Jääkarud ja teised sulelised ehk sinisilmne draakon nr. 12..
Hey, mina siin. Ma avastasin, kuidas te mind blogima saate. Ma pean olema emotsionaalne ja minu emotsionaalse olemuse ellutoomine on meeletult lihtne. Ja kusjuures häid emotsioone on sama lihtne esile tuua kui kõiki ülejäänusid. Vajutage lihtsalt õigetele nuppudele ja ma olen kõige särasilmsem isik siinpool helendavat ekraani. Seekordne emotsioon on mulle teadmata.
Päevamõtted:
Mäletate ehk, et mul oli probleem, et ma ei saanud ühte inimest oma peast välja. Sellest ajast on natuke enam kui 24h möödas ja ma juba igatsen seda aega. See oli küll totaalne ajusurm ja masendust täis olukord, aga mu keha oli minu. Praegu aga mu süda puperdab, iga rakk mu kehast valutab, iga mu mõte on sinust ja ometi ei ole asi isegi sinus. Ja see tekitab meeletut hirmu. Ma olen terve suvi olnud meeletult antisotsiaalne, istudes kogu aeg oma voodis ja kui ma sealt ka lahkusin suhtlesin vaid käputäie inimestega. Ja nüüd eile ütlesid sa hei, sa naeratasid ja ütlesid midagi. Ja sellest piisas, et mind totaalselt rööbastelt välja ajada. See on samal ajal nii meeletult hea tunne ja samas on see kohutav, sest mul ei ole selle üle kontrolli. Aga noh, sa võid end lohutada. Asi ei ole sinus, asi on minus, sest minus tekkis see tunne. Üle väga pika aja see imeline tunne. Ja ma olen enam kui kindel, et kahjuks see varsti kaob ja naaseb must vari, mis mu endasse tõmbab.
Igal juhul olin siis mingi osa sõpradega koos ja nagu ikka tuli aeg, kus pidime kõik laiali minema. Ma arvasin, et oleks viisakas hüvastijätuks kalli teha. See oli meeletu viga. Tuleb välja, et mu puuduste vältimise asi on jõudnud järgmisse faasi. Kui vanasti oli nii, et kui sa puudutasid mind, nii et sinu ja minu vahele jäi riie, oli kõik okei. Viimastel päevadel ei ole see enam nii. Nüüd on nii, et ma väldin totaalselt inimpuudutust ja ma isegi ei tea miks. Ma kardan, et see on mingi loll loomalik instinkt, et end kaitsta. Peitu pugeda millegi eest, mis tegelikult ei ole ohufaktor. Kusjuures see on adekvaatselt hea koht viia teema mujale.
Ülikool. Meeletult paljud inimesed arvavad, et enda tutvustamisel peab teisele oma käe pihku suruma. Aga tegelikult ju ei pea. Ma ei tea, mida sa oma käega teinud oled ja sina ei tea, mida mina tegin. Kas meil on vaja, siis pisikuid vahetada selle nimel, et end tutvustada. Lisaks on see ebavajalik pingutus, eriti kui me ei seisa kõrvuti, sest liiga tihti peame me kellegi teise ees oma kätega vehkima ja me niigi segame kõiki sellega, et me üritama üksteisele seletada, et meie nimedes on mingi kummaline eripärasus võrreldes tavapärasusega. Minul on üks "a" ja sinul on 7 "y" reas. Ja siis ongi nii, et kui sa just väga lahe või väga imelik ei ole, siis sa ei jää mulle meelde. Ma olen nõus väga sinuga rääkima, just täpselt nii kaua kui sa mind ei katsu või kui miski mu tähelepanu rohkem röövib kui sinu puudutus. Aga noh, ju on seegi mingi inimlik instinkt, et teada, et sa ei olegi üksi.
Kõigest 4 lõiku kirjutamist ja mu emotsioon kadus. Ma sain ära öeldud, mis südamel, ja iga lõigualgus, mis tekkis, kustus kiiremini. Ja siis tekkis vaikus. Igal pool. Mu süda ei puperda, kuigi kui ma silmad sulen, siis ma näen ikkagi sind ja sind ja sind ka. Kuid vahel on imelik. Vahel on nii, et ma vaatasin midagi muud. Ma vaatasin teisi, lampi, aeda või trepiastmeid. Ja siis ma näen neid, kuigi ma mõtlen sinust. Sa oled idee, sa oled nähtus, sa oled midagi minu sees. Sa oled tunne, vahel isegi mitu ja vahel isegi vastastikuseid ja vastupidised. Meenuvad mälupildid ja sinu reaktsioon. Naer ja sinu enesekindlus, vaikus ja sinu tagasihoidlikkus, pisarad ja oskamatus mitte midagi teha. Meenuvad tuhanded asjad, aga sageli mitte sina, kuigi sina oled ainus, millest ma tol hetkel mõtlen. Sa oled osa minu elust, kuigi vahel tundub, et ei ole ja see on natuke imelik.
Kõndisin ükspäev kuskilt kuhugi ja jäin mõtlema. Mõtlesin sõjast ja usust. Kas sõdur ja massimõrvar istuvad viimsel kohtupäeval sama oksa peal. Kuidas mõõta inimelu väärtust. Jõudsin mingi hetk oma teooriaga isegi sinna maale, kus keegi teine peale mõrvari vastutas kellegi mõrva eest ja on võimaik, et sind tapetakse ja sind karistatakse selle eest. Mängides oma mõtetes läbi rongiküsimust, ei ole ma siiani päris kindel, kas sa saad teispoolsusesse, kui sa hukkad ühe, et päästa viis. Kas sa pääsed teispoolsusesse, kui sa tapad viis, et päästa keegi, kes on sulle oluline. Kas vooruslikum on võtta šanss, et ühed inimesed on rohkem väärt kui teised. Kas inimesele tuleks andesta olukorrad, kus tema arvas, et nii on parim. Kas inimesi tuleks päästa iseenese lolluse käest. Õnneks, kui viimne päev tuleb, siis ei ole see minu otsustada.
Aga kell on palju ja kaasüürnik toas 304 valmistub unele jäämiseks, nii et ehk näeb veel kunagi.
Lõpumärkmed:
Enam kui 7 miljardit inimest, kellest ma tean nii väheseid, aga ometi mõjutavad nad mind nii palju..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sa võid sellega mu päeva, nädala, kuu, aasta või isegi elu paremaks muuta.
Järgmise korrani
Janus Pinka 1. september
No comments:
Post a Comment