"Ma tõesti vajan uut obsessiooni.."
Hey. Mina siin. Ootamatult tõi mind siia peaaegu positiivne mõte. Kritiseerisin siis klassikalist rollimängu ja kasutasin enda arust võrratut kirjeldust ja see andis mõtte, et pole teile juba natuke aega kribanud. Lubasin kellelegi vist, et teen seda vähe tihedamini..
Päevamõtted:
Käisin täna arstlikus komisjonis. Ajutiselt mittekõlblik, juba teist korda. Enne seda, kui sa lähed ja eitava otsuse saad, pead sa käima oma arsti juures, kes siis mingi ankeedi ära täidab. Enamus lahtreid jäid tühjaks ja siis tuli lahter, mis oli umbes teemal "kroonilised haigused ja haiguslikud seisundid". Ja see lahter on põhimõtteliselt liiga väike. Servast servani asju täis. Aga ometi mitte piisavalt, et mulle lõplikult ei öelda. Kirurg oli hämmastavalt positiivne. Rääkisime juttu, tegime nalja, et ma ikka veel kõver ja valus ja ebasobiv jne. Ja siis ta pani küsis, et kas ma tahan riidest lahti võtta. Ma ei tahtnud, ta oli sellega nõus ja viskas paberile, et ma ei sobi. Läksin otsisin psühhiaatri üles. Katsusin nina, rääkisin, et panen tablakaid ja vastasin mingitele klassikalistele küsimustele: "mis sul viga on?" "enesetapust mõtled?" jne. Ja siis ta viskas paberile, et ma ei sobi. Järgmine peatus sisearst. Totaalses vaikuses lehitses ta mu pabereid ja küsis paar küsimust, kaalus mind, ütles, et ta ei tea, mida teha ja viskas paberile, et ma sobin. Siin ma siis nüüd olen. Kaks kolmandikku minust ei sobi ajutiselt. Sain ajapikenduse aastaks. Ja esimene kuupäev, mis mulle pakuti.. Ma ütlesin, et absoluutselt iga teine päev aastas sobiks paremini. See päev oleks olnud mu 23. sünnipäev.
Rääkides vananemisest. Kulutasin tähtsusetuid sekundeid/minuteid/tunde oma sõbra ühikatoas ja mainisin talle, et ma olen vanaks jäänud. Saan ju ikka järgmine nädal 22. 22 aastat siin planeedil olesklenud. Ei saa öelda, et selle ajaga midagi ära ei ole teinud. Kasvõi asjaolu, et suutsin neerud ja maksa puru juua. Aga jah, seisime ta ühikatoas ja leidsime, et alles me olime 15 ja nüüd siis vanad. Ütlesin täna õppejõule kogemata kaudselt, et ta on vana. Aga olgem ausad, ta on vana. Ta on minust erinev generatsioon. Ma ei imestaks, kui ta mu emastki erinevas generatsioonis oleks. Samas ei julge ta vanust pakkuda, sest viimasel ajal panen sellega tuimalt mööda. Aga see selleks. Mul on ennegi muldvanu õppejõude olnud ja ka nemad sai üle elatud. Vana olla ei ole kerge.
Aga rääkides mu 22. sünnipäevast. Kui sa ei tea, ei mäleta või lihtsalt tahad kinnitust, siis 22. eluaasta tiksub täis järgmise kolmapäeva hommikul kell 9.55. Mõni teist, ilmselt mitte kõik, ilmselt kavatseb mulle selle aja ümbruses õnne soovida. Tuletaks, siis teile meelde mõned põhimõtted. Esiteks, ma olen kallistaja. Mul ei ole su terekäega midagi teha, samuti võid loobuda möödudes selle niisama ütlesmisest. Tule ja katsu mind. Ära pelga ka seda, kui üks meist kahest haige olema peaks. Mina ei karda, sina ka ei peaks. Teiseks, palun ära tee seda enne kolmapäeva hommikut kell 9.55. Ausalt ei ole ebausklik, aga samas tulega ei tasu mängida ja ma kardan, et äkki olen karmale natuke võlgu ja ebausk töötab. Igal juhul jah, ettesoovimine toob ebaõnne. Kolmandaks, ole originaalne. Kui sa tuled ja teed kalli ja ütled palju õnne, siis see ei jää mulle meelde, ilmselt. Esita soovid kasvõi mingilgi muul moel. Kasvõi ütle midagi muud. Ja kui sa isegi tahad mulle mingi kingi teha, siis üllata mind. Ma tean, et ma kogu aeg lälisen, et ei ole vaja üllatusi, need ei ole head. Aga sünnipäeva puhul on alati väheke teine lugu. Neljandaks, kui ma reageerin sulle ootamatult (alustades sellest, et soovin sulle ka õnne kuni selleni, et hakkan nutma ja põgenen), siis kui vähegi võimalik, anna mulle andeks ja liigume eluga edasi.
Obsessiivsus. "Kui sa veel ei tea, siis ma suht armun iga 7 sekundi tagant.. pmst naerata mulle, ütle mulle tere või ole ns hea inimene ja ma olen aww <3" ja "täna on kolmapäev ja mulle juba 4 erinevat inimest see nädal meeldinud". Need inimesed on inimesed, kelle suhtes olen midagi enamat tundnud, kui see aww <3 seitsme sekundi armumine. Kas ma olen ainus, kellele see imelik tundub? Mina: "omfg nüüd ma mõtlen kogu aeg ***st..". Tema: "JANUS". Mina: "ma tõesti vajan uut obsessiooni". Tema: "võta ennast kokkuuuuuu !!!". Mina: "nagu, wat is life". Tema: "uskamatuuuuuu". Seda chatti vaadates vist ei. Aga jah, ma ei tea. Mu ajus oleks justkui midagi teisiti. Ma vist ei oska mitte armastada, mitte hoolida. Kogu aeg peab mu mõtetes keegi olema. Just kui varjuna minuga kogu aeg kaasas käima. Võibolla ei tundugi nii hirmus, kui mitte mõelda, et iga kord kui ma lähen kuhugi, kus on keegi, kes on mu selle hetke obsessioon (ja juba sel nädalal on neid 4), tekib mus ärevus. Kohati värinad, kohati liblikad kõhus, kohati hullumeelsus ja suutmatus muust mõelda. Ja see ei ole kohe üldse tore. Aga kui ma juba nendega olen, siis ma olen vahel ajutiselt vist isegi rõõmus.
Lauamängukuningas. Olgem ausad sain selle tiitli mitte ametlikult, aga olen nõus seda kandma. Olen ikkagi ebanormaalselt obsessed mängimisest. Põhimõtteliselt, on mind kutsuti lauamänguõhtule, kuhu ma ei saa minna, sest ma korraldan ise lauamänguõhtut. Ma ausalt ei tea, mis minu õhtust saab. 17 going, 77 interested, grupp inimesi, kes tuleb "salaja" ja kaks päeva on veel aega. Asukoht mahutab umbes 40 inimest, nii et ausalt öeldes väga ootan, mis reedel saama hakkab. Aga sellest hoolimata, võite mind alati mängima kutsuda. Kui on võimalus, siis võib ju isegi üritada. Aga jah, see on käest ära. Ma samal ajal otsin mängu, loon mängu, olen mänguostu järjekorras ja üritan olemasolevaid mängida. Eelmine aasta kurtsin, et riiul sai täis. Nüüd hakkab teine täis saama. Ja siis on Jõgeval ka riiul. Võibolla isegi kaks. Aga see on tore. Mängime?
Ma tean, et ma viimasel ajal aina enam ja enam teen armastust maha. Ma lihtsalt ei taha näha teid kurvana. Kui armastus saab otsa, siis te olete kurvad. Tundute palju kurvemad, kui te kunagi suhtes olles rõõmsad tundusite. Aga kui mingil imelikul põhjusel, sa mind armastad, siis nüüd enne valentinipäeva ja veel kui ma olen noor ja võibolla ilus, anna teada. Otsi mind üles ja avalda armastust. Äkki ma armastan sind ka.
Jube. Ma tahan vastust küsimusele, mida ma küsida ei taha. Sest seda ei saa küsida, ilma et see vastust ei mõjuta. Tahaks lihtsalt, et sa vastaks ja ma ei peaks küsima. Kasvõi jah või ei piisaks. Aga ma ei saa küsida, ma ei saa lasta teistel küsida ja kui sa seda küsimust ei tea, siis sa ilmselt ei vasta. Ja kui sa ei vasta, siis ma lihtsalt mõtlen sellest päevad ja ööd. Ärkan hommikul vara ja mõtlen ja õhtul voodiserval mõtlen sellest ja ma ei saa seda küsida. Vahel on raske mina olla.
Lõpumärkmed:
Ja selleks korraks vastab aitab kah.
Me ikka ei räägi, aga sa vist stalgid mind, sest sa tekkisid mulle sinna paremale. Jah, sina. Kirjuta mulle, me mõlemad teame, et ma räägin sinust.
Kui teil on veel küsimusi selles vanuses minule, siis andke tuld. Viimane võimalus. Võibolla jõuan veel natuke blogida enne uut aastat.
Armasta mind või vähemalt mängime?
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest just sina võid röövida need 7 sekundit.
Järgmise korrani
Janus Pinka 9. veebruar 2017
No comments:
Post a Comment