Ma hakkan küpseks saama..
Hey. Kuna vähemalt kaks inimest on maininud mu blogi, siis midagi minu sees sunnib teile midagi kirjutama. Kusjuures seda sissejuhatust on alati suht jama kirjutada. Esiteks ei ürita ma sellega midagi ära öelda, teiseks, ma ei taha seda liiga lühikeseks jätta. Ja siis see ongi selline imelik osa. Aga noh, käin enamus päevadel koolis, vahepeal tantsin natuke (hüppeliiges on purukatki vms) ja siis vahel harva räägin mõne inimesega millestki. Vahel täiesti ootamatult. Seisin hiljuti poes ja üks rebane tuli ja alustas vestlust. Ootamatult huvitav olukord ja selle osas üpris lahe. Kui välja arvata asjaolu, et ma ei suuda planeerimata vestlustes väga adekvaatselt hakkama saada.
Päev 794
Tal on kõige armsam naeratus ever..
Iroonia. Kirjutad ühel päeval, et sa ei oska mitte kuidagi alustada seda asja ja siis pead seda kaks korda järjest tegema. Igal juhul, on üks jõhkralt armsa naeratusega neiu ja siis ma tantsisin temaga. Ja noh, kuna ma olen hea laps, siis andsin emale ka selle neiu nime ja mida mu ema tegi? Stalkis teda. Oeh.. Asja kulminatsiooniks võiks lugeda selle, kui ta mulle selle neiu perekonna kohta rääkima hakkas või kui ta arvas, et ma peaks talle homme fb's õnne soovima. C'mon, võta kokku ennast. Kes see siis fb's õnne soovib? Sa kas saad inimesega kokku, helistad talle või ei soovi üldse õnne. Vaid väga haruldastel kordadel on lubatud teisele inimesele neti teel õnne soovida. Aga nüüd siis mingite asjade juurde, millest täna rääkida.
Päevamõtted:
Ehk on mõni teist märganud, et meie ühiskonnas on punaste juustega inimesi. Nad meeldivad mulle. Ma ausalt ei tea miks. Ma isegi ei tea, kas nad on tegelikult punapead, sest paljud on nii kahevahel ja ma ei ole kunagi värvidega hea olnud. Aga jah, suurim eelis juuksevärvi osas on gingeritel, mis paneb mind mõtlema, et äkki ei ole tegemist niivõrd ainult juuksevärviga vaid lihtsalt retsessiivsusega. Või on ikka veel midagi alles sellest ajast, kui mulle iirlased meeldisid. Aga jah. Kusjuures ma arvan, et see on meeletu märk minu aseksuaalsusest, et mulle inimesed nende juuksevärvi osas meeldivad. Aga noh jah, punapead, teid on hoiatatud.
Sügis. Olgem ausad, suht saast aastaaeg. Astud hommikul kodust ilusa ilmaga välja ka mõned tunnid hiljem on suur sadu ja sa mõtled, et kus lähim puidust laev on. #biblejokes Lisaks sellele on hommikul niivõrd jahe, et ma lähen jopega välja ja samas on päeva ajal nii palav, et ma sulan ära ka ilma jopeta. Lisaks see, et kõik inimesed tunduvad nii masendunud ja siis tundub alati ilm saast. Reaalselt ma näen iga hommik kümneid inimesi ja ometi vaid üksikuid naeratusi. See ei ole lahe. Ma mõistan, et sul on resting bitch-face, aga siis näegi vaeva. Ma ei palu sul ju Jokkeri kombel ringi tallata ja HAHAHA karjuda. Lihtsalt vääna suunurgad natukene ülespoole. Reaalselt ma valin sageli vaid naeratuse järgi, kas inimene mulle meeldib. Ma võtan naeratuse iga kord enam kui bitch-face. IGA KORD.
Nägudest rääkides, mis värk on näoraamatu profiilipiltidega? Liiga tihti ma pean lisaks su pildile vaatama ka su nime, et teada saada, kes sa oled. Esiteks, osad inimesed vahetavad seda kogu aeg. Iga natukese aja tagant on jälle uus pilt. Nagu kuradi mõistatusmängud, et kes on pildil. Teiseks, miks su profiilipildil on keegi teine? See on just neile inimestele, kelle profiilipildil on mitu inimest või nemad mingi väga imeliku nurga alt. Ma mõistan, et sa üritad varjata fakti, et sul on 17 lõuga, aga kui ma igakord pean mängima mõttemängu, kes on pildil, siis sorri, ma ei näe sellel mõtet. Ja noh, ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kelle profiilipildil on midagi muud kui inimesed. Ma saan aru, et sul on koer ja auh-auh on sinu jaoks lahe asi, aga siiski, sinu profiil ju. Aga jah, lihtsalt vahel on nagu täiesti kohutav välja mõelda, kust ma sind tean.
Mulle öeldi, et ma peaks rääkima, mis on saanud Tartust aastaga. See on minu jaoks muutunud. See on ikka veel minu lemmiklinn ja nüüd on see kordades kodusem. Kui ma veel aasta eest käisin radu, mis olid tuttavad, siis nüüd käin pea alati neid, mis on lühemad või lahedamad. Kui vanasti vaatasin vasakule ja paremale ja ootasin kasvõi mitu minutit, et autosid üle tee lasta, siis viimasel ajal olen mõistnud, et nad ei aja mind alla. Ma olin see, kes pidi teed küsima ja nüüd olen see, keda peetakse tänaval kinni. Kui mulle meeldis tulla siia linna, sest siin olin ma üksi ja rahus, siis nüüd ma lähen tagasi koju, sest seal ma olen üksi ja rahus. Kui ma vanasti arvasin, et rong ja auto ja eriti buss sõitsid meeletult kaua kahe linna vahel, siis nüüd tundub see nii tavaline ja ootamatult lühike aeg. Ma olin veendunud, et see linn on ülerahvastatud ja nüüd tunduvad vahel pargid ja tänavad liiga tühjad. Ma nimetan oma ühikat Tartus ka koduks, ma olen leidnud sõpru, ma arvan, et sellest linnast võib minu jaoks asja saada.
Mulle öeldi ka, et ma koolist räägiks, aga ma ei oska midagi rääkida. Vähemalt mitte midagi tarka. Ma ei suuda välja tuua ühtegi seika ega õppejõudu. Ma lihtsalt ei suuda või ei oska või ei taha. Aga ma räägin teile, kui osav ma olen. Tahtsin siis süüa jogurtit. Aga mul oli laual vaid kahvel. Egas midagi, võtsin jalad selga ja läksin kööki. Viskasin kahvli sahtlisse ja haarasin "lusika". Kõndisin siis tagasi laua juurde asetasin "lusika" jogurtitopsi peale ja avastasin, et ma võtsin selle sama kahvli kaasa, mille ma olin just ära viinud. Kõndisin uuesti kööki ja seekord naasesin lusikaga. Päris lusikaga, millel ei ole ühtegi toidusurkimiseks vajalikku ora.
Ah jaa, ma pidin rääkima, et ma saan vist küpseks. Esiteks see, et ma hakkan vist vanaks saama/jääma. Minu ideed vanaks saamisest pärinevad umbes sellest ajast kui ma veel hästi pisike poiss olin. Kuidagi võrratult täiskasvanulik tundus poodi minnes koheselt ostukorvi haaramine ja viisakus (palun, aitäh, ilusat päeva jne), samuti veendumus, et täiskasvanud ei ropenda ja teavad, mida nad teevad ja tahavad. Ja ma olen viimasel ajal üritanud neid ideid jälgida. Ma jõudsin järeldusele, kuidas inimestele meeldida. Ole sina ise. Ma tean, ma tean, klišee. Aga reaalselt mul on kopp ees inimestest, kes üritavad olla midagi, mida nad ei ole. Ole sina ise. Kui sa oled sina ise, siis sa paistad alati nii ja inimesed, kes tegelikult tahavad sinuga koos olla, äkki isegi on sinuga. Ära ürita mitte kellelegi meeldida, vaid sellepärast, et sa tahad seda. Kui sina talle ei meeldi isiku poolest, siis otsi keegi muu. Ma olen imelik, ma olen rahul sellega, ole sina ka. Mida teised ikka teha saavad? Heidavad sind perest/grupist/kuskilt mujalt välja ja ei suhtle enam sinuga? Adjöö siis. Parim näide on minu seksuaalsus. Enamus inimesi mu ümber teavad, et ma olen biseksuaal, aga samas enamus neist teavad, et ma ei taha nendega midagi teha, sest nad on mu sõbrad ja ei midagi muud. Ja kui ma leian kunagi kellegi, kellega mina olla tahan ja teistele ta ei sobi, siis fain. Siiani ei ole midagi peale mõne homofoobse kommentaari olnud. Ja see ei ole nii hull. Aga kui tekiks meeletu draama, siis adjöö, mul on targemat teha, kui sind heitida. Ma ei näe põhjust endale ja teistele valetada, kes sa oled. Jah, ma olen väike tõre antisotsiaal ja vahel täpselt teistpidi ka. Ma ei suuda ära otsustada, mida ma tegelikult tahan, aga ma vähemalt tean seda ja ei ürita mitte kellelegi väita midagi muud. Kes sina oled ja mida sina tahad?
Lõpumärkmed:
Ma olen märganud, et mulle meeldivad inimeste pead. Või noh juuksed, silmad ja naeratus ja need kõik on otseselt peaga seotud. Kas see on imelik?
Aga teile nagu alati:
Naerata ja ehk soojendad minu südame natuke ülesse.
Järgmise korrani
Janus Pinka 24. september 2015
No comments:
Post a Comment