Kergelt segaduses, aga ma usun endasse..
Hey. Ma tean, ma olen nii käest ära lasknud selle blogi. Mingi aeg ma trükkisin kogu aeg teile. Vahel isegi iga päev. Oktoobri ja septembri peale aga tuli kokku 6 sissekannet. Ma ausalt ei tea, kas selle arvelt on kvaliteet muutunud, aga kui aus olla, siis väga vahet ei ole ju. Arvestades, et isegi mina ei anna endale tagasisidet, siis on asi suht vaikne. Igal juhul..
Päevamõtted:
Mingi aeg tagasi ma loobusin armastusest. Või vähemalt sellest, mida ma pidasin armastuseks. Ja see on kohutav. Ma otsin kedagi või midagi, mille olemasolus ma isegi kindel ei ole. Ma tahan enda ellu kedagi, kes muudaks kõike, oleks minu nüüd ja igavesti või kuni üks meist enam elus ei ole. Aga minu süda tahab midagi vähemat, aga kohe. Ja kuna ma olen aastate pikkuse ajuloputusega end ära veennud, et naeratused on maailma parimad asjad, siis ma armun neisse. Ja siis meenub, et ma ei tea naeratajast midagi ja ma suudan selle tunde tagasi võtta, et siis jälle näha naeratust ja uuesti armuda ja tunde tagasi võtta, et veelkord armuda. See on meeletult raske.
Aga vähemalt ma tunnen end paremini. Ma olen vahelduva eduga sotsiaalne, tegelen oma veefoobiaga ja üritan oma keha paremasse vormi saada. Tõsi, selle tulemus on vahel ajapuudus, mu keha valutab kuskilt iga päev ja mu aju teeb suuri plaane, mis ei ole võimalikud, aga ma usun endasse. Ma usun, et lähiajal võib minust saada see, mis ma olla tahan, vähemalt füüsilist poolt arvestades. Ma usun, et ma saan/suudan/tahan olla parem.
Aseksuaalsusega on imelik elada. Esiteks, ei talu ma mingit DNA-vahetust. Alustades sellest, et mind häirib kui inimesed sülge vahetavad, kuni selleni, et reality-tv inimesed seksivad. Ja viimasel ajal on minu ümber seda liiga palju. Lisaks see, et see on viinud mind radikaalse feminismini. Kuna minu jaoks ei ole inimese sugu määrav, siis ma jätan selle teguri nende võrdlusel välja. Siinkohal on paslik mainida, et ma siiski olen harjunud elama nii, et teised peavad sugu oluliseks ja ma austan seda. Ma ei üritagi sundida teisi muutuma, aga mina käitun ju teisiti. Ma olen veendunud, et kui sul on kaks kätt ja kaks jalga ja enamvähem funktsioneeriv aju, siis sa suudad teha samu asju, mis mina. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks mehed peaks uksi avama, viisakamad või tugevamad olema. Aga jah, minu tulevases partneris on minu jaoks nii palju enamat kui tema sugu. Ma ei tea ühtegi asja, mida ma ei saa teha kummagi sugupoolega.
Rääkides veel seksuaalsusest, siis ma olen viimasel ajal hakkanud meeletult huvituma meestest. Võibolla on asi selles, et nii internetis kui päriselus näen ma neid rohkem. Rohkem just palja ülekehaga. Ja midagi lihtsalt on mehes, kellel on korralikud lihased. Samas kulturistid ja rammumehed mind väga ei paelu. Aga just see olukord, kus lihasjooned kergelt kehal paista on. Lihtsalt rawwrrr. Samas õnneks või kahjuks 99% inimestest, keda ma tean, on huvitatud teisest sugupoolest. Aga siiski ma ei heida lootust, et ma leian veel ühe abiseksuaalse mehe, kes on heas vormis või on nõus selle nimel pingutama. Aga ärge kartke, adekvaatne osa minust on ikka veel vastassugupoolest huvitatud, sest liiga vähe on mehi, kes on nõus oma nunnut poolt maailmale näitama.
Aga muidugi on meil ka ju pagulasprobleem. Minu probleem ei ole sellega, et nad siin elavad. Kui aus olla, siis ma vist ei ole ühtegi neist kohanudki. Minu probleem ei ole sellega, et nad kavatsevad siit sõja lõppedes ära tagasi minna. Mina ise teeks nende olukorras ilmselt sama. Minu probleem ei ole ka sellega, et nad meie maksumaksja raha eest elavad, sest vaadates itta ja kuulates inimesi minu ümber, siis ma kardan, et ka mina pean kunagi kuskil riigis asüüli otsima ja siis oleks minulgi vähemalt alguses toetust vaja. Minu probleem ei ole ka sellega, et neil Iphoned ja muud sellised asjad on. Kui mina peaks põgenema, ma võtaks ka oma telefoni, läpaka ja paremad riided, sest ma tahan ikkagi end hästi tunda. Minu probleem on sellega, kuidas meie/teie nendesse suhtute. Kogu aeg käib mingi vihaõhutamine.. Tikutulega ajatakse taga vastandlikke provotseerivaid väiteid, keegi pani vist isegi pagulasmajale tule otsa. Õnneks oleme me üldiselt loll rahvas ja ei ole süütamises väga osavad, nii et väga kahju vist ei olnud, aga siiski. Asi on juba põhimõttes. Armasta ja lase end armastada. Ma ei palugi ju sul öelda, et Elagu Allah. Ma ei palu sul anda ära kõik enda selja tagant. Ma palun vaid, et sa oleks natukene tolereerivam, vihkaks natukene vähem ja üritaks enda panna tema olukorda.
Usk. Mina usun. Ma olen ilmselt mingil määral sügavalt religioosne, aga kuna ma kasvasin üles meeletult vabas keskkonnas, siis on see mind mõjutanud. Ma otsisin aastaid religiooni, mis minule sobiks ja see lõppes sellega, et ma lõin oma usundi. See põhineb äärmiselt minu sisetundel ja põhimõtetel. Aga siiski on see mõjutatud nii paljudest muudest usunditest. Kristluse peamised aluspõhimõtted, käputäis islami mõjutusi ja idamaade karma. Samas ka loodususuliste ja teadususuliste põhimõtted. Ühesõnaga on minu usk väga keeruline asi. Ja mida aeg edasi, seda enam ma avastan, et teised inimesed usuvad ka midagi. Aga kuna ma ei tea, mida siis ma olen segaduses. Raske on olla ainuprohvet, kui sa ei tea, kas teised usuvad. Raske on seista inimkonna eest, kui nad rikuvad kõike, mida sina ja Kõrgem Jõud sinu arvates halvaks peavad.
Tänase päeva viimaseks mõtteks võiks olla ebaloogilisus. Ma vaatan meeletut hulka sarju ja ometi ei ole mul sageli midagi vaadata. Mul on reedel vaja ära vaadata 3 episoodi sarju. Ma ootan jaanuari, sest siis on läheb üks sari edasi ja veel üks läheb alles kevadel edasi. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh, vähemalt on mul youtube, kõigi tema võlude ja valudega.
Lõpumärkmed:
*Midagi head ja inspireerivat, sest elu on ilus.*
Aga teile, seekord erandlikult:
Ära naerata, ma olen väga segaduses ja võin ära armuda..
Järgmise korrani
Janus Pinka 9. november 2015
No comments:
Post a Comment