Põks-põks-põks ehk ma ei näe mitte midagi..
Hey. Ma isegi ei lase teil arvata, kes siin on. Suht awkward oleks, kui ma Dora kombel teilt küsimusi küsiks ja siis teie peale karjuks, et te valjemalt vastaks. Eriti kuna ma olen ainult mõnda üksikut teist mõnel üksikul korral mu blogi lugemas näinud. Ja ma ei taha teie peale karjuda. Teid on selleks liiga vähe. Aga jah, siin ma siis olen kõigi oma mõtete ja muu säärasega.
Päevamõtted:
"Waterboarding in Guantanamo Bay sounds like great fun, if you don't know what either of them are." See geniaalne väide meenus, kui ma võrdlesin oma viimast arstil käiku Guantanamo Bay kinnipidamisasutusega. Käisin silmaarstil. Kõik algas juba registratuuris. Tuleb välja, et viimasel ajal on väga paljud inimesed, küsinud, et kus ma elan ja kui ma ütlen, et Jõgeval, siis neil on probleem, et mida ma Tartus teen. Aga tsiviilõiguslikult võin ma ka Jõgeva kodu elukohaks lugeda, sest ma olen seal päris arvestatava osa aastast. Läksin siis edasi ja läbisin ebaloomuliku koguse ebaloogilisi teste, kus mulle näidati valgust silma, lasti õhku silma vastu, sunniti täppe vaatama ja ükskõik, mida ma ei öelnud, oli kellelgi probleem. Ligi 5 min pidin ma mingi neiuga arutama, kuidas ühte testi teha, sest me kumbki ei saanud teisest aru (vist ei saanudki lõpuks). Seal on mingi loll värk, et ma peaks ütlema, kui mingi täpp värvi muudab.
See oli kohutav. Ma olen sünnist saati värvipime olnud. Ma olen alati võimalusel värvide vaatamise ülesande kellelegi teisele andnud. Maailmas on mustmiljon tunnust asjade kirjeldamiseks lisaks nende värvile. Ja ometi, oleme me selles kinni. Mina ei kasuta värve. Kui sa küsid minult, kas midagi on mingit värvi, siis mul pole enamjaolt õrna aimugi ja ma tulistan puusa pealt idee, mis tundub kõige loogilisem. Üks värv, mida ma viimasel ajal meeletult mitte-sallima olen hakanud on roheline. Mul pole enam õrna aimugi, mis asi see on. Sest minu jaoks on osad rohelised palju sarnasemad punasele, kollasele ja hallikas-sinisele kui üksteisele, nii et pange põlema see värv. Ja on värve (nt. roosa, lilla jne), mille olemasolust ma ei olegi päris hästi aru saanud. Ja siis on mingid kuradi ajugeeniused, kes küsivad minult millal mingi värv mingiks värviks muutub. Mida?? Kust ma tean, ma ei ole pidanud 20 aastat värve kasutama, mul ei ole õrna aimugi ju. Ja siis ma tulistan puusalt lihtsalt, et mingist olukorrast edasi liikuda ja sellega seoses tekib küsimus, et miks ma üldse vaeva näen, kui see võib ebatõene olla. Ja siis anti mulle mingi test, kus ma pidin mingeid jullasid ritta laduma selle järgi, et mis on kõige sarnasemad üksteisele. Ja minu jaoks olid nagu mõned jullad puudu või üle või üldse oli see kaos. Ja kõige selle idiootsuse tulemus on see, et ma lähen homme uuesti, et teha veel teste. Loodetavasti on seekord mingi lahedam inimene mind piinamas, kui eelmine kord.
Aga siiski kõik ei ole hea ja ilus ja lilleline. Maailmas on ka halbu asju. Leidsin fb'st ürituse, mille nimi oli ~ "Tartu sallimatust ei salli". Mida?? See on ju vastandlik väide. Jutt käis ilmselt nendest isikutest, kes meile Süüriast tuuakse või noh pigem nende heiteritest. Aga mul on probleem pagulaste heiterite heiteritega. Miks sa heidid? Sa käid ringi ja kaagutad sõna-, teo- ja ideevabadusest ja kui keegi oma arvamuse teatavaks teeb, siis astud sa võrdõiguslikkuse rongist maha, et tema peale oma väiteid suruda. Miks? Kas kõigil on samad õigused ja võimalused või ei ole kellelgi. Heiterite heitimine on ebaaus. Kui sa teda vihkad, sest ta on ropendav tumenahaline varas ja sina ei ole, siis on okei, sest sa vähemalt seisad teise posti otsas, aga kui sa heidid, sest tema heidib, siis oled sa ju täpselt samasugune. Ja lisaks sellele "armastan" ma asjaolu, et 99% väidetest ei ole põhjendatud. Keegi plärtsub, et pagulased on vargad, moslemid ja "ebapuhtad" ja teised ütlevad, et esimene on neonats, kes ei mõista maailma, milles me elame.. Kõike seda arvestades, olen ma vahel õnnelik, et ma ei ole Eesti ainuvalitseja, sest ma ilmselt paneks iga kuu mingi koguse heitereid loomavagunisse ja saadaks itta "uut maailma" avastama, kus nad saaks rahus vihata.
Ei tegelt, on maailmas ikka midagi head ka. Olen hakanud iga kolmapäevaga aina vähem kloorivett jooma. See on minu arust samm õiges suunas. Pluss teatud edusammudega olen ma hakanud ka vees edasi liikuma. Arenguruumi on veel meeletult, aga areng on olemas. Näiteks täna suutsin esmakordselt selili liikuda adekvaatse maa edasi ja oleks vaid paaril korral ära uppunud.. iseenesest päris hea ju. Ma arvan, et suveks saan ma võibolla isegi rannavormi ja ehk leian end ka päris veekogu juurest. Aga noh suveni on aega.. Me alles jõudsime ju kohutava lume meelevalda ja kes teab, mis see endaga kaasa tuua võib.
Mis siis veel uut, siinpool helendavat ekraani? Mu süda tegi täna põks-põks-põks. Ja seda vaid sel lihtsal põhjusel, et mulle meenus üks naeratus. Ma kardan, et ma kunagi abiellun/astun koosellu vaid sellepärast, et mu partner naeratab ja küsib, kas ma tahan. See on lihtsalt meeletu, kuidas see üks näoilme mind meeletult pöördesse ajab. Aga te kõik ei naerata alati. Kui aus olla, siis enamus ajast te ei naerata. Ja see on minu arust nii nukker. Te väärite naeratust. Mitte et mind paeluks, kui palju teie elus rõõmu on. Pigem on asi minus. Mulle meeldib, kui te naeratate ja mind kurvastab, kui te seda ei tee. See võib tuleneda asjaolust, et ma samastan naeratust sellega, et probleeme ei ole või vähemalt need ei muuda midagi. Ja see on hea. Ma armastan naeratusi. Kaks minu lemmikkolmest fantaasiategelasest on pideva naeratusega ja kolmas on lihtsalt "lõbus". Nii et palun naerata. Kasvõi ainult siis, kui sa mind näed.
Ah jaa, rääkides kooselust. Ma olen hiljuti mõelnud, et äkki peaks "selle ühe" otsingu edasi lükkama, sest ma ei ole kindel, millal minu ja tema teed ristuvad. Ja äkki hoopis peaks otsima endale ajutise, aga see-eest tõelise suhte, millest võiks kasvada midagi pikemat välja, aga see ei ole kohustuslik. Igal juhul tahaks ma leida abiseksuaalset või ahomoseksuaalset noormeest, kes oleks nõus minuga suhtes olema. Jah, see on ilmselt väga kitsas kategooria inimesi, aga ma lihtsalt tahaks kahte asja. Esiteks, et oleks keegi. Keegi, kes oleks minu ja ei kellegi teise. Keegi, kellega koos olla ja võibolla midagi enamatki, aga peamiselt; Teiseks, teada saada, kes mu sõprusringkonnast on niivõrd homofoobsed, et nad ei kannataks seda ära. Ma eeldan, et see hulk on üpris suur. Liiga tihti kuulen ma kergelt homofoobseid väiteid või väiteid, mis peaks mind "tagasi õigele teele tooma". Aga abiseksuaalsus oli minu valik ja ma jään selle juurde kindlaks. Tõenäosus, et ma leian kellegi, kes muudaks mind ühele või teisele poole on minu arust liiga väike, et seda reaalselt arvestada. Ma armastan inimesi, hoolimata nende soost, sest inimestes on palju muid ja tähtsamaid tegureid, millega ma arvestan oma tulevase elukaaslase osas.
Ja siis on küsimus sellest, et inimesed teie ümber.. Miks ma pean KOGU AEG kuulma, kuidas te halate, et keegi kurdab teile oma muresid. On vaid kaks loogilist varianti. Esiteks, kui te olete seadusega kohustatud või kasu printsiibist lähtuvalt "kohustatud" nendega suhtlema, mis juhul te ei tohiks halada. Ole neile toeks, näita, et elu on hea ja ilus ja kuskil keegi naeratab. Ja teiseks. Kui sa ei ole neid kumbagi tunnust kellegi osas täitnud, siis välja arvatud erandjuhtudel, tekib küsimus, miks sa nendega suhtled? Sa ju põhjustad sellega endale paha? Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Ta tapab end või kedagi ära? Enesetapu puhul saadki ju sina murest lahti. Ta ei kurda enam mitte kunagi sulle mitte midagi. Kellegi teise tapu puhul on äärmiselt suur tõenäosus, et ta pannakse kuhugi kinni ja siis ta ka ju ei tüüta sind. Ja noh, kui ta sind ära tapab, siis sa ei pea ka enam muretsema selle osas, mis tema elu vaevab.
Ja noh, mis teil Prantsusmaaga on? Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi terroristi rääkimas, et "ma mõtlesin, et lasen midagi õhku, aga siis ma nägin, kuidas kamp 13-aastaseid muutsid oma fb pildi filtriga ära ja mingite majade peale lasti ka sümboolsetes värvides valgust. Ja noh, nüüd ma enam ei taha midagi teha." Samuti ei ole ma kuulnud ühegi ohvri peret rääkimas, et "oh, mu poeg sai plahvatuses surma, aga siis tulid mingid inimesed küünaldega tänavale ja nüüd ta on jälle elus." Olenemata sellest, kas sa usud teispoolsusse või mitte, lein ei muuda mitte midagi. See ei too surnuid tagasi, see ei hoia edasisi surmasid ära, see ei mõjuta seda, kas inimene saab teispoolsusse ja kui ongi selline asi olemas, siis sul on terve igavik, et heaks teha asjaolu, et sa ei kulutanud oma leinaks, vaid tegid midagi, mis oli tegelt ka kasulik. Lisaks miks ainult Prantsusmaa? Sellel samal päeval suri muudes riikides kordades rohkem inimesi ja ma ei näinud mitte ühtegi muud lippu fb's. Millal te aru saate, et meil on üks planeet ja me peame kõik koos tegutsema, et meil oleks Universumis võibolla eksisteeriva meie moodi mõtleva eluga võidu joosta. See oleks eriti nukker, kui teiselt poolt Universumi tuleks tulnukad ja leiaks planeedi, millel oli arenenud mõtlemisega eluvorm, mis oli lihtsalt nii vägivaldne, et sai hukka.
Aga noh, ma ei saa ju teid süüdistada. Mingite allikate kohaselt on dokumenteeritud ajalugu umbes 3400-3500 aastat. Sellest umbes 250 aastat on olnud ilma ühegi sõjata. Ja viimase tuhande aasta jooksul on sõjavabu aastaid olnud umbes 20. See on liiga väike protsent, et mitte mõelda, et äkki me teeme midagi valesti. Ma tahaks end mingil määral nimetada gameriks ja viimaste kuude jooksul ei ole ma kuulnud ühestki mängust, kus ei pea tapma. Nt. Battlefield ?? (tapa pahalaste sõdureid), Star Wars Battlefront (tapa pahalaste sõdureid teises galaktikas), Fallout 4 (tapa mutantidest pahalasi) jne. Ma mängin peamiselt kaardimängu Hearthstone ja isegi seal pead sa tapma vastase koletisi. Ma ütleks, et enamus mängud, mida ma mänginud (ja meeletult nautinud) olen keskenduvad pigem ehitamisele, suhetele inimeste vahel ja pahastele ärakeeramises ilma kakluseta. Aga siiski on neis ka vähemalt minimaalsel määral tapmist või vähemalt selle võimalus. Võib vist vaikselt arvama hakata, et 14 miljardit aastat evolutsiooni on meid toonud olukorda, kus ainus lahendus on vägivald. Ja see on meeletult nukker.
Lähiajal on mitmel korral tulnud jutuks usk. Olles oma usundi ainuprohvet, leian ma, et mul on õigus usuteemalistele seisukohtadele. Ma olen liiga palju kuulnud, et islam on paha, kristlus on saast ja idamaade kultuurid on arusaamatud. Miks kuradi pärast sa neist mõtled? Minu jaoks on Allah, Buddha, Jeesus ja kõik muud jumalused lihtsalt üks külg minu Kõrgemast Jõust. Ma olen iga usu kohta kuulnud, et see on armastuse ja rahu usk. Allahi teostes on öeldud, et "kes tapab inimese on tapnud justkui tapnud kogu inimkonna", Jeesuse raamatud räägivad, et "armasta ligimest ja ära tapa." Ja nii edasi. Aga mõlema "mehe" raamatud räägivad ka sellest, et elu väärib vaid see inimene, kes usub sinuga sama asja, või noh veena uskmatud sinu usku või tapa nad. Enne kui ma saan edasi minna, pean ma küsima, miks me paneme rõhku raamatutele, mis kirjutati 4. ja 7. sajandil? Raamat ei ole see, kes usub. Meie usume. Mina usun. Ma tõesti usun, et on Kõrgem Jõud, keda mõned kutsuvad Allahiks, mõned Jeesuseks, mõned Odiniks ja mõni lendavaks spagetikoletiseks. Aga minu jaoks on ta täis armastust. Tema tegudest on tuhandeid müüte, mis on samal ajal tõesed ja samas ka mitte. Jõu olemasolu ei lähe vastuollu teadusega, sest miks ei või tema lihtsalt neid reegleid kontrollida. Aga samas minu Jumal ei kontrolli meie ega meie planeedi iga tegu. Meie oleme vaid tema looming. Meie teod on meie teha, nii et kas me tahame kakelda on meie enda otsus. Ja kui me kakleme sellepärast, et me näeme temast mingit külge, mida teised ei näe, siis me ei liigu kuhugi edasi.
Ja noh, lõpetame toredamal noodil. Ma ostsin eile Pepsit. Ja jällegi vaid ühel põhjusel. Selleks, et kui keegi külla tuleb (äärmiselt ebatõenäoline) ja juua küsib, siis ma saan vastu küsida: "Kas Pepsi on okei?"
Lõpumärkmed:
Naeratusel ja naerul on meeletu vahe. Üks on armas ja soe ja teine paneb küsima, kas sa pead?
Mingil ajal kesest vigade parandust oli BSOD, mistõttu võib olla kirjavigu. Ma väga vabandan.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis teeb mu süda põks-põks-põks.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. november 2015
