Sissekanne nr. 4

Päev 8.

Tänane päev ei olnud üldse nii hea, kui ma lootnud olin.
Tegin täna palju avastusi enda kohta. Ma teen neid viimasel ajal pidevalt.
Igal juhul istusin päev otsa suhteliselt tegevusetult kodus. Kuni ma pidin linna, täpsemalt panka, minema.Ma nimelt suutsin kõik oma paroolid ja asjad ära unustada. Läksin panka, mida ma teadsin, et on avatud kella 6'ni, aga nagu ikka, ma eksisin. SEB oli avatud kella 5'ni. Kuigi kell oli 16:38 ja mul kulus pangas alla 5 min ja peale mind tuli veel üks mees oli see ikkagi ebameeldiv kogemus. Ma, alates tänasest, vihkan panku ja kõike, mis pankade seostub. Välja arvatud raha, raha on alati hea :D
Kui sa unustad PIN-koodi ära, siis on sul p*tsis. Uus PIN-kood tuleb uue kaardiga, raha pangast välja võtmine maksab jne. Mina ei kavatse osa oma rahast ära anda, et oma raha saada. Igal juhul sain siis pangast oma netikonto andmed. Ja tulin koju. Kodus hakkasin siis oma koodikaarti otsima ja peale paariminutilist otsimist tuli mu ema välja flipping PIN-koodi ümbrikuga... Nagu mida? Ma otsisin seda ümbrikut juba mingi nädal aega ja küsisin temalt. Ta ei teadnud, kus see on kuni ma olin pangas ära käinud ja siis maagiliselt ta leidis selle.
Igal juhul läksin siis õhtul linna. Võtsin pangast siis raha välja ja maksin oma võla ära. See oli minu teada minu ainus võlg. Kuigi keegi helistas mulle mingi õhtu, tundmatult numbrilt ja karjus minu peale, et kus ta viina raha on. Ja tegin päeva avastuse nr. 2. Ma vihkan võlgu ja eriti võlgu võtmist. Ma ei kavatsen vältida võla võtmist igakord kui ma saan. Jätan pigem asja ostmata. Ma ei vihka raha tagasiandmist, vaid seda kahtlast momenti. Ma arvan, et ma pigem vihkan ideed, et ma pean mõne sõbraga tegema rahalise diili tegema. See mõte ei meeldi mulle :D
Ja siis kolmas avastus, mis ma täna tegin. Kui midagi teha ja samal ajal youtube'i avarusi uurida, siis ei jõua selle esimese asjaga eriti kaugele. See on täiega häiriv. Ma olen seda blogi juba kolm tundi kirjutanud, sest ma vaatan youtube'ist Big Bang Theory parimaid palasid.
Hämmastaval kombel ei teinud ega muutnud ma täna ühtegi enda plaani. Ma küll rikkusin ühe ja rääkisin ühest inimesele, kes sellega seotud on, aga muud ei midagi.

Ja siis tahaksin ikka veel tagasisidet. Blogger nimelt näitab, et minu blogi on kahe päeva jooksul külastatud peaaegu sada korda, ent ainus asi, mis mulle öeldud on, on see, et ma peaks oma blogis nimesid kasutama. Nii et ma küsin teilt, kas te olete nõus, et ma kasutan teie nimesid?
Ja siis on mul selline küsimus ka, et kuidas unetust ravida. Mul reaalselt ei tule enne und, kui ma aknast naabrimaja näen. Ma istun üleval ja vallutan interneti avarusi, aga sellest ei ole kasu, sest ma olen peaaegu ainus inimene, kes üleval on. Ja siis ma ärkan poole päeva peal üles ja siis ka kedagi ei ole. Nii et on kaks valikut, kas kedagi ei olegi kunagi või siis on asi minu kahtlases ärkvelolekurežiimis :D
Ah jaa ja siis ma olen viimasel ajal märganud, et ma polegi nii eriline. Ma räägin inimestega, kes on sellised nagu mina olin. Pessimistlikud ja kurvad ja see on minu jaoks kurb. Ja siis ma lohutan neid ja üritan neid rõõmsamaks muuta. Aga see ei ole mu mõte.
Mu mõte on siis selline: Ma olen tavaliselt öö otsa üleval ja mõtlen kasututest asjadest. Mängin solitaire ja vallutan interneti, nagu juba eelnevalt mainitud. Aga te saate seda muuta. Ma olen nõus rääkima kõigiga ja kõigest. Kuulan rõõme ja muresid, annan nõu, kui oskan ja võin filosofeerida, kui selleks on hea teema.
PS: Suur shout-out sellele lugejale, kes palus nimesid ja shout-out sellele lugejale, kes follow'ib. Nüüd ma vähemalt tean, et keegi loeb mu blogi.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. juuli 2013