Sissekanne nr. 5

Päev 9

Täna oli ikka päris mõttetu päev. Ma ei käinud 24 tunni jooksul kordagi korterist väljas. Nii et mul oleks kahest asjast rääkida. Sellest, kuidas ma kogu oma päeva interneti vallutasin ja arvutis rallit sõitsin või siis sellest kuidas ma avastasin, et ma olen saamatu ja ülimalt kahtlase mõttekäiguga. Ma valin teise variandi.

Selle avastuse tegin ma kohe hommikul. Nimelt oli asi mu unenäos. Alustuseks peaks ma mainima, et kui ma aru saan, et see on uni, siis ma ärkan üles. Aga see ei kehti, kui ma arvan, et see on uni. Kui on 0,0000001% võimalus, et see pole uni, ma ei ärka. Ma pean 100% kindel olema ja alles siis ma ärkan. Nii et siin on siis, kuidas ma sain aru, et see on uni. Ma pean üle mainima, et see oli eile öösel. Jutt on pisut pikk, aga ma arvan, et see on lugemist väärt.

Ma olin koolis. Asi ei tundunud kahtlane. Mu klassis oli igas vanuses inimesi, ka vanureid. Asi ei tundunud kahtlane. Klassipaigutus ja klassiasukoht koolimajas muutus. Asi ei tundunud kahtlane. Enamuses tundides, kuhu ma sattusin, ei teinud keegi mitte midagi. Asi ei tundunud kahtlane. Mingi hetk reaalselt inimesed seksisid klassi ees. Asi ei tundunud kahtlane. Ma sain ühe neiu telefoni ühelt poisilt, sest ma lihtsalt küsisin: "Ou, hey, anna mulle see telefon." Asi ei tundunud kahtlane. Mind hakkas huvitama, mis nime all ma seal telefonis olen. Uskumatul kombel olin ma Janus Pinka nime all. Ja minu nö profiil seal telefonis oli nagu sellisel pruunil paberil, mis oli telefonist suurem, ent ma nägin kõike, mis seal kirjas oli. Tundus suht päeviku moodi. Asi ei tundunud kahtlane. Seal olid pildid ühest teisest unenäost, millel olevaid neidusid oli pastakaga soditud. Piltide all, minu profiilis oli mingi armastusluuletus. Asi ei tundunud kahtlane. Läksin siis seda neidu otsima ja leidsin ta kohe kõrvalklassist. Me kumbki ei öelnud midagi, aga ta tõusis püsti ja kõndis otsejoones minu juurde. Asi ei tundunud kahtlane. Ma rääkisin talle, et ma lugesin enda profiili. Ta sai pahaseks ja siis ma ütlesin talle, et ma tunnen sama moodi. Asi ei tundunud kahtlane. Ja siis ta suudles mind. Ja siis sain ma aru, et asi on kahtlane ja valesti. Ma olen 100% kindel, et ta ei teeks seda või siis vähemalt mitte nii. Peale seda ärkasin ma koheselt üles. Täpsemalt nagu sel hetkel, kui huuled oleks kokku puutunud, nii et ma ei saanud isegi unenäos suudlust :D

Otsustasin, et jagan sissekanded kaheks osaks. Peaosa, kus räägin oma tegemistest või siis mõtetest. Ja siis on osa, millele ma paneks nime Lõpumärkmed. Need on siis märkmed, mis ei pruugi isegi sissekandega seotud olla, vaid lihtsalt tahan välja öelda.

Lõpumärkmed:
Tänane sissekanne on siis pisut kahtlane. Aga kuna ma täna mitte midagi ei teinud ja mõtlesin päev otsa oma kahtlase unenäo peale, siis jah.
Kuna ma pidevalt räägin kõigile, et ma teen plaane, siis kui keegi tahab õudselt neid teada. Siis on kaks võimalust. Esiteks võib ju alati küsida ja teiseks mu monitori kõrval on väike paber, mille peal on kirjas asjad, mida ma lähisajal tegema pean.
Ootan siis ikka veel tagasisidet. Igasugust tagasisidet.
Ja kallis lugeja, kes muretses nimede pärast. Ma kavatsen igalt inimeselt, kellega ma kokku saan, küsida, kas tal oleks selle vastu midagi. Ja kui neil ei ole, siis hakkavad järgmistes sissekannetes ilmuma ka nimed.
Muidugi võin ma alati panna inimestele võltsnimed, aga see ei ole 100% kindel.
Ja ma lihtsalt tahan teile ilusat augustit soovida :D
Ja lõpetuseks shout-out kõigile, kes mu blogi kommenteerinud on. Ma arvan, et kui mul hatereid oleks, ma hakkaks neidki tänama.


PS: Lihtsalt pakun sellise idee välja. Kui keegi ei julge mulle otse näost näkku või avalikult netis midagi öelda, siis fb chat või ask'is kasvõi anonüümselt küsides/kirjutades võib ka arvamust avaldada.
PPS: Mulle on blogimine isegi täiega meeldima hakanud. Saan ennast väljendada ja ma ei pea oma rasket elu mingitele netikangelastele kurtma, vaid saan selle siin enamuses välja paisata ja see tunne on paganama vabastav.

Järgmise korrani
Janus Pinka 01. august 2013