Sissekanne nr. 288

Päevad kuni 2699
Pean nii mõndagi asja tunnistama.

Üllatavalt palju see aasta kirjutanud. Ent ometi on märgatavalt palju asju muutunud. Esiteks, mu blogi pole enam "lihasmälus". Pean asju üle vaatama, et mingid asjad, mis ma tahan, et oleks samamoodi, oleks samamoodi. Ma isegi ei tea, kas keegi peale minu teab, mis need asjad on või et need üldse on, aga päris paljud asjad on igal võimalusel minu jaoks samamoodi. Mulle meeldib korrapärasus. Teiseks, blogger on muutunud. Ma ei tea, kui palju teie jaoks, aga minu jaoks on päris mitmed asjad siin ümber tõstetud ja kuna ma kirjutan harva ja siis kui kõik pole hea, siis ma ei tea, kas on tore, kui mu turvatsoonis keegi pättust teeb. Kolmandaks, ma olen vist nüüd enam kuulnud teie poolt väidet, et te loete mu blogi, kui ma olen endale öelnud, et ma seda endale kirjutan. Kuid see jääb selle asja kindlaks mõtteks - ma tõesti loodan, et ma saan 80aastasena seda lugeda ja vanu "häid" aegu meenutada. Neljandaks, kõik ei ole valesti, aga ometi ma kirjutan teile. Ilmselgelt tuleb selles sissekandes välja see, et kõik ei ole ka kohe kindlasti okei, aga kõik ei ole kohe kindlasti paha.

Päevamõtted:

Päevamõtted. See on üks neist asjadest, mis on "alati" olnud. Jutumärgid, sest ma ei julge väita, et see päris alati on olnud. Aga perioodil, kus ma kirjutasin palju ja tihti, oli see loogiline. Kui mu pea mõtteid täis sai ja nad sinna enam ära mahtuda ei tahtnud, siis peitsin nad siia ära. Aga nüüd kirjutan nii harva, et sageli on need enam meenutused, mida tahan mainida ja mitte asjad, mis täna või isegi lähiajal mu peakeses olnud on. Lisaks on vist see, et päris mitmed mõtted jäävad ju nii kaduma. Ja ma tunnen seda nii palju enam, et mõni torm minu sees vaibub ja annab uuele ruumi. Ja siis jääb nii mõnigi asi teile mainimata.

Tagasiside. See on alati tore, kui keegi annab sulle head tagasisidet millegi kohta, mis sa teinud oled. Ja aeg-ajalt te mainite mu blogi. Ühelt poolt on see tore. Ilmselgelt ma jätan siia killu endast. Ja kui te ütlete, et teile meeldib mu vaatenurk, mõte, sõnastus või väljendusviis, siis raske on seda mitte komplimendina võtta. Teiselt poolt on see jube saast. Nagu katkine plaat korrutan ma kogu aeg, et ma jätan siia endast selle halvema osa. Selle, mis ma tahan peast välja saada. Kuidagi imelik on mõelda, et see, et ma end oma murtud südamega kiusan või maailmaga pahuksis olen, teile rõõmu tekitab.

Maskid. Jeesus f*cking Kristus. Ei ole mitte ühtegi päeva, kus ma ei pea endale ütlema, et ma rahulikult sisse ja välja hingaks. Ma tahaks enda pead vastu lauda taguda. Ma lihtsalt ei või. Võibolla olete märganud, et meil on katk ja värki. Ja siis peamine soovitus on, et peseme käsi, hoiame eemale ja kanname maske. Ma töötan kaubanduskeskuses ja olen kogu aeg online ja selle tõttu ma näen kogu aeg inimesi, kelle puhul ma ei mõista, mis seal peakeses toimub. Esimesena võtaks ma ette need inimesed, kes jätavad nina maski seest välja. Mida?? Miks sul üldse see mask on? Kas asjaolu, et nina ja suu omavahel väga otseselt seotud on, on mingi saladus? Kas kui sellised mehed aluspükse jalga panevad, pakivad nad kerad ilusti ära ja siis jätavad riista üle serva rippuma? Nii palju küsimusi, aga arvestades, et nad ei saa maski ettepanemisega hakkama, siis ma väga ei taha nendega dialoogi astuda. Järgmiseks jäävad mulle jalgu need inimesed, kes kannavad maski, aga kogu aeg seda sama maski. Ma olen kuulnud juttu, et inimene, keda ma tean, kannab sama ühekordset maski juba nädalaid. Õhtul pistab selle taskusse ja hommikul võtab sealt ja paneb oma näole ette ja siis on kogu päeva selle maskiga. Kuidas see sind millegi eest kaitsema peaks. Kui sul just taskus väikest puhastusjaama ei ole, siis on see jama sul kogu aeg päevast päeva päev otsa näos. Tundub väga rõve. Ja ma näen neid inimesi kogu aeg. Astuvad kaubanduskeskusesse sisse ja võtavad kuskilt taskupõhjast oma kortsus ja näiliselt määrdunud maski ja vajutavad selle omale näkku. Kummalise inimgrupina olen ma ka märganud inimesi, kelle mask on ilmselgelt väga vale suurusega. Kui sa iga lause peale kaks korda pead oma maski nina peale tagasi tõmbama, siis ehk ei ole see mask sulle mõeldud. Eriti arvestades, et ma ei taha uskuda, et su käed saavad olla piisavalt puhtad, et see tervislik olla saaks. Erilise maskikandjana tooks välja noormehe, kes ilmselt eeldas, et keegi ei näe teda ja nokkis pikalt ja sügavalt oma nina maski all. Mõned päevad tagasi lisandusid mu orbiiti ka inimesed, kes on osa ajast maskiga. Veel natuke aega tagasi uskusin, et nad on normaalsed ja mõtlemisvõimega inimesed, aga siis nägin kõrvalt, kuidas planeeriti kokkusaamist, kus mingi aeg oli plaan olla maskiga ja mingi osa ajast mitte. Ja ma lihtsalt ei mõista seda ega neid. Vali siis üks või teine variant. Me elamegi kummalises ajas ja see aasta ehk ei peakski tegema asju nii nagu oleme neid alati teinud. Hoiame üksteist. Ma tean, et eestlased vihkavad iseend ja kõiki teisi, aga hoiame siis iseend või teisi (mõlemad ei saa ka pahalased olla sinu loos) ja kanname ilusti maske.

Kõigil on midagi viga. Või noh ilmselt mitte kõigil. Aga väga märgataval osal inimestest minu elus on midagi viga. Loendamatu kogus depressiooni, ärevushäirete, paanikahoogude ja/ või muude mentaalsete ebapädevustega inimesi. Ka mina. Ja see on okei. See pole hea, aga see on osa elust. Ma üritan teid ja ennast mõista. Aga ma tahaks, et me kõik tegeleks sellega, et me poleks sellised. Olgu selle jaoks siis ravimid, teraapiad või endapoolne pingutus, et asjad korda teha. Umbes korra nädalas kuulen ma seda, et keegi on jälle ülepingutanud - stress jms ei saa meile hästi mõjuda. Isegi kui me korras ja tublid oleme. Ja aina enam on mul tunne, et suur osa inimeste probleemidest tulenevad teiste inimeste probleemidest. Muidugi ei lähe ma nii kaugele, et teile öelda, et kaotage need inimesed oma elust ära. Võin isiklikust kogemusest öelda, et see pole parim idee. Aga katsuge mitte sellele keskenduda. Teeme enda elu korda ja siis oleme üksteisele päriselt olemas. Mina hetkel olen faasis, kus ma tunnen, et esimest korda üle väga pika aja on asjad korda saamas ja ma saan varsti päriselt olemas olla inimeste jaoks minu elus. Muidugi võid sa juba praegu mulle kurta, aga suurim pingutus, mis ma ilmselt pakun on see, et ma olen füüsiliselt lähedal. 

2020 - üllatavalt hea aasta. Okei, jah, ma ei saa öelda, et see on hea aasta olnud. Meil on katk, põhimõtteliselt kõik head üritused on ära jäänud, meie endine president võrdleb praegust valitsust Talibaniga, mu sotsiaalne pool elust kannatab enam kui kunagi varem ja ma vist ei ole midagi märkimisväärset see aasta teinud. Aga see on ka samas vist esimene aasta üle väga pika aja, kus kõik on okei. Eelkõige saan suureks võiduks lugeda selle, et ma ei ole oma südant katki teinud. Ilmselgelt olen ma ka see aasta armunud olnud (Meenub kuldne lause "Janus armub iga 7 sekundi tagant." Kui aus olla, siis ma ei saa seda isegi eitada.), aga mulle ei meenu, et ma oleks oma voodis üksi end puru joonud samal ajal nuttes. Samas, mida enam ma meenutan seda aastat, siis hullemaks see läheb. Meenub see, et ma jätsin oma parima sõbrannaga hüvasti ja kuigi te kõik mulle selle eest puid panete iganädalaselt, siis ma leian, et see oli õige asi, mida teha. See aasta tuli ka uus kogemus, oksendasin alkoholi tõttu. Kuigi esmapilgul kohutav asi, mida ma ei taha kunagi korrata, siis ma ei tea, vb on ka selles head. Tunnen end nüüd ehk natuke enam lihtrahvaga samastuvat. Aga samas on see ka aasta, kus ma olen saanud meeletult palju mängida. Mu lauamängupoisid on totaalsed MVPd. Lauamängud on üks väheseid asju, mis mind veel terve mõistuse juures hoiavad. Ilmselgelt tahaks ma veelgi enam mängida ja kuigi ma mõistan, et praeguses olukorras ehk ei peaks lauamänguplaane tegema, siis kui keegi mängida tahab, siis ehk leiame lahenduse. Lauamängud on ehk on valdkond, kus olen nõus katkuga riskima, sest olgem ausad maskiga on raske on snäkke süüa. Aga kui lauamängud välja jätta, siis ülemäära palju positiivseid asju siia aastasse mahtunud ei olegi. Õnneks lauamängud on olnud meeletult mahukas ja hea asi elus.

Tule murra mu süda. Rääkides sellest, et keegi ei ole mu südant murdnud. Aasta ei ole veel läbi ju. Sul on veel võimalus. Ma mingi päev kurtsin kellelegi, et see on imelik, et see aasta mu süda terve on. Ta on nii pikalt ja kogu aeg katki olnud, et ma ei oska temaga midagi teha, kui ta korras on. Nagu oleks mingi tükk elust puudu. Nagu poleks taustamuusikat või maitset elus. Ja kui sa oled rohkem seda usku, et liblikad ja puperdav süda on parem, siis kes olen mina, et ei öelda. Best case on true love, päikeseloojang ja matchivad villased sokid. Ja noh, kui sa kogemata mu südame murrad, siis olen vähemalt tagasi tuttavatel radadel. Aga ega ausalt öeldes, ma ei tea, keda ma otsin või mida temaga teha. Mult küsiti ideid, mida võiks kohtingul teha ja mul pole ausalt öeldes aimugi. Ma oma lauamängudega väga one trick pony. Samas ma olen hästi vastutulelik ja kui sul on lahe idee, siis let's go, teeme ära. Kõik vestlused teemal, et keda ma tahan on nii poolikud. Mu lemmik näide on Tinder. Ma lükkan kõiki paremale (Ma niigi matchin liiga vähestega, oleks patt kellelegi ei öelda. Aga olgem ausad, isegi mina nõustun, et mu pildid on okeid ja kirjeldus pole parim.), aga enne kui nad paremale lähevad, läbivad nad sageli ikkagi selle testi, et kas nad libiseks ausalt paremale. Enamus ei tohiks paremale minna. Nagu väga valdav enamus ei tohiks paremale minna. Ma olen istunud pikalt ja vaadanud profiile ja mõelnud endamisi: "Meil pole midagi ühist," "Talle ei meeldi kassid," "Ta ei meeldi mulle, sest X ja Y," leidnud miljon muud viga ja häda tuhande neiuga ja siis rahumeelselt nad kõik paremale lükanud. Aga kes teab, ehk on seal kuskil keegi, kellele meeldivad lauamängud ja ehk ka mina.

25-aastased tüdrukud. See on hästi imelik küsimus. Aga kus on kõik 25-aastased tüdrukud? Ma ükspäev avastasin, et mul on väga vähe minuvanuseid sõbrannasid. Umbes 20aastaseid on mul enam kui kokku jõuaks lugeda. Ja aasta või paar vanemaid on ka päris mitu. Aga mingi 24-25aastased neiud. Saan ühel käel kokku lugeda, ka siis kui ma saekaatris töökoha vastu võtaks. Ja muidugi ma pean nentima, et ma tean üldse natuke liiga vähe neiusid. Ma tahaks endale enam naissoost sõpru. Ja jah, lihtsalt sõbrannasid. Kuigi ma pean nentima, et "Tartus pole ühtegi tüdrukud, kellele Janus poleks ligi ajanud," on jah asi, mida ma ei saa eitada, siis keegi peab veel olema. Eriti nüüd kui mul muud prioriteedid on. Ma tahaks, et mu hobi oleks populaarne ja inklusiivne ja selle asemel, et valida mingi uus hobi, tahaks ma lauamänge mängida oma tavaliste nohikutega, aga ka teistega. Samas ma pean tunnistama, et kui ma näen kedagi nurgas iga nädal Ligrettot mängimas, siis mul on väga väike lootus, et me mõlemad tahaks koos ühte väikest 5 tunni pikkust mängu teha.

Mimosad ja päikesekiired. Ma tahaks olla kellegi gay best friend. Ja jah, ka mina näen selles soovis meeletult suurt mure. Ma ei ole gay. Ükskõik kui palju ma ei tahaks, siis mulle meeldivad vaid ilusad ja toredad neiud. Aga suure vee taga on filmid ja sarjad, kus on inimesed, kelle moodi ma olla tahaks. Ja kõige enam ma tahaks olla nagu gay best friendid. Minu jaoks tundub imetore idee väike brunch mimosade ja hot gossipiga. Lihtsalt mina ja sõbrannad rääkimas elust, ilust ja olgem ausad teistest inimestest. Lisaks nad tunduvad üks vabamaid inimgruppe - nagu mitte miski ei hoiaks neid tagasi. Ja kas on patt tahta vaba olla. Suur mure sellega on see, et mul pole just väga palju sõbrannasid. Kui ma sean miinimumlati, mida võiks ületada iganädalase suhtluse peale, siis on neid vaid üks. See aasta on väga julm olnud nende osas. Päris mitmed inimesed on ära kadunud mu elust. Ja mingi hetk vaatasin, et mis juhtub, kui mina ei ole see, kes vestlust alustab. Totaalne vaikus oli peamine tulemus. Kohati on ka probleemne see, et mu ideaalis istuks me laupäeva lõuna ajal päikesekiirtes olevas välikohvikus ja praegu pole just sobiv ilm. Ja olgem ausad, suur mure on ka see, et ma võrdlesin seda ainsat sõbrannat päikesekiirega. Ja kuigi see on kõige suurem kompliment, mis ma kellelegi anda saan, siis me peame arvestama ka selle taustaga. Ja kuigi aina vähem ja vähem, siis on see väga otseselt seotud ühe teise inimesega. Ja kuigi suur osa minust tahaks ka temaga brunchida, siis ma ei ole kaugeltki kindel, et see hea või teostavav idee oleks.

Ksenofoobia. Ma kirjeldan end viimasel ajal aina enam ja enam ksenofoobina. Ühelt poolt võiks ju öelda, et vähemalt ma olen aus. Aga olgem ausad, enamus inimestele ei meeldi see, et mulle teistsugused ei meeldi. Ja kui ma olen väga okei tunnistama, et ma olen ksenofoob, siis see ei ole see, mis ma olla tahan. Või noh, enamus mu foobsusest tuleb sellest, et ma ei mõista. Ma ei mõista paljusid asju, eriti neid, mis on erinevad. Ja kui lasteaiaealine laps võib otse ja julmalt küsida, siis sageli eeldatakse, et ma peaks tantsima ümber lillede ja liblikate. Aga ma loodan, et ma leian aja jooksul inimesi, kes on mu lasteaialapse küsimustele vastama ja ehk ma mõistan neid enam ja ei ole nii foobne. Ja igaks juhuks ma tahan toonitada, et f*ck EKRE. Jah, ka nemad vihkavad teistsuguseid, aga minuga võrreledes on nemad teistsugused ja ma olen päris kindel, et meie foobsus on üksteise suhtes täitsa toredasti olemas. Ma olen äärmiselt apoliitline, aga nii palju olen ma meie poliitikaga kursis, et ma tean, et nemad ei ole parim valik minu jaoks. 

Uus aasta, uus mina, loodame. Ma pean nii palju asju ära tegema. Kohustused ühelt ja teiselt poolt, aga eelkõige nagu asjad, mida ma tahan ise ära teha. Näiteks see, et ma olen väga vormist ära. Ja jah, ma tean, et ma kurdan seda ka inimestele, kellel on suurem õigus sellele väitele, aga see ei vähenda seda, et mina nii arvan. Olid ajad, kui ma suutsin palju palju enam. Ja ma tahaks, et oleks enam hommikuid, kus ma tunnen end oma kehas hästi. Nii selle poole pealt, et miski ei valuta, aga ka see, et ma näen enda arust hea välja. Ja ma tean, et ma ei peaks enda jaoks isegi palju tegema. Kasvõi natuke kodus võimlemist ja natuke enam liikumist. Aga mängukarbid on raskeks muutunud ja mina ise igatepidi laisaks. Lisaks tahaks ma ka, et lisaks mu välimisele oleks ma seest parem. Eelkõige mentaalselt. Ja mulle tundub, et ma liigun õiges suunas. Kaugeltki mitte mäe otsa, aga vähemalt august välja.

Cyberpunk 2077. Sain üks päev vaielda mingi suvalise välismaalasega, keda teadsin selleks hetkeks ehk 10 minutit, et mind ei huvita Cyberpunk 2077. Jah, see on väga hype, jah, see on väga oodatud mäng, aga mitte minu poolt. Kui ta mõne aasta pärast ikka veel rahval meelel ja orbiidis on, siis jah, ma ilmselt proovin ta ära. Aga hetkel, las ta olla. Ja teda tõesti häiris see, et mis mängud mulle meeldivad ja mis mitte. Aga ma ei saa aru, miks see tema asi on. Ma ei näe väga, et ma temaga uuesti või pikemalt suhelda tahaks, mistõttu ei ole üksteise veenmine mõttekas. Lisaks on mul minu arust liiga vähe aega selliste asjade jaoks. Ilmselgelt ma mängin rohkem kui ehk kasulik, aga ma mängin asju, mis on juba selle raja läbinud. Need mängud on tõestanud, et nad on head.

Lõpumärkmed:

Ma peaks tegelikult juba ammu magama ja kohati ma ei taha isegi spellcheckida oma teost. Aga ma tean end, nii et ma vaatan ikkagi asja üle, et ta vähemalt mulle loogiline näiks.

Jõulud on tulemas ja mul ei ole mingit motivatsiooni selle asjaga tegeleda. Ma oleks täiesti okei sellega, kui seda püha olemas ei oleks.

Aga eks me näe, kuidas see aasta lõppeb. Loodame, et hästi.

Aga teile nagu alati:
Naerata, sest see oli ju üllatavalt hea aasta!

Järgmise korrani

Janus Pinka 11. detsember 2020.