Sissekanne nr. 277

Päevad kuni 1617
"Ära süüdista jõule, sa ei olnud juba augustis rannavormis."

Tere. Hästi hästi kiire on, aga ikka leian aega ja võimalust teie mõttemaailma reostada. Suurt midagi muud ei ole, kui see, et jõulud said läbi ja nüüd on aeg teid kõigega kurssi viia, miks see jõul imelik oli ja mida uue aasta uued tuuled toovad.

Päevamõtted:
Mu blogi on minule. Ja jällegi pärast seda, kui ma teile teada andsin, et kellegi ema mu blogi luges ja ennast haavatuna tundis, leidsin end jälle jututeemast, et mu blogi on minule. Ma jah, olen nüüd aru saanud, et ma ei saa öelda, et see on ainult minule. Te ei hooli sellest ja loete ikkagi minu kõige privaatsemaid mõtteid, mida ma avalikku eetrisse paiskan. Samas pean siiski vajalikuks toonitada, et kasutan seda kohta siin selleks, et enda aju hoida vabana. Kui sa oled nagu mina, siis sa lihtsalt vahel laed end mõtteid täis ja lendad kohutavate tagajärgedega õhku. Või siis kirjutad midagi kuhugi virtuaalse seina peale ja hingad sügavalt sisse-välja ja oled peaaegu, et isegi sõbralik. Vahel harva isegi päriselt sõbralik.

Otsin elukaaslast. Mõned teist ehk on märganud, et mu toakaaslane kolis välja. Võib-olla see, et ma kirjutasin seda siin ja niisama toon seda jutuks iga pooleteise tunni tagant. Aga nüüd on ka aeg minul minna. Tegelt olen sellele juba pikemalt mõelnud ja nüüd erinevate asjade kokkulangemisel on motivatsioon kodu leida veelgi suurem. Nii, et kui sinul on Tartus (mitte just äärelinna tühermaadel) üle koht minule või tead kedagi, kellel on ja kes otsib sinna elanikku või otsid ise ka kodu ja tahad kaaslast, siis anna mulle teada. Asi on suuresti selles, et ma ei taha üksinda elada. Varsti teen muidugi ka ilmselt postituse, kus minu head ja mitte nii head küljed.

Nõiaring. Mõni teist on ehk märganud, et mul on depressioon. Juba pikemat aega. Juba päris pikka aega. Ja ei, see ei ole otsa saanud. Oli küll korraks tunne, et suvel nagu juba oli kõik parem, aga haha, see suvi. Ja jah, see on paranemisteel, aga ideaalist on asi kaugel. Mul on ikka veel täies mahus ravi peal ja nii palju kui suudan, hoian sellest ka kinni. Aga te küsite mult nüüd juba väga korduvalt nõu. Miks? Ma tean inimest, kes läks tänu minule arsti juurde ja sai depressioonist lahti ja seda kõike selle aja jooksul, kui mina ikka veel depressiivne olen. Kuidas ma teid aidata saan? Ma ju ei tea, kuidas teie muresid lõpetada. Tee nagu mina? Kaota oma parim sõbranna, sest vahel korraks oli hea? Lõpeta tegelemine kõige muuga, kui üks hobi? Näitle, et kõik on korras? See viimane kusjuures on päris hea soovitus. Fake it till you make it. Aga see ei tule üleöö. Suur osa teist teab mind ilmselt alates 2014+ ehk kogu selle aja, kui ma olen depressiivne olnud.. Samas ma ei jõua korrata seda, et käi arsti juures. See on vaid 5 f**king euri. Jäta see üks viin või magicu booster ostmata ja mine. Sulle ei sobi, et järjekord on mitu kuud? Pane aeg ja mine, sest kui sa ei leia, et sa peaks kohe homme arstiabi saama, siis on ilmselt aega. Mina teadsin, et mul on arsti vaja. Ma ei söönud, ma ei maganud, ma ei suutnud millelegi keskenduda, ma tundsin, et mu süda on alla keskmise töös, ma lükkasin asju edasi (ka neid, mida ei peaks lükkama nagu söömine, hügieen ja sõpradega olemine). Mul oli valus, kui ma mõnest asjast mõtlesin ja iga öö kulus mul tunde enne kui ma lõpuks suutsin oma aju unne suruda. Olgem ausad, mõned neist on ikka veel ja mõnedest olen üle saanud. Kas ma vajan ikka arsti? Jah. Kas mul on arsti aeg pandud järgmiseks korraks? Jah. Kas ma soovitan sul ka aeg panna? Jah. Ja nüüd siis nõiaring. Teie kurbus minu üle teeb mind kurvaks. Ma tean, et ma ei saa vihjetest aru, aga isegi mina näen seda pilku. Liiga mitmed teist vaatavad mind iga kord sellise pilguga, et kas nüüd ongi viimane kord. Nii hull praegu ei ole. Mul on liiga palju asju planeeritud, et midagi endale teha. Mul on liiga palju motivatsiooni, et alla anda. Kuidas ma seda tean? Sest mul on olnud palju vähem motivatsiooni elada ja ma ei lõpetanud oma elu ära. Aga palun, ma tean, et te hoolite minust. Ma hoolin teist ka, isegi kui ma ei suuda seda välja öelda. Nii et palun, olgem rõõmsad või neutraalsed, sest keegi teist ei oska piisavalt näidelda, et mind ära petta oma võltsnaeratusega.

Kes sa oled? Keegi teist updates oma fb profiilikat ja ma nüüd tean, kes järgmisena unfriendi saab, sest ma ei tea, kes sa oled. Kuidas see võimalik on? Mul on ainult 300 sõpra ja ma ei tea isegi neid kõiki. Tahaks ju uskuda, et ma tean vähemalt 300 inimest. Ja ma ei mõtle siin, et ma peaks teadma, et milline on su lemmikjäätis, milline on su peremudel ja mis su tähtkuju on. Ma mõtlen pigem seda, et kuidas ma ei tea sedagi, et kust ma sind tean või miks? Ma ei mõista. Kõik nokivad, et mul on mingi max jabur limiit selle 300'ga, aga ma isegi ei tea kõiki teid..

Jõulud. Selleks korraks läbi. Mäletate mul oli plaan teha 24 head asja. Ma tegin seda. Ma ei tea, mida ma tegin, aga ma tegin 24 head asja. Sinna sisse kuulus valetamine, inimestega kohtumine üle pika aja, glögi joomine, korduvalt inimeste mandariinidega söötmine ja tegin ka jõulukingi. Sinna sisse kuulusid paljud asjad. Aga ma ei teinud asju, mida ma plaanisin. Ma ei jõudnud kinno, ma ei jõudnud ka kirikusse (ja ei, ma ei ole usklik, aga mulle soovitati minekut), ma ei annetanud, ma ei teinud piparkooke, kuigi 3 inimest tahtsid minuga seda teha. Ma ausalt ei tea, kuidas see viimane ei realiseerunud. See oli kõige tõenäolisem neist. Oh well, enamus neist asjadest saan ma ka muul ajal teha ja kui ei, siis vaid natuke enam kui 300 päeva pärast on jälle jõuluperiood.

Lõpumärkmed:
Ilusaid jõule teile kõigile. Loodetavasti on 2017 viimane nädal teie jaoks imeline ja sealt edasi veelgi parem.
Mu ema on savage. Troglodüüdi ema kirjutas mu emale. Ja mu ema pani talle tuimalt blokki. Ma armastan sind, emme. Ole sama võrratu edasi.
Otsi mind veel enne aastalõppu üles ja teeme üksteisele kalli.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest juba homme ootavad sind uued seiklused.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. detsember 2017

Sissekanne nr. 276

Päevad kuni 1612
"Tore, edasine tagasiside tuleb teisest kohast."

Tere. Mina siin. On huvitav kuu olnud. Täis jõuluootust ja uusi asju. Olen leidnud uusi sõpru ja kaotanud neid. Asjaolu, mis on suht loogiline, kui sul saab vaid 300 sõpra olla. Mõned peavad kaduma, kui teised peale tulla tahavad.

Päevamõtted:
Troglodüüt. Ta kolis välja. Reaktsioonid selle kohta on olnud ootamatud. Kõige huvitavamaks võib vist olla see, kui jõulupeol see jutuks tuli ja ma ütlesin, et ta läinud ja kogu rahva tuju tõusis veelgi enam ja tuba täitus rõõmusõnumitega. Kes oleks osanud arvata, et kellegi välja kolimisest nii palju rõõmu tekkida saab. Samas mingi naine kirjutas mulle. Eelduslikult mu endise toakaaslase ema. Ja ta ei paistnud kohe üldse mitte õnnelik selle üle. Meie jutt ise ei olnudki väga põnev ega mainimisväärne, aga ta tahtis, et ma oma blogi muudaks. Aga ma ei tee seda. Ma ei saa minevikku muuta ja selle kohta käivate kroonikate külaplatsil põletamine ei muuda ju seda, mis oli. Olen seda vaid ühe korra sisu osas muutnud, sest tegin paarile inimesele haiget ilma tegeliku põhjuseta, aga seekord ei ole ju nii. Samas, kuidas ta mu blogi leidis? Ma tean, et see ei ole just kõige varjatum ürik kogu maailma peal, aga see ei ole ju nüüd nii avalik ka. Ma ei tea, et ma teaks seda naist, troglodüüt ka just ei jaganud minule infot minu sõnavõttude kohta ja ta ei muutnud ka oma tegevust, kui seda siin kritiseerisin. Aga olgem ausad. Lõpp hea, kõik hea? Ma isegi ei räägi veel ajast, kui teda pole minu elus. Ma räägin sellest, et viimane öö, mis ta siin veetis, kui asjad olid pakitud, siis ta oli vist ka kõik oma söögi ära pakkinud. See üks õhtu, kui ma ei pidanud kuulma matsutamist ega lõualuude väsinud käginat. Vahel silman seda voodit toavastas seinas ja mõtlen, et kes on see järgmine, kes heidab end sinna magama, et mu norskamist ja unesrääkimist kuulata. Ja enne, kui ma liiga nostalgiliseks muutun, siis ma leidsin täna põrandaid pestes oma voodi alt coca-cola zero kaheliitrise pudeli. Oeh.. Ja siis veel see väike asi ka, et üks hommik, kui olin ära väsinud (no ikka päris koomas, jäin riietega voodisse teki peale unele), siis see naine klõpsas minust pildi. Nagu mv? Kes see teeb teisest inimesest salaja ja tema loata pildi ja eriti kui see pole isegi meelitav. Palun ärge tehke seda.

Päikesekiir. Ma tekitasin endas PTSD. Ah jaa, kui te ei tea veel, siis mul on uudiseid. Mäletate ma kogu aeg jahun, et olin suvel 4 kuud suhtes lõpuks ja korraks õnnelikum kui kunagi varem. Tuleb välja, et see oli pigem 2 kuud, kui sedagi. Tsiteerides teda: "sina olid see, kes mu juunis maha jättis".. Jah.. Te ei taha teada, kui kaua aega võtab Januse peas kahe kuu iga sekundi ümberkirjutamine. Eriti asjaolu, et mul temaga nii palju mälestusi, et ma isegi ei tea, mis oli kahe kuu ees, sees ja järel, nii et suht iga kolmas mälestus vaieldava väärtusega nüüd. Aga nagu 99% inimestest minu elus jõudsin ka mina järeldusele, et on aeg edasi liikuda. Ma olin kaks kuud suhtes kuus kuud tagasi. See on kolm korda enam, kui suhtes oldud aeg, nii et on aeg. Viskasin ära suurema osa asjadest, mis temaga seostuvad nagu toataim, sildikesed, mõned asjad, mida ei saa avalikus ruumis mainida. Ja ei, see üks asi on ikka veel alles ja ma justkui loen juba päevi, et ka see ära anda ja siis joon alla tõmmata. Kõige jubedam asi on see, et ma ütlesin talle ilmselt selle 4 kuu jooksul enam kui 100 korda, et ma armastan teda ja vähemalt ühel korral, et ma tahaks kogu oma ülejäänud elu temaga veeta. Ja kui te ei tea, siis ma ei saa valetada. Kui ma midagi ütlen, siis see jääb mu ajju püsima, koob endale mu surnud ajurakkudest kindluse ja hakkab parasiidiks. Raske on armuda, kui iga kord, kui mõtled sõnale armastus, meenub tema. Aga iga päev on samm edasi ja olgem ausad, silmapiirile tulevad juba uued inimesed ja ehk keegi neist saab olema number 5.

Depressioon. Kas te teate, mis on kõige kohutavam asi depressiooni osas? See ei ole soov surra. See ei ole see, et oled maksimaalselt dramaatiline, sest oled kulutanud kümneid magamatuid öid asjadest ülemõtlemisele. See ei ole see, et sa ei oska enam naeratada ja pigem varjud neutraalse mulje taha ja tunned "häbi", kui keegi julgeb mainida, et sa naeratad. Kõige kohutavam tunne ei ole ka see, kui sa ei saa hingata, sest sa mõtled sellest, mis oli. Kui sa oled kägaras voodis pikali ja lased pisaratel voolata, sest nii on natukenegi kergem. Natuke hull on see, kui sa töötad poes ja sa ei saa klienti teenindada, sest absoluutselt kõik tema juures meenutab sulle Teda. Kõige hullem asi on motivatsioonipuudus. Ja mitte niisama motivatsioonipuudus, vaid motivatsioonipuudus asju paremaks teha. Kui sul ei ole motivatsiooni rohupudeli järgi kätt sirutada. Mitte ükski neist asjadest ei kao ja sa tead seda. Ainus, millele loota on see, et leidma enda elus selle, mis murrab läbi tuhande pilve ja särab korraks. Leiad selle liblika, kes lendab tuhande kärbse seltsis. Leiad selle inimese, kes tundub just see õige. Aga seda leida on paganama raske, kui pole motivatsiooni isegi pudeli järgi haarata ja ise asju parandada.

Jõulud. Ma olen kõige mitte jõulusem inimene, keda ma tean. Ma ei ole nüüd Grinch, aga ma ei ole kohe kindlasti ka midagi väga enamat. Aga üks päev tuli poodi üks neiu. Keegi keda olin korra näinud. Ja siis ta üritas näida vähem jõulune kui mina. Ja ausalt ma millegipärast võtsin seda justkui isikliku solvanguna. Mitte, et mina peaks olema jõulutuim laps kogu maal, aga kuidas saab olla keegi, kes ei usu jõuludesse. Ma ei tea, mida te teinud olete, aga minu kuskil sügaval minu südamesopis, seal tuhandete kildude vahel on vist nüüd mingi jõuluasi. Kuskil seal taganurgas elab mingi väike olend, kes julgeb minu sisemise Grinchi vastu seista ja kõige hämmastavam on see, et ta reaalselt suudab midagi muuta. Minust võib veel saada jõulune inimene. Kas see aasta? Kas järgmine? Aga millalgi ehk tõesti.

Aga ei tegelikult ei ole kõik puru ja katki. Ma võin ju seista varemetes. Ma võin ju seista klaasikildude sees. Ma võin ju rääkida, et kõik on pilves ja täis kaost, aga tegelikult on ju natukene head ka. Päris palju isegi. Kui välja jätta mõned üksikud suuremad kaosetükid, siis ma olen praegu isegi päris õnnelik. 2017 oli aasta, mis oli kõige kurvem, õnnelikum, kurvem, õnnelikum ja midagi ilmselt veel aasta minu elus. Me peame lihtsalt üle saama ja edasi liikuma, sest elu ei jää ju seisma, sest oli midagi, mis tundus teistsugune. Nüüd on mul umbes 10 päeva, et teha nii, et lõpp hea, kõik hea. Hoiame üksteist pühade ajal, sest me oleme õnnele lähemal, kui me arvatagi oskaks.

Lõpumärkmed:
Kui sa leiad, et sa oled šokeerivamalt ajuvabamal põhjusel lugeja kui troglodüüdi ema, siis anna teada. Ma tõesti tahaks teada, kuidas te mu blogi leiate ja miks te seda loete, kui see teile ei meeldi.
Ja võite ka rääkida, kui te olete loogilisel põhjusel lugeja ja loete, sest see meeldib teile.
Ja kui sa leiad edasise tagasiside kuskilt, sest mulle ei öeldud kust seda oodata, siis anna teada. Mulle tegelikult väga meeldib tagasiside, isegi kui see pole positiivne. Vähemalt mul on mõju su elu üle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest minagi vahepeal teen seda ja koos on seda parem teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. detsember 2017