Sissekanne nr. 264

Päevad kuni 1288
Olen nii kaua kirjutada tahtnud, ei ole midagi öelda osanud..

Hey. Jup, mina siin. Olen seda sissekannet üritanud alustada vähemalt 10 korda. Ja kui tavaliselt seisneb see selles, et kirjutan mõtte ja kustutan, siis seekord ei ole suutnud midagi isegi kustutamiseks kirja panna. Aga siit tuleb siis see laviin mõttetuid mõtteid.

Päevamõtted:
Mentaalselt haige. Olen üritanud kõiki vaikselt teavitada, aga nüüd siis avalikult kui kellelegi teavitamata jäi. 26. jaanuar käisin psühhiaatri juures ja mul diagnoositi raske depressioon. Peamine põhjus, miks ma seda teiega jagan on see, et kui "küla" vahel hakkavad kuulujutud liikuma (ja olgem ausad, me kõik räägime kõiki taga, nii et ma isegi ei kahtle, et te mind taga räägite.), siis on need tavaliselt hullemad kui asi tegelt on. Lisaks on ka paar asja, mida ma arvan, et te peaks teadma ja tegema selle kõigega seoses. Esiteks, ma olen juba pikka aega depressiivne olnud. Päris paljud teist, ilmselt isegi enamik mu aktiivsest suhtluskonnast, teavadki vaid depressiivset mind. Aga ehk mõni teist näeb varsti ka mittedepressiivset mind. Teiseks, depressiivsus ei tähenda kurbust. Nad küll ei käi tõesti üksteisest väga kaugelt mööda, aga depressiivsed inimesed tunnevad ka kõiki emotsioone. Me rõõmustame, oleme kadedad, oleme vihased, oleme kõike muud seal vahepeal ka. Aga lihtsalt vahel enam kui mitte oleme me masendavad. Kolmandaks, minu depressioon väljendub väga laias spektris. Ma ei söö, ma ei maga, ma ei suuda keskenduda, ma ei mäleta, mul on sundmõtted, ma lükkan kõike edasi ja palju asju veel. See on probleem, mis on minu elu üle kontrolli võtnud. Neljandaks, ma pean või vähemalt üritan pidada selle vastu aktiivset võitlust. Seisan keset pimedust ja otsin valgust. Sädet, mis süütaks leegi minu sees. Selleks on mul mina, mu rohud ja teie. Ja see tõttu, viiendaks, palun ära muretse minu pärast. Vähemalt kuus inimest on kasutanud väidet, et te muretsete mu pärast. Mis paneb teid arvama, et kui teil on mure minu pärast, siis on mul kergem? Kaks negatiivset asja ei tee siin positiivset. Teeme nii, et kui sa tahad aktiivselt mu depressioonist osa võtta, siis sa oled rõõmus ja viid mind sellest eemale, mitte ära tekita minus suuremat kurbade sundmõtete kogu. Kuuendaks, võibolla kõige tähtsam punkt. Palun ära süüdista ennast. Jah, mitmed teist olid ja on võib-olla minu silmis ajendiks minu hulluks minemisele. Aga mina olen ju kõige enam selles kõiges "süüdi". Ja sageli te süüdistate end valedel põhjustel. Ka siin ei tee kaks halba kokku head. Andesta endale ja ma annan endast parima, et meile andestada. Liigume edasi, teeme üksteisele kalli, naeratame ja ärme süüdista ennast ega teisi. Seitsmendaks, ma tean, et te olete olemas. Te ei pea seda ka mulle kordama kogu aeg. Teadsin ka siis, kui hakkasin teed kaotama. Teadsin ka siis, kui olin natuke eksinud. Teadsin, kui olin täiesti kadunud ja lootuse kaotanud. Tean ka nüüd, kui üritan end päästa. Tean ka tulevikus. Teie olete minu jaoks olemas ja ma üritan teie jaoks olemas olla. Aga ma seisan ikkagi seisukohal, et jagatud mure on kaks muret ja lohutamine ei ole minu jaoks hea protsess. Ja viimaseks ehk kaheksandaks, kui sul on kasvõi kõige väiksem kahtlus, et sul on mõni mentaalne haigus, siis käi psühhoeksperdi juures ära. See viiekas visiiditasu on üliväike kulu sellega võrreldes, mis juhtub, kui sa minusuguseks muutud. PS: Vb on mul veel mõni mentaalne haigus, nii et ära üllatu, kui mõni säärane uudis veel tuleb.

Lauamängud ja karsklus. Pärast seda, kui sain teada, et mu maks ja neerud on otsi andmas ja võimalik, et seda just alkoholi väärkasutuse tõttu, käin juba vaikselt isegi alkoletist kaarega mööda. Kuskilt mäletan, et 10 aastat hoolt ja armastust ja enamus organeid taastavad oma töövõime ehk 2028 purustame jälle organeid. Aga see selleks. Peamine asi on see, et ma ei joo enam. Ja see on tekitanud sellise kummalise olukorra, kus ma ei tea, mida sõpradega teha. Vanasti saime kokku, tinutasime natuke ja jutt jooksis. Vahel keevitasime, aga kahjuks need õhtud minu jaoks suht mustad, loodetavasti oli kõik adekvaatne. Nüüd ongi vaid kaks alternatiivi. Mängime lauamänge ja/või räägime juttu. Aga kuna ma viimasel ajal üritan lihtsalt infot liigutada, siis ei viitsi niisama maailma ebaolulistest asjadest rääkida. Ja see jätab klatšigi väheseks. Ja siis on alles vaid lauamängud. Ja ma ausalt ei tea, mida inimesed omavahel teevad. Viimasel ajal, ma kas mängin kellegagi lauamänge või istun vaikuses oma toakaaslasega ja vaatame mõlemad oma helendavat ekraani. See ei ole niivõrd üleskutse, et me peaks midagi tegema. Aga te võite mainida, mida te teistega teete, sest see on tõesti kummaline. PS: Ma olen avastanud, et sageli te ei tee midagi head või vähemalt midagi, mis teid piisavalt hõivaks, sest kui te olete oma sõpradega, siis te chatite minuga.

Hakkasin üks päev ilusatele inimestele kaasa tundma. Ja siis sain järsku neist aru ja aru, et ma olen võibolla natuke halb nende vastu olnud. Leidsin internetis väite, et "vahet ei ole, et sind armastab miljon inimest, kui just Tema ei armasta". Ja see on suht kurb. Viimasel ajal aina enam ja enam ei tundu armastus olema hea asi. Kui olin pisike poisike ja lugesin ja kuulsin jutte printsidest ja printsessidest, oli armastus midagi eepilist. Seitse maad ja seitse merd, tuldpurskav draakon ja veel mustmiljon takistust ei olnud probleemiks, sest kuskil oli see ainus ja õige, kellega õnnelikult elu lõpuni elada. Nüüd vaatan, kuidas mu sõbrad armuvad, on suhtes, lähevad lahku ja siis kordavad seda protsessi. Ja see ei tundu tervislik, lahkumineku valu tundub liiga suur, et õigustada armastuse võlu. Või noh, olgem ausad, minu nägemus suhetest on üldse keeruline. Ma üritan kõigiga suhelda justkui teaks kõiki 10+ aastat ja leian, et nii monogaamia kui ka polügaamia on oma moodi valed. Ausalt öelda enne kui tahaks kellegagi koos olla, peaks ma vist suutma iseendaga koos elada.

Kõndisin siis psühhiaatri juurest koju ja selle lühikese jalutuskäigu ajal olid mul vist kõikvõimalikud emotsioonid. Alustades minu neutraalsest pahameelest, sest jäin bussist maha. Rahumeelsest neutraalsusest, sest uskusin, et nüüd saan ehk asjad õiges suunas liikuma. Rõõm, sest mulle meenus ükspisi asi, mis oli paar päeva enne juhtunud. Kurbus, mis pisaraga kulmineerus, sest täpselt see sama pisiasi teise nurga alt vaadatuna. Neutraalne enesekontrolli olek. Ja siis klassikaline mina ehk emotsioonitu ülemõtlemine. Ja ausalt öeldes selline mentaalne ebastabiilsus ei ole tore. Nagu kohe üldse ei ole tore. Justkui oleks Inside out minu peas, aga iga nende sees on veel oma korda need samad emotsioonid. Ja siis peavad nad alati kollektiivsele otsusele jõudma. Kui seda aga ei tule, siis olen muutuva tujuga või sageli autopiloodil oma masendava mõttemaailmaga.

Ma mõtlen kogu aeg mõtteid ja mingit osa neist tahaks isegi teiega jagada. Aga keegi ütles mulle kunagi "Asi pole selles, millest sa kirjutasid, vaid selles, et sa kirjutasid seda nii avalikult. Mina lihtsalt ei oleks nii avatud oma tunnetega." ja see on nüüd vaikselt foobiaks muutumas. Aga olgem ausad, mille osas mul viimasel ajal elusegavaid takistusi pole.

Aa, keegi luges hiljuti mu esimesi sissekandeid ja ütles, et ma olen meeletult arenenud. Sisu ja stiil on paremaks läinud ja mida kõike veel. Aga kuna mina ise ei ole neid nüüd väga kaua aega lugenud ja ei plaani seda ka ja ausalt öeldes, ma ei mäleta, millest siis rääkisin, siis teab tema mineviku-minust ehk tiba enam kui mina. Tean vaid nii palju, et blogisin palju tihedamini ja siis vist ei kasutanud veel blogi, et sundmõtetest lahti saada.

"Isehakanud maailmaparandaja kummaline elu. Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik." Need kaks asja on seal üleval juba päris kaua olnud. Keegi hiljuti mainis, et ma olen isehakanud maailmaparandaja. Kahtlen, et keegi teist isegi mäletab, miks ma see olen või milles see väljendub. Kardan, et see on vaid minu enda väike "sisenali". Kummaline elu on ka vaibumas. Mitte elu ise, aga ma viimasel ajal lihtsalt ei räägi enam nii palju endast, kui lihtsalt rantin, et te käite riietega saunas või otsite seda ühte ja õiget. Ja siis ma ei pidanud.. mõte. See oli 2014. aasta tantsupidu ja Tallinn ja Inglike. Aga see oli ammu ja Inglikese ja minu vahel on vaikus lausa uskumatult suureks kasvanud. Ma ikka pean olema keegi, kes ma ei ole. Ma ikka pean olema keegi, kes ma olen. Ma ei saa olla, kes ma olla tahan. Ma ei ole õnnelik. Aga samas ma ka ei tea, kas ja kuidas kumbagi ära asendada. Seal üleval peaks olema midagi, mis tähendab midagi. Mingi kindel moment, mingi kindel mõte, mingi kindel asi, midagi, mis oleks säde pimeduses, midagi mis süütaks leegi mu südames ja päästaks mind või vähemalt saadaks mind õigele teele.

Lõpumärkmed:
"Ära tee sellest endale kilpi." Ma loodan, et ei tee. Aga see on osa minust ja mina olen osa sellest. Aga ma vähemalt üritan.
Tule tee mulle kalli, äkki ma vaid olen rõõmus ja ei poeta pisarat. Täna on ka viimane päev, kus ma aktiivselt ootan su puudutust. Lubasin ju jaanuari aeg mind puudutada.
Head mu nimekuu lõppu. Järgmine aasta jälle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis naeratan äkki mina ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. jaanuar 2017