Roosid on punased ja verised tänavakivid ka..
Hey-ho, augustikuu viimane sissekanne ilmselt. Noh, on muidugi võimalus, et lähipäevadel kütetakse mu emotsioonid üles ja ma kriban veel midagi. Aga noh, ärgem hellitagem lootust. Aga jah, suvi saab kohe otsa ja algab koolipõli. Eks vaatab, mis see aasta saab. Mõnes mõttes natuke imelik on mõelda, et ma pean pidama kahte aastat paralleelselt, on kooliaasta ja tavaaasta. Aga eks näeb, mis saama hakkab.
Päevamõtted:
Hüpohondria. Mõned teist on ehk kuulnud mu kummalist eluvaadet. Igal juhul, mul olid mingid sümptomid ja interneti sõnul on mul ajukasvaja, paeluss või depressioon. Need on need kummalised korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Ja noh, täna vaatasin filmi (ilmselt põhjus, miks ma üldse kriban praegu) ja seal oli ühel kutil seljas mingi kasvaja ja vähk ja what not. Ja nüüd valutab minu selg ka (ilmselt sellest, et olin vales asendis, aga noh kes teab) ja millegi pärast on mu aju veendunud, et nüüd ongi kõik.
Ma vahel tahaks arvata, et ma tean teid. Ma ei tea teist küll nii palju kui võiks, aga siiski ma tean, et osad teist on väga ebastabiilsed ja tehniliselt mingi psühhohäirega. Mina ka, vist, mingil määral. Aga jah, ma mõtlesin, et lähen käin mõne psühhospetsialisti juures. Aga kuna ma pole mitte kunagi seal käinud, siis kas keegi teist oskab mingit kohta soovitada või mind hoiatada. Aga kui täiesti aus olla, siis ma ei ole isegi välja mõelnud ühtegi omadust, mis tal olema peaks, või, mida tal olla ei tohiks. Samuti ei tea ma seda, mida ma rääkima peaks. Mu suurim probleem on see, et ma ei saa üht inimest oma peast välja ja ma kardan, et ma isegi tean, miks see nii on ja ma ei tea lahendust. Kui tavaliselt olen ma leidnud mõne anoni, kellele lihtsalt mainida, et nii on, siis seda ei taha ma isegi anonitele rääkida. Nii et jah, sa võid nõu anda. Isegi kui sa psühhohäirega ei ole.
Ma olen väga suure osa oma suvest veetnud oma toas, oma voodis, vahel kassi paitades. Ja nüüd lähen ma oma mugavustsoonist välja. Lähen istun mitmekümne inimesega ühes ruumis. Ja kui ma sealt ka pääsen, siis ma jagan elamiskohta (ilmselt) 3 kutiga. Ja ma ei tea, kuidas selline "šokk" mulle mõjutada võib. Ja inimesed, kellega ma eelmine aasta suhtlesin, ma ei ole neist kellegagi pmst suvi otsa suhelnud. Ma ei tea neist mitte midagi ja ma isegi ei tea, kuidas me reageerime, kui me jälle üksteist näeme. Äkki oleme positiivselt meelestatud, loodame.
Ma sooviks, et mul oleks teile midagi kirjutada. Aga viimasel ajal on kummalised lood. Ma olen suhteliselt emotsioonitu. Ma lihtsalt elan ühest päevast teise. Ei erutu, ei ärritu, lihtsalt olen tuim. Ma ei taha selline olla. Aga samas kõik inimesed minu ümber on selles lollakas vanuses, kus on suhtedraamad ja mul on sellest kõigest nii kopp ees. Sa ütled, et te olete sõbrad. Järgmine nädal olete te juba 2 kuud suhtes. Nädala aega hiljem, joob üksteist ennast täis, näitab oma tegelikku sisemist mölakat. Te petate üksteist ja siis valetate. Siis te nutate, vingute ja klatšite. Siis olete passiiv-agressiivsed kõige suhtes. Ja siis leiate uue inimese, uue "sõbra". Ja ma ausalt ei tea, mida ma kõigest sellest arvama peaks. Kui aus olla, siis see totaalselt hävitab mu unistust, et maailmas on olemas minu teine pool. Ja kui sa ei ole suhtes, siis sul on omad vead. Ja see kõik hävitab motivatsiooni olla teadlik, sest iga päev avastan ma midagi uut ja sageli negatiivset. Ja siis ei ole ju ka tuju blogida.
Lõpumärkmed:
Nojah, oli okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis äkki leiad kellegi, kes vastu naeratab.
Järgmise korrani
Janus Pinka 28. august 2015
No comments:
Post a Comment