Sissekanne nr. 275

Päevad kuni 1588
Eile oli veel november, täna on juba jõulud..

Hey. Mina siin. Mul oli huvitav nädal. Reedel oli "must reede". Ma isegi ei teadnud veel mingi aeg tagasi, et Eestis seda tähistatakse, aga nii see on ja max palju asju oli alla hinnatud igal pool. Ka poes, kus ma töötan. Ja kuna seal oli mingi teema, et loositakse iphone ja mina otsustasin seda igale kliendile mainida, isegi kui neil oli juba 17 loosikupongi käes, siis ma arvan, et ma suutsin reedel öelda sõna "iphone" enam kui oma eelneva elu jooksul kokku. Siis tuli mu iganädalane lauamänguõhtu ja siis Balticon. Ärkasin kell 5:30 hommikul, et minna bussi peale ja jõudsin tagasi alles siis kui telefoni ekraanil paistis kiri pühapäev.

Päevamõtted:
Mu toakaaslane on müsteerium. Alguses ma arvasin, et ta on lihtsalt siuke meeletu kogus rasva, mis ellu ärkas ja mind kummitama tuli teadmata põhjusel. Aga nüüd ta on veel kummalisem. Ta on vist salajane kunstnik või lihtsalt hullunud. Kui ta paljajalu Raekoja platsil kedagi pussitada üritaks, siis ma ütleks postimehele, et jah, ta oligi selline, kellelt ma seda ootaks. Igal juhul, tulin mina ligikaudu kell 3 öösel koju ja ta tuli wcst välja. See oleks täiega normaalne olnud, kui ta poleks enne seda ukse vahelt piilunud ja siis nägu minu poole olles külg ees wc'st minu tuppa liikunud. Kõige kahtlasemaks teeb loo asjaolu, et ta hoidis seljataga musti tenniseid, mida ma enam pärast ei näinud. Ma südamest loodan, et ta varjab midagi kunstipärast. Samuti kui ükskord koju jõudsin, istus ta laua taga. See sama laud, kus ta oma pintslit juba viimased nädal aega loputab. Ja ta tuli koheselt püsti ja läks oma voodisse. Ja siis oli mingi nädal aega laua külge teibitud paber, mis oli mustaks värvitud. Mitte midagi muud ja isegi mitte väga ühtlaselt värvitud must. Samuti olen vahepeal leidnud põrandalt mingeid maale. Ilma mingi põhjenduseta, meeletu prügihunniku all, istuvad mingid maalid. Võib-olla autoportreed, võib-olla pildid tema ohvritest. Ma küsiks, aga ta ei tundu reageerivad verbaalsetele sõnumitele. Ta üldse tundub vaid reageerivat toidule. Ta matsutab ja kui ta sööb suu kinni, siis ma kuulen, kuidas ta lõualiigesed häält teevad. Arvestades nende koormust, ma ei imesta. Evolutsioon ei näinud ette, et inimene sööb kogu aeg. Õnneks, ta vähemalt ei kuluta lõualiigeseid rääkimisega. Aga jah, see liigeste asi võib-olla ei häirikski mind, kui ta vähem sööks. Aga ta sööb kogu aeg. Ja kui ta parasjagu kahe ampsu vahel hetke võtab, siis ta joob ainult suhkrurikkaid jooke. Tuletan meelde, et mu ühikatuba on ülerikastatud igasugu taaraga, mida ta õnneks veel oma toapoolel hoiab. Aga kui ta joob, siis ta neelab väga valjult ja pärast seda matsutab huultega. Ja siis ma ei tea, kas tal on motoorne rahutus või mingi muu hälve, aga ta kogu aeg nühib oma jalgu üksteise vastu või niisama sügab ennast ühest või teisest kohast. Ja ausalt, ma ei tea kuidas, aga ta jalalabad teevad ka imelikke asju. Ma olen aastate pikkuse inimuurimise alusel näinud, et inimjalad vaatavad näoga samas suunas, aga tema omad vaatavad pea alati kuhugi mujale. Või üldse jalad, kui aus olla. Ta põlveliiges teeb asju, mis minu arust ei tohiks võimalikudki olla. Ja siis kui ta vähemalt vanasti üritas minu eest varjata, et ta on paksem kui keskmine vaalaskala, siis nüüd ta ei tee sedagi. Ta kandis suuri riideid, mis ei mind ära ei petnud, sest vaalaskala on vaalaskala ka siis kui see on dressikasse peidetud, siis nüüd ta käib kogu aeg mingi t-särgi ja sweat pantsidega, mis tõttu kogu aeg on ta paks selg või kõht kuskilt poolt näha. Ma isegi ei teadnud, et inimkeha saab niimoodi olla nagu see temal on. Aga arvestades, et see nahk on siuke veninud ja lõtv, siis mul on kartus, et ta kunagi oli veel paksem. Ja kuna ta ei tee mingit märgatavat trenni ja sööb kogu aeg, siis ma ausalt ei tea, kuidas ta üldse suurem olla sai. Igal juhul ta on täielik müsteerium ja minu uuringud inimliigist peavad ta ilmselt kõrvale jätma, sest ta rikuks selle liigi maine ära.

Iga lõik algab tavaliselt mingi lausega, mis peaks lõigu sissejuhatama või selle kohta aimu andma. Ma ei tea, kuidas seda selle lõigu puhul teha, mis annab ka natuke aimu, milline see lõik on. Igal juhul, ma läksin mingi aeg tagasi lahku. Aga ma läksin lahku kellestki, kes oli aasta aega mu parim sõbranna ja siis 4 kuud mu "ametlik" tüdruksõber ja nüüd ma ei oska tema suunas viidata. Kuna ta oli mu parim sõbranna ja tüdruksõber, siis ma ei taha teda eksiks nimetada, sest sellel on mingi maksimaalselt negatiivne maine. Samas ei saa ka teda kummagi eelmainitud tiitliga nimetada, sest need ei ole tõesed. Aga mul on vaja talle vahepeal viidata. Kuna ta oli mu elus mainimisväärsel kohal väga pikka aega, siis tegin ka temaga võrratult palju imelisi asju. Ja kuna ma ei taha kasutada ta nime, sest tal ei ole just kõige erilisem nimi ja kõik niikuinii ei teaks, kellele ma viitan, siis mul uut nimetust vaja. Ja kuna ta on niikuinii juba väga palju erinevaid nimetusi kandnud, siis ei ole ilmselt mul, tal ega teil selle uuega raske harjuda. Siiani ta on olnud kõik eelnevalt nimetatud, päikseke, neiu, kes päästis mu elu ja ilmselt midagi veel, aga ükski neist ei tundu olevat väga okei, arvestades praegust olukorda. Siiani olen kasutanud väljendit sõbranna, aga ka see ei ole väga tõsi praegu ja eks-sõbranna ei kõla ka just hästi. Ja arvestades lugude sisu, siis "tuttav" on ka kuidagi liiga imelik. Aga on teil ideid, kuidas nimetada kedagi? Suuremal osal teist peaks ju ikkagi olema mingi eks või midagi sellist, kellele aeg-ajalt kogemata viidata, nii et ei näiks väga passiiv-agressiivne.

Päevad kuni 1589
Mõttetud mõtted ummistavad pead..

BaltiCon. Igal juhul, käisin ja veetsin umbes 36h Lätis. Tegin kõik ebavajalikud turistiasjad ära. Käisin mööda Riia linna ja eksisin ära, ostsin ebavajaliku külmkapimagneti, mis sümboliseerib minu jaoks tundmatut tunnust külastatud kohale, käisin Lidos söömas, käisin ka alkomarketis ja ostsin kohaliku alkoholi, millega sai kaasa üliodava energiajoogi, mis on ilmselt alles siis joodav, kui oled kohalikku alkot silmini täis. Tegin ka natuke vajalikumaid asju, nt. külastasin KFC'd ja McDonaldsit, käisin vaatasin kohaliku lauamängupoe ja lauamängukohviku üle, käisin Baltikumi esimesel lauamängufestivalil ja üldiselt olin pettunud, et kuigi käisin lõunamaal, ei olnud mu lühikestest pükstest ja lillelistest särkidest kuigi palju kasu. Aga lauamängufestival oli tore. Mulle meeldis. Kuigi kuulsin umbes 17 korda päevas, et see on ikka nii palju väiksem ja lahjem kui Essen, siis ma nüüd ootan, et järgmine oktoober kukub mu lõug imestusest vastu maad. BaltiCon oli tõesti natuke väiksem, kui oleksin oodanud, aga nüüd öelda, et see halb oli, oleks äärmiselt ebasobiv. Esimeseks lauamängufestivaliks täiesti okei, õppisin hunniku uusi mänge, ei raisanud iga kopikat enne jõule ära ja üleüldse sain keskenduda kõigele ja kõigile, mis seal oli. Ja ilmselt pean juba ka järgmise novembri lõpu ära broneerima, et uuesti minna sinna. Loodetavasti on järgmine kord veel parem. Ja muidugi kirss tordil oli see, et kuna ma olin nõus ühte inimest aitama eventi lõpus, siis ta müüs mulle oma mängu 60% odavamalt, kui selle alghind. Tahtsin mängu ja sain selle tükk maad odavamalt ja mängu looja autogrammiga. Parim lõpp festivalile.

Lauamängukohvik. Mu eesmärk õppima minna oli, et luua oma lauamängukohvik, sest Eestis ei ole sellist asja. Nüüd on. Ma olen õppinud 3 kuud, mul on minna 39 ja mu eesmärk on täidetud. Aga siiski kavatsen ma õpinguid samamoodi jätkata, sest kuigi Eestis on, siis Tartus pole ja ma niikuinii ei oleks enda oma Tallinnasse teinud. Aga täiega tore, et nüüd Tallinnas on selline asutus. Ma ei luba midagi 100% kindlusega, aga ilmselt satun lähikuudel sinna betooni ja meretuulega rikastatud linna. Lauamängurina ei saa ju jätta seda kohta külastamata. Aga jah, ka mu oma väike kohvik on muutumises. Ma ei tea, miks või kuhu, aga osa rahvast on ära kadunud. Ma lihtsalt loodan, et nagu minulgi, on kõigi november maksimaalselt tihedalt ära planeeritud ja detsembris naasetakse minu rüppe ja kõik on nii nagu olema peaks.

Lauamängublogi. Keegi tahtis minuga lauamängublogi teha ja kõigi eelduste kohaselt loeb ta seda sissekannet ka. Aga minu mõttetes on juba see asi võtnud meeletuid kurve ja ma ei tea, mida selle mõttega enam teha. Põhimõtteliselt võiks ma isegi öelda, et ma vaikselt hakkan selle tegemisest ise mõtlema, aga ei. Nii et jah, loodan, et see motiveerib teda minuga suhtlema, midagi reaalselt looma ja annab ülejäänutele midagi oodata. Also, mulle meeldib kasvav tagasiside, aga suudate veelgi enamat.

Ma küsisin teilt nõu. Ja vahelduseks te andsite seda. Tahtsin teada, mida teha detsembri kuus. Teie vastused väga ei üllatanud mind, aga abiks olid siiski. Samas vähemalt 3 inimest on lubanud mulle õpetada, kuidas piparkooke teha. Mul on umbes 8 päeva jagu tegevusi olemas, mis tähendab, et 16 päeva jagu ehk kaks korda enam on veel ees. Ja ma ei ole 100% kindel, et kas mul on üldse aega, et teha 16 päeva jagu häid asju. Aga siiski, kui teil on ideid, siis andke teada, sest muidu ma pean ise mõtlema ja ma kardan, et mu advendikalender on 24 päeva asemel paremal juhul 15 päeva pikk.

Lõpumärkmed:
Viimase sissekande lõpus on lahe kommentaar. Tegi mu päeva palju palju paremaks.
Keegi unfriendis mu ja nüüd on mul 299 sõpra. Pean uue leidma..
Mu süda vajab paremat kasutajat. Ma lihtsalt iga päev sõidan sellest üle ja piinan seda. Vahel harva ma tõesti mõtlen juba millestki muust, aga liiga tihti tegelen vaid sellega, et teen sinuga endale haiget.. Aga see on vaid minu probleem. Minu tekitatud, minu hoitav ja minu poolt lahendatav..
Aga teile nagu alati:
Naerata, minu vaimupildis sa vähemalt naeratad, naerata päriselt ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 28. november 2017

Sissekanne nr. 274

Päevad kuni 1583
Mulle tehti kalli, sest mu blogi on nii "positiivne"

Hey. Ma ausalt ei ole 100% kindel kuidas, aga mu päevad kuni suurenes 10 päevaga 80 päeva võrra. Ma arvan, et keegi tegi kuskil mingi möödaarvestuse ja ei öelnud mulle ja ma läksin eluga edasi. Igal juhul 23. juuli 2013 ja praeguse vahel peaks olema umbes 1583 päeva. Aga miks ma kirjutan? Sest ma kogemata lubasin paarile inimesele. Oleks võinud ju mõelda, et aega ei ole, energiat ei ole ja mõtteid ka väga mitte.. Aga oh well, siit me tuleme..

Päevamõtted:
Vene lapsed. Täiesti ootamatu, aga meeletult suur osa minu elust. On toredad vene lapsed, kes minuga eesti keeles suhtlevad ja omavahel vene keeles. Paar tükki neist on isegi mind oma sõpradele tõlkinud. Siis on kohutavad vene lapsed. Kes minu katsetest hoolimata ei saa aru, et ma ei räägi nendega sama keelt. Ma arvan, et ma ütlesin ühele kutile mingi 4 korda, et ma ei saa tast aru enne, kui ta alla andis. Võib-olla ei peaks seda tegema okeil tasemel vene keeles. Ja siis on mingid vene lapsed, kes on sitcomist. Ausalt ka. Alati need samad noored (vahel harva on korraks ajutiselt mingi kõrvaltegelane), alati sama ja kindel riietumisstiil, alati sarnane käitumismaneer ja mitte ükski neist ei tohiks loogiliselt kokku sobida. Ja siis kuna nad on teismelised, siis olen viimase kahe kuu jooksul näinud, kuidas alguses olid kaks neist sõbrad, siis natuke enamat. Üleeile nägin märke sellest, et nad on suhtes. Ja kuna nad on teismelised, siis ootan kuna nad lahku lähevad, et ring oleks täiuslik.

300. See on jälle üles tõusnud, võib-olla, sest rääkisin sellest siin blogis. Täna öeldi ideaalne väide, et need on inimesed, keda ma vähem vihkan. Tõsi. Aga osad neist on seal nimekirjas, sest pole veel paremat leidnud. Ma ei ole sind kaks aastat näinud ja siis ka kogemata lisasin su kogemata sõbraks, kas ma tõesti peaks sind rohkem nautima kui teisi? Aga jah, siiski 300 on väga hea umbkaudne suund minu sõprusringkonna jaoks. Ja siis ka see asi, et lisaks sellele on veel 30, mis ei ole ammu enam 30, mitte ühegi definitsiooni alusel. Ja siis ka eliit-viis, millest on 2 alles vist.. Ühesõnaga see on väga keeruline kooslus. Ma ausalt ei tea, kas sa oled mõnes neist, ei ole mõnes neist või peaksid olema midagi kuskil minu jaoks. Ja kui sa päriselus suudad seda minu käest küsida, siis ma ilmselt olen su piisavalt lähedale lasknud endale aeg-ruumis, et sa oled osa 300'st. Ja ära muretse, ma ise ka ei tea, kes mu sõbrad on ja kellest või millest ma hoolima peaks..

Kui ma aega saan. Olen suht viimasel ajal olnud see jobu olnud, kes viskab neli palli õhku, et veel kaks üles korjata. Ja siis kurdan kõigile, et olen stressis, depressioonis ja aega ei ole. Ka nüüd. Töö, kool, kohvik, isiklik elu, arstid, heitimine - see kõik võtab aega, mida mul pole. Ma tahaks olla nagu vanasti, et mul oli palju vaba aega ja sain valida, mida sellega teen. Nüüd on umbes nagu, et "sel päeval on mul vaid 4 kohustust, võib-olla pigistan selle tegevuse ka sinna." Ja see ei mõju mulle just väga hästi. Ausalt ka, mu kehale on paremat kasutajat vaja. Ma väärkasutan seda juba väga mitmel viisil.

Troglodüüt. Keegi ütles täna, et ma peaks teda aitama. Aga ei, ma ei suuda seda. Ma olen teinud tema suhtes otsuse, et ta ei ole mulle midagi väärt ja mitte kuidagi kasuks. Aga äkki on teised ka. Ma ei saa ju olla esimene, kes märkab, et ta ei pruugi kõigist ustest läbi mahtuda. Ma ei saa ka olla see, kes avastas, et ta elab justkui mõni stereotüüpne põssa. Ta häälitsused ei saa olla ju vaid minu jaoks? Keegi teine on ka ehk märganud, kui ta mingi 30 liitrit colat ühikasse smuugeldab.. Keegi ju varustas teda selle hapnikumaskiga, mis seal läpaka laadija ja taara vahel prügihunnikus põrandal tolmu kogub. Ma väga kahtlen, et ta ka need õllepurgid siia tuppa ise oma tee leiavad. Siin loos on väga palju küsitavat. Näiteks, kui kaua peab pintsel värvilises vees olema enne kui kellelgi imelik hakkab. Mina arvasin 3 päeva tagasi, et ühest päevast piisab, aga mitte kõik selles toas ei leia nii. Samuti on küsimus, et kas 3 kuuga on võimalik oma kolm kotti lahti pakkida? Ma arvasin, et jah, aga siin me oleme. Võib-olla peaks tegema teile pakkumise. Kui sa tahad sellel jõulul vaheldust igaaastasele supiköögis vabatahtlik olemisele või loomavarjupaigas kiisude eest hoolitsemisele, siis mul on siin mingi ilmselgelt probleemne noormees, kes vajaks just sinu abi. Ma ei tea, äkki viid ta kasvõi jalutama või näitad eemalt salatit. Ei ole vaja nüüd teda üle ka koormata, alustame väikestest asjadest.

Jõulud. Ma olen juba mitu aastat detsembri lõppu imelikult tähistanud. Ja kuna see aasta, mul ei ole ilmselt otsest pääsu sellest pühast, siis tuli idee. See aasta ei tähista ma päikesepühasid, Saturnaliat ega muud säärast. Vaid võtan ette jõulud. Aga ma tahaks seda teha natuke teisiti. Kuna natuke on veel aega detsembrini, siis palun teie abi. Andke mulle ideid ja infot lahedatest võimalustest, mida teha. Ma tahaks võtta mingi idee nagu näiteks advendikalender, aga selle asemel, et ma leian kuu aja jooksul 24 kommi mingist karbist, ma pigem teeks 24 jõululikku asja. Aga jah, ma tahaks näiteks teha piparkooke, juua glögi, teha kellelegi kink, aidata kedagi jne. Need ei pea olema suured asjad, need ei pea olema maailmamuutvad asjad. Ja need ei tohi olla mingid mõttetud asjad, milles minu panus on ebaoluline. Ma ei kavatse visata ühegi organisatsiooni poole oma raha lootes, et nad teevad midagi. Ma pigem viskaks neile ennast. Minu käed-jalad ja aeg. Kui sul on mingeid ideid, anna teada. Ma ei saa ka ette võtta midagi maagiliselt suurt, sest mu aeg on piiratud ja mul on miljon muud asja ka, aga 24 väikest või vähem väikest jõululikku asja peaksin ka mina detsembri sisse mahutama. Ja jah, ma tean, et see ei ole üldse minulik. Aga äkki on aeg minulgi natuke muutuda.

Noamees. Long story short - keegi oli paljajalu Vabaduse väljakul, politsei tulistas teda, kaastunne kõigile lähedastele. Aga nägin eile uudistest, et see sama härra oli mingi aeg varem alasti Toompeal sinise võimlemispalliga protestinud või midagi. Ja see ei tundunud ta sõpradele kahtlane? Kui mina läheks alasti õue, ma andestaks teile kui te mu määramata ajaks pehmete seintega ruumi paneks. Välja arvatud pärast sauna. Isegi mina nõustun, et pärast sauna on okei alasti õues olla, aga natukene. Kui sa käid saunas alasti ja siis lähed Toompeale protestima, siis saad sina ka minult etteheite. Ja isegi kui sa pärast sauna lähed alasti õue, siis sul peaks olema kõigi sind nägevate inimeste nõusolek, et nad sind alasti näevad. Või üldse. Hea põhimõte, mille järgi elada: ole alasti vaid siis kui teised on sinu alastiolekuga nõus. Kui sa oled üksi, on lihtne nõusolekut saada. Kui sa pole üksi, siis ma ei tea, küsi või saa muul viisil nõusolek.

Ma igatsen sind. Ma igatsen sind enam, kui ma ise uskuda tahaks. Ma igatsen neid hetki, kui olin sinuga kahekesi. Neid hetki, kui istusime õhtuti vaikuses ja tegelesime kas kodutöödega või niisama vaatasime helendavat arvutiekraani. Ma igatsen seda, kuidas ma teadsin sinu kohta kõike. Ma teadsin alati, et kui ma koju tulen, siis sa oled juba seal olemas. Ma igatsen seda, kuidas me saime rahulikult ilma mingi kriitikata koos olla, isegi kui absoluutselt kõik pidasid meie kooslust imelikuks. Ma arvan, et ma igatsen sind sellepärast, et mu uus toakaaslane on sinust miljon korda halvem. Naase, mu saarlane, kelle kohta ma muud ei tea, palun naase ja vii see troglodüüt minema.

Lõpumärkmed:
Aga jah, teist mitmed on reetnud info, et te loete mu kirjutusi. Olenemata sellest, et olen enam kui korduvalt teile maininud, et kirjutan enda jaoks ja teie lugemine on teie enda vastutusel.
Nii et andke mulle tagasisidet. Mis on hea, halb, imelik? Mida tahaksite kuulda, mida mitte? Kui te juba niikuinii mu ellu sisse murrate, olge vähemalt kasulikud.
Aga teile nagu alati:
Naerata, siis äkki naeratan mina ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 22. november 2017

Sissekanne nr. 273

Päevad kuni 1496
Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg, ära veel tule..

Hey. Mina siin. Ausalt öeldes, keskmisest paremas tujus. Aga siiski, leidsin, et võiks teile kirjutada..

Päevamõtted:
On inimesi, kellele ma ei meeldi. Jah, see ei tohiks kõlada üllatusena, aga nii see on. Ma olin end nii kauaks ümbritsenud inimestega, kellele ma meeldisin või vähemalt näiliselt meeldisin ja siis ma unustasin ära, et mu iseloom ei ole just kõigile. Mu huumorimeel on kuidagi väga kahtlane.. Vahest ehk seetõttu, et paistan pahur, kergesti ärrituv drama queen. Samas üritan olla ideaalne printsess igast teisest animafilmist. Aga pole hullu. Lihtsalt mind tabas väga suure üllatusena, et ma ei meeldi mõnele inimesele. Samas kui võtta inimesed, kes mulle ei meeldi on see nimekiri ilmselt sama pikk või isegi pikem.. Võib-olla on see märk, et ma peaks end muutma või siis inimesi enda ümber õigeks muutma.. Eks näeb, mis tulevik toob.

Minu 300. Ehk olete märganud, et mul on 300 sõpra. Iga kord, kui liitub keegi selle nimekirjaga peab keegi sealt lahkuma. Üldjoontes ei ole see väga raske. Eesjoones lahkuvad inimesed, kes mulle ei meeldi, kellega ei suhtle ammu ja ei kavatse nii pea või kunagi suhteid taastada ja siis välismaalased. Viimasel ajal küll ka paar teistsugust põhjust olnud, näiteks sõber ei ole enam elavate hulgas või siis asjaolu, et ma armastan teda ja see tundub hea samm edasi liikumiseks. Ausalt öeldes oli see uinak pärast viimase unfriendimist kohe tükk maad kergem.. Iga kord kui ma aga avan seda listi 300 osas, on mul raske mõte, et oeh, kes nüüd ja siis ma leian sealt inimesi, keda ma isegi siis ei teadnud, kui ma nad sõbraks lisasin. Tegemist on justkui mingi puhastussüsteemiga. Julgen vabalt soovitada.

Piparkook. Seda on väga võimatu kuidagi muud moodi kirjeldada kui maksimaalselt armas. Täna lauamänguõhtul andsid kaks mu regulaarset mängurit mulle piparkoogi, mille nad olid ise teinud. Järele mõeldes oleks isegi võinud sellest pildi teha, aga emotsioon oli liiga laes ja piparkoogi maitse oli liiga hea. Nagu ausalt ka, viimase aja kõige armsam asi, mis minuga vist juhtunud on ja neid asju peaks ikka suht mitu olema.

Ma üllatun. Ma üllatun iga kord, kui ma näen, kui paks sa oled. Siin kohal on paslik mainida, et sa ilmselt ei lähe sellesse kategooriasse, sest sa peaks väga imeline olema, et sellises kaalus minuga sõber olla. Nagu ausalt ka, kas sul endal ei ole ebamugav. Nagu näiteks mu troglodüüt.. Kutil on kops koos pärast igat asja, mis vajab enam kui minutikest pingutust. Ma arvan, et kui suurel talvel juhtub midagi mu ühikatoa küttega, siis saan ta katki lõigata ja tema sisse sooja pugeda, just kui Star Warsi filmis. Või järgmise Halloweeni ajal ta seest tühjaks teha ja teda mängida.. Kuigi et seda rasva asendada, pean vist sõbra ka kostüümi sisse võtma. Samas on ka mõni neiu näiteks minu koolist. Kui sa oled sama pikk kui sa lai oled, on midagi valesti. Nagu, kuidas see võimalik on. Mul on suuri raskusi normaalkaalu jõudmisega ja samas teie vahetate XXXL'i XXXXXL'i vastu. Nali on, et vähemalt suure nälja korral saab neid süüa, aga see rasvkude ei saa ju ilmselt hea maitsega olla. Okei, välimus välimuseks, sinu iseloom on nkn sulle justkui raskuseks kaelas, aga püha müristus, kõik need tervisehädad ja asjad. Mingi hulk raha ütleb, et on seos selle vahel, et troglodüüt on rasvakera ja ta voodi all on hingamist kergendavad vahendid.

Päevad kuni 1498
Selleks kulub liiga kaua aega..

Noakangelane mingil platsil. See ei ole tema vastu. Sügav kaastunne lähedastele ja teistele, kes end puudutatuna tunnevad. Aga nii kursis ma selle loo ebaoluliste detailidega olengi. Aga mingi reptiilifanaatikust itimees lasti kuskil maha. Miks ma sellest räägin? Sest tahan toetust avaldada sellele politseinikule, kes võttis vastu otsuse tulistada. Nagu ausalt ka, kui keegi, kes on paljajalu meie kliimas, jookseks kasvõi ühe noaga minu sõbra poole, kui sõber on korduvalt öelnud, et pane asi maha ja isegi juba on 3 hoiatuslasku tehtud, ma kütaks ka kuuli või paar teele. Inimesed, kes ütlevad, tegemist oli lihtsalt haige mehega ja temaga oleks tulnud rääkida.. Tegemist oli kahe noaga paljajalu mehega, kes ei allunud politsei kontrollile. Ma lubasin sõbrale rusikaga näkku sõita, kui ta veganiks hakkab. Mida kuradit ma veel teeks, kui ta pärast kolmandat hoiatuslasku kahe noaga kellegi poole jookseks. Ausalt ka. Tegemist oli ohuga. Kuti twitter ja muu sotsiaalmeedia oli täis mingid vandenõu paska, et CIA kuulab teda pealt või midagi. Temaga ei olnud kõik korras. Lõpetage tema kaitsmine. Kutt on surnud ja asi ants. Pigem, kui teil on sõber, kes tweedib CIA'st, käib paljajalu õues ja vehib kahe noaga, räägi temaga. Küsi, kuidas tal läheb, mitte ära oota kolmanda hoiatuslasuni, et siis teda kaitsma hakata. Ja need, kes kogu aeg räägivad, et ta ei oleks kellelegi liiga teinud või kunagi kellegi poole noaga jooksnud, siis *** küll, just seda ta tegi. Ta jooksis kahe noaga politseiniku poole. Ta just ongi selline, kes jookseks noaga kellegi poole. Mõtle ümber, vaata oma sõpru ja tee nende heaks kõike, et nad ei läheks paljajalu õue. Make Estonia Great Again!

Eelkäijad. Kogu aeg, kui koju tulen, on tükk aega möödas ja midagi olulist on ühes või teises suunas muutunud. Iga kord, on seetõttu mu eelkäijatel mingid lollakad küsimused, millega ma ei taha tegeleda, aga samas väga mõtteküllased nõuanded. Näiteks Paksu troglodüüdi juurest ära kolida. Kogu aeg heidin teda ja leian võimalusi temaga mitte aega veeta. Aga tuled koju ja saad lisamotivatsiooni temast lahku kolida. Näiteks lõpuks arsti juurde minna. Arstide nimekiri, keda ma külastama peaks on pikem kui see kellelgi olla tohiks. Aga ehk jõuan mõne juurde nüüd ka.. Aga kõige rusuvam väide neilt.. "Sul kulub alati väga kaua, et üle saada." Teadsin seda nkn, aga kui keegi teine seda mainib, siis ei tee see seda kergemaks. Seetõttu soovitus minu poolt. Ära tee kunagi midagi, mis võiks sind panna millegist hoolima, vähemalt kui sa mina oled. Ma ei ole veel isegi kokku suutnud arvestada, kui palju ma oma elu seekord muutma peaks. Aga osaliselt näen suuri muudatusi ees. Liiga suuri.

Lõpumärkmed:
Lõikumine, torkimine ja nüüd siis tühjus - mu süda ilmselt väärib paremat kasutajat..
Kas ma tõesti olen nii paha ja nii hea korraga, et mind armastate/ vihkate/ olete segaduses?
Aga teile nagu alati:
Naerata, kui mitte midagi muud, siis sa ehk näid sõbralikum.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. november 2017