Sissekanne nr. 287

Päevad kuni 2600

Ma tegin temaga enda sisse augu, mida ei suuda ikka veel ära täita.

Vaatasin just kogemata seda ajahulka, mida sinna üles kogu aeg heidan. Enam kui 7 aastat juba. Pean muidugi nentima, et varem kirjutasin enam kui praegu. Ent ma ei saa ütlemata jätta, kui õnnelikuks see mind teeb. Ma ei väsi kordamast, et ma kirjutan siia, kui on halb ja eelkõige selleks, et unustada. Mis kusagil kirjas, ei pea enam meeles olema ja vajadusel saan seda 80-aastasena meenutada.

Päevamõtted:

80-aastasena meenutada.. Aina vähem tundub see nagu paratamatus ja aina enam soovunelm. Ma alguses naersin selle üle kui halvas vormis ma olen. Eriti just seesmiselt.. Kuid mida aeg edasi, seda enam tunnetan ma, et väide, et kõik mu sees mädaneb on aina enam tõsi. Ma ei ela kohe kaugeltki tervislikku eluviisi ja ka kõige väiksemad katsed olla rohkem elus (kasvõi klaasike vett päevas või ühel õhtul nädalas natukenegi liigutada end) ei ole püsivad. Järgmisel päeval unustan ja kolmandal päeval nendin, et seegi üritus on veidike luhta läinud. 

Kas te kõik olete kodus alasti? See on hästi retooriline küsimus ja ma südamest palun, et mitte keegi teist sellele ei vastaks. Isegi mitte naljaga. Võimalik on see, et ma peaks üldse mitte teemat tõstatama, aga enam kui ühel käel on see aasta juttu tulnud sellest, et inimesed omas kodus käivad ringi vähem riietatult kui mina. Ma ilmselt tean isegi, et tõenäoliselt olen mina see imelik. Aga iga kord, kui ma tõusen voodist või astun välja voolava vee alt, panen ma end võimalikult riide. Pikad püksid ja kaetud torso, soovituslikult ka sokid ja varrukadki ei ole mitte üldse halb mõte. Ei ole üldse kummaline seegi, kui ma öise loodusekutse jaoks end riide panen. Tõesti ehk mitte ei vea teksasid ja kampsunit selga, aga dressipüksid ja tsärk on see, milles ma end paremini tunnen. Ja seda ka siis, kui ma tean, et ma olen üksi kodus, nii et mind ei näe absoluutselt keegi, isegi mitte kiisud. Ja rõhutan, et nagu koheselt riidesse. Ei mingit ringutamist või voodi serval mõtlemist. Seda võib teha, kas teki all või juba riides olles. Tunnen end mugavalt nii, keegi ei peaks nägema seda keha, eelistatult ka mitte mina.

Kust sa seda tead/kuulsid? Ma tean väga palju väga kasutuid asju. Miks? Sest ma olen juba väga mitmeid aastaid neid "otsinud". Ma vihkan vaikust ja et ma ei peaks seda taluma, kuulan ma pea alati üksi olles mingit podcasti või faktivideosid. Lisaks ma ei suuda mitte lugeda kõiki "fun facte". Ja jah, see kõik tähendab, et vb kõik, mida ma tean, ei ole tõsi, aga see on risk, mida ma olen nõus võtma. Kuid küsimus, et kust ma seda tean, on mõttetu. Ma tean mingeid asju juba sellest ajast saadik, kui ma algklassides raamatukogus neid kummaliste faktide raamatuid lugesin. Ja kui ma peaks meeles, kust ma asju tean, siis ma saaks ju vaid pooli asju meeles pidada. Kõik ka ju väikesesse peasse ära ei mahu.

Positiivse noodi alt. Ta on elus. Vahel ma kardan, et ma ütlen midagi ja keegi saab sellest valesti aru. Ta ei näe, et selle negatiivsuseloori taga on keegi, kes üritab aidata, ent lehtsalatileomase empaatiavõimega ja peaolematute sotsiaalsete oskustega ei ole ma just parim aitaja. Aga jah, ehk keegi veel mäletab, et elasin kunagi kord kellegagi, kes mulle väga ei meeldinud. Ta ainsaks positiivseks mõjuks minu elule oli see, et iga kord, kui tahan kellelegi oma blogi tutvustada, siis leian, et ta on ühe mu parima kirjatüki muusa. Sissekanne 274 lõik, mis algab sõnaga Troglodüüt. Ja noh, Eesti on pisike ja Tartu veelgi pisem. Ma olen teda viimase kuu jooksul kaks korda näinud. Ta näeb samasugune välja, aga mingi pisike killuke minu südames loodab, et ta on muutunud seesmiselt. Ma loodan, et ta on teinud suurema hüppe edasi, kui mina. Ja kui ei, siis ma loodan, et ta uus kaaslane, kui tal see on, on leplikum või vähemalt muul moel kuidagi õnnelik, et seda tasakaalustada.

Ta on Tartus ja ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Ja ma tean, et ma olen ilmselt 1000 korda öelnud midagi sarnast ja 1000 korda pidanud nentima, et ehk mitte päris nii, aga.. Kolme aastaga olen ma jõudnud olukorda, kus ma vist olen üle saanud sellest suvest. Ent ma ei ole üle saanud temast. See pole kaugeltki esimene ega ka ilmselt viimane kord, kui ma kellelegi kogemata palju suurema rolli määran, kui ta seda väärt on või vähemalt kordi kauem kinni hoian sellest kui peaks. Ta oli ja on ilmselt alati see neiu, kes mu elu päästis. Sõltumata sellest, kas kumbki meist seda tahab, on ta alati minu jaoks seotud päikesekiirega. Ja õnneks olen minagi unustamas halvemat poolt. Ma ei ole juba väga pikalt (kuid lausa) läinud magama sundmõtetega. Ta ei ole enam päeva esimene, päeva viimane ega eranditult iga tundi saatev mõte. Ent ometi kui nägin kogemata täna tema nime ja stalkisin tema sotsiaalmeediat, hakkas minu sees midagi toimuma. Aga ma ei ole kindel, mis, sest ma ei ole kindel, mida selle osas tunda. Vahest olid need ehk liblikad või mingi alternatiivne samasisuline asi, aga pigem lihtsalt see, kui kogu süsteem jookseb errorisse. Kui kogu keha saadab ajule kõik signaalid. Midagi sarnast tundsin ehk siis kui võtsin üle pika aja rohtusid. Keha lihtsalt ei oska reageerida sellisele keemiliste komponentide kooslusele. Jah, ma vaieldamatult tahaks, et ma saaks temaga olla sõber, ma oleks okei sellega, et meil on kummaline minevik (on teisi ja imelikumaidki ilmselt) ja ma oleks okei ka sellega, et me alustame nullist, nö puhtalt lehelt. Ja nüüd katsun ma olla okei ka sellega, et seda ei juhtu kunagi. Ma arvan, et ma olen seda samas asja üritanud vähemalt kolmel korral ja noh, pole ilmselt raske uskuda, et edutult. Katsun elada nii, et midagi välja ei paista. Kuna Eesti on väike ja Tartu veelgi väiksem, siis loodan vaid, et saame kahe võhivõõrana hakkama. Ehk kasvab väikesest valest ilus tõde ajaga.

Ent ometi. Magasin siis ühe öö. Ja noh, halb pool on see, et ma vist ikkagi ei ole sellest suvest 100% üle. Hea pool on aga see, et ma olen sellest rohkem üle, kui ma varem olen olnud. Aga noh, närvipinge ja sundmõtted on naasemas. Õnneks täiesti kontrollitaval määral ja kui jätta välja asjaolu, et ma olen vaid paarile inimesele teda maininud + nüüd see blogi, siis on vast okei ju. Tuues kaks mu ellu "naasnud" inimest kokku, tekib mul vb asjatu hirm. Kui ma teile troglodüüti mainisin, vallandas see väikese "tagasilöögi" ja ta muutis oma elu (kolis minu juurest ära). Mitte, et ma tema puhul selle osas kurvastaks. Aga nüüd ma kontrollisin üle. Ma olen eranditult igas sissekandes alates sellest suvest teda maininud. Ma tean, et paaril korral olen ma üritanud seda "varjata", aga noh, mina ju tean, kuhu ma midagi peitnud olen. Ma südamest loodan, et ta ei ole lasknud ennast sellest mõjutada. Ma tean, et ta on mingil määral enda elu muutnud minu tõttu ja see teeb mind kurvaks. Ma lausa loodan, et ta isegi ei tea seda, et ma teda siin maininud olen. Kirjutan nii harva, ei jaga seda ühelgi viisil, kus tema seda näeks, nii et kui keegi välisvaatleja just tema elu häirida ei taha, peaks okei olema.

Lõpumärkmed:

Ma ei tea, kas ma mainisin seda teile, aga mul on uus allkiri ja ma olen megauhke selle üle - Jp. Saan seda kiirelt ja mugavalt kõikjale teha, see on sobilik ja ilus ja ma saan seda isegi digitaalselt näidata.

Järgmise korrani

Janus Pinka 5. september 2020