Sissekanne nr. 261

Päevad kuni 1253
Alustasin blogi Tabiveres, katsun enne Tartut lõpetada..

Hey. Mina siin. 2. sissekanne juba nädala jooksul? Wat? Asjad on vist tõesti kummalised.. Kirjutan siia selle lause ka, sest üherealised lõigud ei ole üldse minu teema..

Päevamõtted:
Sundmõtted. See moment, kui sa oled kellessegi umbes pool aastat jube sitasti suhtunud ja üleüldse negatiivselt meelestatud olnud ja siis saad teada, et ta tõesti ei olnudki vist süüdi. Feels bad, man. Feels real bad.. Aga kui ma selle kohta uurima hakkasin küsiti mult: "miks sa lihtsalt ei saa mõnele asjale let it go öelda?" Sundmõtted. Vb, sa oled mu elus niivõrd uus või lihtsalt hoolimatu, et sa ei tea, et mul on sundmõtted. Mõtted, mis ei kao, mis ei vaju ära ja mis põhimõtteliselt ajavad sind hulluks. Ja kõige kohutavam on see, et absoluutselt iga mõte võib muutuda sundmõtteks. Kui näiteks juhtub midagi paha ja sa mõtled sellest iga päev, iga öö, peaaegu absoluutselt iga hetk, millal sa ei tegele millegagi, mis võtab su kogu tähelepanu. Põhimõtteliselt see sööb su aja ja mõistuse ära. Minu puhul on nad õnneks meeletult küsimusi täis mõtteid ja kui ma saan vastuse mõnele neist, siis suudan ma väga ajutiselt (mõni kord minut, mõni kord päev, mõni kord enamgi) selle mõtte alla suruda. Või noh, ma ilmselt annan aktiivsele aju osale natuke puhkust kuni passiivsem pool uued küsimused välja mõtleb, mille üle obsessiivselt mõelda. Ja need tekivad kõigi mõtete osas, ka niisama lausete osas, mida sa niisama mainisid ja nüüd ma üleanalüüsin. Kõige kohutavamad on vist kaks asjaolu, et 1) sundmõtted võivad tekkida positiivsetest asjadest, mistõttu enam kui mitte leian ma lõpuks midagi negatiivset ja see positiivne asi ei olegi nii positiivne enam. Ma nt. leian, et keegi või miski on ideaalne ja siis mu aju on nagu: "wait for it." Ja siis iga väiksem mõra selle asja või isiku ideaalsuses hakkab sisse taguma ja kui su aju nagu mingi tuhat korda päevas sulle kordab, et ühel korral kunagi ütles midagi natuke negatiivset, siis varsti sa lihtsalt ei taha teda nähagi. Ja 2) Sundmõtted võivad tekkida sellest, et sa mõtled sundmõtteid. Ärkad hommikul üles ja mõtled temast, et ta on ideaalne, aga ta sööb mandariine ilma, et ta neid kooriks ja siis järsku avastad, et sa oled viimased 40 min voodis vedelenud ja mõelnud, et sul on sundmõtted. Tema ja mandariinid on juba ammu meelest läinud, aga see, et oli sundmõte särab nagu jaanituli keset tühjust. Aga ei, noh, mis seal ikka. Sundmõtted on vaid väike osa minu vaimsetest probleemidest ja kui kõik läheb hästi, siis 2017 on see aasta, kus ma ka sellega tegelema hakkan.

Ajaloo aeglaseim enesetapp? Kuskilt kunagi lugesin, et suure stressi või südame murdumise järel võivad reaalselt mingid südamelihaste vahelised ühendused katki minna. Pmst long story short, süda murdub ja siis mingi aeg hiljem süda ei tööta enam korralikult. Tundub suht paha ja ilmselt on ka. Aga kuna ma ise suudan end pidevalt murda, siis tehniliselt mu süda võib iga kord natuke neid ühendusi lõhkuda ja on võimalus, et ma suren sellesse, et mu süda ei suuda enam tööd teha. Ja see oleks nagu tiba imelik enesetapp. Samas on see võimalik. Sest mu süda on viimasel ajal väga valus. Kunagi ammu kui oli mental breakdown nr. 2, siis kirjeldasin seda, kui et keegi lõikab väga terava asjaga mu südamesse sälke ja ma tunnen, kuidas see verd tilgub. Nr. 3 südamevalu ei meenu nii teravalt, et suudaks seda kirjeldada, aga praegu on selline tunne nagu kellegi nähtamatu käsi pigistaks seda. Või noh, annaks sellele natuke vähem ruumi kui mugav oleks. Nagu käel oleks kinnas, mis on natuke liiga väike.

Ja see toob mind jõuludeni. Esiteks, kui eelmine aasta jätsin mina jõulud vahele ja see aasta kavatsesin lõpetada Grinch(?) olemine, siis liikusin vales suunas. Kogu mu pere jättis jõulud vahele. Või noh, me tegime traditsioonilisi asju: piparkooke, mandariine, jõulusöök ja olime perega, aga sõnaotseses mõttes me teeme seda nii tihti, et jõulule omast tunnet küll polnud. Isegi jõulukingi temaatika lükkasime edasi. Teiseks, aga kuidas see mu südamesse puutub? Viimase umbes 2 kuu võibolla juba enamagi jooksul olen ma peaaegu iga kord läinud magama valutava südamega. Aga nüüd 2 ööd 24.12 kuni 26.12 ehk kõige jõulusem jõuluperiood ever, mu süda ei valutanud. Täna jälle valutab, aga samas kui see ei ole jõulule iseloomulik ime, siis mis on? Vaid jõuluööl mu süda ei valutanud.

Also. Ma olen nüüdsest aasta lõpuni Saaremaal. Kokku tahad saada, anna teada. Võin sulle isegi kalli teha (mul on viimasel ajal mingi asi kallidega. Keegi ütles, et on imelik, et ma ei lase end puudutada, aga lasen end kallistada. Nii et siinkohal teen teile üleskutse, puuduta mind enne jaanuari lõppu. Otsi mind üles ja anna terekätt, kallista mind, sasi mu juukseid, tee mulle põsimusi või ole loominguline. Eriti julged, teete kõik ära?). Ja siis ma tahaks veel ka uusaastalubadus soovitusi, sest muidu nad kõik vaid nii imelikud, kui mu aju seda lubab. Ja et see lõik kohe üldse mingit loogikat ei omaks, siis keegi ütles mulle, et see, et ma oma blogis ühtegi nime ei maini tekitab ilmselt olukorra, kus mu lõikudest tunnevad end puudutatuna mitmed inimesed ja need inimesed ei pruugi olla need, keda ma tegelikult mõtlesin. Oh well..

Lõpumärkmed:
Ei saanudki enne Tartut valmis. Ja siis tegin lausa 2-tunnise pausi.
Also, kui ma enne ei olnud kindel, mida ma teatud inimestest arvan, siis nüüd veelgi ebakindlam. Kui enne oli vähemalt suund, siis nüüd totaalne kaos.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel harva on jõuluimed võimalikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 27. dets 2016