"Või mis iganes me oleme"
Hey. Ilmselt kõige kiirem sissekanne üldse. Kuigi meenub mingi väike väike sissekanne kunagisest ammusest ajast. Aga igal juhul, ma lihtsalt ei saa. Ma pean mõned asjad peast välja saama. Ehk blogi..
Päevamõtted:
Värvid. Ma ei näe neid, teie näete. Keegi teist (mitte mu lugejaskond, vaid nägijad) kirjutas laulusõnad:
"Does that mean there aren't any more colours?
Does that mean that I've seen every one?
I'd hoped one day to find shades that just blew my mind
But I'll never have that kind of fun
If there really aren't any more colours
And there'll never be new ones to see
All this time it would seem it was pointless to dream
And the world seems less colourful to me."
Ja kuigi ma täpselt ei tea, mida mõelda. Ma täpselt ei tea, mida öelda. Aga millegitõttu teeb see küsimus/mõte/idee mind hästi natuke kurvaks. Ma vist olen hakanud teist jälle natuke hoolima. Ja siis on ka sellised asjad nagu grue probleem ja üldse kõik muu, mis sellega kaasneb.
Vägistamine. Paar päeva tagasi kirjutas üks mu sõbranna mulle, et ta vägistati ära ja ta tahtis nõu (mitte vägistamise osas). Pole esimene, pole ilmselt viimane tüdruk ega kord, kui sõnumi saan. Täiega armas, et ta minu poole nõusaamiseks pöördus (tekitab sooja tunde, et keegi julgeb minu poole selliste muredega pöörduda) ja kui sul on sama/sarnane või mõni täiesti muu probleem, siis mulle meeldib aidata, võid kirjutada. Aga nüüd põhjus, miks ma teiega jagan, et keegi ära vägistati. Kui see on vähegi võimalik, siis palun ära kirjuta mulle seda hommikul esimese asjana. Kui ma ärkan rõõmsalt ja puhanuna, siis ma väga ei taha pahade asjadega tegeleda. Kui on vähegi võimalik, kirjuta mulle õhtupoole. Selleks ajaks oled sa ilmselt ise ka natuke rahuneda saanud ja ka mina ei pea poolunisena sulle asju soovitama. Ma olen nõus sind vägagi aitama, aga natuke hiljem. Või vähemalt veendu, et ma olen enne tunnikese aktiivselt üleval olnud. Ja kui sa tunned end siin ära, siis ole mureta, keegi ei tea, kes sa oled (kuna see pole nende asi, ei saa ka teada) ja tea, et sa ei ole kaugeltki ainus.
Karamellijäätis. Igaks juhuks, kuigi ilmselt kõik mu lugejad juba teavad, kes, siis annan talle varjunime. Aga mu elus on uus inimene. Ma ei tea, miks, aga ta tundub imeline. Viimane asi, millest ma mõtlen enne kui uinun, esimene asi, millest mõtlen kui ärkan. Ta on keegi, kelle pärast ma tahan olla parem inimene. Alguses tundus see ülemõistuse armas, aga kui mu vanemaid võrdlesid teda iga eelneva neiuga mu elus, hakkasin ma natuke kartma, sest kõik tema asjad on juba varem juhtunud, aga mitte korraga. Aga ma ei tohi karta, sest kõik on ju praegu hästi. Aga ta vist meeldib mulle.
Lõpumärkmed:
Also, lähiajal võivad juhtuda väga imelikud ja kummalised asjad. Olge valmis ja mõistvad.
Aga sinnani ei ole mul kohe üldse aega. Üritan vaid kohustuslike asjadega žongleerida.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest muidu ma käin sulle pinda, et naerata.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. november 2016
No comments:
Post a Comment