"Lauamängud, lauamängud, lauamängud."
Hey. Just neid kolme sõna kasutasin enda kirjeldamiseks ühel hiljutisel tutvumisõhtul. Aga jah, see on hetkel minu elus just see tunnus, mille läbi ma tahan, et mind tuntaks. Teine asi võiks olla värvipimedus, aga mu oma emagi unustab selle megatihti ära, nii et mis tõenäosusega see teilegi meelde peaks jääma. Alles paar kuud tagasi otsisin ma meeletult inimesi, kes minuga kasvõi 10 minutit kõige lihtsamaid mänge mängiks. Ja nüüd olen ennast suutnud mähkida võrgustikku, kus juba vaid sel nädalavahetusel oli mul vähemalt 3 lauamängupakkumist, millest küll vaid ühest osa võtta sain. Aga ma armastan seda, et mul on võimalus. Kuid minuni on jõudnud kuuldused, et lauamängurlus ei ole nii hea, kui ma sel paista tahan lasta. Nii, et ehk jõuan mõned müüdid murda ja teidki sellesse maailma üle tuua. Ja kui sul on mure, mida ma ei käsitle, siis küsi, kasvõi privas.
Päevamõtted:
"Lauamängud ei ole minule." No okei, kui sa tõesti ei taha, siis ma ei saa sind mängima sundida. Kui sa oled tõesti selline, eks sa siis ole. Aga kui sul on kasvõi kõige väiksem kahtlus selle osas, siis anna vähemalt võimalus. Kui sulle tõesti ei meeldi, siis kaotad vaid mõned tunnid oma elust ja kui meeldib, siis võidad ehk samapalju kui mina. Ma olen ikka seisukohal, et suht iga inimese jaoks on olemas just talle sobiv lauamäng. Mängužanreid ja -teematikaid on ülemõistuse palju. On lihtsad kiired mängud, millega 15 min sisustada. On rasked ja keerukad mängud, mille mängimiseks kulub kogu laupäev. Ja suht kõik vahepealne on ka olemas. On lihtsad ja abstraktsed mängud, millel pole sisu. On mängud, mille taustlugu on mitukümmend tuhat lehekülge. Ja ilmselt on kõik vahepealne ka olemas. Ma olen enam kui kindel, et mõni lauamäng on ka sinule.
"Mul ei ole lauamänge/asukohta/sõpru." Mure, mida ma kuulen viimasel ajal enam ja enam. Aga see ei ole ju nii. Reaalsus on see, et igas suuremas inimasulas on mingid grupid, mis korraldavad niisama toimuvaid kõigile avatud lauamänguõhtuid. Ja kui sa tahad, siis võid sa sealt leida endale privaatsema mängugrupi. Või on küllaltki suur tõenäosus, et mõnel su tuttaval või lausa sõbral on endal kõik kolm olemas ja ta on nõus sulle vastu tulema. Samas on ehk ühel sõbral mäng, teisel koht ja teid on juba kolm. Lauamängud on enam kui mitte sotsiaalne asi, nii et suhtle ja ehk saadki kellegagi kuskil midagi mängida.
"Ma ei oskaks. Kõik teised on osavad." Ma olen päris kindel, et keegi on nõus õpetama. Enne mängu on enamus inimesi sulle nõus nõu andma ja abi osutama ja paljud ka mängu kestel. Kasvõi selleks, et neil endal natuke väljakutset oleks. Enam kui mitte on reeglid arusaadavad ja arusaamatuse korral leitakse lihtsalt kompromiss. Ja see tekitab vahel tõrkeid eri mänguseltskondade vahel, aga neist saab üle omavahel kompromisse leides. Ja veelgi enam on vähemalt minu loogika see, et kui ma mängin algajate vastu, siis ma ei pane kogu oma relvastust mängu. Ma ei ürita lugeda kaarte, mõelda 7 käiku ette, pigem kompan piire, et mida ma teha saan. Pigem proovin uusi asju, mida ma varem teinud ei ole, pigem keskendun sellele, et nad saavad mängust aru ja neil on lahe. Pigem üritan tekitada olukorda, et nad tahavad seda hiljem uuesti mängida.
Ja mängi. Mängi, mängi, mängi ja kui ei saa, siis vaata teiste mängimisi nt youtubes. Alguses võivadki asjad keerulised olla, aga kuna mängumehhaanikaid on vaid teatud hulk, siis nad korduvad mängust mängu. Suht kõik deck-builderid jooksevad samasse auku, et sa pead mingist osast deckist loobuma, kuigi see ei tundu ehk alguses loogilisena. Worker management mängud on sarnased, sest pead arvestama, et sa ei saa alati kõike teha, sul on piiratud hulk nuppe ja võimalusi ja sa peadki paar käiku ette mõtlema. Dice rolling mängudes hakkad lõpuks mõistma (kui sa just kohe välja ei arvuta), et mis on tõenäoline, mis on riski väärt ja mida teha. Omast kogemusest võin öelda, et esimesed 10 mängu ükskõik mis mängus, on mulle andnud mingi uue vaatenurga ja sageli on seda teinud ka hilisemad mängud. Ja väga paljusid mänge pole ma 10 korda mänginudki, mistõttu on mul veel väga palju õppida.
"Mul ei ole piisavalt sõpru, et mängida./ Mul on liiga palju sõpru, et mängida." Ma ei mäleta, kelle reegel see on, aga on mingi reegel arvude osas. Ehk suurem osa mängudest on 4 inimesele, sest 4 inimesega gruppe on enim ja 4 inimesega gruppe on enim, sest suurem osa mängudest on 4 inimesele. Kiire uuringu alusel sain teada, et 4-kesi saab mängida bgg top 50'st 46 mängu. Ja need 4, mida ei saa on 2 mängija mängud. Aga jah, see on ühe kommuuni arvamus ja sinu oma ei pruugi sellega üldse kokku minna, aga siiski top 50'st 46 on päris märkimisväärne. Siinkohal pean mainima, et mõned oli kuni 4 ja teised 4 või enam, aga kõiki neid 46 on võimalik 4 inimesega mängida ja neid ülejäänud 4 saab teoorias 2 mängu kõrvuti mängida. Kui sa ei saa kokku 3 sõpra, siis kas laienda otsinguid või mänge mänge, mis nõuavad vähem mängijaid, on ka mänge, mida üksi mängida. Kui sul on aga 30 sõpra, siis kas eraldi mänguõhtud või sama mänguõhtu, aga samal ajal erinevad mängud eri mängud eri maitsetele.
Ilmselt on mingid probleemid veel ja ära pelga küsida. Ma ilmselt ka vastust ei tea, aga ma vaatan enda minevikku, mõtlen kuuldud sosinatele, vajadusel kuulan sosinaid ja annan endast parima, et sulle vastata. Aga praegu on kell väga palju ja ma tahan magada ka.
Lõpumärkmed:
Eelmises blogis oli üks viga, parandasin selle ära.
Kui mängida tahad, anna teada, kuigi lähiajal vist väga aega ei ole, sest juba lauamänguplaanid.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis on toredam mängida.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. oktoober 2016
No comments:
Post a Comment