Vahel lähen ma magama ja loodan, et ei ärkagi üles, sest ükskõik, mis unes juhtub, ei saa see olla hullem kui päriselu..
Hey. See on vist kõige pikem "päeva" kirjeldus üldse. Ja see ei sisalda minu "ehk" valekasutust, kus ma võrdlen kaht asja, mis ei ole loogiliselt võrreldavad. Aga jah, ema küsis, et millal ma blogin ja siis ma mõtlesin, et niikuinii on kõik nii pekkis, et vahet ei ole ju. Lükkan edasilükkamatuid asju veel edasi ja loodan, et seepool Janusest, kes tulevikku vaatab, teab, mida ta teeb. Aga jah, vahel ma loodan, et kogu aeg on millegi algus.
Päevamõtted:
Vahel on lausa natuke imelik olla Janus. Vahel üritan ma minna lihtsama vastupanu teed ja lasen end Jaanuseks kutsuda ja siis nad saavad teada, et ma olen Janus. Ja siis nad küsivad, kuidas ma tahan, et mu nime hääldataks. Ma eelistan Janus, aga on teatud grupp inimesi, kes üritavad "a" tähest loobuda. Ja siis kõlab see nagu haugatus. Ja see on veel hullem, sest ma niigi ehmatan reaalselt iga asja peale. Absoluutselt kogu aeg. Aga jah, siis kui nad saavad teada, et see on Janus, üritavad nad seda kuidagi meelde jätta. Kohutav on vaadata inimest, kelle peas ei ole ühtegi seost. Mult on küsitud, et kas ma olen lätlane või poolakas. Ja ma olen vastanud, et see nimi tuleb Rooma jumalast. See viis olukorrani, kus väikene hulk inimesi vist kutsub mind jumalaks. Hey, whatever floats your boat. Aga noh, ma olen alati seisukohal olnud, et vahet ei ole, kuidas sa inimest kutsud, kui mõlemad pooled sellest aru saavad ja see neile sobib. Kunagi ammu veensin mingi inimgrupi ära, et ma olen Mihkel. Aga see on juba hoopis teine jutt ja kui aus olla, siis mitte isegi põnev.
Keegi küsis minult 15 päeva tagasi askis küsimuse. Ma tean, ma olen kiire vastaja. Kopeerin küsimuse siia: "Palun kirjuta oma blogisse vastus küsimusele, kes on inimene ja kuidas ta erineb teistest loomadest. Aitäh. :)". Ehk jah, kuna ma ei ole google, siis ma ei tea, kuidas vastata. Kunagi bioloogias õppisin, et meie DNA on banaaniga sama 50% ulatuses ja šimpansiga 99% ulatuses. See aga tähendab, et öelda, et me erineme DNA osas, oleks suhteliselt mõttetu väide, sest me oleme suht samad. Aga kuidas me siis erineme? Ma tahaks öelda tööriistad, aga suur osa inimestest ei oska klassikalisi tööriistu efektiivselt kasutada. Ma tahaks öelda keel, aga ma ei räägi loomadega. Mõtle, kui tegelikult on tuhat muud viisi, kuidas suhelda, ja meie inimesed valisime selleks primitiivse verbaalse keele. Aga siiski erinevus ju on. Ja ma nimetaks seda valikuliseks vabatahtlikuks domineerimiseks. Me otsustasime, et meie oleme parimad. Raiusime metsa maha ja panime linnad püsti. Meie looduslikud kiskjad viisime olukorda, kus nad ei saa meie vastu ja mõnda liiki peame me isegi kaitsma. Me lõime olukorra, kus me suudame võidelda liikidega, mida me isegi ei näe. Ja seda kõike puhtalt tahte ja oskustega. Tõsi, enamus meist ei suuda HIV'd või munandivähki ravida, aga mingi väike hulk meie liigist tegeleb sellega. Me oleme end kuulutanud toiduahela tipploomaks ja oleme "orjastanud" teised liigid. Jah, ma ütleks, et meie suurim erinevus on oskus ja tahe domineerida teiste üle. Samas tuleks ära mainida ka armastus. Paljud loomad hukkavad oma liigi nõrgemad või mõne teise isendi järglased, aga mitte meie. Mitte ükski teine liik ei kodusta mõnda teist liiki, et talle külmkapist iga päev konservi otsida. Aga vahel ei vea mõnel loomal, sest peekon on hea maitsega. Sorri põssad.
Ma olen eneseimetleja. Ma arvan, et mina olen parim isend, kes kunagi maailmas on olnud. Ja noh, kui aus olla, siis on mul selleks õigustatud seisukoht. Minu heaolu on otseselt minu heaoluga seotud. Noh, muidugi on see, et ka teised aitavad mind ja mina neid, aga suurel määral teen ma seda ju omakasu pärast. Ma tean, et kui ma teen midagi head, saan ma midagi head vastu. Mõni inimene naeratab, teine ütleb hey ja kolmas teeb enamatki. Aga eneseimetlusega kaasneb ka vahel mõningaid probleeme. Näiteks, kui keegi ütleb, et ma teen midagi valesti. See jääb minuga kauaks kaasa. Päevi ja vahel kuid hiljem vaatan ma tagasi. Meenub sel hetkel vaadatud aiapost, radiaator või Lenini pilt. Meenub ja jääb kajama asjaolu, et ma ei saa seda muuta. Aga ma tahaks. Ma ei julgeks ajas rännata. Ma muudaks aeg-ruumi vaid sellepärast, et minul oleks hea. Ma ei üritaks takistada 9/11 või Süüria kodusõda. Pigem teeks nii, et ütleks 15-aastasele minule, mida teha, et vähem loll tunduda. Vahel natuke hirmus mõte, kui vähe ma teen teistele, ilma et ma midagi sellest saaks.
Ma olen mõtlema jäänud kummalise asja üle. Minu seksuaalsus. Jah, ma tean, mõnda teist ei koti. Esiteks mulle öeldi, et a- ja biseksuaalsus on vasturääkivad. Tegelikult ju ei ole. Anti- ja ükskõik, mis muu-seksuaalsus oleks. Üritan võimalikult lihtsaks asja teha. Mulle meeldivad inimesed. Meeldivad mehed ja naised. Aga ma ei taha nendega midagi seksuaalset teha, pole motiveerivat ajendit. Ma tahan leida keegi, kellega veeta õhtud, kellele rääkida oma mured, keda aidata tema muredega ja mis peamine, keegi, kellega üles kasvata järglasi. Ja kui sellega kaasneb see, et mu partner tahab minuga ühte heita, siis ma võibolla olen sellega isegi nõus. Ehk olen abiseksuaalne edasi. Aga ma olen hiljuti märganud kummalist paradoksi. Ma olen kergelt homofoobne. Asi on nendes stereotüüpsetes homodes, kes näevad välja nagu Jedward (?) ja räägivad kummaliselt naiseliku häälega. Nad ei meeldi mulle ja ma õnneks/kahjuks ei ole sellist käitumist teistes seksuaalgruppides täheldanud. Aga mind ei häiri, et nad homod on, vaid see, et nad imelikud on. Ja kuna see on vaid teatud homodega seotud, siis tunnen end kuidagi homofoobselt.
Üks asi veel enne kui ma edasi liigun. See on väga valdavalt heteroseksuaalsetele poistele. Ära karda mind. Ma ei tea, mida teised homoseksuaalsete kalduvustega mehed sulle teinud on, aga ära karda mind. Kui ma siiani ei ole üritanud sinuga midagi teha, siis ma ilmselt ei tee hiljem ka. Kõige lihtsam oleks kirjeldada olukorda järgmiselt, (ps: tegemist on näitega, olukorda võib laiendada sinu huvidele): "On üks neiu. Aga ta on 100% lesbi ja mitte just kõige nägusam. Sa ilmselt ei ürita teda endale võita." Täpselt sama asi on teiega. Oled sina. Aga mina ei kuulu sinu huviorbiiti ega ei pea sind väga ilusaks. Ma ilmselt ei üritaks sind endale võita. Nii lihtne see ongi. Ära karda mind. Isegi kui sa duši all seebi maha pillad, siis tea, et mulle ei meeldi väga füüsilised puudutused ehk ma võibolla lihtsalt vaataks sind, sa saamatu Kreeka jumala kehaga inglike.
Aga kell on palju ja mu sees on mingi tunne, et ma peaks korralik olema ja unele jääma. Olen kuulnud, et seda tunnet nimetatakse südametunnistuseks või millekski sarnaseks. Nii et ma lähen toetan pea padjale, mõtlen imelikest asjadest ja üritan teha plaani, kuidas oma elu natukenegi korda saada. Aga jumala eest, viska mulle mõni teade. Pane fb's midagi mu seinale, kirjuta privasse, viska aski küsimus, pane tuvipost teele või kasuta eesti posti teenuseid, kirjuta mu kooliteele mulle sõnum või otsi mind üles, helista mulle või saada sõnum, anna mulle oma nr ja ütle, et ma helistaks. Terve septembri kuu jooksul tegin ma 11 kõnet. Neist 6 olid mu vanematele. See ei ole normaalne. Võta minuga ühendust!!!
Lõpumärkmed:
Võta minuga ühendust. Mul ei ole varsti midagi tarka öelda, kui ema küsib, mida ma päeva jooksul tegin. Iga päev talle kiirtoidu, rahuliku kooli ja niisama olemisega pettumust tekitada on juba vaikselt igav.
Aga teile nagu alati:
Naerata, see on äärmiselt armas.
Järgmise korrani
Janus Pinka 5. oktoober 2015
No comments:
Post a Comment