You wear a mask for so long, you forget who you were beneath it. - Alan Moore
Hey, mina siin. Suht tulutu oleks teile üksikasjalikult seletada, mida ma augustikuu jooksul teinud olen. Lühidalt öeldes ma puhkasin. Käisin sõpradega saartel trippimas, käisin sõpradega Kauksis grillimas ja käisin niisama sõpradega olesklemas igalpool mujal ka. Kasvõi niisama linna vahel jõlkumas või siis kontserdil või seikluspargis. Ja kogu selle aja jooksul ei suutnud ma blogida. Vahel oli uni tappev, sageli puudusid ideed või motivatsioon ja vahel on lihtsalt midagi targemat teha. Ma olen viimasel ajal üldse väsinud ja interneti sõnul on mul ilmselt depressioon, paeluss või ajukasvaja. Need haruldased korrad elus, kui sa loodad, et sul on depressioon. Aga nojah, mis seal ikka.
Päevamõtted:
Ma olin väike poiss. Paremal juhul kümne-aastane kui sedagi. Olin (ilmselt perega) Pärnu rannas ja siis ma nägin teda. Minu kõige esimene neeger. Ma mäletan, et ma kulutasin iga võimaliku hetke, et tema poole piiluda. Tegemist oli tõesti musta mehega. Istusime mõlemad rannas ja mina lihtsalt vaatasin teda. See oli nii uskumatult imelik. Ma kasvasin üles kohas, kus alles mõne aasta eest oli veel tehniliselt 100% valge elanikkond. Nüüd on siin juba 9 (kui ma ei eksi) mitte valget inimest (valgeid inimesi on ikka veel mõned tuhanded). Ma olen neist ühte korra näinud ja kui ma teda nägin, siis vaid korraks ja ma tagasi ei vaadanud. Eelmise aasta alguses kolisin Tartusse. Võrreldes pisikese Jõgevaga on see ikka totaalne vikerkaare linn. Süsimustast helekollaseni, kõik on olemas. Siniste roll on ka täidetud. Tõsi, küll valgete tüdrukute poolt, kes minule teadmata põhjusel siniste peadega on. Kolisin Tartusse ja näen igapäevaselt värvikirevat turistide armeed. Kui ma alguses üritasin neid vaadata, kui kummalise nahatooni ja pisikeste silmadega võõramaalasi, siis viimasel ajal on mind nende riietus enam paeluma hakanud. Kui minul oli t-särgiga palav, siis neil on sulejoped seljas ja tutimütsid peas. Minu segase jutu põhimõte oli, et kui ma olin pisike ja rumal ja ei olnud maailmavõlusid näinud, siis mind paelusid võõrad värvilised väljamaalased. Ja siis ma sain suuremaks ja ehk natuke targemaks ja ma mõistsin, et ka nemad on üpris tavalised inimesed.
Pagulased. Inimesed ühest kultuuriruumist, kes põgenevad sõja eest teise kultuuriruumi, kus ei ole sõda. See on üks neist muredest, kus on oluline sinu kasu. Kui meie kaasmaalased Rootsi pagesid, oli see okei ja what not. Kui aga keegi meile tuleb, on draama ja hala. Käi persse, pagulasvihkaja. Räägime pagulastest. Nad ei ole nagu meie. Nad ei ole siniste silmade, blondide juustega eestlased. Nad ei räägi meie keelt ja neil ei ole vastlakuklist õrna aimugi. Nad ei ole pidanud 30cm lumega kooli poole sumpama ja nad ei ole palju asju veel. Aga nad on inimesed. Neil on inimlikult head ja halvad omadused.
Ma pakun välja rollimängu. See on kahepoolne, kolmanda poole eeldusega. Kõigepealt ma panen paika olukorra, siis sina annad hinnangu ja mina võtan kokku.
Stsenaarium 1: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on sõbralikud. See on tõeline paradiis. Sulle õpetatakse keel, sulle pakutakse abi, sind koolitatakse selles uues ja tundmatus olukorras hakkama saama. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb rohkem peresid sinu piirkonnast sinna samasse riiki ja sa loodad, et kunagi kohtad kedagi oma tuttavatest. Ja siis ühel päeval kõnnid poodi ja näedki oma vana sõpra ja te saate rahus meenutada aegu, mis olid enne sõda.
Stsenaarium 2: Sa oled sõjapõgenik. Su pere on iga päev hommikust õhtuni ohus. Mitmed su sõbrad on surnud ja sa annad sisse avalduse, et oma kodumaalt põgeneda. Su avaldus rahuldatakse. Sa võid võtta oma pere ja minna tundmatusse riiki. Sa ei tea sellest peaaegu mitte midagi, aga sa tead, et seal ei ole sõda. Sa lähed. Sa jõuad sinna ja kõik on raevunud. See on totaalne põrgu. Sind sõimatakse keeles, mida sa veel isegi ei mõista, sa saad kõigi arust põhjuseta abi, sind koolitatakse, aga kedagi ei huvita, sest sa oled valest kohast. Sa loed uudiseid, et iga päev tuleb riiki rohkem peresid ja sa kardad nendega kohtuda, sest selleks peaks sa kodust lahkuma ja see ei pruugi ohutu olla. Ja sa ei pruugi mitte kunagi julgeda poodi kõndida ja su sõber ka mitte ja sa oled üksi ilmaruumis, kuhu sa peitu tulid. Ja sulle meenuvad sõnad: "Kas parem on elada koletisena või surra hea mehena?"
Kokkuvõte: Kummas stsenaariumis sina elada tahad? Ma arvan, et teises. Aga ole siis inimene ja tee teistele nii nagu sa tahaks, et sinule tehtaks.
Ma olen kuulnud liiga palju, et pagulastel on parem elu, kui meie enda rahval. Parimaks näiteks on minu arust Vao küla kaks maja ja mingi igakuine toetus, mis iga jutu järgi on erinev. Reaalselt see on ulatunud 300€-1000€. Jällegi, paneme end pagulase olukorda. Sa oled riigis, kus sa ei tea kedagi. Sa ei räägi selle riigi keelt. Sa ilmselt ei ole peaaegu ühekski tööks kvalifitseeritud. Ja reaalselt kõik need asjad on parandatavad ja isegi mitte meeletu kuluga, aga siiski on selleks kulu. Olgu selleks siis aeg või raha. Me liitusime 2004. aastal Euroopa Liiduga ja lubasime, et täidame oma kohustuse. Ja nüüd, kui on aeg teha, mida meilt palutakse, siis on hala ja nutt. Paneme quiti siis. Lükkame piiridele kontrolli ja loobume kõigist euroboonustest. Mis seal ikka, suutsime ju eelmise sajandi alguses lausa 20 aastat iseseisvad olla. Nii et jah, kui euroopa sunnib meid vastu võtma pagulasi, siis olgem sõbralikud ja aidakem neil kohaneda, mitte ärme heidi ja takista nende sulandumist. Parem ärakodustatud võõramaalane kui võõras võõramaalane. Keegi ei palu ju teil nendega ühte heita, aga mina palun mitte heitida.
Heidist rääkides. Mis värk selle valitsusega on? Nad ei ole aasta aega võimul olnud ja ma olen nende kohta kuulnud enam kriitikat kui kogu eelneva valitsusaja jooksul. Tõsiselt, kui ma võrdlen perioodi minu sünd kuni eelmise valimiskampaania algus vs. valimiskampaania algus kuni praegu, siis on kriitika ülevoolavalt selle viimase osas. Mulle meeldib uskuda, et maailmas ongi asjad nii nagu need raamatutes on. Kui seaduseraamat ütleb, et Eesti on väike riik Euroopas, kus on rahval võim, siis nii ka on. Kuskil oli ka idee, et meie ise valime, kes meid valitseb. Ja kui mu mälu ei peta, siis vähem kui aasta eest, seisin ka mina väikeses suletud ruumis ja kirjutasin paberile mõned numbrid. Ja siis loeti üle Eesti kõik hääled kokku ja reformarid ja teised said eesotsas Rõivasega pukki ja elu oleks pidanud heaks minema. Aga nüüd? Nüüd on igal pool mingi heit, et ta ei ole õige mees meid valitsema. Mida kuradit sa siis hääletasid tema poolt? Või noh, kui sa seda ei teinud, siis mokk maha, oota mõned aastad, veena sõbrad ära ja pange sinu lemmar pukki. Johhaidii, mul on kopp ees poliittrianglist. Tahan tagasi maailma, kus valitsus teeb oma tööd ja rahvas ei klähvi iga sammu järel. Meie andsime neile oma võimu ja usalduse ja kui nemad midagi ära käkivad, siis järgmine kord ei anna. Nii kaua, aga hoia oma mokk maas ja ole inimene.
Aga okei, okei. Räägime millestki muust. Ma reaalselt enam ei oska, ei taha, ei jõua. Ta on tagasi ja jõulisemalt kui ma tahaks. Ta on pidevalt minu mõtetes. Iga kord, kui ma silmad sulen, siis ma näen teda. Kunagi oli kuskil pilt, kus kaks meeletut jas vastastikust jõudu rebisid inimese pooleks. Minu sees on praegu samamoodi. Ühel pool on jõud, mis karjub: "Kõik on läbi, liigume edasi, elu on mujal ka," ja teine pool, mis karjub: "Aga äkki ei ole, äkki ei liigu, äkki ei ole." Ja siis ma olengi oma enda õudusunenäos 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja tähtajatult. Lihtsalt istun ja ootan ja midagi teha ei oska. Kui ma silmad lahti hoian, siis sa oled sa hea, võrratu, parim asi, mis maailmas on. Kui ma silmad sulen, oled sa kuri ja õel olend, kes mind tuhandeks tükiks rebib. Ja nüüd varsti on reaalne võimalus, et ma näen sind. Ja ma ei ole üldse kindel, kas ma olen selleks valmis..
Lõpumärkmed:
Tuli pisut masendav blogi, aga äkki mul ongi depressioon või paeluss..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elu on kummaliselt ilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. august 2015
No comments:
Post a Comment