Sissekanne nr. 275

Päevad kuni 1588
Eile oli veel november, täna on juba jõulud..

Hey. Mina siin. Mul oli huvitav nädal. Reedel oli "must reede". Ma isegi ei teadnud veel mingi aeg tagasi, et Eestis seda tähistatakse, aga nii see on ja max palju asju oli alla hinnatud igal pool. Ka poes, kus ma töötan. Ja kuna seal oli mingi teema, et loositakse iphone ja mina otsustasin seda igale kliendile mainida, isegi kui neil oli juba 17 loosikupongi käes, siis ma arvan, et ma suutsin reedel öelda sõna "iphone" enam kui oma eelneva elu jooksul kokku. Siis tuli mu iganädalane lauamänguõhtu ja siis Balticon. Ärkasin kell 5:30 hommikul, et minna bussi peale ja jõudsin tagasi alles siis kui telefoni ekraanil paistis kiri pühapäev.

Päevamõtted:
Mu toakaaslane on müsteerium. Alguses ma arvasin, et ta on lihtsalt siuke meeletu kogus rasva, mis ellu ärkas ja mind kummitama tuli teadmata põhjusel. Aga nüüd ta on veel kummalisem. Ta on vist salajane kunstnik või lihtsalt hullunud. Kui ta paljajalu Raekoja platsil kedagi pussitada üritaks, siis ma ütleks postimehele, et jah, ta oligi selline, kellelt ma seda ootaks. Igal juhul, tulin mina ligikaudu kell 3 öösel koju ja ta tuli wcst välja. See oleks täiega normaalne olnud, kui ta poleks enne seda ukse vahelt piilunud ja siis nägu minu poole olles külg ees wc'st minu tuppa liikunud. Kõige kahtlasemaks teeb loo asjaolu, et ta hoidis seljataga musti tenniseid, mida ma enam pärast ei näinud. Ma südamest loodan, et ta varjab midagi kunstipärast. Samuti kui ükskord koju jõudsin, istus ta laua taga. See sama laud, kus ta oma pintslit juba viimased nädal aega loputab. Ja ta tuli koheselt püsti ja läks oma voodisse. Ja siis oli mingi nädal aega laua külge teibitud paber, mis oli mustaks värvitud. Mitte midagi muud ja isegi mitte väga ühtlaselt värvitud must. Samuti olen vahepeal leidnud põrandalt mingeid maale. Ilma mingi põhjenduseta, meeletu prügihunniku all, istuvad mingid maalid. Võib-olla autoportreed, võib-olla pildid tema ohvritest. Ma küsiks, aga ta ei tundu reageerivad verbaalsetele sõnumitele. Ta üldse tundub vaid reageerivat toidule. Ta matsutab ja kui ta sööb suu kinni, siis ma kuulen, kuidas ta lõualiigesed häält teevad. Arvestades nende koormust, ma ei imesta. Evolutsioon ei näinud ette, et inimene sööb kogu aeg. Õnneks, ta vähemalt ei kuluta lõualiigeseid rääkimisega. Aga jah, see liigeste asi võib-olla ei häirikski mind, kui ta vähem sööks. Aga ta sööb kogu aeg. Ja kui ta parasjagu kahe ampsu vahel hetke võtab, siis ta joob ainult suhkrurikkaid jooke. Tuletan meelde, et mu ühikatuba on ülerikastatud igasugu taaraga, mida ta õnneks veel oma toapoolel hoiab. Aga kui ta joob, siis ta neelab väga valjult ja pärast seda matsutab huultega. Ja siis ma ei tea, kas tal on motoorne rahutus või mingi muu hälve, aga ta kogu aeg nühib oma jalgu üksteise vastu või niisama sügab ennast ühest või teisest kohast. Ja ausalt, ma ei tea kuidas, aga ta jalalabad teevad ka imelikke asju. Ma olen aastate pikkuse inimuurimise alusel näinud, et inimjalad vaatavad näoga samas suunas, aga tema omad vaatavad pea alati kuhugi mujale. Või üldse jalad, kui aus olla. Ta põlveliiges teeb asju, mis minu arust ei tohiks võimalikudki olla. Ja siis kui ta vähemalt vanasti üritas minu eest varjata, et ta on paksem kui keskmine vaalaskala, siis nüüd ta ei tee sedagi. Ta kandis suuri riideid, mis ei mind ära ei petnud, sest vaalaskala on vaalaskala ka siis kui see on dressikasse peidetud, siis nüüd ta käib kogu aeg mingi t-särgi ja sweat pantsidega, mis tõttu kogu aeg on ta paks selg või kõht kuskilt poolt näha. Ma isegi ei teadnud, et inimkeha saab niimoodi olla nagu see temal on. Aga arvestades, et see nahk on siuke veninud ja lõtv, siis mul on kartus, et ta kunagi oli veel paksem. Ja kuna ta ei tee mingit märgatavat trenni ja sööb kogu aeg, siis ma ausalt ei tea, kuidas ta üldse suurem olla sai. Igal juhul ta on täielik müsteerium ja minu uuringud inimliigist peavad ta ilmselt kõrvale jätma, sest ta rikuks selle liigi maine ära.

Iga lõik algab tavaliselt mingi lausega, mis peaks lõigu sissejuhatama või selle kohta aimu andma. Ma ei tea, kuidas seda selle lõigu puhul teha, mis annab ka natuke aimu, milline see lõik on. Igal juhul, ma läksin mingi aeg tagasi lahku. Aga ma läksin lahku kellestki, kes oli aasta aega mu parim sõbranna ja siis 4 kuud mu "ametlik" tüdruksõber ja nüüd ma ei oska tema suunas viidata. Kuna ta oli mu parim sõbranna ja tüdruksõber, siis ma ei taha teda eksiks nimetada, sest sellel on mingi maksimaalselt negatiivne maine. Samas ei saa ka teda kummagi eelmainitud tiitliga nimetada, sest need ei ole tõesed. Aga mul on vaja talle vahepeal viidata. Kuna ta oli mu elus mainimisväärsel kohal väga pikka aega, siis tegin ka temaga võrratult palju imelisi asju. Ja kuna ma ei taha kasutada ta nime, sest tal ei ole just kõige erilisem nimi ja kõik niikuinii ei teaks, kellele ma viitan, siis mul uut nimetust vaja. Ja kuna ta on niikuinii juba väga palju erinevaid nimetusi kandnud, siis ei ole ilmselt mul, tal ega teil selle uuega raske harjuda. Siiani ta on olnud kõik eelnevalt nimetatud, päikseke, neiu, kes päästis mu elu ja ilmselt midagi veel, aga ükski neist ei tundu olevat väga okei, arvestades praegust olukorda. Siiani olen kasutanud väljendit sõbranna, aga ka see ei ole väga tõsi praegu ja eks-sõbranna ei kõla ka just hästi. Ja arvestades lugude sisu, siis "tuttav" on ka kuidagi liiga imelik. Aga on teil ideid, kuidas nimetada kedagi? Suuremal osal teist peaks ju ikkagi olema mingi eks või midagi sellist, kellele aeg-ajalt kogemata viidata, nii et ei näiks väga passiiv-agressiivne.

Päevad kuni 1589
Mõttetud mõtted ummistavad pead..

BaltiCon. Igal juhul, käisin ja veetsin umbes 36h Lätis. Tegin kõik ebavajalikud turistiasjad ära. Käisin mööda Riia linna ja eksisin ära, ostsin ebavajaliku külmkapimagneti, mis sümboliseerib minu jaoks tundmatut tunnust külastatud kohale, käisin Lidos söömas, käisin ka alkomarketis ja ostsin kohaliku alkoholi, millega sai kaasa üliodava energiajoogi, mis on ilmselt alles siis joodav, kui oled kohalikku alkot silmini täis. Tegin ka natuke vajalikumaid asju, nt. külastasin KFC'd ja McDonaldsit, käisin vaatasin kohaliku lauamängupoe ja lauamängukohviku üle, käisin Baltikumi esimesel lauamängufestivalil ja üldiselt olin pettunud, et kuigi käisin lõunamaal, ei olnud mu lühikestest pükstest ja lillelistest särkidest kuigi palju kasu. Aga lauamängufestival oli tore. Mulle meeldis. Kuigi kuulsin umbes 17 korda päevas, et see on ikka nii palju väiksem ja lahjem kui Essen, siis ma nüüd ootan, et järgmine oktoober kukub mu lõug imestusest vastu maad. BaltiCon oli tõesti natuke väiksem, kui oleksin oodanud, aga nüüd öelda, et see halb oli, oleks äärmiselt ebasobiv. Esimeseks lauamängufestivaliks täiesti okei, õppisin hunniku uusi mänge, ei raisanud iga kopikat enne jõule ära ja üleüldse sain keskenduda kõigele ja kõigile, mis seal oli. Ja ilmselt pean juba ka järgmise novembri lõpu ära broneerima, et uuesti minna sinna. Loodetavasti on järgmine kord veel parem. Ja muidugi kirss tordil oli see, et kuna ma olin nõus ühte inimest aitama eventi lõpus, siis ta müüs mulle oma mängu 60% odavamalt, kui selle alghind. Tahtsin mängu ja sain selle tükk maad odavamalt ja mängu looja autogrammiga. Parim lõpp festivalile.

Lauamängukohvik. Mu eesmärk õppima minna oli, et luua oma lauamängukohvik, sest Eestis ei ole sellist asja. Nüüd on. Ma olen õppinud 3 kuud, mul on minna 39 ja mu eesmärk on täidetud. Aga siiski kavatsen ma õpinguid samamoodi jätkata, sest kuigi Eestis on, siis Tartus pole ja ma niikuinii ei oleks enda oma Tallinnasse teinud. Aga täiega tore, et nüüd Tallinnas on selline asutus. Ma ei luba midagi 100% kindlusega, aga ilmselt satun lähikuudel sinna betooni ja meretuulega rikastatud linna. Lauamängurina ei saa ju jätta seda kohta külastamata. Aga jah, ka mu oma väike kohvik on muutumises. Ma ei tea, miks või kuhu, aga osa rahvast on ära kadunud. Ma lihtsalt loodan, et nagu minulgi, on kõigi november maksimaalselt tihedalt ära planeeritud ja detsembris naasetakse minu rüppe ja kõik on nii nagu olema peaks.

Lauamängublogi. Keegi tahtis minuga lauamängublogi teha ja kõigi eelduste kohaselt loeb ta seda sissekannet ka. Aga minu mõttetes on juba see asi võtnud meeletuid kurve ja ma ei tea, mida selle mõttega enam teha. Põhimõtteliselt võiks ma isegi öelda, et ma vaikselt hakkan selle tegemisest ise mõtlema, aga ei. Nii et jah, loodan, et see motiveerib teda minuga suhtlema, midagi reaalselt looma ja annab ülejäänutele midagi oodata. Also, mulle meeldib kasvav tagasiside, aga suudate veelgi enamat.

Ma küsisin teilt nõu. Ja vahelduseks te andsite seda. Tahtsin teada, mida teha detsembri kuus. Teie vastused väga ei üllatanud mind, aga abiks olid siiski. Samas vähemalt 3 inimest on lubanud mulle õpetada, kuidas piparkooke teha. Mul on umbes 8 päeva jagu tegevusi olemas, mis tähendab, et 16 päeva jagu ehk kaks korda enam on veel ees. Ja ma ei ole 100% kindel, et kas mul on üldse aega, et teha 16 päeva jagu häid asju. Aga siiski, kui teil on ideid, siis andke teada, sest muidu ma pean ise mõtlema ja ma kardan, et mu advendikalender on 24 päeva asemel paremal juhul 15 päeva pikk.

Lõpumärkmed:
Viimase sissekande lõpus on lahe kommentaar. Tegi mu päeva palju palju paremaks.
Keegi unfriendis mu ja nüüd on mul 299 sõpra. Pean uue leidma..
Mu süda vajab paremat kasutajat. Ma lihtsalt iga päev sõidan sellest üle ja piinan seda. Vahel harva ma tõesti mõtlen juba millestki muust, aga liiga tihti tegelen vaid sellega, et teen sinuga endale haiget.. Aga see on vaid minu probleem. Minu tekitatud, minu hoitav ja minu poolt lahendatav..
Aga teile nagu alati:
Naerata, minu vaimupildis sa vähemalt naeratad, naerata päriselt ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 28. november 2017