Popcorn ja jõuluhommikud ehk olen üleolev jobu, vist.
Hey, pole ammu kribanud, aga see ei ole üldse minu süü. Aga enne veel tähtsad asjad:
Google palus mul teid teavitada, et mu blogil on mingid küpsised.
SEE ON TEIE ESIMENE JA VIIMANE HOIATUS.
Join the dark side (loe: my blog), we have cookies. Hahahhaha #halvadnaljad123
Päevamõtted:
27. juuni ütlesin, et blogin alles siis, kui saan 5 soovitust. 31. juuli õhtul sain ma 5. soovituse. Ma ootasin natuke kiiremat olukorra lahendust, aga nojah, nüüd teeme siis mingil määral mingi asja natuke tasa. Terve juulikuu jagu seiklusi vaja nüüd kiirelt kokku võtta. Aga jah, kõigepealt need ideed või asjad.
1. teema - raamatud. sinu lemmikraamatud ja muud seonduvad mõtted #blogi
Raamatud - ekss: "trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned". Raamatuid on igasuguseid. On suuri ja väikeseid, on pakse ja õhukesi, on sisukaid ja sisutühje, on isegi kollaseid. Ma olen üleskasvanud mingi alateadusliku mõttega, et raamatute lugemine viib sind ühiskonnas ülespoole. See annab sulle õiguse teistele ülevalt alla vaadata ja kritiseerida, sest nende elu koosneb Kardashianide vaatamisest ja millest veel. Igal juhul mingil kummalisel põhjusel on see meeletult võrratu vaatepilt, kui sa näed kedagi pargipingil raamatut lugemas. Annab väikese sisetunde, et maailm ei olegi veel täiesti hukas ja meil on veel lootust.
Minu lemmikraamatud - See on ootamatult raske küsimus. Õnneks tegid sa mulle asja lihtsamaks küsides selle asja mitmuses. Ilmselt tooks esimesena välja "Eragon"i. Välja tooks selle, sest sellel oli mu elule väga suur märk. See süvendas mu armastust draakonite ja mõõkade ajastusse. Sisendas mulle idee, et fantaasia on vaid ühe mõtte kaugusel ja alati minu jaoks olemas. Ükskõik, mis maailmas toimub, mul on minu mõtted ja seal olen mina rüütel valgel hobusel.
Teiseks tooks välja "Tapamaja korpus nr. 5". Kaks paralleelset lugu. Üks tulnukatest, mis kõigile meeldis, ja teine sõjast, mis teiste jaoks taustale jäi. Minu jaoks oli aga vastupidi. Mind ei ole kunagi tulnukad huvitanud. Aga sealne kirjeldus sõjast oli minu arust nii võrratu, enamvähem kõik tegelased ja tegevused.
Kindlasti ei saa märkimata jätta "Godot'd oodates". Kui ma seda lugesin, arvasin ma, et see on saast, solk ja tindiraiskamine. Aga kuud möödusid ja Godot oli ikka vahel mõtetes sellega, et kogu see raamat on üks tohutu kordus. Ja siis ma sain aru, et vahel tulebki korrutada, sest iga kordus ei ole halb. Mõni kordus on vahel isegi väga hea.
Ja kuigi häid raamatuid on veel (nt. "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu", "Hamlet" ja ehk midagi veel), siis tooks välja viimasena "1984". Lihtsalt võrratu raamat. Mul on ilmselt Jumalakompleks, aga ma lihtsalt armastaks olukorda, mida seal kirjeldati. Aga ainult siis, kui mina oleks "Suur Vend". See on võrratult ülesehitatud raamat ja seda oli rõõm lugeda, kuigi ma kardan, et see süvendas minu sadistlikku maailmavaadet.
Muud seonduvad mõtted - kuna raamatutest võiks tundide viisi rääkida, siis räägin ainult natuke. Räägin antilemmikraamatutest ehk raamatutest, millega võiks tuld alustada. Esiteks "Tõde ja Õigus". Jah, ma nõustun, et see on meie "kultuuri" üks suur osa, aga kuna see tehti kohustuslikuks, siis käigu kukele. Mul oli nii kopp ees, kui ma pidin lugema inimestest, kes mind ei huvita, tegemas asju, mis mind ei paelu, tegeledes probleemidega, millega ma ei oska samastuda. Vähemalt on paks raamat, kui veab, saab mitu lõket alustada. Ja suurema osa eesti "kirjandusklassikast" paneks ma samasse ahju. Tooks välja "Helde puu", sest mulle ei meeldi selle poisi omakasu. Mulle meeldib mõelda, et me oleme paremad. Ja noh, veel paneks siia patta enamus usuraamatuid. Sa võid inimesi veenda, et nad oleks head, nii et sa ei pea rääkima superkangelastest, kelle loos on rohkelt vigu ja ebamäärasusi. Reaalsest see superkangelaste asi on üks peamine põhjus, miks ma oma usu rajasin.
2. Miks su blogi vahepeal privaatne oli?
Sest mul oli nägemus. Nägemus, et ma pean eemale saama. Ja siis ma olingi nädal aega pea kogu sotsiaalmaailmast eemal. Ja siis kõige muu seas panin ma ka oma blogi privaatseks. Aga nüüd on see tagasi ja noh, äkki on see kuidagi parem.
3. Räägi oma teistest blogidest
Noh, mul on 7 blogi. 1) Mul on see blogi siin. 2) Mul on D&D blogi, kus ma räägin D&D'st ja kui me lõpuks suudame oma esimese mängu tehtud saame, siis räägin sellest veel lähemalt. Ah jaa, sellest rääkides, ma otsin ikka inimesi, kes tahaksid mängida. 3) Mul on toidublogi. Sealt on küll mõned road vist puudu praeguse seisuga, aga eks vaatab ehk lahendan selle probleemi ka lähiajal ära. Seal on igast nom-nom toidud imelike seletustega. 4) Mul on mõtete blogi. Tegelikult see on igast saasta täis ja ma kasutan seda suurel määral infokandmis allikana. Kuigi suurim roll bloginduse osas on vast see, et sinna märgin lühidalt üles asju, millest siin rääkida. 5) Mingi "suur" filosoofia blogi, mis läbi kukkus, sest ma tahtsin rohkem endast rääkida. Kui see läbi kukkus, siis tegingi selle ja see ongi peamine blogi praegu. 6) Blogi, kus ma rahuldasin oma sadistlikke vajadusi kirjeldades, võigast maailma, kus surm oleks parem kui elu. Selle tõttu sain lahti väga halbadest mõtetest ja noh, ma tahan midagi sellist aga natuke suuremat lähiajal veel teha. Sadistlik maailm on minu jaoks kuidagi paeluv. 7) Minu kõige esimene blogi. See on enamvähem samasugune kui see, aga seal on üks suhteliselt saast sissekanne. Ja ma ei hakanud sinna asju lisama, aga ära ka ei kustutanud.
Panen 2 tükki siia ka: D&D blogi ja Toidublogi.
4. (Minu isiklik lemmik) Kas sa ise ka tajud, et sa aina üleolevam jobu oled?
Jah ja ei. Ma olen arusaanud jah, et mul Jumalakompleks on. Keegi hiljuti ütles, et ma hoolin ainult iseendast. Kellest teisest ma hoolima peaks? Ma hoolin teistest inimestest täpselt nii kaua, kui ma sellest kasu saan. Ja siinkohal ei mõtle ma tulu-kulu=kasu, vaid pigem tulu=kasu. Ja siinkohal tuleb arvesse võtta ka minevikus saadud kasu ja tulevikus saadavat potentsiaalset kasu. Ma hoolin oma perest, sest nende olemasolek on suhteliselt suureks eelduseks, et ma püsin stabiilse ja elusana. Ma hoolin oma sõpradest samal põhjusel. Aga nii pea, kui neil kaovad kõik positiivsed omadused, siis ma ei ole ju kohustatud neist hoolima. Mul ei ole vaja sõpru, kes mulle vaid kahju toovad.
Ma olen seisukohal, et ma olen enamus inimestest kõrgemal. Mul vedas tohutult, et ma sündisin valge mehena Põhja-Euroopas. Ma pole käinud üheski kohas, mis oleks minu eluajal olnud sõjatsoon. Ma oskan lugeda ja kirjutada ja mul on internetiühendus. Ma olen edukalt lõpetanud keskkooli ja omandan ülikoolis kõrgharidust. Mul ei ole ühtegi julma/tapvat haigust. Ma olen suitsuprii ja peaaegu täiskarsklane. Mu kehas pole ühtegi neeti ja mu keha on tindist puhas. Aga noh samas olen ma alakaaluline, värvipime sotsiaaloskusteta pubekas, nii et ideaalini on veel pikk maa. Aga samas ma olen enda arust parem kui keskmine inimene. Palju parem.
Aga ma ei taju, et ma jobu olen. Tõsi ma olen vahel natuke kohutav teiste suhtes ja hoolin peamiselt vaid iseendast. Ma teen elementaarsetes suhtlusasjades vigu ja ei mõista neid enne kui on liiga hilja. Aga samas ei pea ma end üdini halvaks. Ma reaalselt üritan olla hea inimene, kuigi see alati välja ei tule. Nii et jah, ma tajun, et olen üleolev, aga ei nõustu, et jobu olen.
5. Kool
Jah, nii umbmäärane teema ongi. Teoorias on see teema, et räägi kõigest ja mittemillestki. Igal juhul jah, räägin oma ülikooliaastast siis. Õpin Tartu Ülikoolis õigust. Oli esimene september. Ma seisin ülikooli peahoones ja nägin, kuidas kaks sõpra üle pika aja kokku ja ühendasid tere ajal oma käed. Ja minu kooliaeg oli rikutud. Ma kardan, et kunagi saan mina kellegagi peale suve kokku ja tema tahab mind katsuda. Aga mina ju ei taha. Kuulasin, kuidas inimesed mulle tundmatus keeles laulsid ja teadsin, et kunagi pean minagi selle laulu ära õppima (ma pidingi). Kuulsin, kuidas dekaan rääkis, et meid vihatakse elu lõpuni ja 100 advokaati merepõhjas on hea algus. Ma jõin ennast täis, tantsisin raekojaplatsil tundmatuga, kaotasin vihmavarju, leidsin sõpru ja valetasin. Rebasejooksu õhtu oli huvitavalt hea ja halb korraga. Leidsin end amatöörfilmis Harry Potteri rollis. Vahel on raske istuda hommikust õhtuni loengusaalis ja viimase loengu ajal on peas juba tuhat muud mõtet kui loenguteema. Mõni õppejõud on nii vana, et sa arvad, et ta oleks pidanud üleeelmine sajand pensile minema. Mõni õppejõud on monotoonne ja kogu loengusaal on täis näoraamatusse vaatavaid noori. Ja siis on mõni noor ja elujõuline, kes on nagu päris inimene, lööb rusikaga vastu lauda ja nõuab vastuseid. Mõni õppejõud vaatab sinust kaarega mööda ja läbi, samas kui teine vaatab nii mõjuvalt silma, et sa lausa tunned, kuidas su adrenaliinitase läbi lae lendab. On loenguid, kus on kohal enamvähem kõik õpilased ja siis on loenguid, kus on 10% õpilastest kui sedagi. Info liigub mööda tundmatuid teid. Mõnes kohas on info aastate vanune ja vale, samas teises kohas muutub päev enne info realiseerumist ja kunagi ei tea, mis värk on, sest kõigil on oma teooria. Mõne asja jaoks antakse sulle aega 6 kuud ja ometi viimase nädala keskpaigas leiad sa alles aja. Sa lubad, et enne järgmist kontrolltööd hakkad varem õppima ja saad teada, et töö on juba homme ja siis istudki ühikas, ühes käes kanakoib ja teise käega lappad konspektide vahel. Hommikusöögi asemel jood kooliteel jogurtit, sest sa tahad end vahel välja ka magada. Vahet ei ole, millal ma kooli lähen või sealt tulen, ma näen 2km teekonna jooksul vaid mõnda üksikut naeratust. Aga jah, kuna väga raske on mitte mingite juhiste abil millestki rääkida, siis praeguseks jätan asja siiapaika.
Ja nüüd natukene juulist: Olin siis sotsiaalmeediast eemal ja siis samal ajal läks mu arvuti katki. Ma jäin haigeks. Ma käisin Tallinnas ja Tartus. Käisin õel külas ja kasse hoidmas. Tegin uue blogi ja tegelesin sellega natuke. Käisin vahepeal sõpradega õues ja leidsin paar head arvutimängu, mida mängida. Ja noh, ma ausalt ei mäleta, mida ma veel tegin, sest kuu oli pikk ja mälu mitte.
Aga eile käisin siis KiisuMiisu pool grillimas. All-in-all päris hea grill oli. Liha oli ja sõbrad olid. Sai isegi mõned tunnid magatud öösel. Autoga viidi ja autoga toodi ja üldse oli lahe. Nägin Mustvee konsumis, kuidas mingi kutt mingi purgi maha pillas ja siis see hakkas välja pritsima. Igal juhul kutt hoidis siis pritsimisel nii kaua sõrme ees kuni see lõppes ja siis ta lihtsalt pani purgi minu silme all riiulisse tagasi. Nomraalne.. Ah jaa, nägin Statoilis kahte mulletit. Kui sa näed mulletit, pead sosistama: "Mullet, mullet, mullet," ja siis on päeva lõpuni rohkelt õnne. #truestory. Kulutasin 3. päeva 5'st ära. "Ütle alkole ei 2015" on ikka veel tehtav.
Lõpumärkmed:
Aga noh, kui sul on lisaküsimusi, anna teada. Kui ei ole, siis nojah okei.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel on kollane ja muud asjad ka.
Järgmise korrani
Janus Pinka 1. august 2015
No comments:
Post a Comment