Sissekanne nr. 238

Päevad 845-866
It's been a long year.. ehk ilmselt see aasta enam ei blogi..

Hey. Suurema osa detsembrist sain ma niimoodi mööda saadetud, et ma ei kirjutanudki teile. Aga see ei tähenda, et see aeg oleks olnud tegevusetu. Käisin mitmes kohas ja tegin mitmeid asju. Arendasin tutvust mitmete isikutega, käisin Emajões ja sattusin segadusse. Aga mõnest asjast lähemalt.

Päevamõtted:
Armastus. Võibolla on see liiga suur sõna. Aga ma ei tea, mis sõna see peaks olema, sest minu jaoks on meeldimine liiga üldine, armumine hetketegevus, mida ma iga päev teen ja armastus see, mida Platon "Pidusöögi" dialoogis kirjeldab. Ja viimasel ajal ma enam ei teagi, mis saab. Ühel pool on ema, kes juba viimased loendamatu hulk aastaid rääkinud, et tal on miniat vaja, teisel pool noored, kes kogu aeg üksteist maha jätavad, siis veel laulud sellest "ühest ja õigest" ja laulud sellest, et keegi ei olnud see "üks ja õige". Ja siis olen mina oma ebamoraalse üleratsionaalse emotsioonipuudusega ajunatukesega, mis peab paika panema, mida mis tähendab, et siis midagi neist taga ajama hakata. Ma olen vist veel ainus loll kogu maa peal, kes usub, et tõeline armastus on olemas. Ma ei taha rahulduda millegi keskpärasega, mis ei täida absoluutselt kõiki minu lünki ja samas tahan ma ise olla lüngatäide kellegi teise elus. Keegi väitis, et sa ei oodata, et keegi sind armastaks, kui sa ise end ei armasta. Aga ma ei ole ju veel valmis end armastama. Ma ei loe piisavalt raamatuid, ma ei tea piisavalt võõrkeeli, ma ei oska žongleerida, ma ei oska piisavalt improviseerida, mu mälu ei ole nii hea kui võiks ja ma ei mõista paljusid asju, mis teiste jaoks on ilmselged. Kuidas ma siis end armastan ja kuidas siis teised mind armastavad ja mida kuradit me üldse armastuseks nimetame??

Aga nüüd saavad uusaastalubadused läbi ja üks neist oli "vallaline 2015". Ja kui see läbi saab, siis mu alateadvus hakkab paarilist igatsema ja samas ka arvama, et keegi, ei teie ega mina, ei ole ideaalsed. Läbi saab ka "ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva, millega olen siiani hakkama saanud. Tahtsin ka rinnalihaste sümmeetriat arendada ja ujuma õppida, mis mõlemad on viimasel ajal aina edulisemalt välja tulnud, nii et usun, et saan mõlemad mingil ajal tulevikus tehtud. Siis vist lubasin midagi, mis oli, et olen parem inimene, aga see on nii vaieldav lubadus, et ma ei oska seda põrunuks või õnnestunuks lugeda. Aga see toob mind omapärase mõtteni. Tulemas on aasta 2016 ja mul ei ole ühtegi uut ja imelikku uusaastalubadust.

Nii et kui sina suudad välja mõelda, mingi geniaalse, kergelt ebahariliku ja minu poolt vabal tahtel tehtava positiivse uusaastalubaduse, siis anna teada. See võib olla ka midagi ootamatult idiootset nagu tattooveeri oma põsele rase ükssarvik vikerkaare värvides ja ma ütlen ei, aga vähemalt sa panustasid midagi sellesse argumenti. Nii et palun, küta kõik oma säravad ideed teele ja äkki, äkki ma isegi täidan mõne lubaduse või vähemalt annan endast parima. See ei tohiks olla tähtajaline, v.a. kui see ei hõlma kogu aastat, millestki tulenevat ajapiiri vms. Aga ma ei taha teid väga piirata, nii et andke ideedele tuld. Ma reaalselt ootan.

Ah jaa. Rahvatants. Mõni teist ehk on juhuslikult märganud, et ma olen nüüd Tarbatu liige. Kui sa ei tea, mis see on, guugelda. Igal juhul, mind häirib inimeste meeletu üleolek selle suhtes. Ma reaalselt tahaks vahepeal näha mõne inimese pähe, kui ma ütlen, et ma tantsin. Minu arust vaatab enamus aega peale seda minu poole paar silmi, mille taga vist küll tuluke ei põle. Peale seda tuleb naerupahvak väitega, et see ei ole treening. Minu huvi oleks, aga teada saada, mida inimesed mõtlevad, mida me seal teeme. Tõsi, ma pean nentima, et võrreldes kunagise kehalise tunniga teevad enamus inimesi tantsutrennis vähem füüsilist jõudu. Aga arvestades, et mina tegin kõik endast võimaliku, et vältida kehalist tegevust ja läbikukkumist kehalise tundides, siis minu jaoks on see kehalise pingutuse element rahvatantsu juures ikkagi olemas. Peale korraliku tantsutrenni on ikka higi väljas ja lihased väsinud. Aga ei, kui sa arvad, et me käime koos, teeme oma 3 tantsu ära ja läheme koju, siis usu seda edasi. Sa ilmselt oled niikuinii üks neist inimestest, kes mulle ei meeldi, sest sa ei suuda hinnata teole eelnevate tegude tähtsust ja järelikult ei pruugi sa suuta ka praeguste tegude mõju tulevikule näha.

Ah lõpetan siis vaikselt ära. Räägime veel lauamängudest. Ma olen jälle "konksu otsas" või pole ma sealt ära saanudki. Leidsin uue hulga inimesi, kellega lauamänge mängida. Aga arvestades, et ma mängin teiste võrreldes äärmiselt agressiivselt, sest mul puudub korralik empaatiavõime, siis ma kipun teisi võitma ja ma olen lugenud, et see tekitab olukorra, kus inimesed ei ole nõus minuga mängima. Ja kuna ma leidsin uue seltskonna inimesi, kes on nõus mängima klassikalisi lauamänge, siis sündis minus idee, et ehk ma leian grupi inimesi, kes on nõus kasvõi katse eesmärgil proovima D&D'd. Aga eks näeb, kuhu ma sellega seekord välja jõuan, sest eelmine seltskond kõrtsis amneesiaga üles ärganud metakaabakaid ei suutnudki jõuda välja draakonini ja saada varandust. Aga ehk läheb järgmine kord paremini.

Lõpumärkmed:
Ma kardan, et mu diagnoosimata OCD/perfektsionism on jälle mingil määral tõusuteel.
Ma ei tea, mida ma edasi teen, sest vahel tundub kõik nii segane ja natuke raske.
Pühadeaeg on vist läbi ja head uut on vara soovida, nii et noh, soovi endale midagi ise.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tegelikult ei ole elu nii pessimistlik, kui mina seda ette kujutan.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. detsember

Sissekanne nr. 237

Päevad 838-844
Vahel on kollane ja vahel ei ole ka..

Tere. Mina siin. Kuna kell on palju ja homme pikk päev, siis ma end väga kaua kinni ei hoia. Mis siis vahepeal juhtunud on - ma loodan, et sa küsid. Sain teada, et mul on keskmine punataju häire. Ehk siis see teadmine ei vii mind väga kuhugi edasi, aga teie võite guugeldada "protanopia" ja "protanomaly" ja äkki saate teada, "mis värvi [see] on".

Päevamõtted:
Leidsin jälle "Imagine" laulu. Ma kohati arvan, et see sõnum on hea. On sealgi ju maailm, kus pole sõda, omandit ja on sõprus ja headus ja kõik muu. Aga siis ma kuulasin seda laulu uuesti, umbes nii 13 korda ja minu mõttesse jäi kajama, et ei ole religiooni. Ja see on kurb ja paha, sest mina ju usun. Aga minu Kõrgem Jõud ei välista sõja puudumist ja sõprust ja muud head. Minu usk on täis armastust ja headust ja ma leian, et usk paha olemine on vaid ateistide ja "teist" usku isikute vabandus, et kedagi vihata saaks. Ehk jah, järgmine ilus laul natukene minu jaoks minu poolt rikutud.

On mingi jutt, et kunagi Einsteini vanemad arvasid, et Albert on pisut lihtne. Poiss oli 9-aastane ja ikka veel ei rääkinud korralikult, vaid märksõnad kui sedagi. Ja siis ükskord söögilauas ütles ta, et supp on liiga kuum. Vanemad üllatusid ja küsisid, et miks ta varem ei olnud rääkinud ja ta vastas, et kuni sinnamaani oli kõik korras olnud. Tore jutt ju. Ja ma olen märganud, et ma olen viimasel ajal selline. Kui asjad on neutraalsed või positiivsed, siis ma vaikin ja kui asjad on negatiivsed, siis ma ütlen midagi. Ja see jätab vist minust väga pahura ja õnnetu pessimisti mulje. Aga ma vist tegelikult ei ole. Ma vähemalt ise tahan uskuda, et ma olen lihtsalt paljude reeglitega inimene, sest ma usun, et nii on lihtsam elada.

Näiteks varrukad. Oi, ma armastan varrukaid. Mul on ainult 1 riietusese (ja sellegi ostsin alles eelmisel nädalal), millel ei ole varrukaid. Tegemist on vestiga ehk selle all on 99% ajast midagi, millel on varrukad. Inimese keha juures on palju asju, mis mulle ei meeldi. Varrukate olemasolul näiteks kaovad õlad ja kaenlaalused. Ja see on minu arust palju toredam vaatepilt, kui see, et ma pean neid nägema. Ja okei, ma tunnistan, et igal reeglil on erandeid. Kui sul on nt. Kreeka jumala keha, siis miks sa üldse seda riietega varjad? Aga kuni ei ole, siis on tuhat võimalust end katta, kasuta mõnda neist. Ja noh, see on vaid väike osa inimeste riietusest, mis mind häirib.

Õunad ja piim. Kui ma olen Tartus, siis ma tunnen end imelikult kui ma päeva jooksul paari õuna ära ei söö ja Jõgeval olles joon ma nädalavahetusega mitu liitrit piima ära. Aga Tartus piima väga ei joo ja Jõgeval õunu ei söö. Ja siiani ainus põhjus, mis ma välja mõelnud olen, on toidu paigutus kummaski kodus. Ehk puhas laiskus ja suutmatus toitu hankida on loonud olukorra, kus ma käitun erinevalt sõltuvalt sellest, kus ma olen.

Sotsiaalsus. Ma olen kodus meeletult vaikne. Kui välja jätta "hey"-"hey", siis viimati rääkisin ma oma toanaabriga 23. oktoobril. Ehk terve novembri kuu istusime me ühtegi mõtteküllast vestlust pidamata. Ja ma olen sellega rahul. Aga samas jäin ma alles eile sõpradega peale trenni juttu ajama. Trenn lõppes kell 8 ja me hakkasime natuke peale 10 ära minema. Ja see ei ole kaugeltki rekord peale trenni olesklemises. Rekord peaks praeguse seisuga olema selline, et me hakkasime natuke enne 11 ära minema, sest ma tahtsin poodi minna. Ja arvestades, et peale trenni väga vaikimist ei ole, siis on see hämmastav minu arust. Kuidas on võimalik, et ma teatud aja ei suuda vait olla ja teatud aja ei räägi sõnakestki.

Päikesepühad. Vanasti eestlased tähistasid päikesepühasid. Oli aasta pimedaim aeg ja taheti, et päike tagasi tuleks. Selle märgiks toodi tuppa igihaljas puu või oks ja see kaunistati ära. Ja kuna öösel oli Odinit oodata, siis jäeti igihalja puu juurde suupisteid ja natuke märjukest. Hommikul leidsid lapsed, et toit oli kadunud ja puu all olid hoopis erinevad mänguasjad. Aga noh, siis otsustas keegi tore onu, et kuna piiblis ei ole Onu Jeesuse sünnipäeva, siis nüüd on selleks 25. dets. Kahtlaselt lähedane kuupäev päikesepühadele ja Saturnalia'le (roomlaste püha, kus jagati omavahel kinke ja pandi pidu). Nii et jah, olgem eestlased ja võtkem üles päikesepühade traditsioonid. Olge mureta, te ei pea väga oma "traditsioone" muutma. Lihtsalt kaotagem Kristus sealt püha juurest ja naudime parem päikesese naasmist. Muideks, sõna Jõulud tuleb kelti sõnast Yule, mis tähendab, et jällegi peaks me sammu kirikust eemale astuma.

Meil ei ole "off" nuppu. Vahel veedan ma voodis selili mitmeid tunde, vahel istuli tõustes, et võtta lonksuke vett ja siis uuesti nägu patja suruda. Kui mugav oleks elu, kui meil oleks "off" nupp, millel me saaks valida, et lülita mind sisse mingi teatud aja pärast või kui on oht minule. Ma ei peaks mitte kunagi enam vaatama pimeduses lage ja meenutama kõike seda koledat, mis minu elus juhtunud on. 1000 asja, mida ma oleks pidanud tegema ja miljon viisi, kuidas neid teha oleks saanud ja ma ei teinud mitte midagi. Ma lihtsalt olin. Seisin seal, segaduses ja kivistunult teades, et kui voodisse jõuan, siis mulle meenub see. Ja need ei ole isegi suured asjad. Mind ikka veel kummitab mälestus, et mul paluti valida number ühe ja kolme vahel ja ma ütlesin neli.

Saladused ja valed. Ma ei ole siiani aru saanud, miks mingid teatud küsimused on tabu. Väidetavalt ei tohi teatud inimgruppidelt küsida, kui vanad nad, kui palju nad kaaluvad jne. Miks? Ega mu arvamus sinust selle tõttu sinust ei muutu ju, vähemalt mitte väga. Siis olukorrad, kus inimesed teevad üksteisele võltskomplimente. Miks? Kui sa ütled kellelegi, kes ei ole antud situatsioonis ilus, tubli vms, et ta on ilus, tubli vms, siis ta järgmine kord võib ju uuesti seda teha korrata, et ilus, tubli vms olla. See aga tekitab olukorra, kus me tahame head, aga teeme hoopis kahju. Valed ja saladused ei too minu arust mitte kunagi pikemas perspektiivis kasu ja neid tuleks võimalikult tihti vältida.

Armastus. Ma reaalselt ei tea, mida see sõna tähendab. Mul pole õrna aimugi, kuidas ja kas see armumisest, kirest ja muust säärasest erineb. Kui ma eksi, siis armumine peaks olema armastusele eelnev staadium. Aga samas ma usun Kreeka müüti, kuidas kunagi olid inimesed 2 pea, 4 käe ja 4 jalaga, aga kuna Zeus kartis, et me saame tema vastu, lõi ta meid kaheks. 1 pea, 2 kätt ja 2 jalga ja sunnitud terve igaviku otsima oma teist poolt. Samas lugesin ka kuskilt, et mehed armuvad 7 sekundiga. Aga miks armuda kogu aeg uutesse inimestesse, kui kuskil on see üks ja õige. Ja kuidas ma aru peaks saama, et see isik, kellesse ma 7 sekundiga armusin on just see, kellega ma peaks terve igaviku veetma. Ja kas üldse on sellist asja nagu see üks ja õige või peaks me kõik leppima sellega, mis meile juhuslikult satub. Ma lihtsalt ei tea enam, mida selle kõige osas teha ja mulle vahel tundub, et kõigil teistel on olukord kontrolli all. On üks ja õige ja siis olen mina, armun iga 7 sekundi tagant, sest ta naeratas, ütles hey või tegi midagi muud toredat.

Aga ma ei ole tegelikult nii pessimistlik. Ma armastan elada, naerda, ma armastan teid ja paljusid asju, mida te teete. Ma armastan seda, et ma liigun peaaegu iga päevaga paremuse poole. Ma armastan asjaolu, et mul on peaaegu siht kuhu poole edasi liikuda ja nüüd tuleb vaid välja mõelda parim tee, kuidas sinna jõuda. Aga senini, olen ma õnnetu ja pahur pessimist.

Lõpumärkmed:
Vahel ma mõtlen, et kas teistel on ka nii imelik kogu aeg kui minul..
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest maailmas on liialt inimesi, kes näivad pessimistlikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. detsember