Juba jälle tagasi..
Hey. Ma mõtlesin, et ma võiks teile kirjutada. Sest ma ei kirjutanud tükk aega teile, siis kirjutasin ja osa teist arvas, et te peaks reageerima. Mu blogi nähti ühel päeval enam kui 150 korda ja kuna ma jagan seda vaid oma facebookis, siis võin eeldada, et suur osa sellest oli suur osa mu sõpru.
Päevamõtted:
Sa oled vesi, mis ei ole minu kontrolli all. Mul on paanikahood. Mitte tihti, mitte just ülemäära halvavad, aga nad on ja ma ei talu neid. Duši all käimine on minu jaoks alati olnud omamoodi ülesanne. Vajalik tegevus ent ometi seisan ma vahel mõned minutid jooksva vee lähedal ja kogun julgust, et end sellega kokku teha. Ma olin selle juba küllaltki madalaks hirmuks saanud. Oli päevi, kui ma ei oodanud sekunditki ja kui ootasin, siis vaid hetke, vaid hingetõmbe. Ja siis mingi aeg tagasi, sattusin siis voolava vee lähedusse, kus kellelgi teise võimuses oli asjaolu, et kus suunas vesi liigub. Ja noh, lühidalt öeldes, ma süsteem otsustas, et nüüd on parim aeg totaalsesse šokki minna. Ma muidugi ei tea, kuidas see välisvaatlejale näida võis, aga tema pilku arvestades oli see ilmselt küllaltki üllatuslik. Igal juhul jah, aju otsustas, et ainus võimalus on surm. Ja nagu ikka kui su aju arvab, et ta on surmaohus, siis ta laseb absoluutselt kogu su elu su silme eest läbi, et leida sarnane olukord, sest sa oled selle üle elanud ja järelikult peab olema mingi lahendus sellele probleemile. Ja noh, kui sul on paanikahoog, siis su aju ei jõua just kõige kiiremini järeldusele, et sa oled ennegi duši all olnud ja ennegi ellu jäänud. Pigem on tunne nagu oleks suhkruvatist või koheselt uppumas. Aga noh, sain sellest üle, sain pestud, aga nüüd on mingi tunne nagu oleks kõik natuke raskem. Nagu üleüldine eluspüsimise võimalus oleks väiksem. Ja noh, kuna mina ja vesi oleme alati üksteise kõrval, aga mitte koos käinud, siis elasin/elan üle selle perioodi. Aga siis ma mõtlesin, et võiks sulle kirjutada. Ja samuti pidin ma kõigepealt tükk aega hoogu koguma, tükk aega ette valmistuma, tegema viimase hingetõmbe, ootame kõige õigemat hetke ja siis ma kirjutasin sulle, lihtsalt selleks, et teada saada, et samahästi oleksin võinud mitte kirjutada. Ja siis jäi hing kinni, aju jooksis kokku ja leidis, et ainus võimalus on surm. Aga kuna mu aju ei suutnud midagi välja mõelda, aga samas ma nagu surma ka ei saanud, siis oli mul lihtsalt tükk aega pikemalt paanikahoog. Ja noh, kui veest saab eemale astuda või vähemalt selle üle kontrolli otsida, siis oma mõtetega on palju raskem tegeleda. Eriti kui nad ei ole minu kontrolli all..
Päevad kuni 1687
Seksuaalne identideetikriis
Hey. Eelmine mõte oli liiga ilus, liiga südamest ja liiga reaalne, et seda kustutada. Seal on vastuseid küsimustele, millele tahan vastata, nii et las ta olla seal. Ära tunne ennast puudutatuna. See on küll jah ühele inimesele suunatud, aga sellest mõttest saadik on meie teed veelgi enam lahku läinud. Igal juhul, mu elu on viimased paar nädalat olnud algus millekski, mida ma ei oska muudmoodi kirjeldada kui seksuaalne identiteedikriis. Ja kui mõned teist ehk mõtlevad, et kas mu seksuaalsus saab veel enam kummaliseks minna või veel enam pöördeid teha, siis jah ja ei. Asi ei ole niivõrd minus, kui see mida ma teada olen saanud. Identiteedikriis on mul ka muudel teemadel. Näiteks..
Päevamõtted:
Kas ma tõesti olen nii halb inimene? Mõned teist ehk teavad, et läksin paari nädala eest lahku. Ja mõned teist ei tea, et ma olin isegi suhtes ja mõned teist arvasid, et ma läksin juba tükk aega tagasi lahku. Aga jah, ma olin suhtes, ma ei läinud lahku ja siis ma läksin lahku. Põhjused, miks seekord.. Kuna ma ise ka 100% ei tea, siis ütlen vaid, et kumbki meist ei tahtnud vist enam teisega koos olla. Aga miks ma end halvasti tunnen? Sest üks viimaseid küsimusi temalt minule oli, et kas ta on nüüd minu jaoks surnud? Ma küll ütlesin ei, aga isegi mina hakkan selles kahtlema. Alustades asjaolust, et ma ei ole temaga pärast seda mitte sõnagi vahetanud ja ausalt öeldes ei ole see isegi plaanis, sest kui vastandid tõmbuvad, siis liiga vastandid ei tõmbu ka. Meie huvid on liiga erinevad ja need ühised huvid, mis meil ka oleks, ma pigem teen neid inimestega, kellega mul on ka teised ühised huvid. Aga kas te tõesti tunnete ennast nii? Ma tean, et minu elus on inimesi, kellega ma ei ole päevi, nädalaid, kuid ja võib-olla isegi aastaid suhelnud. Kas te arvate, et te olete minu jaoks surnud? Ja kas mina olen teie jaoks surnud? Sorri.. See ei olnud mul plaanis. Ma olen üritanud oma elu võimalikult tihedaks ja tegevusrikkaks ajada, et jätta endast märk ja võib-olla isegi enam veel asjaolu, et ma ei taha oma mõtetega kahekesi olla. Liiga palju on neid õhtuid, kus ma vedelen voodi ees, toksin sõrmega helendavat ekraani ja mõtlen asju, mis oleks võinud olla ja mis võiksid tulla, teades 100% kindlusega, et neid ei juhtu. Ja see ei mõju mu depressioonist rüvetatud ajule hästi. Ja pärast seda pani ka veel kohati põntsu mu enese heaolule asjaolu, et mu kunagi parim sõbranna ei taha minuga enam sõber olla. Okei, ma saan temast kohati aru, aga tema argument, et aeg on meid kaugeks teinud ja ta ei leia, et praegu on õige aeg, tekitab minus tunde, et lisaaeg ei too meid lähedasemaks ja ma lasen temast igaveseks lahti.
Ja see seksuaalne pool.. Mida aeg edasi, seda enam ma näen enda sõpru Tinderis või saan teada, et nad seksivad, vahel isegi omavahel, mis on minu jaoks veelgi häirivam. Võib-olla on asi minus. Nii kaua kui ma vähegi tean, oleme mina ja seks käinud erinevaid radu pidi ja kui aus olla, siis viimasel ajal on tunne, et kaugenen veelgi sellest tegevusest. Aga mul on tunne, et inimesed minu ümber seksivad kogu aeg ja kõigiga. Arvestades, et ma alles hiljuti sain üle oma kinnisideest leida see üks ja õige, sest mul on tunne, et teda polegi olemas, siis on see veelgi häirivam. Kas ma reaalselt olen ainus inimene oma elus, kes ei seksi kõigi teistega kogu aeg? Igaks juhuks mainin ära, et tegemist on retoorilise küsimusega. Samuti ei pea te nüüd tundma vajadust omavahel mitte seksida ega ka vajadust minuga seda teha. Mulle küllaltki sobib see variant, kuidas asjad praegu on. Aga mina ja kõik see info lihtsalt vajame aega, et üksteiseg ära harjuda.
Lõpumärkmed:
Ja ma arvan, et sellega ma lõpetan. Esiteks infoüleküllus tõi endaga kaasa emotsioonide ja mõttete ülevoolu ja kuna ma ei saa teiega kõike jagada, siis ma lähen.
Võtan sisse väikese tableti, mis mind maha murrab ja loodan, et hommik on parem kui õhtu.
Samas loodan, et leian mingi õhtu uuesti aega, et jagada teiega asju, mis on rohkem minu moodi. Nagu näiteks kõik need mõtted, mis on reaalsed rantid asjadest, mis midagi ei muuda.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest ehk on kõik su mured ikkagi vaid pseudomured..
Järgmise korrani,
Janus Pinka 5. märts 2018
No comments:
Post a Comment