Oeh.. Kuidas ma nii mõjutatav olen?!?
Hey.. "Privaatsus ei käi nii". Hakkan vaikselt aru saama jah.. Mõtlesin, et kui ma ütlen teile, et see on privaatne, siis te ei loe.. Aga vaata nalja, sain vist rekordilise hulga lugejaid. Vahel ma mõtlen, et ehk ei peaks keset ööd teile kirjutama ehk näeks siis mingeid tagajärgi ette.. Aga olgem ausad, kui me vaatame minu viimase 5 aasta tegevusi, siis tagajärgedele mõtlemine ei ole just minu kõige tugevam külg. Oh well, elu.
Päevamõtted:
Rant. Ma ei ole sellele sõnale veel head eesti keelset vastet leidnud.. Google poolt pakutud käratsema kõlab kuidagi halvalt. Öelda, et see on agressiivne arvamus mingil teemal, oleks ka kuidagi vale. Nii et ma ei teagi, mida ma peaks ütlema. Nii et seni kaua kui ma pole endale paremat vastet leidnud, ma rantin [räntin]. Aga ka sellega on probleem, nimelt viimasel ajal on mu aju okupeerinud üks pahatahtlik idee. Ja kuni ma seda sealt välja ei saa, pean ma väga aktiivselt kogu aeg vältima teatud olukorda. Ükskõik, millest ma rantima ei hakka, jõuan ma alati selle idee juurde. Ja see ei sobi mu kõige uuema foobiaga kohe üldse kokku. Ja see on paha.
Mu kõige uuem foobia? Ma viimasel ajal kardan meeletult (ja äärmiselt irratsionaalselt) inimestele haiget teha. Kuni väga hiljutise ajani, oli mul küllaltki pohhui. "Ma laseks maailmal tuhaks põleda, kui ma saaks tuha kuningas olla." "Pärast mind tulgu või veeuputus" ja mitmed veel sellised küllaltki enesekesksed tsitaadid olid minu kirjeldamiseks vägagi sobilikud. Ja siis ma otsustasin, et see ei ole okei. Kui mina ei taha haiget saada, siis pean tegema nii, et ka teised ei saaks. Aga oh well, üks f*ck up teise otsas. Ja nüüd ma lihtsalt meeletult kogu aeg mõtlen, et ma olen kõigil jalus, ees ja koormaks. Ma ei tee nende elu paremaks. Ja nendeks inimesteks on inimesed rongis, tänaval ja kõikjal mujal ka ja ma olen veendunud, et ma häirin neid. Kui ülekäiguraja juures peatub minu pärast auto, on mul automaatselt kergelt sitt tunne.. Ja mida ma küll tunnen nende inimeste osas, kelle kohta ma tean, et ma olen neile haiget teinud. Ja asja teeb kõige imelikumaks asjaolu, et mul ei oleks selle vastu midagi, kui mõne kindla inimesega siin maailmas midagi halba juhtuks.
"N". Mu klaviatuuri "n" otsustas streikima hakata. Ta küll töötab, aga enam kui mitte pean ma teda korduvalt sõtkuma, et seda tähte kätte saada. Ilmselt see natuke mõjutab mu interneti suhtluse pikkust ja sisu. Ja ilmselt ka blogimist. Või vähemalt nii kauaks, kui see korda saab. Siis ehk asjad normaliseeruvad. Rääkides katkistest asjadest. Lisaks sellele, et nüüd juba ilmselt vaieldamatult on mu psüühika omadega läbi, on seda ka vaikselt mu keha. Eelmine nädalavahetus tantsisin siis 2 päeva jooksul umbkaudu 12h. Kuigi see oli võrratu kogemus ja suurema eesmärgi nimel, siis mu keha on läbi. Mu sääred ja hüppeliigesed on ikka veel valusad, kuigi mu sääred ja selg on nkn läbi. Reedel õnnestub ehk arstiga läbirääkimisi pidada ja siis saab vaikselt mu keha korda seadma hakata. See ei ole just ülemäära normaalne, et 21. aastase keha ja mõistus läbi on. Aga noh, #elu.
Mängud. Esiteks, mul on kerge hirm, et mu praegune aktiivseim mänguseltskond on põhimõtteliselt ühelpool. Või noh, nemad saavad omavahel imehästi läbi ja siis olen mina. #oops.. Aga siiski, isegi kui nad mingi ime läbi alles jäävad, siis ma mõtlen, et tahaks enda ellu stabiilset lauamängugruppi. Ma ei ütle, et mul peaks olema vaid 1 grupp, sest ma olen nõus ka ideega, et mul on mitu gruppi. Vaikselt olen ma jutule saanud mitme inimesega, et võiks midagi teha, aga siiani on need vaid väga piiratud vestlused olnud, mille realiseerimiseni me jõudnud pole. Pmst, kui sa tahad midagi mängida, anna teada. Mu mängulist on internetis mitmes kohas olemas, aga olen suht alati nõus midagi uut mängima. Ja ma olen suht alati nõus mängima.
Also, D&D. Tartu vahel liiguvad mitmed tuuled, et on inimesi, kes oleks huvitatud mängima. Suurim probleem on see, et puudub DM. Ma olen vist nõus DMimisele veel ühe võimaluse andma, kuigi ma väga väga eelistaks mängija olla. Aga proovin alternatiivset lähenemist. Kui sa tahaksid olla mängija minu Dungeonis, anna teada. Mul on küll nagu minimaalselt kogemusi, aga ma olen nõus üritama. Nii, et anna teada ja kui me saame mängijad kokku, leiame koha ja aja ja vb veel midagi, millele ma kohe isegi mõelda ei oska, miks mitte natuke mängida.
Ma mõtlen üle. Reaalselt. Ma vahel planeerin mingit vestlust 3 kuud ja siis see kestab nagu umbes minuti. Ma mõtlen läbi kõik küsimused, vastused, ideed ja muu sarnase ja siis ei lähe neist 99,99% vaja. Võibolla selles peitubki mu probleem. Olen viimase kuu aja jooksul proovinud taktikat, et ma hoiatan inimesi ette, kui ma midagi teen ja siis ei tundu see nii probleemne. Aga siiski on minus miski, mis tunneb, et ma peaks olema valmis, sest kohe läheb kõik valesti. Ja siis ma valmistun halvimaks ja see ei ole hea. Ma olen niigi väidetavalt liiga negatiivne inimene. Nii et proovin olla nüüdsest positiivsem ja vähem üle mõelda. All-in-all, kui kõik valesti läheb, siis ma võin ju uute inimestega uues kohas uuesti alustada. Olen ikka ju hea alguse Jumala nimekaim.
Mu nimi. Ma juba korraks olin veendunud, et see on okei nimi. Hea ja lihtne. Pinka on inimeste jaoks küllaltki probleemivaba. Inimeste perekonnanimed ongi ebaloogilised tähekombinatsioonid, mis ehk kunagi ammu tähistasid midagi. Aga mu eesnimi.. Oeh.. Perearstikeskuses oli sellega täna probleem, sest mu nimi ei tulnud registris üles, kui ta trükkis Jaanus Pinka. Ja kuna ma ei mõelnud sellele, siis läks paar minutit enne kui me aru saime, et meil on mõttes erinev hulk a-tähti. Ja siis viipekeele tunnis. Jeesus küll. Inimesed, kelle sõrmendamine pole just tugevaim külg ja 2 nime, mis pole kumbki just kõige levinuim. Uskumatult keeruline on minu nime üritada seletada inimestele, kes sellega esmakordselt kokku puutuvad. Aga siiski, mulle see meeldib. Eriline, nagu minagi..
Ilmselt oleks tuhat muud mõtet veel, aga homme on pikk päev ja ma tunnen end küllaltki halvasti. Kui pärast tänast "trenni" poleks lauamänguõhtut olnud, mõtleks ma ilmselt ikka veel peavalu käes vaeveldes nukraid mõtteid. Aga õnneks oli lauamänguõhtu toredate inimestega ja nüüd enam ei olegi seda iseenda poolt tekitatud peavalu. Aga jah, kordan, kui mängida tahad, anna teada.
Tegelt on üks mõte veel. Ma väidetavalt tegin talle haiget. Ta väidetavalt on sellest üle saanud ja oma eluga edasi liikunud. No vat kui tore. Ausalt ka, vähemalt üks meist on õnnelik. Nii et palun ärge rääkige mulle, et kõik on okei, sest ta on sellest üle saanud. See ei häiri mind. Mind häirib see, et mina pole üle saanud. See on minu probleem ja ta ei puutu isegi enam otseselt sellesse asja. Ükskõik, kes võiks olla selle idee kehastus ja mingil õnnetul põhjusel on just tema selleks. See on minu probleem ja nii ongi.
Lõpumärkmed:
Äkki peaks vahel iseend kuulama ja naeratama.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki siis elu ei tundugi nii halb.
Järgmise korrani
Janus Pinka 6. september 2016
No comments:
Post a Comment