Ma ilmselt pean midagi muutma.. kasvõi oma suhtumist..
Hey. Mina siin. Istusin siis pärast trenni laval ja ütlesin kummalise mõte. Umbes midagi sellist, et ma blogin vaid siis, kui ma olen kurb, pahur või vihane. Väga harva, tulen ma siia saidile, sest kõik on hea. Arvestades, et kasutan seda blogi võimalusena asju enda peast saada, kasvõi korraks sundmõttest vabaneda. Ja siin ma jälle olen, nii et midagi on vist valesti..
Päevamõtted:
Lubadus. Lubasin ühele neiule, et teen veel ühe uusaastalubaduse. Ma olen sel aastal inimeste osas mõistvam.Või vähemalt ma annan selleks endast parima. Aga kuna see on nii lai lubadus, siis ega ma suurt muud selle osas öelda ei oska. Loodan, et aasta lõpus on meeles, et lubadused nüüd kahes sissekandes.
Kassid. Elan siis natuke alla nädala kolme kassiga. Kui paar õhtukest välja jätta, siis olengi vaid nendega oma aega veetnud. Ja see on lihtsalt võrratu! Kedagi teist ei tohiks üllatada asjaolu, et ma olen 100% kassiinimene. Ma käisin teiselpool maailma ja umbes 10'st mälupildist, mis mul sellest reisist on, kaks on kassidest. On kass suur paks oranž kass Seouli käsitöölinnakus ja on väike valge-...kirju kass Rahvuspargi metsadest. Ma ausalt vist jumaldan neid olendeid. Siiani absoluutselt kõik isendid, keda näinud olen munchkin kassidest Amuuri tiigriteni on võrratud tundunud, võiksin välja tuua erandina need karvutud kassid. Võibolla on asi selles, et ma ei talu alasti asju (ka siin on erandeid, nt saun). Aga mulle meeldivad kaetud kehad. Mitte 100%, burka pole kohe üldse minu teema. Aga enamjaolt ja õigesti kaetud keha, on rawwrr. Ma eeldan, et väga valdav enamus teist on kuulnud mind rääkimas varrukatest (kuid ka nendega on võimalik eksida). Ja siis on veel hunnik riietusekombinatsioone, mis mulle ülemõistuse meeldivad. Väga paljud kombinatsioonid on paremad kui alasti inimene. Aga võibolla on asi selles, et ma armastan allergeene. Mul ei ole allergiaid ja see on üks vähestest asjadest, mille üle ma oma keha suhtes uhkust tunnen. Tulles tagasi kasside juurde, siis nad on ilmselt ainsad loomad maailmas, keda ma ei sööks. Ma olen kindel, et kui on olemas spirit animal, siis minu oma on kass. Ja kui ma oleks 11-aastaselt saanud kirja Sigatüükasse, oleks minu patronuse loitsu tulem ka kass. Mulle meeldivad kassid. Kohe väga meeldivad.
Otsin kassi, mitte inimest. Või noh, otsin inimest, kes oleks kass. Või vähemalt, kellel oleks kassi omadused. Vajan kedagi enda kõrvale, kes oleks piisavalt iseseisev, et vajadusel ilma minuta hakkama saada. Kedagi, kes istuks vaikuses minu kõrval tundide viisi, kedagi, kes oleks ülimalt armas. Kassid on iseloomult ideaalsed. Justkui peeglid. Mida iganes sa nendesse sisse paned, täpselt sama asi peegeldub vastu. Kui sa suudad end läbi pressida kassi jäärapäisusest ja ta mõistab, et sa tegelikult oleks sõbralik, siis ta on kõige armsam asi ever. Jah, ta vahel solvub ja tujutseb, vahel seetõttu, et sa tegid midagi, vahel seetõttu, et mõni su jobu sõber tegi midagi ja vahel ilma põhjuseta, sest ta on kass. Aga tee kassile pai, kalli ja müksa teda peaga ja sul on sõber. Ma ilmselt suudan kasside emotsionaalset olekut paremini hinnata kui inimeste oma. Ja kui sa väidad, et kasside emotsionaalne võimekus pole nii suur kui minu oma, siis ma ei taha sind oma ellu. Teoorias võib sul isegi õigus olla, aga ma ei taha sellise arvamusega inimesi oma ellu. Ma tahan elada oma õnnelikus maailmas, kus kassid ja mina avaldame teineteise suhtes emotsioone.
Sundmõtted temast.. tehniliselt, ma kardan, et isegi sinust. Ma tean, et sa oled mõnda sissekannet lugenud, aga ausalt loodan, et seda sa ei loe. Long story short. Ma olengi vist katki. Mu kõige esimene sissekanne sisaldab sõnu: "Ma jõudsin järeldusele, et kõik informatsioon ei ole hea. See, mida ma teada sain, ei olnud hea :D". Ja nüüd ma ei saa sellest üle. Aga õnneks või kahjuks, pmst kõik inimesed, kellega mul on minu praegune mental breakdown jutuks olnud, on kõik "süüdistanud" erinevat inimest. Ja ma ei tea, ma ei taha teda "süüdistada". Iga kord on see teinud palju enam halba kui kasu. Aga ma ei saa ka samamoodi edasi minna. Ma tahan midagi blogisse kirja panna, et saada lahti sellest mõttest, mis on mu peas. Aga ma ei taha mitte kellelegi haiget teha. Täiesti kohutav on vihata kedagi, kellesse sa oled kõrvuni armunud või olla kõrvuni armunud kellessegi, keda sa vihkad. Aga sundmõtted on nagu, "jou, sa ei ole juba 5 min temast mõelnud, siin on täiesti suvaline lause, mida ta kunagi täiesti suvalisel hetkel ütles. Me teame, et see ei sobi siia konteksti, aga noh, siin see on. Also, vaata seda mälupilti temast. Miks? Meh, vahet pole. Also, siin on mõte tema sellest kummalisest harjumusest." Ja pmst selline kasutu dialoog minu ja minu mõtete vahel, puhtalt selleks, et ma ei saaks normaalselt elada. Seisin kunagi rinnuni vees ja ei saanud hingata. Praktiliselt ei olnud absoluutselt mitte mingit põhjust mitte hingata. Ja siis ma ei saanud vihma käes hingata ja siingi ei olnud näilist takistust. Ja nüüd ma ei saa temast mõeldes hingata ja ka siin pole hingetuseks mingit põhjust. Või noh, pmst on nii, et ma saan hingata, aga see on ülimalt raskendatud. Ära ei sure, aga eluks seda ka nimetada ei saa. Aga kui sa näed nagu mul oleks raskusi hingamisega, siis tule ligi ja tee mulle kalli, äkki viib mõtted mujale.
Ja et viimane sissekande lõik oleks sama jälle täiesti kaootiline, kuigi suht kogu see blogi on.. Ma tahan lihtsalt rõhutada, et katki olemine ei tähenda kurbust. See väga suures ulatuses on kurbus. See on masendav, kohutav ja hirmus. Aga see ei ole ainult see. Võibolla raske uskuda, aga katki olles on vahel imelisi päevi. Sekundeid, minuteid, tunde, paremal juhul päev või paar, kus absoluutselt kõik tundub hea. Ülemõistuse hea. Kõik on okei. Kõik on nii nagu olema peab. Aga siis tuleb katkisus "meelde" ja kõik läheb kohutavaks tagasi. Kui peaks seda kirjeldama, siis see on rohkem motivatsioonitus, sihitus, võimetus tegutseda, kuigi tead, et peaks. Minu arust on motivatsiooni ja sihita inimesed välisel vaatlusel kurvad. Mina ilmselt olen ka. See, et ma naeratan, ei tähenda, et ma ei ole enam katki. See põhimõtteliselt tähendab, et ma korraks unustasin ära, et ma olen katki.
Lõpumärkmed:
Ma vihkasin end pool aastat, sest ma tegin kellelegi kogemata haiget. Ja just siis kui ma olin tegemas suuri edusamme selle osas, et sellest üle saada, sain teada, et tegin vb haiget inimesele, kes ei olnud seda kuidagi ära teeninud. AAARRRRGGGHHH, kuigi ma ei saa, ei oska, ei kavatse seda muuta, siis vähemalt nüüd ma tean ja ehk järgmine kord suudan seda vältida.
Mu peas on ikka veel tuhat miljon mõtet.. sinust, 87. korruse aknast välja hüppavast mehest, jumalast, jumalustest ja kõigest muust.. aga kuna ma kardan kellelegi (eelkõige jälle sulle) haiget teha, siis jätan need endasse ja otsin muu viisi neist vabaneda, kui siia blogisse sellest kirjutada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki unustad sina ka ära, et sa katki oled. Ja kui sa pole, naerata neile, kes on, et nemad unustaks.
Järgmise korrani
Janus Pinka 8. jaanuar 2016
No comments:
Post a Comment