Sissekanne nr. 256

Päevad kuni 1184
"Lauamängud, lauamängud, lauamängud."

Hey. Just neid kolme sõna kasutasin enda kirjeldamiseks ühel hiljutisel tutvumisõhtul. Aga jah, see on hetkel minu elus just see tunnus, mille läbi ma tahan, et mind tuntaks. Teine asi võiks olla värvipimedus, aga mu oma emagi unustab selle megatihti ära, nii et mis tõenäosusega see teilegi meelde peaks jääma. Alles paar kuud tagasi otsisin ma meeletult inimesi, kes minuga kasvõi 10 minutit kõige lihtsamaid mänge mängiks. Ja nüüd olen ennast suutnud mähkida võrgustikku, kus juba vaid sel nädalavahetusel oli mul vähemalt 3 lauamängupakkumist, millest küll vaid ühest osa võtta sain. Aga ma armastan seda, et mul on võimalus. Kuid minuni on jõudnud kuuldused, et lauamängurlus ei ole nii hea, kui ma sel paista tahan lasta. Nii, et ehk jõuan mõned müüdid murda ja teidki sellesse maailma üle tuua. Ja kui sul on mure, mida ma ei käsitle, siis küsi, kasvõi privas.

Päevamõtted:
"Lauamängud ei ole minule." No okei, kui sa tõesti ei taha, siis ma ei saa sind mängima sundida. Kui sa oled tõesti selline, eks sa siis ole. Aga kui sul on kasvõi kõige väiksem kahtlus selle osas, siis anna vähemalt võimalus. Kui sulle tõesti ei meeldi, siis kaotad vaid mõned tunnid oma elust ja kui meeldib, siis võidad ehk samapalju kui mina. Ma olen ikka seisukohal, et suht iga inimese jaoks on olemas just talle sobiv lauamäng. Mängužanreid ja -teematikaid on ülemõistuse palju. On lihtsad kiired mängud, millega 15 min sisustada. On rasked ja keerukad mängud, mille mängimiseks kulub kogu laupäev. Ja suht kõik vahepealne on ka olemas. On lihtsad ja abstraktsed mängud, millel pole sisu. On mängud, mille taustlugu on mitukümmend tuhat lehekülge. Ja ilmselt on kõik vahepealne ka olemas. Ma olen enam kui kindel, et mõni lauamäng on ka sinule.

"Mul ei ole lauamänge/asukohta/sõpru." Mure, mida ma kuulen viimasel ajal enam ja enam. Aga see ei ole ju nii. Reaalsus on see, et igas suuremas inimasulas on mingid grupid, mis korraldavad niisama toimuvaid kõigile avatud lauamänguõhtuid. Ja kui sa tahad, siis võid sa sealt leida endale privaatsema mängugrupi. Või on küllaltki suur tõenäosus, et mõnel su tuttaval või lausa sõbral on endal kõik kolm olemas ja ta on nõus sulle vastu tulema. Samas on ehk ühel sõbral mäng, teisel koht ja teid on juba kolm. Lauamängud on enam kui mitte sotsiaalne asi, nii et suhtle ja ehk saadki kellegagi kuskil midagi mängida.

"Ma ei oskaks. Kõik teised on osavad." Ma olen päris kindel, et keegi on nõus õpetama. Enne mängu on enamus inimesi sulle nõus nõu andma ja abi osutama ja paljud ka mängu kestel. Kasvõi selleks, et neil endal natuke väljakutset oleks. Enam kui mitte on reeglid arusaadavad ja arusaamatuse korral leitakse lihtsalt kompromiss. Ja see tekitab vahel tõrkeid eri mänguseltskondade vahel, aga neist saab üle omavahel kompromisse leides. Ja veelgi enam on vähemalt minu loogika see, et kui ma mängin algajate vastu, siis ma ei pane kogu oma relvastust mängu. Ma ei ürita lugeda kaarte, mõelda 7 käiku ette, pigem kompan piire, et mida ma teha saan. Pigem proovin uusi asju, mida ma varem teinud ei ole, pigem keskendun sellele, et nad saavad mängust aru ja neil on lahe. Pigem üritan tekitada olukorda, et nad tahavad seda hiljem uuesti mängida.
Ja mängi. Mängi, mängi, mängi ja kui ei saa, siis vaata teiste mängimisi nt youtubes. Alguses võivadki asjad keerulised olla, aga kuna mängumehhaanikaid on vaid teatud hulk, siis nad korduvad mängust mängu. Suht kõik deck-builderid jooksevad samasse auku, et sa pead mingist osast deckist loobuma, kuigi see ei tundu ehk alguses loogilisena. Worker management mängud on sarnased, sest pead arvestama, et sa ei saa alati kõike teha, sul on piiratud hulk nuppe ja võimalusi ja sa peadki paar käiku ette mõtlema. Dice rolling mängudes hakkad lõpuks mõistma (kui sa just kohe välja ei arvuta), et mis on tõenäoline, mis on riski väärt ja mida teha. Omast kogemusest võin öelda, et esimesed 10 mängu ükskõik mis mängus, on mulle andnud mingi uue vaatenurga ja sageli on seda teinud ka hilisemad mängud. Ja väga paljusid mänge pole ma 10 korda mänginudki, mistõttu on mul veel väga palju õppida.

"Mul ei ole piisavalt sõpru, et mängida./ Mul on liiga palju sõpru, et mängida." Ma ei mäleta, kelle reegel see on, aga on mingi reegel arvude osas. Ehk suurem osa mängudest on 4 inimesele, sest 4 inimesega gruppe on enim ja 4 inimesega gruppe on enim, sest suurem osa mängudest on 4 inimesele. Kiire uuringu alusel sain teada, et 4-kesi saab mängida bgg top 50'st 46 mängu. Ja need 4, mida ei saa on 2 mängija mängud. Aga jah, see on ühe kommuuni arvamus ja sinu oma ei pruugi sellega üldse kokku minna, aga siiski top 50'st 46 on päris märkimisväärne. Siinkohal pean mainima, et mõned oli kuni 4 ja teised 4 või enam, aga kõiki neid 46 on võimalik 4 inimesega mängida ja neid ülejäänud 4 saab teoorias 2 mängu kõrvuti mängida. Kui sa ei saa kokku 3 sõpra, siis kas laienda otsinguid või mänge mänge, mis nõuavad vähem mängijaid, on ka mänge, mida üksi mängida. Kui sul on aga 30 sõpra, siis kas eraldi mänguõhtud või sama mänguõhtu, aga samal ajal erinevad mängud eri mängud eri maitsetele.

Ilmselt on mingid probleemid veel ja ära pelga küsida. Ma ilmselt ka vastust ei tea, aga ma vaatan enda minevikku, mõtlen kuuldud sosinatele, vajadusel kuulan sosinaid ja annan endast parima, et sulle vastata. Aga praegu on kell väga palju ja ma tahan magada ka.

Lõpumärkmed:
Eelmises blogis oli üks viga, parandasin selle ära.
Kui mängida tahad, anna teada, kuigi lähiajal vist väga aega ei ole, sest juba lauamänguplaanid.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis on toredam mängida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. oktoober 2016

Sissekanne nr. 255

Päevad kuni 1179
Kuidas see võimalik on, et ma olen kogu aeg max väss??

Hey. Mina siin. 22 päeva vaikust. Vähem kui kuu, mis on viimasel ajal märkimisväärne. Aga jah. Mis siis vahepeal toimunud on? Nooh, riigipööre, ERMi avamine ja siis noh, käisin soojal maal. Aga no ragrets ja nüüd edasi.

Päevamõtted:
Riigipööre. Või noh, keegi valis Eestile uue presidendi. Väga pikalt keerles minu jaoks presidendi draama Kaljuranna ja Kallase vahel, vb vahetevahel natuke Jõksi või Helmet. Ja siis ma lähen korraks, vaid väikeseks momendiks, siit riigist ära ja BOOM, te valite Kersti Kaljulaiu presidendiks. Mida reaalset f**ki. Kes ta on? Ainus, mida ma enda uuest riigijuhist tean on see, et ta on naine, kes oli 12 aastat Eestist ära. Valetan... meenus, et ta käib vist jooksmas ja ei taha Kadriorgu kolida. Aga nagu kuidas? Kuid ja kuid reklaamitakse meile, et me peame valima mõne muidusööja vahel ja siis järsku valime presidendiks kellegi, kes ei olnud enne jutuks. Ja kui ma ei eksi, siis väga valdava enamusotsusega. Kuhu jäi idee, et ma valin endale iga mõne aasta tagant 101 muidusööjat, kes mu huve esindavad? Kuidas nad esindavad minu huve, kui nad valivad riigijuhiks inimese, keda ma ei tea? Kuigi nõustun, et siin võib olla küsimus enamiku riigielanike tahtest. Aga kas enamus ei tahtnud enne kedagi neist eelmistest? Ja ma olen kuulnud teooriat, et nad ei tahtnud enam sellega tegeleda ja valisid esimese ettejuhtuva muidusööja juhiks. Kui see on tõsi, siis WTF!!!!???? Ta esindab mu riiki ilmselt mitu mitu aastat ja kui ta pole parim valik, vaid on esimene ettejuhtuv muidusööja, siis mis toimps???

Igal juhul, enne kui me ta troonilt kukutasime, vaatasime me, mida Toomas ära tegi. Ta kuulutas välja 1253 seadust, 9 ei kuulutanud. Meil on aastas 365 päeva, tema ametiajal oli 3 liigaastat ehk kokku umbes-täpselt 3653 päeva. Ta kuulutas välja keskmiselt 1 seaduse 2,9 päeva kohta. Õigusteadlasena viskab see mul kopsu üle maksa. Kas me saame rääkida õiguskindlusest, kui meie seadused tervikuna muutuvad 2 korda nädalas.. Mida f**i, Toomas? Mis sa möllad? Kersti, kuigi sa ilmselt ei loe seda, pls ära muuda seadusi keskmiselt 2 korda nädalas. See ei ole hea idee. Mõni ime, et inimesed seadusi rikuvad. Ma ilmselt rikun ka, sest ma lihtsalt ei teadnud, et see nädal on nii ja järgmine nädal on teisiti. Also, mulle nii meeldib, et kõik olid nagu Woop-woop Kaljurand vb lõpetab Eestis oleva meeletu meestevõimu ja on esimene naispresident. Ja nüüd kui mingi teine tšikk ära võitis, siis on mu feministlikus maailmas vaikus. Oh well, funs.

Nii ERM. See kummaline maja kuskil Tartus või selle lähedal. Igal juhul selleni viib Roosi tänav. Ja kui väga pikalt oli nii, et Roosi tänava ja Narva maantee rist oli küllaltki reguleerimata ja lähtus inimeste loogilisest mõtlemisvõimest, siis nüüd arvasid ilmselt mingid linnaisad, et see ei ole okei. Long story short, mingid ajugeeniused panid sinna ristile foorid. Süsteem töötas, töötas ilusti. Okei, ühel korral oleksin ma ülisarnases olukorras vist kogemata oma ema ära tapnud seal, aga erandeid on kogu aeg, ei saa vaid minevikus elada. Ma leian ennast enam kui mitte seismas totaalselt tühja maantee ääres ootamas, et tuli läheks roheliseks. Ja kui enne oli autojuhtidel moraalne ja ilmselt ka seadusest tulenev kohustus seal mind nähes seisma jääda, siis nüüd annab roheline tuli neile õiguse gaasi lapata ja kuigi ma nüüd olen sellega vaikselt ära harjunud, siis äärepealt oleks ma paar korda kas surma saanud või õnnetuse põhjustanud. Ja viimase asjana märgiks ära, et foorid tekitavad olukorra, kus foori tõttu seisavad koos kamp võhivõõraid eestlasi ja see ei ole tore vaatepilt. Kõik vaatavad oma varbaninasid või nutitelefone (mõni julgem vaatab lausa taevasse) ja seda täpselt nii kaua kuni foor muutub ja siis sõnagi ütlemata kihutavad nad kõik üle tee, igaüks oma suunas ja sõnagi vahetamata. Kas sellist ristmikku me tahtsimegi minu ühika ette??

Minu internetis on aina enam ja enam mingi teema, et vaadatakse inimeste tagumikke. Peaaegu eranditult naiste omi, aga vahel harva ka mitte. Ja ma ei tea miks. Ma ei ole kunagi leidnud sellest mingit võlu. Okei, okei, ma saan aru, et kui inimesel üldse tuharat ei ole, siis ta näeb ebaloogiliselt plank välja, aga siiski. Ma arvan, et see on kuidagi seotud seksuaalsusega (,mida mul õnneks või kahjuks ei ole või vähemalt tavapärasel määral ei ole). Aga see muutub juba naeruväärseks. Kõik räägivad, et oh tšeki seda värki ja ma olen nagu ah, misasja, mida ma vaatama peaks.. 99% tagakülgedest, mida ma näinud olen, ei ole kaugeltki ideaalsed. Suurem osa ühiskonnast ei näe hea välja. Also, välimus kaob ajaga, nii et see on üldse väga halb asi, mille järgi inimesi oma ellu valida. Mille järgi inimesi valida? Selle järgi, kas nad ütlevad sulle selliseid asju: "Ma panen [nimi] ennast vihkama siis sina tundud tema kõrval inglina" ja kui ma ütlesin, et ma pigem valin tema, "Eiiii. Nagu et poh,las ta vihkab mind aga peaasi et te läbi saate. Ega see meie suhet ei pea takistama " Peaaegu ideaalne näide 'that's what friends are for'i jaoks.

Love is in the air. Või siis mitte. Väga paljud inimesed minu ümber ja minu internetis räägivad viimasel ajal armastusest. Kes leidis armastuse, kes otsib armastust, kes ootab armastust, kes tahab armastust ja kes on nagu mina ja ei usu armastusse. Ma ei armu enam iga 7 sekundi tagant. Pigem vastupidi. Ma armun väga harva. Ja ma ei tea, kas see on halvem või parem. Sest mul on (alates suvealgusest) foobialaadne olukord, kus ma kardan kõigile haiget teha. Ja see vaikselt laieneb selleni, et kui ma neid ei armasta, siis teen neile haiget. Isegi kui ei ole mingit loogilist eeldust, et ma peaks neid armastama. Pigem armun lihtsalt selleks, et teha mingit pointi. Kummaline lihtsalt.

Mulle ei meeldi ennast katsuda. Ära mõtle nii viltu. Ma avastasin üks päev, et kui välja jätta ema kallistused ja rahvatants, siis ei puuduta mitte keegi mind peaaegu mitte kunagi. Ja nüüd ma ei puuduta ennast ise ka. Olin siis viipekeeles ja paar viipemärki mu viipekõnes pidid olema mu keha vastas või vähemalt minule väga lähedal, aga mul oli sellega raskusi. Midagi minu sees lihtsalt seisis sellele vastu, et ma end puudutama pean. Aga kui tahad mind puudutada, tee kalli, selle elan üle.

Käisin soojal maal. Kuna see on nii erinev minu tavapärasest maailmast, siis on seda raske võtta kokku ühe lihtlausena, raske kokku võtta ühe kirjeldusena. Seda peaks pigem vaatama eri nurkade alt. Näiteks, et seal riigis on keeletase kohutav. Okei, nad räägivad mingit jumal teab, mis keelt, ilmselt korea keelt. Inglise keele tase on aga pöördsuhtes vanusega. Mida noorem laps, seda parem inglise keel. Reaalselt vanuritega ei ole mõtet proovida, minu-ealised teavad vaid üksikuid sõnu ja 2. klassi lapsed hõikavad sulle juba tänava peal, et hey, nice to meet you, where are you from. Samuti läks ilmselt mingi osa vestlusest tõlkes kaduma. Kui soovisime traditsioonilist Korea toitu, saime pizzat.. kartuli, peekoni ja maisiga. Ma isegi ei tee nalja. See oli masendav. Aga kell oli palju ja vb kohalikud öösiti söövadki rämpsu.

Toidust rääkides. Mitte miski ei olnud mitte midagi, kõik oli vaid millegi moodi. Ei olnud viinamarjad, liha ja piim. Olid asjad, mis olid viinamarjade, liha ja piima moodi. Absoluutselt iga toidukorda saadab riis, mis enam kui mitte on parem kui toit ise. On naeruväärne vaadata 30 valget inimest, kes üritavad metallist söögipulkadega nuudleid sisse ajada, samal ajal natukenegi inimväärikust säilitades. Vürtsikas tähendab, et f**k off, valge mees, see ei ole sulle. Lusikatäis supileent oli kõik, mis oli vaja, et ma enam ei tahaks suppi. Huuled ja keel hakkasid valutama. Ja see f**king vetikaleht (nori vms). Kui ma seda sööma pean, on tunne nagu tuleks üleeilne hommikusöök ka kohe üles tagasi. Nende sushi ei ole sushi. See maitseb nagu sushi, samad koostisained, sama kuju, sama söömisviis, aga kuna see on Jaapani sõna, siis ei ole sushi, vaid mingi nende oma sõna. Aga ei üldjuhul, tsiviliseeritud valge inimese kombel sõin kõik ära ja sõltumata tegelikust tahtest väitsin, et väga hea oli. Suurim pettumus oli vist Korean Fried Chicken, sest ma keeldun uskumast, et see oli Kentucky Fried Chicken.

Kliima. Väga väga soe oli. Kõige külmem moment minu jaoks oli, kui ma ei saanud hommikul paljajalu rõdule minna. Aga enamus ajast oli hea, päike paistis, lühikeste riiete ilm. Nagu väga minu ilm, tahaks, et Eestis oleks ka selline ilm. Samas vihm on seal kummaline nähtus. Kui meil on kõigepealt kerge sabin, siis vihm, siis padukas, siis vihm, siis sabin ja kõik. Seal oli vihm, vihm, vihm, vihm, siis vihm ja kõik. Aga ei, kliima oli hea.

Vargakultuur. Sellist asja seal ei ole või vähemalt näiliselt ei ole. Kui ma oleks tahtnud väike klepto olla, oleks ma saanud niiiiiii palju asju tasuta võtta. Või vähemalt ma ei näinud mingeid turvameetmeid. Pidin ühes turupoes mitu minutit müüjat otsima. Samas on hinnasüsteem küllaltki segane, või noh rahagi on segane. 1 eur ~ 1200 vonni. See tähendab, et sul on vaja ~860 euri, et olla miljonär. Et jah, 1000 vonni ehk väiksem sularaha kupüür on ~80 senti. Igal juhul hinnasüsteem. Ostsin endale templi (see tootemipulgake, millega sümboleid teha) 15000 vonni eest. Kaks päeva hiljem teises kohas sama asi 60000 vonni. Pudel vägijooki 8000 vonni, 2 pudelit kokku 10000 vonni. Ja enam kui mitte on alati võimalus tingida.

Tantsust? Käisin seal ikkagi tantsimas. Hullult tore oli, nägi eri maade tantse, sai ise tantsida. Jõudsime finaali. Oli megatore. Minu jaoks tants natuke muutus. Paremaks. Aga mis ma sellest ikka räägin. Parim moment reisilt? Valik kahe momendi vahel. Esiteks, kui keset mingit metsa, matkaradade vahel oli mingi munk oma koera, tehisliku oja ja ülikiire wifiga, millega mu telefon automaatselt ühendus. Teiseks, kui Istanbuli lennujaamas leidsin maast 5 lieri (või kuidas iganes seda kirjutatakse, türgi raha ühesõnaga), sest see oli nii hea, nii ootamatu. Kõik ülejäänud asjad sai veel enamvähem ette planeerida, aga need 2 momenti, üllatasid väga.

Lõpumärkmed:
Ja saigi see päevane blogi lõpuni.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki ma ikkagi suudan veel ära armuda.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. oktoober 2016