Päev 785
.. ja siis ta naeratas..
Hey, Ma tean, vahel ma blogin nii ohtralt (vaata üles). Aga mis seal ikka, äkki jõuame seekord kuhugi välja. Mida ma teile rääkida võiks? Toakaaslane on kadunud, kõrvaltoas elu ei ole, nii et ma olen päris üksinda. Aga noh, mul on internet ja minu mõtted. Käisin Metros täna. Sain siis oma toidu ja algas väga imelik vestlus minu ja teenindaja vahel. Tema üritas selgitada, et kahvlid on kassa juures, mina vastasin igale asjale jah ja siis kõndisin minema. Ma oleks ju võinud seletada, et mul on endal kahvel olemas (kavatsesin kodus süüa), aga "jah" tundus parem variant. Aga see selleks..
Päevamõtted:
Eelarvamused. Mul on pea kõigi inimeste osas mingi eelarvamus. See kujuneb imekiiresti ja selle ümberlükkamine on imelihtne, aga siiski see on olemas. Ja kahjuks on see äärmiselt harva positiivne. Põhimõtteliselt on mu eelarvamused alati äärmustes. Ja nagu ikka kooliaasta alguses kohtume me väga mitmete uute inimestega. Jalutades mööda Rüütli tänavat näeme uusi inimesi. Ja noh, siis ma vaatan inimesi ja kritiseerin neid oma mõtetes. Ja see juhtus ka täna. Hetkel on trennis kõik peale kahe inimese mulle võõrad ja siis on imelihtne lasta ajul eelarvamusi toota. Ja siis ilma erilise põhjuseta mulle ei meeldinud üks inimene. Täpselt niikaua kui ma temaga tantsima pidin. Ja siis ta meeldis mulle väga. Ja ainult ühel väikesel põhjusel. Ta naeratas, ta teadis mida ta tegi ja meie vaheline tants sujus. Kui aus olla, siis me tegime mingeid lihtsaid asju, aga koos temaga oli neid asju imelahe teha. Ja see muutus oli huvitav kogemus. Ühe imeväikese hetkega muutus ta ühest äärmusest teise. Ja õnneks või kahjuks ei tea ma temast mitte midagi.
Oli veel üks neiu, kellest ma midagi ei teadnud. Ja noh, kui sa tahad midagi kellestki teada saada, siis on vaid üks võimalus. Teda stalkida. Ja siis kui ma teada sain, mis ta nimi on, oli kõik lihtne. Läksin facebooki, sisestasin ta nime otsingusse, sain vaste. Avastasin, et jah, on küll tema. Igal pildil oli vähemalt üks isik, kes nägi väga välja nagu tema. Ja siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet stalkida. Mul ei oleks selle infoga ju mitte midagi teha. Ja siis ma lõpetasin. Ma lõpetasin olukorras, kus ma teadsin ta nime ja seda, et tal on fbs pilte. Vanasti oleks ma võinud tundide kaupa interneti avarustest asju otsida ja siis kõike teada. Aga millegi pärast ma enam nii ei tee. Nüüd ma olen liiga laisk, et stalkida. Isegi otsingusõnad kustutasin millegi pärast ära. Jah, minu stalkimise päevad on nüüd vist läbi..
Ma ei ole isegi kindel, mida teile rääkida. Mu elu on liikunud edasi või tagasi. Ma olen jälle olukorras, kus ma olen "selle neiuga" sõber (vähemalt minu arust), mu foobiad on tagasi tõmbumas ja mu mõtetes on pidevalt fantaasia, mis ei hõlma julma sadismi. Noh, olgem ausad, kõik ei ole nii nagu vanasti ja arenguruumi on igas vallas, aga siiski. Vahel nagu tundub, et kõik ei olegi nii valesti. Samas on mu ajul siiski vajadus kedagi või midagi armastada. Ja siis vahepeal mu käed värisevad, süda puperdab, mõte ei tööta, toiduisu kaob, on totaalne vaikus ja aeg seisab. Aga samas ei ole ühtegi asja, mis otseselt seda tekitaks. Kas ma armastan kõiki või mitte kedagi või mõlemad kuidagi korraga? Võibolla on asi selles, et ma olen natuke aktiivsem kui varem. Kui ma mingi hetk istusin oma voodis, sõin juustupalle ja olin totaalses üksinduses, siis nüüd on kool, trenn ja vahepeal räägin inimestega juttu ka.
Aga ma ei tea. Mul on idee, et teil on idee. Teil on alati mõni idee. Eelduslikult on teid kuni 7 miljardit. Selle massi sees, peaks leiduma idee. Idee, mis annaks mulle idee. Midagi millest rääkida. See võib olla jah/ei küsimus, see võibolla küsimus miks, kuidas või kui palju. Aga jah, ma ootan mingit teiepoolset panust minu blogisse. Vahel on suhteliselt nüri kirjutada. Kirjutad midagi, näed, et seda on lugenud X arv inimesi ja on vaikus. Ja selline asi kordub. Ma tean, et mitmeid kordi on mainitud, et ma peaks koolist rääkima, aga ma ei tea, ma ei oska. Esiteks on minu puhul sageli see, et mulle jääb meelde tunne, mitte mingi sündmus. Ja siis on raske millestki rääkida. Aga noh, vaevalt, et te panustate. Aga eks näeb..
Lõpumärkmed:
Ma ei tea mõnest inimesest mitte midagi ja vahel käivad mu peast läbi mõtted, et kui meil oleks 4 last, mis me nende nimedeks paneks?
Aga teile nagu alati:
Naerata, see on imelihtne ja imeilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16.09.2015
No comments:
Post a Comment