga noh, see on ilmselt kohati arusaadav. Ja ma pean nentima, et on hetki, kus ma ei keskendu sellele ja suudan see läbi teha midagi, mis viib mõtted mujale. Aga isegi mina hakkan vaikselt mõistma, et see ei ole vist normaalne. Et ma vb peaks selle osas midagi tegema. Aga eks ma kohati üritan selle osas midagi teha. Aga noh need, kes minuga vähegi kokku on puutunud, ilmselt teavad, et mul ei ole kaugeltki kõige tervislikum eluviis. Kujutan, et unevajadus sai normaalselt rahuldatud kunagi väga ammu, samuti on mu toitumine ja sportlik viis kaootilised kui mitte olematud. Aga ma vähemalt mõtlen sellele, et ma peaks seda parandama. Ja kui teile tundub, et selline kaos ei ole kuidagi hea, siis ma ei oleks selles nii kindel. Kuna mul on kogu aeg valus, siis olen muutnud passiivsemaks ja seeläbi leplikumaks. Mind ei häiri asjad, mis mind varem häirisid. Ma võin istuda ebamugavas asendis, ebamugavas temperatuuris, ebamugavalt kaua ja ma ei pane seda tähele kuni keegi seda ei maini. Ja ka siis on tavaliselt mu stabiilne ebamugavus varjutamas mu ajutist ebamugavust ja ma saan samas toonis jätkata.
Relapse, relapse, relapse..
Tehniliselt kaos.
Depressioon.
Iseenda suurim vaenlane.
Aga ei. Kõik on tegelikult peaaegu korras. Pean leidma aega iseendale.
Päevad kuni 2427
Suht pikale on selle asjaga läinud.
Ma olen päris pikalt edasi lükanud seda blogimise asja. Aga sellel on mingi põhjus olnud. Pigem isegi nagu mitte põhjust. Esiteks asjaolu, et ma blogin, siis kui mul on halb olla, kui ma olen kettas, kui ma tunnen nagu ma pean endast midagi välja saama. Ja endalegi üllatavalt pean ma nentima, et viimane aasta on olnud parem kui varem. Mitte kõik päevad, mitte kogu aeg, aga näib et piisavalt korras, et ma ei ole pidanud siia kirjutama. Teiseks, teatud asjad pidid juhtuma enne, kui ma sain teile kirjutada. Väikesed ja suured, olulised ja vähem olulised. Nagu minule kombeks, üritasin ma teha mingeid suuri plaane ja siis teiste osapooltega lahkhelil need asjad muutusid ja ma pidin alternatiive leidma. Ent siin ma olen, kirjutamas sissekannet nr. 286. Aga asi ei ole selles, et ma oleksin kurb. Pigem vastupidi. Ma ei kirjuta seda sissekannet endale. Vähemalt nagu mitte ainult minule. Ja ma natuke kardan asjaolu, et ma olen nõus enda koorikut avama, et talle kasvõi hetkekski rõõmu tekitada. Ma loodan, et ma ei varja enda eest midagi. Ja ma ei taha ka teie eest varjata, nii et eelmised kaks algust jäävad siia ilma muudatusteta. Kohati nagu vaade lava taha, et te näeks, et kuidas ma seda asja kirjutan. Täis vigu, ebaühtlust ja lõigualgusi. Tuleb välja, et vahepeal ma kaugemale ei jõuagi.
Katk. Covid-19. Ma isegi ei hakka teesklema, et ma tean midagi. Absoluutselt kogu mu info selle osas tuleb läbi filtri. Ja see filter on teised inimesed. Kes on paanikas ja kes ei ole üldse. Kes ostavad kilohinnaga pühkimispaberit ja kes planeerivad massikogunemisi. Mina ei karda katku, otseselt. Ma olen näinud mingeid statistikaid, mis on grupivestlustesse loobitud või FB'd avades kõige ees on. Tõenäoliselt ma ei saa seda ja veelgi tõenäolisemalt ma ei sure sellesse. Aga minu elus on inimesi, kellest ma hoolin, kellel on vist suurem lootus halvasti katkuga läbi saada. Alustades nt. mu 6 kuu vanusest ja ka mu 60-aastasest majakaaslasest. Ma vist lihtsalt vaikselt lepin sellega, et te kõik nimetate teda mu tädiks. Tehniliselt on ta mu vanaema õe lapselaps. Me oleme 35 aastase vanusevahega, aga samal oksal sugupuul. Aga jah, minu elus on inimesi, kes peavad seda asja ohtlikumaks. Üritan end lähedastest inimestest eemale hoida. Vaid inimesed, kellega elan ja näputäis sõpru, sest lauamängudest ei saa eemale minna. Kohati nagu oleks poistega teinud katkupakti, kas kõik haiged või kõik terved. Eriti ohtlikuks teeb asja see, et eile tulid mulle koju majakaaslased välismaalt ja sõbrad Tartust, sest kui poistel on kõigil kella 21.30st vaba aega, siis tuleks üks 6-tunnine mäng teha. Samuti naaseb homme välismaalt järgmine inimene, kellega kokkusaamist olen oodanud sellest, kui viimati teda nägin. Õnneks, ma olen suht antisotsiaalne olend. Kogu tänase päeva jooksul käisin oma toast väljas vaid kolmel korral ja homse päeva suurim tegevus on banaanide ostmine, sest megalt isutab. Kui sul on 100 mängu ja loendamatu kogus minisid, siis on ehk aeg need korda seada. Samas ma vihkan seda katku. Vaid selletõttu, et see takistab lauamängudega tegelemist. Üritusi jäetakse ära. Jup, nii pinnapealne ma olengi.
Ma tegin midagi halba. Midagi väga halba. Vb selle siia kirja panemine on hullem veel, kui selle asja tegemine. Ma olen seisukohal, et ma olen väga manipulatiivne inimene. See meeldib mulle ja ma päris tihti ütlen inimestele, et ma olen selline. Päris mitmed inimesed on üritanud mind veenda, et ma peaks kasutama sõna veenev, sest mu eesmärk on oma manipulatsiooniga seda inimest aidata. Suunata teda mingile uuele ja põnevale teele, anda talle märku, et ta suudab teha mingit asja, või, et riskide võtmine on asi, mida teha. Aga suve lõpus otsustasin ma millegipärast manipuleerida inimest nii, et minul oleks hea. Ja see oli viga. Leidsin kellegi, kelle abil suutsin oma mõtteid alla suruda, suutsin oma näitleja oskusi kasutada, et näida nagu miski, mida ma ei ole. Alguses tahtsin meile mõlemale head ja uut põnevat seiklust. Ja siis iga kord, kui ta mind jättis, oli mul valus ja halb. Aga see manipulatiivne osa minust teadis, et võimalik on teha nii, et on hea, kasvõi ajutiselt. Aga ma arvan, et mingi neljas otsutamine, et nii ei peaks, kümnest (megatoksiline olukord, ei soovita) oli nagu murdumispunkt, kust edasi ma vaid keskendusin endale. Ja poole aastaga jõudsime me võhivõõrastest olukorda, kus ma avastasin, et mul on süümepiinad jälle. Ja see ei ole okei, ma ei oleks pidanud seda tegema. Aga I guess, sealtki on midagi õppida ja ehk järgmine kord "ei tõesti tähendabki ei". Elu on juba niigi toksiline.
Tema - loodetavasti viimast korda. Fun fact, ma lasin ta ära blokeerida enda sotsiaalmeedias. Nii et tehniliselt ei tohiks see asi kuidagi temani jõuda, nii et ma olen teinud endast kõik võimaliku, et tema elu mitte häirida enam. Üks algseid põhjuseid, miks ma ei kirjutanud tükk aega oli see, et üritasin temaga asju korda saada, aga siis me otsustasime ühepoolselt (võite eeldada kumb meist selle otsuse vastu võttis), et me ei peaks enam kohtuma. Ja siis läks see plaan. Tuli teha uus. Ja see võttis megapikalt aega. Aga ma jõudsin olukorda, kus ma ei mõelnud temast enam. Kohati aitas sellega eelmine lõigu "kangelane". Kuni ma selle aasta alguses otsustasin 2019 kokku võtta ja eelmisel aastal tehtud lubadused üle vaadata ja täis lape, täis kaos. Kuni umbes kaks nädalat tagasi, kui ma leidsin uue vaatenurga kogu sellele asjale. Ja kohati nagu üleöö käis klõps. Eelkõige on vist kaks asja, mida ma arvasin, et on üks asi ja nende lahutamine lahendas mõlemad korraga ära. Esiteks, ta tõesti on vist ainus inimene, kellele ma olen päriselt südamest öelnud, et ma armastan teda. Ja mu ürgmehe aju on selline, et ma ei valeta ja kui ma võtan vastu otsuse, siis võin sinna kinni jääda. Mul on näiteks 19-aastane sõber, kes tegi ennast tutvustades vea öeldes, et ta on 16 ja ta on ikka veel minu ajus 16. Teiseks, ma ei igatse seda suhet. Mu obsessioon tuleneb sellest, et ta oli 2 aastat mu parim sõbranna. Ilmselgelt ma nägin teda igasuguseid asju tegemas, nii et ilmselgelt absoluutselt kõik meenutabki midagi temaga seoses. Kuigi ma ei ole 100% kindel, et kas sushi ja avokaado ei meeldiks mulle ka siis, kui ma poleks temaga kunagi kohtunud. Aga jah, kui ma need kaks asja üksteisest lahutasin, siis ma sain nendega korda. Nüüd kavatsen olla üksi, vähemalt mingi aja. Nagu täiesti üksi, ilma midagi üritamata. Ja see on okei. Ma siiski lükkan Tinderis absoluutselt kõiki paremale ja ei kirjuta neile ja minu veider suhtlusviis tekitab raudselt mõnele neiule tunde, et ma flirdin ja see on ka okei. Aga ma katsun ennast armastada. Mitte leppida oma vigadega, vaid teha korda see raam. Ma olen oma keha suht palju viimastel aastatel väärkasutanud - selle värvikihi all on roostetav logu, mis vaevu käib veel, aga ma usun, et saan end veel kätte võtta. Mul on hästi suur küsimus: Kas ma ütlesin kellelegi mingi aeg veel ühe põhjuse? Selle reaalse põhjuse, miks ma temas megapikalt kinni olin. See on seotud esimese punktiga, aga ma ei ole kindel, kas ma ütlesin seda endale valjult või ütlesin seda kellelegi teisele.
Ja ma leidsin endale uue parima sõbranna. Ja jah, ükskõik kui raske see võib kohati olla, ma seekord katsun mitte samu vigu teha. Siiani tuleb see üllatavalt hästi välja. Hästi natuke uhke enda üle. Tema küll ei usu sellesse, aga ma ei saa seda tema süüks panna. Olen ikkagi see kutt, kes iga seitsme sekundi tagant kellessegi armub. Aga jah, temast sai minu uus turvatsoon. Nt. kui ma üledoosin (juhtub viimasel ajal kuidagi tihti, aga ärge muretsege, see on legaalne ja okei), siis mõtlen temast ja sellest, et mul ei ole temaga ülemäära palju negatiivseid mälestusi ja siis on jälle natukene okeim. Ma ei saa surra, sest see teeks tema tuju tõenäoliselt halvemaks ja see on risk, mida ma ei saa võtta. Ja kui keegi loeb seda ja tunneb end puudutatuna, et ma sõbra wc ukse ees üledoosi surres sinust ei mõtle, siis palun ära võta isiklikult. Olen ikkagi ürgmees ja mu aju rahuneb, kui mõtlen ilusatest asjadest ja inimestest. Antud ajahetkel elus, on selleks turvatsooniks tema.
Lauamängud. Ma olen kirja pannud, et mul on 104 erinevat mängu + hunnik laiendeid ja täna hommikuse seisuga olin see aasta mänginud 100 korral. Mulle meeldivad lauamängud. Väga. Aga mingitel inimestel on mingid kummalised teooriad selle osas, et miks ma mängin. Kõige kummalisem variant oli see, et teen seda kaitsemehhanismina - et mitte mõelda mingeid halbu mõtteid. Lisaks on ka inimestel idee, et olen sõltlane. Aga pigem on asi selles, et mulle meeldivad mängud. Mulle meeldib veeta sõpradega aega. Kujutada ette, et olen tuletõrjujast bard kosmoselaevas ehitamas loomakestele kodu zombide keskel (vb mitte korraga). Ja siis ka asjaolu, et mind viimasel ajal süüdistakse aina enam selles, et olen mingi üleolev eliitmängija. Et mängin vaid megakeerulisi asju ja ei kaasa inimesi. Ma tõesti mängin pigem keerulisi asju. Aga need on minu hinnangul lihtsalt paremad. Ja ma olen päris mitmele inimesele öelnud, et võin neid kasvõi privaatselt õpetada, kui nad ei julge pea ees vette hüpata. Ja uskuge või mitte, aga kunagi ei teanud minagi ühtegi lauamängu ja veel mõned aastad tagasi mängisin ma enamjaolt asju, mida ma nüüd väga kergete mängude kategooriasse sean. Ja selle osas, et ma inimesi ei kaasa.. Ma tahan. Viimasel ajal aina enam tegelenud sellega, et ringkonda suurendada. Vaadata jälle mänge selle pilguga, et hey, seda asja saaks mängida vähemalt 6 inimest ja reeglite seletamine ei võta tervet õhtut. Aga pigem kipuvad asjad olema nii jah, et mul mingi pihutäis häid sõpru ja kui mäng on kuni neljale ja meid on neli, siis suht lihtne on satsi kokku ajada. Neid 100st mängukorrast on üks inimene mänginud 56 korral. Ehk siis üle poole kordadest oleme koos mänginud. Nii et jah, palun ärge üritage leida mingit salajast mõtet sellest, et ma mängin. Mulle meeldivad mängud ja inimesed, kellega ma mängin. Sa võid ka üks neist inimestest olla.
Enesetapp. Pigem vajalik haoiatus. Kõik on korras. Ausalt. Ma ei plaani seda, ma ei ole seda üritanud ja tõenäoliselt isegi ei ürita seda tulevikus. Aga see on oluline asi, millest rääkida. Eriti, kui sa ärkad mingi 2 aastat iga päev mõttega, et äkki peaks. Ja sööd lõunat ideega, et võiks. Ja õhtul padjale heites kaalud ka veel variante. Aga kõik on hästi. Paremini kui üle väga pika aja, liigutan ühtesid asju teisest kohast teise ja tundub, et asjad edenevad. Aga ma üritasin seda planeerida. Ja jõudsin järeldusele, et ma olen liiga laisk, et seda teha. Vb liiga hooliv. Enesetapp tundub ikka megamunn asi. Nii paljud asjad jäävad pooleli, nii paljud inimesed peavad asju selle ümber korraldama hakkama. Kui sa ei ole just totaalne antisotsiaal, ei ole see just parim idee. PS: Üks suuremaid tegureid, miks ma otsustasin elu kasuks on lauamängud.
Ma värvin minisid. Jah, ma värvin jälle. Tuli välja, et mul oli vaja lihtsalt motivatsioonihoogu. Hämmastaval kombel andis mulle selle tõuke asjaolu, et keegi teine hakkas mu minisid värvima. Ja nüüd me saadame üksteisele pilte värvimisest. Kuigi jah, suht omaette kogemus on värvipimedana ja värisevate kätega värvida. Ja päris mitmel korral olen ma värvinud sõbraga, kes on ka värvipime ja värisevate kätega. Plus, mul on vahepeal mõte, et ma tahaks jagada seda, mida ma värvinud olen. Mõtlesin lausa instagrami midagi panna, aga ma ei tea, kas tuleks seda tühja pühamut millegagi täita.
Lõpumärkmed:
Ma olen päris kindel, et see blogi tekitab rohkem probleeme, kui see lahendab. Aga ma loodan, et ma saan vähemalt ühele inimesele, kasvõi korraks naeratuse näole. Samas ootan huviga, et kas see saab tugevama reaktsiooni kui see, kui ma ütlesin, et ma ei toeta trans-õigusi.
Aga jah, siin see blogi on, väikese viivitusega.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see võib muuta kellegi päeva paremaks.
Järgmise korrani
Janus Pinka 14. märts 2020
