Sissekanne nr. 267

Päevad kuni 1315
Kummalised küsimused, kummalised vastused.

Ja ma muutsingi selle asja seal üleval ära. Aga veel ühe korra panen selle siia: "Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik." Aga jah, viimasel ajal on minult päris imelikke asju küsitud, päris imelikke asju mulle öeldud, päris imelikke asju üleüldse minu ümber.

Päevamõtted:
Kalli? Mina: "mu küsimus jääb samaks: kas Sina tahad kalli?" Tema: "ma ei tea see nii kahtlane praegu" Mina: "mis mõttes?" Tema: "mingi lampi, kas sa kalli tahad!!" Mina: "ma pole täna kalli saanud. muudel päevadel tavaliselt saan". Vahepeal on natuke raskem inimesi kallistada. Vahepeal on natuke lihtsam ka. Keegi teine Tema: "Kas see oleks väga imelik, kui ma sind praegu kallistaks?" Mina: "Üldse mitte. See lausa tungivalt soovituslik." Mu kalliarmastus on üle pika aja jälle esile tulnud. Ma vist liiga tungivalt ja liiga kaua rääkisin teile, et mind ei ole mõtet puudutada. Ja nüüd me vist mõistame üksteist valesti. Te küsite, kas te võite mulle lohutuspatsutust õlale teha, küsite, kas on okei kallistada jne. Ma pigem mõtlen, et ma ei taha "mängulikke" mükse, ehmatuspuuteid, takistavaid puuteid jne. Ausalt ka, minu kallistamine on tungivalt soovituslik. Kui sa mind näed, tule ja tee kalli. Kui meie teed jälle lahku lähevad, tee enne minekut kalli. Kui me koos oleme ja sa kalli tahad, siis tule tee kalli. Ma pean küll nentima, et mõned teist on kallistamise osas paremad kui teised, aga eks see ole harjutamise asi. Ega minagi ekspert ei ole. Aga ma olen alati nõus kallistamist harjutama. Also, laiendan ka seda, et te võite mind minimaalsel määral puudutada, kui sellel on positiivne eesmärk.

DnD. Ma ei kavatse teha KKK'd. Neid on netis juba piisavalt, et teie vajadusi rahuldada. Teen pigem VIK - väga imelikud küsimused. Ma arvan, et see oli mu "netiguru" Andrew, kes ütles, et mitte kunagi ei tohiks kellelegi öelda, et miski on kõigile teada või ilmselge. Mina ju ka kunagi ei teadnud ja ju siis ei tea teie ka, veel. 1) "Kas mu tegelane võib olla naissoost?" - Jah. See küsimus kohati šokeeris mind. Aga jah, sa võid olla naine. Tehniliselt on võimalik sulle isegi luua tegelane, kes ei ole elusolend. See on sinu roll ja kui DM (Dungeon Master - mängujuht) on piisavalt nõus piire painutama, on absoluutselt kõik võimalik. Sina ja su tegelane ei pea mitte ühestki otsast samasugused olema. Ma ise lähen vahel meelega oma mugavustsoonist välja, et rollis midagi uut ja huvitavat olla. 2) "Ma nägin ..., et ..., aga mida sina sellest arvad?" Kui sa oled halb seletaja ja ma ei ole seda asja ise näinud, siis on mul võimatu arvata midagi. Aga kui sa piisavalt hästi seletad või ma tean, millest jutt, siis on mul alati arvamus. Õnneks või kahjuks on DnD'st vähemalt 8 erinevat versiooni ja lugematu hulk kodukootud asju. Iga DM teeb asju oma moodi. Ma olen ise DM ja olen mänginud kolme DM mängudes. Ja me kõik lahendame erinevaid asju eri moodi. Üks meist oli lihtsa koega ja lasi täringul otsustada, mis saab, samas kui teine istub reegliraamatu otsas ja kütab meie võimusesse võluasju, mis meid aidata võiks. Mõnel meist on tegelastel hääled (mitte samad, kahe DM päkapikud väga erineva kõlaga) ja teised pigem kirjeldavad oma tavalisel häälel, mis toimub. On DM, kelle kogu maailm leiab aset meie fantaasias ja on DM, kes eelistaks, kui saaks kogu maailma ruuduliseks teha ja selle abil kaost vältida. On DMid, kes loovad ise tegelased oma mängijatele, ja on DMid, keda absoluutselt ei häiri, mis tegelased on tema maailmas ringi töllerdamas. On DMid, kes mängivad poliitikale, teised jumalatele ja kolmandad lihtsalt tahavad kakelda. Mina isegi vahetan pidevalt ühe karva teise vastu. Aga iga DM on isemoodi ja iga maailm on DM nägu. 3) "Seal on nii palju asju, mida ma ei tea." Juba ilmselt asjaolu, et sul on 7 täringut võib esialgu hirmus tunduda. Aga väga kiirelt saab kõigile selgeks, et mõnd täringut ta ei puudutagi mitte kunagi ja samas teist viskab vähemalt korra minutis. Hirmus võib ka paista 4e 8000 lehekülge reegleid. Aga kui sa aru saad, et sul on alguses korra vaja umbes 30 lehte ja pärast seda vaid paari üksikut, et midagi kontrollida, ei ole ju ka nii hirmus. Kui sul on hea DM, kes ei viska sind vette lootuses, et sa ujuda oskad, vaid aitab sind samm-sammu haaval vette, siis on kõik imelihtne. 4) "Ma ei ole kunagi ja teised on nii palju.." Kui sa nüüd ka ei alusta ja meie jätkame, siis sa jäädki samasse olukorda. Alguses on jah jube, kui meil on pool aastat kogemust ja sul pole midagi, aga kui meil on 4 aastat ja sul 3,5 on ju olukord võrdne. Ja mõni inimene saab päevaga enam teada kui teine aastaga. 5) "Kas seda võivad tüdrukud mängida?" Okei, tunnistan, et leidsin selle küsimuse kunagi internetist ja olin sõnatu. Sa võid seda mängida ükskõik kellega. Olen näinud mänge lasteaialastele ja olen näinud mänge vanuritele. Olen näinud mänge nohikutele ja olen näinud f**kboyde ja bimbode jaoks. Hämmastavalt palju kuulsusi on proovinud ujuda DnD supis ja mõned neist vägagi edukalt. Ja et tõestada, et tüdrukud ei ole päris haruldus, on mind ootamas grupp, kus 80% mu mängijatest on neiud, kes ei ole pmst mitte kunagi seda mänginud. Tuli päris pikk lõik ja teie imelikke küsimusi on veel. Ja palun, küsige minult veel küsimusi. Esiteks, saan teile vastata, ja teiseks, saan teistele neid edasi rääkida, et nemad ei peaks küsima, ja kolmandaks, see avab ka minu silmi maailmale.

Minul ja mu kõrvaltoa kutil oli esimene "pikem" vestlus. Ausalt, oma vaimusilmas nägin seda kuidagi toredamana. Igal juhul, kõndisin siis keset ööd kuskilt koju ja juba ühikakoridoris kõikusid minu suunas kaks mehehakatist, kelle alkoaroomi oli paari meetri kaugusele tunda. Mis seal ikka, lükkasin oma ühikatoa ukse lahti ja vahi imet. Kõrvaltoa uks pärani lahti, viinapudel põrandal pikali ja paar lahtist õllet laua kõrval. Ausalt ei tea, mis seda lõhna nii väga levitas, aga ühikatuba oli ikka korralikult õllelõhnane. Mis seal ikka, kunagi olin mina ka noor ja neerudega. Läksin siis oma tuppa ja lükkasin helendavale ekraanile elu sisse. Kõrvaltoa bass väristas maja, rusikalöögid vastu lauda (eelduslikult) kostsid väga ilusti minuni ja et pilt oleks ideaalne, kuulsin ka kuidas paar ilmselgelt purupurjus mehehakatist laulsid valel ajal, viisist mööda, aga julgelt ja valjult. Mis seal ikka, olin siis rahulikult oma ekraani ees edasi ja tunnikese-paari pärast kuulsin kaht matsu vastu oma ust. Olin kahevahel: Kas keegi neist raskes joobes noortest koperdas mu ukse vastu kogemata või keegi koputas. Võtsin oma usu inimkonda kokku ja lootsin, et see heli üritas olla koputus. Tegin oma toa ukse lahti ja seal nad olid. Neli (kaks "ingli"häälega laulikut ja kaks kõikuvat mehehakatist, keda enne koridori peal kohtasin). Neil oli vist kamba peale umbes sama palju tasakaalu kui minul ja jutuselgust võis isegi tiba vähem olla. Igal juhul (kuigi mitte keegi neist ei käinud kordagi minu toas) tekkis neil küsimus, et kas ühe sangari jope on end minu tuppa ära peitnud. Pärast umbes viiendat või kuuendat põhjendatud ei'd, nõustusid kõik kõrvaltoa kangelased, et jope on mujale läinud. Mis seal ikka, kõrvaltoa maailmamuutjad võtsid suuna mujale. Väikese kaare ja väikese ristisammuga, sest muidu on ehk teekond liiga lühike. Sulgesin oma ukse ja siiani ma ei tea, kas nad leidsid selle kadunud reliikvia. Aga jah, jope saaga oli minu esimene pikem vestlus minu kõrvaltoanaabriga, isegi kui ta seda ise ei mäleta.

Mina: "jah, ma pole kuri; kui mina kõigile puid ei pane, hakkab külm" Tema: "aga vb kui sa nii jätkad siis sul ei ole enam seda kellele puid panna" Mina:"Alati on. kellelgi on ikka külm; eilse päeva parim osa oli mu assistent, kellega me lihtsalt kogu aeg idiootseid nalju tegime ja üksteisele puid panime" Osa minust leiab, et aegajalt peaks ikka rahvale puid panema. Kerge suusõnaline tögamine, kui keegi ikka mingi idiootsusega hakkama saab. Aga see töötab vist vaid ainult sel juhul kui mõlemad pooled nõus on, et see on nali. Kui üks pool hakkab asja liiga tõsiselt võtma ja ausalt arvab, et midagi on kuidagimoodi, siis võib see suht pahasti lõppeda. Nii et katsume kõigepealt naljaga võtta, äkki ei ole ikkagi kõik põhjuseks sõda alustada.

Viimane lõik ei tohiks ikka veel mingilgi määral loogiline olla. Nii et, siit see tuleb. Ma tean suhteliselt kindlalt, kes on nr. 4. Asjad juba liiguvad selle suunas. Asjad, mida ma ei suutnud eelmisel korral mõjutada. Tunne on selline nagu seisaks raudteel ja vaadata kuidas rong ülihelikiirusel minu suunas põrutab. Aga mis seal ikka. Aa, mul on kerge sisetunne (puhtalt minu teaduslike vaatluste alusel), et ma võin lähiajal oma toakaaslasest ilma jääda. Südantlõhestav, sest mis siis saab, kui uus toakaaslane üritab minuga vestlust alustada? Mis saab, kui ta on normaalse unegraafikuga? Mis saab kui midagi muutub? Ma vaikselt kardan kaotada inimest, kellega ma mitte kunagi ei räägi.. Also. Viimasel ajal näen igal pool aina enam sõna creepy ja ma ei ole päris kindel, mida see tähendama peaks. Ma võiks ju kasutada sõnastikku, aga kas see ka teie vestluses sõnastiku definitsiooni järgib?

Lõpumärkmed:
Lennuakadeemias oli lahe. "Jumal teeb ajalugu".
Tule tee mulle kalli! Otsi mind üles. Ma enamjaolt vajadusel kättesaadav.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki just siis mina tulen ja kallistan.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. veebruar 2017

Sissekanne nr. 266

Päevad kuni 1307
Ranting about things that don't matter..

Hey. Mina siin. Kirjutan siis teile, et rääkida asjadest, mis pole olulised. Või noh, vähemalt see on parim tõlge, mis suudan teile pakkuda ideele, mis kajastub selle sissekande pealkirjas. Kõndisin siis rongijaamast koju ja mõtlesin oma mõtteid ja see lause leidis end kogemata minu mõtete seast. Ja siis mõtlesin, et peaks teile kribama ja siis, et äkki see sobiks sinna üles. Valdav enamus teist niikuinii ei tea ju, miks ma isehakanud maailmaparandaja olen või miks ma õnnelik olin, sest ma ei pidanud olema.. Ja ma nkn muudan selle õnnelik olemise asja ära. Äkki see lõpuks aitab mul edasi liikuda, olla päriselt õnnelik, jälle. Kasvõi korraks. Aga kuna mul on juba plaan teha uus lause uuel suvel, sest plaanin kohtuda inimesega, kelle tõttu lõin selle praegu mõtte seal üleval. Inglikesega. Aga miks ei võiks seal olla ajutiselt, kasvõi vaid järgmised 4 kuud mõte, et räägin mõttetutest asjadest.

Päevamõtted:
PDA. Public display of affection. Avalik meeldimise väljendamine. AMV? Sobiks ideaalselt, arvestades, et AMV võib seista ka minu arvamuse kohta selle osas: "Aga mida v***u?". Sõitsin siis rongiga kodust koju ja minu vastas istus paar ilmselgelt armunuid. Veebruari keskpaik on ikka "imeline" aeg. Ja kirjutasin rahulikult, et miks just Väike Merineitsi on parim asi, mis maailmaga on juhtunud ja kuulsin seda heli. Ma isegi ei tea, kuidas seda kirjeldada, aga see tekib, kui kaks paari huuli omavahel midagi teevad. (Jah, just täpselt nii palju ma inimeste vahelistest DNA vahetamise võimalustest teangi.) Igal juhul, see heli oli jube, aga mis seal ikka. Paar minutit hiljem, uuesti see sama heli. Veel paar minutit hiljem ja see sama heli, aga kaks korda järjest. Iga kord vaatasin neid aina tülpinuma pilguga, aga nagu kaks armunut ikka, jagus neil silmi vaid üksteise jaoks. Jõudsime siis pärast lugematut hulka selle heli kordumist Tartusse ja tõusime siis kõik ühiselt püsti, et masinlikult liikuda rongiukse juurde, et silmkontakti vältides paar minutit kõrvuti seista. Ja siis oh õnnetust, nad sattusid teisele poole vaheseina üksteisest. Ja vaatasid üksteist selle kurva pilguga, millega koer sind vaatab, kui sa poodi piima järele lähed ja ta arvab, et sa jätsid ta igaveseks üksi. Ja siis käis see heli. Pöörasin oma neutraalselt negatiivse lõusta ebaeestlaslikult kõrvale ja vaatasin oma "kaaslasi". Selle ühe pilguheitega leidsin veel vähemalt kaks paari armunuid. Mul ausalt ei ole teie armastuse vastu midagi. Aga pls, kui te DNA'd vahetate, kas te saaks seda teha ilma selle helita. Ma tean, et teil on õigus "vabale kõnele", aga kas see on tõesti viis, kuidas te seda rakendada tahate?

Pick-up line vs. küsimustik. Tuli siis täna jutuks, et kas "..." on kõige halvem pick-up line ever või mitte. Ja ma jäin mõtlema, et mina oma minule omapärases võtmes ilmselt kasutaks pick-up line asemel küsimustikku. Viskaks teile ploki küsimusi ette ja ootaks teie vastuseid. Ja siis teie vastuste alusel teeks otsuseid, kas teid oma elus hoida või mitte. Liiga palju sõpru on tulnud ja läinud, sest meil olid erinevad huvid, mõtted, vajadused, meeldimised. Kas ei oleks mitte mõttekas säästa meid mõlemaid sellest, et raiskame üksteise peale mõned aastad ja siis ei näe enam mitte kunagi? Kas ei oleks mõttekas kogemata leidmise asemel leida inimesi oma ellu süsteemi alusel. Vähesed sõbrad aga igavesti on võibolla natuke parem mõte, kui iga aasta uued sõbrad. Kas te ei tahaks kohe esimesel sõpruse päeval teada saada, mida ma teist ilmselt arvan? Mina küll tahaks. Ma ei peaks kunagi vaeva nägema inimestega, kellele ma nkn ei meeldi.

Dungeons&Dragons. Mäletan eelmine aasta, kui ma pikisilmi ootasin, et mu ellu tuleks keegi, kes oleks nõus minuga mängima. Ja alates oktoobrist olen ma peaaegu iganädalaselt ise lauamänguõhtuid korraldanud. Olen pidanud kurva südamega ütlema, et  ei saa lauamänguõhtule minna, sest korraldan samal ajal ise midagi. Olen olnud olukorras, kus neljapäevaselt lauamänguõhtult koju jõudes kukun voodisse ja kui üles saan, hakkan reedeõhtuseks mänguõhtuks valmistuma, sealt koju jõudes kiire uinaks, sest laupäeva hommikul on DnD seanss ja peale selle lõppu otsejoones lauamängupäevale. Siis pühapäevane lauamänguõhtu ja esmaspäeva õhtuks plaan lauamänge mängida. Mida ma tahan öelda on see, et kuidagi olen ma sattunud olukorda, kus aastaga muutus lauamängutu Tartu lauamängurikkaks Tartuks. Ja ma ei tea, kas see inimesi tuli juurde, kas nad muutusid või ma lihtsalt avastan asju, mida eelmine aasta ei osanud otsida. Kuidas see kõik on seotud DnD'ga? Noh, olen ennast leidnud jälle olukorras, kus Player Charactere (PC) on palju enam kui Dungeon Mastereid/Game mastereid (DM, GM). Oma enda olukorda hinnates saan praegu umbes hinnata, et on üks DM 10-12 PC kohta. Klassikalises mängus on DM ja 4-5 PC'd ehk iga DM saaks võtta 2-3 aktiivset seltskonda ja võibolla oleks ikka tahtjaid PC'sid üle. Samas kui PC'de arv on meeletult kasvav, kasvõi uudistajate või päris tahtjate tõttu, siis DM'e on vähe. Nõudlus on suurem kui pakkumine. Olla DM on kummaline. Sa tahad võimalikult kergesti võimalikult head asja teha. Aga sageli kukub see nii välja, et sa mõtled nädal aega järjest,kuidas maja laguneb, kui sinna draakon sisse kukub ja siis mängusessiooni ajal ei ole ei maja ega draakonit ja see kõik oli ebavajalik.

Sünnipäev. Vananesin vahepeal. Jah, kuulujutud on tõesed. Ma olen tõesti 22. See päev algas nagu iga teine keskpärane päev. Ärkasin kolmanda telefoni seatud äratuskella peale ja komberdasin zombie moodi kella kümneks kooli. Neli tundi oli lähedaseim asi mu sünnipäevale see, et sain mõned armsad kõned ja inimesed kribasid seinale ja privaatsemalt. Ja siis hakkas vaikselt asi üles kerima. Mulle helistati ja lauldi sünnipäevalaulu, ma sain kalli. Ja siis oli jälle neli tundi kooli. Sain pärast seda sõbraga kokku. Käisime söömas, meenutasime "vanu" aegu, tegime plaane ja olime niisama rahulikult sõbralikud. Jõudsin ühikasse ja olin rahulikult, pidasin 20 minutilise kõne oma lemmikinimesega ja naasesin oma tavapärasesse ellu, kui järsku kuulsin oma ukse tagant tema häält. Ta võttis kätte ja üllatas mind. Tõi võibolla üle väga pika aja kõige läbimõelduma ja armsama kingi, mis ma saanud olen. Ja kui pärast pikka aega lobisemist ta ära läks, istusin juba tükk maad soojema südamega tagasi, et vaadata oma helendavat ekraani, kui järsku kuulsin selja tagant sõbra häält. See oli juba teine "sissemurdmine" kohta, mida pidasin murdmatuks. Ta tuli otse Soomest ja tõi mulle lauamängu. Mängisime seda, rääkisime juttu ja kui ta läks saigi mu sünnipäev läbi. Esimesed kaheksa tundi leidsin, et sünnipäev on nagu iga teine päev aastas ja siis järsku viimase 6 tunniga toimus nii palju arenguid, et hakkasin päriselt seda päeva nautima. Tänan teid kõiki, kes te mind meeles pidasite ja mu päeva paremaks tegite. Tänan ka kõiki neid, kes sel nädalal aega leidsid ja mulle kalli tegid.

Mentaalselt haige. Ma arvasin, et ma olen üksi. Või noh, see kõlab palju masendavamalt, kui peaks. Ma arvasin, et ma olen peaaegu ainus mentaalselt haige olend minu elus. Ja siis ma ütlesin teile, et ma olen puru-katki, et te võibolla mõistaks mind natuke paremini. Ja siis juhtus midagi, mida ma ei oleks osanud ette näha. Ma sain teada, et ma ei ole kohe üldse üksi. Kindlasti üle kümne, võib olla isegi mitukümmend inimest on minuga ühendust võtnud ja rääkinud, et neil või kellelgi nende elus oli või on selline etapp. Ärevushäired, obsessiivsushäired, depressioon (igas astmes) ja mida kõike veel teil kõigil valesti ei ole. Mu tabletid varjutati koheselt ära puhtalt teie enda tablettide massiga. Kümned kui mitte sajad tabletid neelatakse mu elus igapäevaselt. Ja mõned teist on küsinud, et kas nad peaks minema psühhospetsialisti juurde. Jah! Mine! Ausalt ka. Mis on halvim, mis juhtub? Sa saad teada, et sa oledki hulluke ja pead tablakaid panema, et terveks saada. Vähemalt sa saad terveks. Või sa kulutad raha ja saad teada, et kõik on korras. Mitte ükski hunnik raha ei ole väärt su mentaalset tervist. Usu mind, sa ei taha mina olla, isegi mina ei taha..

Lohutamine. Pls, ärge lohutage mind. Teil oli see võimalus, kui ma olin kaheksa-aastane ja te põrusite. Ja nüüd on liiga hilja. Teie tavapärane lohutus seisneb selles, et te räägite, kui halb teie elu on. Jagatud mure on kaks muret. Reaalselt viimase nädala jooksul on mind üritanud lohutada kümmekond inimest ja siis oli vahepeal korraks vaid paar sekundit üks imeline naeratav neiu. (Olgem ausad, ta suht väga meeldib mulle juba suht väga kaua aega. Ja ei, see ei ole Tema. Kui keegi teist peaks ära arvama, kes see on, siis ma olen ausalt öeldes natuke hirmul, sest keegi ei tohiks teada, et ta minu silmis ideaalilähedane on.) Ja see neiu tegi mulle kalli. See kalli oli tuhat korda mõjuvõimsam kui ükskõik mis tablett, mõõtmatult parem kui teie mure jagamine ja üleüldiselt see kalli oli sõnukirjeldamatult hea. Mõned nädalad tagasi sain kalli, mis mulle paar päeva hiljem pisara silma tõi, sest see oli nii hea. Ja siis tuli see uus kalli ja see eelmine kalli on justkui vari taustal. See uus kalli varjutab absoluutselt kõik. Selle jutu point on, et ära lohuta, tee rõõmus kalli. Jah, ma tean, et elu on purukatki ja totaalne pask, aga siis võiksimegi ju olla üksteisele tiivad, mitte üksteisele selga ronida kogu oma murekoormaga.

Tema1: "mu elust oli enne tarbatut täpselt sinusugune sõber puudu; sa oled tore". Mina: "mis on minusugune? 😀" Tema1: "hooliv, naeratav ja veider".
Tema2: "Ma ei tea, kas sulle kirjutamine ja veel sellisel hilisel õhtutunnil on kummaline või ei, aga ma tahtsin öelda, et ma leidsin hiljuti tee su blogisse taaskord üles ja viisin end kurssi kõigega, millest vahepeal ilma olen jäänud. Ja mulle tegi lõputut rõõmu, et su blogi kirjelduse osa meenutab veel sama vana hetke ning et sa endiselt ennast internetiga nõnda ausalt jagad."
Et viimane lõik oleks ikka totaalselt ajuvaba, siis jagan Aww asju, mis te mulle viimasel paaril nädalal kirjutanud olete. Neid on olnud veel, aga need kaks suutsid mu ajusügavusse end peita ja on mega awwid. Võite mulle rohkem selliseid aww asju öelda. Need vahepeal teevad mu päeva, nädala, kuu, aasta, elu palju armsamaks.

Lõpumärkmed:
Raske on midagi luua ja selle üle vinguda. Tahad rääkida probleemidest, aga ei julge midagi kellelegi kogemata liiga vara välja rääkida.
Muudan siis oma selle alapealkirja ära?
MINE KONTROLLI OMA MENTAALNE TERVIS ÄRA, KUI SA NATUKENEGI KAHTLED?
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest just sina võid olla see, kes teeb mu päeva, nädala, kuu, aasta, elu palju armsamaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 19. veebruar 2017

Sissekanne nr. 265

Päevad kuni 1296
"Ma tõesti vajan uut obsessiooni.."

Hey. Mina siin. Ootamatult tõi mind siia peaaegu positiivne mõte. Kritiseerisin siis klassikalist rollimängu ja kasutasin enda arust võrratut kirjeldust ja see andis mõtte, et pole teile juba natuke aega kribanud. Lubasin kellelegi vist, et teen seda vähe tihedamini..

Päevamõtted:
Käisin täna arstlikus komisjonis. Ajutiselt mittekõlblik, juba teist korda. Enne seda, kui sa lähed ja eitava otsuse saad, pead sa käima oma arsti juures, kes siis mingi ankeedi ära täidab. Enamus lahtreid jäid tühjaks ja siis tuli lahter, mis oli umbes teemal "kroonilised haigused ja haiguslikud seisundid". Ja see lahter on põhimõtteliselt liiga väike. Servast servani asju täis. Aga ometi mitte piisavalt, et mulle lõplikult ei öelda. Kirurg oli hämmastavalt positiivne. Rääkisime juttu, tegime nalja, et ma ikka veel kõver ja valus ja ebasobiv jne. Ja siis ta pani küsis, et kas ma tahan riidest lahti võtta. Ma ei tahtnud, ta oli sellega nõus ja viskas paberile, et ma ei sobi. Läksin otsisin psühhiaatri üles. Katsusin nina, rääkisin, et panen tablakaid ja vastasin mingitele klassikalistele küsimustele: "mis sul viga on?" "enesetapust mõtled?" jne. Ja siis ta viskas paberile, et ma ei sobi. Järgmine peatus sisearst. Totaalses vaikuses lehitses ta mu pabereid ja küsis paar küsimust, kaalus mind, ütles, et ta ei tea, mida teha ja viskas paberile, et ma sobin. Siin ma siis nüüd olen. Kaks kolmandikku minust ei sobi ajutiselt. Sain ajapikenduse aastaks. Ja esimene kuupäev, mis mulle pakuti.. Ma ütlesin, et absoluutselt iga teine päev aastas sobiks paremini. See päev oleks olnud mu 23. sünnipäev.

Rääkides vananemisest. Kulutasin tähtsusetuid sekundeid/minuteid/tunde oma sõbra ühikatoas ja mainisin talle, et ma olen vanaks jäänud. Saan ju ikka järgmine nädal 22. 22 aastat siin planeedil olesklenud. Ei saa öelda, et selle ajaga midagi ära ei ole teinud. Kasvõi asjaolu, et suutsin neerud ja maksa puru juua. Aga jah, seisime ta ühikatoas ja leidsime, et alles me olime 15 ja nüüd siis vanad. Ütlesin täna õppejõule kogemata kaudselt, et ta on vana. Aga olgem ausad, ta on vana. Ta on minust erinev generatsioon. Ma ei imestaks, kui ta mu emastki erinevas generatsioonis oleks. Samas ei julge ta vanust pakkuda, sest viimasel ajal panen sellega tuimalt mööda. Aga see selleks. Mul on ennegi muldvanu õppejõude olnud ja ka nemad sai üle elatud. Vana olla ei ole kerge.

Aga rääkides mu 22. sünnipäevast. Kui sa ei tea, ei mäleta või lihtsalt tahad kinnitust, siis 22. eluaasta tiksub täis järgmise kolmapäeva hommikul kell 9.55. Mõni teist, ilmselt mitte kõik, ilmselt kavatseb mulle selle aja ümbruses õnne soovida. Tuletaks, siis teile meelde mõned põhimõtted. Esiteks, ma olen kallistaja. Mul ei ole su terekäega midagi teha, samuti võid loobuda möödudes selle niisama ütlesmisest. Tule ja katsu mind. Ära pelga ka seda, kui üks meist kahest haige olema peaks. Mina ei karda, sina ka ei peaks. Teiseks, palun ära tee seda enne kolmapäeva hommikut kell 9.55. Ausalt ei ole ebausklik, aga samas tulega ei tasu mängida ja ma kardan, et äkki olen karmale natuke võlgu ja ebausk töötab. Igal juhul jah, ettesoovimine toob ebaõnne. Kolmandaks, ole originaalne. Kui sa tuled ja teed kalli ja ütled palju õnne, siis see ei jää mulle meelde, ilmselt. Esita soovid kasvõi mingilgi muul moel. Kasvõi ütle midagi muud. Ja kui sa isegi tahad mulle mingi kingi teha, siis üllata mind. Ma tean, et ma kogu aeg lälisen, et ei ole vaja üllatusi, need ei ole head. Aga sünnipäeva puhul on alati väheke teine lugu. Neljandaks, kui ma reageerin sulle ootamatult (alustades sellest, et soovin sulle ka õnne kuni selleni, et hakkan nutma ja põgenen), siis kui vähegi võimalik, anna mulle andeks ja liigume eluga edasi.

Obsessiivsus. "Kui sa veel ei tea, siis ma suht armun iga 7 sekundi tagant.. pmst naerata mulle, ütle mulle tere või ole ns hea inimene ja ma olen aww <3" ja "täna on kolmapäev ja mulle juba 4 erinevat inimest see nädal meeldinud". Need inimesed on inimesed, kelle suhtes olen midagi enamat tundnud, kui see aww <3 seitsme sekundi armumine. Kas ma olen ainus, kellele see imelik tundub? Mina: "omfg nüüd ma mõtlen kogu aeg ***st..". Tema: "JANUS". Mina: "ma tõesti vajan uut obsessiooni". Tema: "võta ennast kokkuuuuuu !!!". Mina: "nagu, wat is life". Tema: "uskamatuuuuuu". Seda chatti vaadates vist ei. Aga jah, ma ei tea. Mu ajus oleks justkui midagi teisiti. Ma vist ei oska mitte armastada, mitte hoolida. Kogu aeg peab mu mõtetes keegi olema. Just kui varjuna minuga kogu aeg kaasas käima. Võibolla ei tundugi nii hirmus, kui mitte mõelda, et iga kord kui ma lähen kuhugi, kus on keegi, kes on mu selle hetke obsessioon (ja juba sel nädalal on neid 4), tekib mus ärevus. Kohati värinad, kohati liblikad kõhus, kohati hullumeelsus ja suutmatus muust mõelda. Ja see ei ole kohe üldse tore. Aga kui ma juba nendega olen, siis ma olen vahel ajutiselt vist isegi rõõmus.

Lauamängukuningas. Olgem ausad sain selle tiitli mitte ametlikult, aga olen nõus seda kandma. Olen ikkagi ebanormaalselt obsessed mängimisest. Põhimõtteliselt, on mind kutsuti lauamänguõhtule, kuhu ma ei saa minna, sest ma korraldan ise lauamänguõhtut. Ma ausalt ei tea, mis minu õhtust saab. 17 going, 77 interested, grupp inimesi, kes tuleb "salaja" ja kaks päeva on veel aega. Asukoht mahutab umbes 40 inimest, nii et ausalt öeldes väga ootan, mis reedel saama hakkab. Aga sellest hoolimata, võite mind alati mängima kutsuda. Kui on võimalus, siis võib ju isegi üritada. Aga jah, see on käest ära. Ma samal ajal otsin mängu, loon mängu, olen mänguostu järjekorras ja üritan olemasolevaid mängida. Eelmine aasta kurtsin, et riiul sai täis. Nüüd hakkab teine täis saama. Ja siis on Jõgeval ka riiul. Võibolla isegi kaks. Aga see on tore. Mängime?

Ma tean, et ma viimasel ajal aina enam ja enam teen armastust maha. Ma lihtsalt ei taha näha teid kurvana. Kui armastus saab otsa, siis te olete kurvad. Tundute palju kurvemad, kui te kunagi suhtes olles rõõmsad tundusite. Aga kui mingil imelikul põhjusel, sa mind armastad, siis nüüd enne valentinipäeva ja veel kui ma olen noor ja võibolla ilus, anna teada. Otsi mind üles ja avalda armastust. Äkki ma armastan sind ka.

Jube. Ma tahan vastust küsimusele, mida ma küsida ei taha. Sest seda ei saa küsida, ilma et see vastust ei mõjuta. Tahaks lihtsalt, et sa vastaks ja ma ei peaks küsima. Kasvõi jah või ei piisaks. Aga ma ei saa küsida, ma ei saa lasta teistel küsida ja kui sa seda küsimust ei tea, siis sa ilmselt ei vasta. Ja kui sa ei vasta, siis ma lihtsalt mõtlen sellest päevad ja ööd. Ärkan hommikul vara ja mõtlen ja õhtul voodiserval mõtlen sellest ja ma ei saa seda küsida. Vahel on raske mina olla.

Lõpumärkmed:
Ja selleks korraks vastab aitab kah.
Me ikka ei räägi, aga sa vist stalgid mind, sest sa tekkisid mulle sinna paremale. Jah, sina. Kirjuta mulle, me mõlemad teame, et ma räägin sinust.
Kui teil on veel küsimusi selles vanuses minule, siis andke tuld. Viimane võimalus. Võibolla jõuan veel natuke blogida enne uut aastat.
Armasta mind või vähemalt mängime?
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest just sina võid röövida need 7 sekundit.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. veebruar 2017