It's been a long year.. ehk ilmselt see aasta enam ei blogi..
Hey. Suurema osa detsembrist sain ma niimoodi mööda saadetud, et ma ei kirjutanudki teile. Aga see ei tähenda, et see aeg oleks olnud tegevusetu. Käisin mitmes kohas ja tegin mitmeid asju. Arendasin tutvust mitmete isikutega, käisin Emajões ja sattusin segadusse. Aga mõnest asjast lähemalt.
Päevamõtted:
Armastus. Võibolla on see liiga suur sõna. Aga ma ei tea, mis sõna see peaks olema, sest minu jaoks on meeldimine liiga üldine, armumine hetketegevus, mida ma iga päev teen ja armastus see, mida Platon "Pidusöögi" dialoogis kirjeldab. Ja viimasel ajal ma enam ei teagi, mis saab. Ühel pool on ema, kes juba viimased loendamatu hulk aastaid rääkinud, et tal on miniat vaja, teisel pool noored, kes kogu aeg üksteist maha jätavad, siis veel laulud sellest "ühest ja õigest" ja laulud sellest, et keegi ei olnud see "üks ja õige". Ja siis olen mina oma ebamoraalse üleratsionaalse emotsioonipuudusega ajunatukesega, mis peab paika panema, mida mis tähendab, et siis midagi neist taga ajama hakata. Ma olen vist veel ainus loll kogu maa peal, kes usub, et tõeline armastus on olemas. Ma ei taha rahulduda millegi keskpärasega, mis ei täida absoluutselt kõiki minu lünki ja samas tahan ma ise olla lüngatäide kellegi teise elus. Keegi väitis, et sa ei oodata, et keegi sind armastaks, kui sa ise end ei armasta. Aga ma ei ole ju veel valmis end armastama. Ma ei loe piisavalt raamatuid, ma ei tea piisavalt võõrkeeli, ma ei oska žongleerida, ma ei oska piisavalt improviseerida, mu mälu ei ole nii hea kui võiks ja ma ei mõista paljusid asju, mis teiste jaoks on ilmselged. Kuidas ma siis end armastan ja kuidas siis teised mind armastavad ja mida kuradit me üldse armastuseks nimetame??
Aga nüüd saavad uusaastalubadused läbi ja üks neist oli "vallaline 2015". Ja kui see läbi saab, siis mu alateadvus hakkab paarilist igatsema ja samas ka arvama, et keegi, ei teie ega mina, ei ole ideaalsed. Läbi saab ka "ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva, millega olen siiani hakkama saanud. Tahtsin ka rinnalihaste sümmeetriat arendada ja ujuma õppida, mis mõlemad on viimasel ajal aina edulisemalt välja tulnud, nii et usun, et saan mõlemad mingil ajal tulevikus tehtud. Siis vist lubasin midagi, mis oli, et olen parem inimene, aga see on nii vaieldav lubadus, et ma ei oska seda põrunuks või õnnestunuks lugeda. Aga see toob mind omapärase mõtteni. Tulemas on aasta 2016 ja mul ei ole ühtegi uut ja imelikku uusaastalubadust.
Nii et kui sina suudad välja mõelda, mingi geniaalse, kergelt ebahariliku ja minu poolt vabal tahtel tehtava positiivse uusaastalubaduse, siis anna teada. See võib olla ka midagi ootamatult idiootset nagu tattooveeri oma põsele rase ükssarvik vikerkaare värvides ja ma ütlen ei, aga vähemalt sa panustasid midagi sellesse argumenti. Nii et palun, küta kõik oma säravad ideed teele ja äkki, äkki ma isegi täidan mõne lubaduse või vähemalt annan endast parima. See ei tohiks olla tähtajaline, v.a. kui see ei hõlma kogu aastat, millestki tulenevat ajapiiri vms. Aga ma ei taha teid väga piirata, nii et andke ideedele tuld. Ma reaalselt ootan.
Ah jaa. Rahvatants. Mõni teist ehk on juhuslikult märganud, et ma olen nüüd Tarbatu liige. Kui sa ei tea, mis see on, guugelda. Igal juhul, mind häirib inimeste meeletu üleolek selle suhtes. Ma reaalselt tahaks vahepeal näha mõne inimese pähe, kui ma ütlen, et ma tantsin. Minu arust vaatab enamus aega peale seda minu poole paar silmi, mille taga vist küll tuluke ei põle. Peale seda tuleb naerupahvak väitega, et see ei ole treening. Minu huvi oleks, aga teada saada, mida inimesed mõtlevad, mida me seal teeme. Tõsi, ma pean nentima, et võrreldes kunagise kehalise tunniga teevad enamus inimesi tantsutrennis vähem füüsilist jõudu. Aga arvestades, et mina tegin kõik endast võimaliku, et vältida kehalist tegevust ja läbikukkumist kehalise tundides, siis minu jaoks on see kehalise pingutuse element rahvatantsu juures ikkagi olemas. Peale korraliku tantsutrenni on ikka higi väljas ja lihased väsinud. Aga ei, kui sa arvad, et me käime koos, teeme oma 3 tantsu ära ja läheme koju, siis usu seda edasi. Sa ilmselt oled niikuinii üks neist inimestest, kes mulle ei meeldi, sest sa ei suuda hinnata teole eelnevate tegude tähtsust ja järelikult ei pruugi sa suuta ka praeguste tegude mõju tulevikule näha.
Ah lõpetan siis vaikselt ära. Räägime veel lauamängudest. Ma olen jälle "konksu otsas" või pole ma sealt ära saanudki. Leidsin uue hulga inimesi, kellega lauamänge mängida. Aga arvestades, et ma mängin teiste võrreldes äärmiselt agressiivselt, sest mul puudub korralik empaatiavõime, siis ma kipun teisi võitma ja ma olen lugenud, et see tekitab olukorra, kus inimesed ei ole nõus minuga mängima. Ja kuna ma leidsin uue seltskonna inimesi, kes on nõus mängima klassikalisi lauamänge, siis sündis minus idee, et ehk ma leian grupi inimesi, kes on nõus kasvõi katse eesmärgil proovima D&D'd. Aga eks näeb, kuhu ma sellega seekord välja jõuan, sest eelmine seltskond kõrtsis amneesiaga üles ärganud metakaabakaid ei suutnudki jõuda välja draakonini ja saada varandust. Aga ehk läheb järgmine kord paremini.
Lõpumärkmed:
Ma kardan, et mu diagnoosimata OCD/perfektsionism on jälle mingil määral tõusuteel.
Ma ei tea, mida ma edasi teen, sest vahel tundub kõik nii segane ja natuke raske.
Pühadeaeg on vist läbi ja head uut on vara soovida, nii et noh, soovi endale midagi ise.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tegelikult ei ole elu nii pessimistlik, kui mina seda ette kujutan.
Järgmise korrani
Janus Pinka 26. detsember
No comments:
Post a Comment