Sissekanne nr. 254

Päevad kuni 1157
I thought love was only true in fairy tales..

Hey, mainisin kellelegi, et mul on üks lõpetamata sissekanne. Lõpetame ära selle siis. Korea, korea, korea.. Enamus mu viimase aja jututeemadest on sellega seotud. "Hey, teeme pühap midagi?" Korea.. "Hey, mind ei ole, saad minu eest konspekteerida?", sest Korea. "Teeme see nädal midagi?" Eip, trennis, sest Korea. Aga ei, loodame, et see tuleb võrratu reis ja kogemus, mis ei unune kunagi. Also, kui ma liialt sellest räägin, siis võid vabalt teemat muuta. Ma katsun mitte solvuda. Aga mis seal ikka, mõttetud mõtted, siit ma tulen.

Päevamõtted:
Mõni teist on vahest märganud, et meil on käimas presidendivalimised. Kui täiesti aus olla, siis mul on küllaltki ükskõik, kes selle rolli endale saab. Kui me võtame praeguse presidendi.. Ma ei tea, mida ta oma võimuajal teinud on. Kui päris aus olla, siis ma vaid tean, et tal on kikilips ja ta naine pettis teda ja kumbki neist ei ole just ülemäära presidendiks olemisega seotud. Ja ilmselt ei saa ma ka uuest presidendist enam teada. Eelmist nägin korraks vilksamisi silmanurgast ühe korra. Uuega ka just väga sinasõbraks saada ei kavatse. Aga see ei ole see, millest ma rääkida tahtsin. Ma tahtsin rääkida sellest, et mõni neist kandidaatidest on naine. Ja siis on minu internetis inimesed, kes ilmselt ei solvuks, kui ma nende kohta feministid ütleks. Aga igal juhul, nad postitavad asju, et oh võibolla Eesti esimene naispresident, oh see on suur samm naiste jaoks, oh hukka patriarhaalsus ja võim rahvale.. Okei, ma saan aru, et väidetavalt on naised üldiselt halvemas seisus. Aga need postitused jätavad mulje nagu meil oleks olnud 5000 aastat meeste võimu ja what not. Väidetavalt on meie riigil olnud 4 presidenti.. Ei tundu just väga pikk aeg meestevõimu. Ja ma ei tea, kas asi on minus või mitte, aga ma leian, et keegi ei tohiks saada toetust vaid sellepärast, et ta on mingist soost. Toetada inimest vaid sellepärast, et ta on naine on sama halb, kui teda mitte toetada vaid sellepärast, et ta on naine. Aga noh, mul juba ammu probleem sellega, et feminism loobus võrdõiguslikkusest ja hakkas naiste huve kaitsma. Ja shout-out, respect ja kõik muu neile feministidele, kes tõesti tegelevad mõlema soo probleemidega.

Keeleõpe, õpin hetkel vene keelt, eesti keelt ja viipekeelt. Ja kõigi kolme puhul hakkab mind vaikselt häirima nende täpsus. Kus on pehmendusmärk, koma või milline on käeasend. Vahel on nagu mulje, et ma õpiks seda keelt lihtsalt selleks, et kui terroristid kinni võtavad ja hakkavad komavea pärast inimesi hukkama, oleks mul võimalus elada. Aga olgem ausad, 99% lausetest siin maailmas on kontekstipõhised. Isegi, kui ma panen koma valesse kohta, jätan pehmendusmärgi panemata või hoian kätt natuke liiga kõrgel või madalal, saab ülejäänud konteksti abil mu vea kõrvale jätta. Või, te võite alati täpsustust küsida. Keel on üks asju, mis minu arust ei tohiks olla jäikade reeglitega. Kui mingi reegel on ebaloogiline ja tänavakeeles välditud, siis põrgusse selle reegliga. Kui on piisav kontekst (ja enam kui mitte on see minimaalselt nõutud), siis saavad kõik aru, et pärast ja peale või vahest ja vahel on okei. Kuigi, keelte läbisegi kasutus võib tuua probleemi. Suudan oma elust (21 aastat) tuua vaid ühe näite, kus keel mõjutas midagi (also, küsimuste korral oleks saanud seda vältida). Kasutasin D&D kolli kirjeldamiseks sõna tarretis (see ei meenunud) asemel üht USA brändi Jell-o. [tšello]. Üks mu mängukaaslastest arvas, et ma viitan eesti keelsele sõnale tšello (see suur viiul). Ja tõesti, pean tunnistama, et peale kaklust arutelu pidades jõudsin minagi järeldusele, et seda viga oleks saanud vältida.

Kell on palju ja nädal on pikk, nii et tänane viimane mõte. Inimesed, sõbrad, ideed, idee kandjad. Üldjoontes neli kategooriat, kuhu ma inimesi jagan. Inimesed - neil on kõik nende tunnused olemas. Nad on pikad ja lühikesed, noored ja vanad, mehed ja naised jne. Inimene võib olla suur ja kiilakas traktorist või pisike armas rahvatantsija. Siis on veel sõbrad (parema sõna puudumise tõttu). Sinna kuuluvad peamiselt inimesed, kellest ma hoolin. Sinna kategooriasse jõudes kaotad sa kõik, mis pole originaalne (mistõttu, kui sa oled ebaoriginaalne, siis sa ei pruugigi sinna jõuda). Sinust saab see tunnus/tunnuste kogum. Sa oled naerutäis sõber, mängukaaslane, perekonnaliige, sõnadesse pandamatult oluline osa minu elust ja mida kõike veel. Aga sa kaotad oma soo, vanuse, nahavärvi, hariduse ja peaaegu kõik muu ebaoriginaalse (sest see ei oma siis minu jaoks enam tähtsust). Ideed. Kõige lihtsamalt ilmselt sõbra tunnused, mida mu elus ei ole. Sinna kuuluvad armastatust väärivad inimesed, armastust andvad inimesed, viha väärivad inimesed, viha andvad inimesed, punaste juustega inimesed jne (peaaegu iga omadussõna võib saada ideeks). Kui keegi tutvustab mulle mingit ideed ja see ei ole minu elus, siis hakkab see kummitusena mind taga ajama kuni midagi juhtub. Idee kandjad. Tavaliselt täiesti süütud inimesed, kellel on mingi tunnus. Ütleme, et mingi blond tšikk ei meeldi mulle. Järsku on igal blondil see koorem. Ütleme, et mingi naeratav kutt meeldib mulle, järsku on igal naerusuisel kutil eelis. Aga vahel harva ideed kattuvad. Blond ja naerusuine? Ja siis ma lähen lõhki, kuid ideede rohkuse mõjul on võimalik teha nii, et inimene on kas positiivne või negatiivne. Kui kellelgi peaks kattuma rohkelt negatiivseid ideid? Ei, tänan, ma ei taha, et ta oleks osa mu elust. Kui kellelgi peaks kattuma rohkelt positiivseid ideid? Kui ta mu elus on, #happy, kui ta pole well.. mentaalne murdumine vist kõige parem väljend, Ja vähel väga harva saab idee kandjast idee ja see on vist kõige jubedam asi üldse. Sest siis ma näen seda ideed kõikjal ja enam kui mitte, ei ole see hea..

Lõpumärkmed:
"aa, ära pabista, kõik on okei; üle väga pika aja on jälle kõik okei" - kui ma selle välja ütlesin, siis ma uskusin sellesse ja nüüd ma juba kahtlen selles. Ma ütlesin seda täna.
Täna on "Day of Peace". Päev on liiga vähe, päev on liiga harva. Rahu võiks kogu aega olla..
Aga teile nagu alati:
Naerata ja sa võid saada idee või vähemalt idee kandjaks kellegi elus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. september 2016

Sissekanne nr. 253

Päevad kuni 1142
Oeh.. Kuidas ma nii mõjutatav olen?!?

Hey.. "Privaatsus ei käi nii". Hakkan vaikselt aru saama jah.. Mõtlesin, et kui ma ütlen teile, et see on privaatne, siis te ei loe.. Aga vaata nalja, sain vist rekordilise hulga lugejaid. Vahel ma mõtlen, et ehk ei peaks keset ööd teile kirjutama ehk näeks siis mingeid tagajärgi ette.. Aga olgem ausad, kui me vaatame minu viimase 5 aasta tegevusi, siis tagajärgedele mõtlemine ei ole just minu kõige tugevam külg. Oh well, elu.

Päevamõtted:
Rant. Ma ei ole sellele sõnale veel head eesti keelset vastet leidnud.. Google poolt pakutud käratsema kõlab kuidagi halvalt. Öelda, et see on agressiivne arvamus mingil teemal, oleks ka kuidagi vale. Nii et ma ei teagi, mida ma peaks ütlema. Nii et seni kaua kui ma pole endale paremat vastet leidnud, ma rantin [räntin]. Aga ka sellega on probleem, nimelt viimasel ajal on mu aju okupeerinud üks pahatahtlik idee. Ja kuni ma seda sealt välja ei saa, pean ma väga aktiivselt kogu aeg vältima teatud olukorda. Ükskõik, millest ma rantima ei hakka, jõuan ma alati selle idee juurde. Ja see ei sobi mu kõige uuema foobiaga kohe üldse kokku. Ja see on paha.

Mu kõige uuem foobia? Ma viimasel ajal kardan meeletult (ja äärmiselt irratsionaalselt) inimestele haiget teha. Kuni väga hiljutise ajani, oli mul küllaltki pohhui. "Ma laseks maailmal tuhaks põleda, kui ma saaks tuha kuningas olla." "Pärast mind tulgu või veeuputus" ja mitmed veel sellised küllaltki enesekesksed tsitaadid olid minu kirjeldamiseks vägagi sobilikud. Ja siis ma otsustasin, et see ei ole okei. Kui mina ei taha haiget saada, siis pean tegema nii, et ka teised ei saaks. Aga oh well, üks f*ck up teise otsas. Ja nüüd ma lihtsalt meeletult kogu aeg mõtlen, et ma olen kõigil jalus, ees ja koormaks. Ma ei tee nende elu paremaks. Ja nendeks inimesteks on inimesed rongis, tänaval ja kõikjal mujal ka ja ma olen veendunud, et ma häirin neid. Kui ülekäiguraja juures peatub minu pärast auto, on mul automaatselt kergelt sitt tunne.. Ja mida ma küll tunnen nende inimeste osas, kelle kohta ma tean, et ma olen neile haiget teinud. Ja asja teeb kõige imelikumaks asjaolu, et mul ei oleks selle vastu midagi, kui mõne kindla inimesega siin maailmas midagi halba juhtuks.

"N". Mu klaviatuuri "n" otsustas streikima hakata. Ta küll töötab, aga enam kui mitte pean ma teda korduvalt sõtkuma, et seda tähte kätte saada. Ilmselt see natuke mõjutab mu interneti suhtluse pikkust ja sisu. Ja ilmselt ka blogimist. Või vähemalt nii kauaks, kui see korda saab. Siis ehk asjad normaliseeruvad. Rääkides katkistest asjadest. Lisaks sellele, et nüüd juba ilmselt vaieldamatult on mu psüühika omadega läbi, on seda ka vaikselt mu keha. Eelmine nädalavahetus tantsisin siis 2 päeva jooksul umbkaudu 12h. Kuigi see oli võrratu kogemus ja suurema eesmärgi nimel, siis mu keha on läbi. Mu sääred ja hüppeliigesed on ikka veel valusad, kuigi mu sääred ja selg on nkn läbi. Reedel õnnestub ehk arstiga läbirääkimisi pidada ja siis saab vaikselt mu keha korda seadma hakata. See ei ole just ülemäära normaalne, et 21. aastase keha ja mõistus läbi on. Aga noh, #elu.

Mängud. Esiteks, mul on kerge hirm, et mu praegune aktiivseim mänguseltskond on põhimõtteliselt ühelpool. Või noh, nemad saavad omavahel imehästi läbi ja siis olen mina. #oops.. Aga siiski, isegi kui nad mingi ime läbi alles jäävad, siis ma mõtlen, et tahaks enda ellu stabiilset lauamängugruppi. Ma ei ütle, et mul peaks olema vaid 1 grupp, sest ma olen nõus ka ideega, et mul on mitu gruppi. Vaikselt olen ma jutule saanud mitme inimesega, et võiks midagi teha, aga siiani on need vaid väga piiratud vestlused olnud, mille realiseerimiseni me jõudnud pole. Pmst, kui sa tahad midagi mängida, anna teada. Mu mängulist on internetis mitmes kohas olemas, aga olen suht alati nõus midagi uut mängima. Ja ma olen suht alati nõus mängima.

Also, D&D. Tartu vahel liiguvad mitmed tuuled, et on inimesi, kes oleks huvitatud mängima. Suurim probleem on see, et puudub DM. Ma olen vist nõus DMimisele veel ühe võimaluse andma, kuigi ma väga väga eelistaks mängija olla. Aga proovin alternatiivset lähenemist. Kui sa tahaksid olla mängija minu Dungeonis, anna teada. Mul on küll nagu minimaalselt kogemusi, aga ma olen nõus üritama. Nii, et anna teada ja kui me saame mängijad kokku, leiame koha ja aja ja vb veel midagi, millele ma kohe isegi mõelda ei oska, miks mitte natuke mängida.

Ma mõtlen üle. Reaalselt. Ma vahel planeerin mingit vestlust 3 kuud ja siis see kestab nagu umbes minuti. Ma mõtlen läbi kõik küsimused, vastused, ideed ja muu sarnase ja siis ei lähe neist 99,99% vaja. Võibolla selles peitubki mu probleem. Olen viimase kuu aja jooksul proovinud taktikat, et ma hoiatan inimesi ette, kui ma midagi teen ja siis ei tundu see nii probleemne. Aga siiski on minus miski, mis tunneb, et ma peaks olema valmis, sest kohe läheb kõik valesti. Ja siis ma valmistun halvimaks ja see ei ole hea. Ma olen niigi väidetavalt liiga negatiivne inimene. Nii et proovin olla nüüdsest positiivsem ja vähem üle mõelda. All-in-all, kui kõik valesti läheb, siis ma võin ju uute inimestega uues kohas uuesti alustada. Olen ikka ju hea alguse Jumala nimekaim.

Mu nimi. Ma juba korraks olin veendunud, et see on okei nimi. Hea ja lihtne. Pinka on inimeste jaoks küllaltki probleemivaba. Inimeste perekonnanimed ongi ebaloogilised tähekombinatsioonid, mis ehk kunagi ammu tähistasid midagi. Aga mu eesnimi.. Oeh.. Perearstikeskuses oli sellega täna probleem, sest mu nimi ei tulnud registris üles, kui ta trükkis Jaanus Pinka. Ja kuna ma ei mõelnud sellele, siis läks paar minutit enne kui me aru saime, et meil on mõttes erinev hulk a-tähti. Ja siis viipekeele tunnis. Jeesus küll. Inimesed, kelle sõrmendamine pole just tugevaim külg ja 2 nime, mis pole kumbki just kõige levinuim. Uskumatult keeruline on minu nime üritada seletada inimestele, kes sellega esmakordselt kokku puutuvad. Aga siiski, mulle see meeldib. Eriline, nagu minagi..

Ilmselt oleks tuhat muud mõtet veel, aga homme on pikk päev ja ma tunnen end küllaltki halvasti. Kui pärast tänast "trenni" poleks lauamänguõhtut olnud, mõtleks ma ilmselt ikka veel peavalu käes vaeveldes nukraid mõtteid. Aga õnneks oli lauamänguõhtu toredate inimestega ja nüüd enam ei olegi seda iseenda poolt tekitatud peavalu. Aga jah, kordan, kui mängida tahad, anna teada.

Tegelt on üks mõte veel. Ma väidetavalt tegin talle haiget. Ta väidetavalt on sellest üle saanud ja oma eluga edasi liikunud. No vat kui tore. Ausalt ka, vähemalt üks meist on õnnelik. Nii et palun ärge rääkige mulle, et kõik on okei, sest ta on sellest üle saanud. See ei häiri mind. Mind häirib see, et mina pole üle saanud. See on minu probleem ja ta ei puutu isegi enam otseselt sellesse asja. Ükskõik, kes võiks olla selle idee kehastus ja mingil õnnetul põhjusel on just tema selleks. See on minu probleem ja nii ongi.

Lõpumärkmed:
Äkki peaks vahel iseend kuulama ja naeratama.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki siis elu ei tundugi nii halb.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6. september 2016