Sissekanne nr. 264

Päevad kuni 1288
Olen nii kaua kirjutada tahtnud, ei ole midagi öelda osanud..

Hey. Jup, mina siin. Olen seda sissekannet üritanud alustada vähemalt 10 korda. Ja kui tavaliselt seisneb see selles, et kirjutan mõtte ja kustutan, siis seekord ei ole suutnud midagi isegi kustutamiseks kirja panna. Aga siit tuleb siis see laviin mõttetuid mõtteid.

Päevamõtted:
Mentaalselt haige. Olen üritanud kõiki vaikselt teavitada, aga nüüd siis avalikult kui kellelegi teavitamata jäi. 26. jaanuar käisin psühhiaatri juures ja mul diagnoositi raske depressioon. Peamine põhjus, miks ma seda teiega jagan on see, et kui "küla" vahel hakkavad kuulujutud liikuma (ja olgem ausad, me kõik räägime kõiki taga, nii et ma isegi ei kahtle, et te mind taga räägite.), siis on need tavaliselt hullemad kui asi tegelt on. Lisaks on ka paar asja, mida ma arvan, et te peaks teadma ja tegema selle kõigega seoses. Esiteks, ma olen juba pikka aega depressiivne olnud. Päris paljud teist, ilmselt isegi enamik mu aktiivsest suhtluskonnast, teavadki vaid depressiivset mind. Aga ehk mõni teist näeb varsti ka mittedepressiivset mind. Teiseks, depressiivsus ei tähenda kurbust. Nad küll ei käi tõesti üksteisest väga kaugelt mööda, aga depressiivsed inimesed tunnevad ka kõiki emotsioone. Me rõõmustame, oleme kadedad, oleme vihased, oleme kõike muud seal vahepeal ka. Aga lihtsalt vahel enam kui mitte oleme me masendavad. Kolmandaks, minu depressioon väljendub väga laias spektris. Ma ei söö, ma ei maga, ma ei suuda keskenduda, ma ei mäleta, mul on sundmõtted, ma lükkan kõike edasi ja palju asju veel. See on probleem, mis on minu elu üle kontrolli võtnud. Neljandaks, ma pean või vähemalt üritan pidada selle vastu aktiivset võitlust. Seisan keset pimedust ja otsin valgust. Sädet, mis süütaks leegi minu sees. Selleks on mul mina, mu rohud ja teie. Ja see tõttu, viiendaks, palun ära muretse minu pärast. Vähemalt kuus inimest on kasutanud väidet, et te muretsete mu pärast. Mis paneb teid arvama, et kui teil on mure minu pärast, siis on mul kergem? Kaks negatiivset asja ei tee siin positiivset. Teeme nii, et kui sa tahad aktiivselt mu depressioonist osa võtta, siis sa oled rõõmus ja viid mind sellest eemale, mitte ära tekita minus suuremat kurbade sundmõtete kogu. Kuuendaks, võibolla kõige tähtsam punkt. Palun ära süüdista ennast. Jah, mitmed teist olid ja on võib-olla minu silmis ajendiks minu hulluks minemisele. Aga mina olen ju kõige enam selles kõiges "süüdi". Ja sageli te süüdistate end valedel põhjustel. Ka siin ei tee kaks halba kokku head. Andesta endale ja ma annan endast parima, et meile andestada. Liigume edasi, teeme üksteisele kalli, naeratame ja ärme süüdista ennast ega teisi. Seitsmendaks, ma tean, et te olete olemas. Te ei pea seda ka mulle kordama kogu aeg. Teadsin ka siis, kui hakkasin teed kaotama. Teadsin ka siis, kui olin natuke eksinud. Teadsin, kui olin täiesti kadunud ja lootuse kaotanud. Tean ka nüüd, kui üritan end päästa. Tean ka tulevikus. Teie olete minu jaoks olemas ja ma üritan teie jaoks olemas olla. Aga ma seisan ikkagi seisukohal, et jagatud mure on kaks muret ja lohutamine ei ole minu jaoks hea protsess. Ja viimaseks ehk kaheksandaks, kui sul on kasvõi kõige väiksem kahtlus, et sul on mõni mentaalne haigus, siis käi psühhoeksperdi juures ära. See viiekas visiiditasu on üliväike kulu sellega võrreldes, mis juhtub, kui sa minusuguseks muutud. PS: Vb on mul veel mõni mentaalne haigus, nii et ära üllatu, kui mõni säärane uudis veel tuleb.

Lauamängud ja karsklus. Pärast seda, kui sain teada, et mu maks ja neerud on otsi andmas ja võimalik, et seda just alkoholi väärkasutuse tõttu, käin juba vaikselt isegi alkoletist kaarega mööda. Kuskilt mäletan, et 10 aastat hoolt ja armastust ja enamus organeid taastavad oma töövõime ehk 2028 purustame jälle organeid. Aga see selleks. Peamine asi on see, et ma ei joo enam. Ja see on tekitanud sellise kummalise olukorra, kus ma ei tea, mida sõpradega teha. Vanasti saime kokku, tinutasime natuke ja jutt jooksis. Vahel keevitasime, aga kahjuks need õhtud minu jaoks suht mustad, loodetavasti oli kõik adekvaatne. Nüüd ongi vaid kaks alternatiivi. Mängime lauamänge ja/või räägime juttu. Aga kuna ma viimasel ajal üritan lihtsalt infot liigutada, siis ei viitsi niisama maailma ebaolulistest asjadest rääkida. Ja see jätab klatšigi väheseks. Ja siis on alles vaid lauamängud. Ja ma ausalt ei tea, mida inimesed omavahel teevad. Viimasel ajal, ma kas mängin kellegagi lauamänge või istun vaikuses oma toakaaslasega ja vaatame mõlemad oma helendavat ekraani. See ei ole niivõrd üleskutse, et me peaks midagi tegema. Aga te võite mainida, mida te teistega teete, sest see on tõesti kummaline. PS: Ma olen avastanud, et sageli te ei tee midagi head või vähemalt midagi, mis teid piisavalt hõivaks, sest kui te olete oma sõpradega, siis te chatite minuga.

Hakkasin üks päev ilusatele inimestele kaasa tundma. Ja siis sain järsku neist aru ja aru, et ma olen võibolla natuke halb nende vastu olnud. Leidsin internetis väite, et "vahet ei ole, et sind armastab miljon inimest, kui just Tema ei armasta". Ja see on suht kurb. Viimasel ajal aina enam ja enam ei tundu armastus olema hea asi. Kui olin pisike poisike ja lugesin ja kuulsin jutte printsidest ja printsessidest, oli armastus midagi eepilist. Seitse maad ja seitse merd, tuldpurskav draakon ja veel mustmiljon takistust ei olnud probleemiks, sest kuskil oli see ainus ja õige, kellega õnnelikult elu lõpuni elada. Nüüd vaatan, kuidas mu sõbrad armuvad, on suhtes, lähevad lahku ja siis kordavad seda protsessi. Ja see ei tundu tervislik, lahkumineku valu tundub liiga suur, et õigustada armastuse võlu. Või noh, olgem ausad, minu nägemus suhetest on üldse keeruline. Ma üritan kõigiga suhelda justkui teaks kõiki 10+ aastat ja leian, et nii monogaamia kui ka polügaamia on oma moodi valed. Ausalt öelda enne kui tahaks kellegagi koos olla, peaks ma vist suutma iseendaga koos elada.

Kõndisin siis psühhiaatri juurest koju ja selle lühikese jalutuskäigu ajal olid mul vist kõikvõimalikud emotsioonid. Alustades minu neutraalsest pahameelest, sest jäin bussist maha. Rahumeelsest neutraalsusest, sest uskusin, et nüüd saan ehk asjad õiges suunas liikuma. Rõõm, sest mulle meenus ükspisi asi, mis oli paar päeva enne juhtunud. Kurbus, mis pisaraga kulmineerus, sest täpselt see sama pisiasi teise nurga alt vaadatuna. Neutraalne enesekontrolli olek. Ja siis klassikaline mina ehk emotsioonitu ülemõtlemine. Ja ausalt öeldes selline mentaalne ebastabiilsus ei ole tore. Nagu kohe üldse ei ole tore. Justkui oleks Inside out minu peas, aga iga nende sees on veel oma korda need samad emotsioonid. Ja siis peavad nad alati kollektiivsele otsusele jõudma. Kui seda aga ei tule, siis olen muutuva tujuga või sageli autopiloodil oma masendava mõttemaailmaga.

Ma mõtlen kogu aeg mõtteid ja mingit osa neist tahaks isegi teiega jagada. Aga keegi ütles mulle kunagi "Asi pole selles, millest sa kirjutasid, vaid selles, et sa kirjutasid seda nii avalikult. Mina lihtsalt ei oleks nii avatud oma tunnetega." ja see on nüüd vaikselt foobiaks muutumas. Aga olgem ausad, mille osas mul viimasel ajal elusegavaid takistusi pole.

Aa, keegi luges hiljuti mu esimesi sissekandeid ja ütles, et ma olen meeletult arenenud. Sisu ja stiil on paremaks läinud ja mida kõike veel. Aga kuna mina ise ei ole neid nüüd väga kaua aega lugenud ja ei plaani seda ka ja ausalt öeldes, ma ei mäleta, millest siis rääkisin, siis teab tema mineviku-minust ehk tiba enam kui mina. Tean vaid nii palju, et blogisin palju tihedamini ja siis vist ei kasutanud veel blogi, et sundmõtetest lahti saada.

"Isehakanud maailmaparandaja kummaline elu. Ma ei pidanud korraks olema keegi, kes ma ei ole. Ma ei pidanud olema ka see, kes ma olen. Ma sain korraks olla see, kes ma olla tahan. Ma olin õnnelik." Need kaks asja on seal üleval juba päris kaua olnud. Keegi hiljuti mainis, et ma olen isehakanud maailmaparandaja. Kahtlen, et keegi teist isegi mäletab, miks ma see olen või milles see väljendub. Kardan, et see on vaid minu enda väike "sisenali". Kummaline elu on ka vaibumas. Mitte elu ise, aga ma viimasel ajal lihtsalt ei räägi enam nii palju endast, kui lihtsalt rantin, et te käite riietega saunas või otsite seda ühte ja õiget. Ja siis ma ei pidanud.. mõte. See oli 2014. aasta tantsupidu ja Tallinn ja Inglike. Aga see oli ammu ja Inglikese ja minu vahel on vaikus lausa uskumatult suureks kasvanud. Ma ikka pean olema keegi, kes ma ei ole. Ma ikka pean olema keegi, kes ma olen. Ma ei saa olla, kes ma olla tahan. Ma ei ole õnnelik. Aga samas ma ka ei tea, kas ja kuidas kumbagi ära asendada. Seal üleval peaks olema midagi, mis tähendab midagi. Mingi kindel moment, mingi kindel mõte, mingi kindel asi, midagi, mis oleks säde pimeduses, midagi mis süütaks leegi mu südames ja päästaks mind või vähemalt saadaks mind õigele teele.

Lõpumärkmed:
"Ära tee sellest endale kilpi." Ma loodan, et ei tee. Aga see on osa minust ja mina olen osa sellest. Aga ma vähemalt üritan.
Tule tee mulle kalli, äkki ma vaid olen rõõmus ja ei poeta pisarat. Täna on ka viimane päev, kus ma aktiivselt ootan su puudutust. Lubasin ju jaanuari aeg mind puudutada.
Head mu nimekuu lõppu. Järgmine aasta jälle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis naeratan äkki mina ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. jaanuar 2017

Sissekanne nr. 263

Päevad kuni 1265
Ma ilmselt pean midagi muutma.. kasvõi oma suhtumist..

Hey. Mina siin. Istusin siis pärast trenni laval ja ütlesin kummalise mõte. Umbes midagi sellist, et ma blogin vaid siis, kui ma olen  kurb, pahur või vihane. Väga harva, tulen ma siia saidile, sest kõik on hea. Arvestades, et kasutan seda blogi võimalusena asju enda peast saada, kasvõi korraks sundmõttest vabaneda. Ja siin ma jälle olen, nii et midagi on vist valesti..

Päevamõtted:
Lubadus. Lubasin ühele neiule, et teen veel ühe uusaastalubaduse. Ma olen sel aastal inimeste osas mõistvam.Või vähemalt ma annan selleks endast parima. Aga kuna see on nii lai lubadus, siis ega ma suurt muud selle osas öelda ei oska. Loodan, et aasta lõpus on meeles, et lubadused nüüd kahes sissekandes.

Kassid. Elan siis natuke alla nädala kolme kassiga. Kui paar õhtukest välja jätta, siis olengi vaid nendega oma aega veetnud. Ja see on lihtsalt võrratu! Kedagi teist ei tohiks üllatada asjaolu, et ma olen 100% kassiinimene. Ma käisin teiselpool maailma ja umbes 10'st mälupildist, mis mul sellest reisist on, kaks on kassidest. On kass suur paks oranž kass Seouli käsitöölinnakus ja on väike valge-...kirju kass Rahvuspargi metsadest. Ma ausalt vist jumaldan neid olendeid. Siiani absoluutselt kõik isendid, keda näinud olen munchkin kassidest Amuuri tiigriteni on võrratud tundunud, võiksin välja tuua erandina need karvutud kassid. Võibolla on asi selles, et ma ei talu alasti asju (ka siin on erandeid, nt saun). Aga mulle meeldivad kaetud kehad. Mitte 100%, burka pole kohe üldse minu teema. Aga enamjaolt ja õigesti kaetud keha, on rawwrr. Ma eeldan, et väga valdav enamus teist on kuulnud mind rääkimas varrukatest (kuid ka nendega on võimalik eksida). Ja siis on veel hunnik riietusekombinatsioone, mis mulle ülemõistuse meeldivad. Väga paljud kombinatsioonid on paremad kui alasti inimene. Aga võibolla on asi selles, et ma armastan allergeene. Mul ei ole allergiaid ja see on üks vähestest asjadest, mille üle ma oma keha suhtes uhkust tunnen. Tulles tagasi kasside juurde, siis nad on ilmselt ainsad loomad maailmas, keda ma ei sööks. Ma olen kindel, et kui on olemas spirit animal, siis minu oma on kass. Ja kui ma oleks 11-aastaselt saanud kirja Sigatüükasse, oleks minu patronuse loitsu tulem ka kass. Mulle meeldivad kassid. Kohe väga meeldivad.

Otsin kassi, mitte inimest. Või noh, otsin inimest, kes oleks kass. Või vähemalt, kellel oleks kassi omadused. Vajan kedagi enda kõrvale, kes oleks piisavalt iseseisev, et vajadusel ilma minuta hakkama saada. Kedagi, kes istuks vaikuses minu kõrval tundide viisi, kedagi, kes oleks ülimalt armas. Kassid on iseloomult ideaalsed. Justkui peeglid. Mida iganes sa nendesse sisse paned, täpselt sama asi peegeldub vastu. Kui sa suudad end läbi pressida kassi jäärapäisusest ja ta mõistab, et sa tegelikult oleks sõbralik, siis ta on kõige armsam asi ever. Jah, ta vahel solvub ja tujutseb, vahel seetõttu, et sa tegid midagi, vahel seetõttu, et mõni su jobu sõber tegi midagi ja vahel ilma põhjuseta, sest ta on kass. Aga tee kassile pai, kalli ja müksa teda peaga ja sul on sõber. Ma ilmselt suudan kasside emotsionaalset olekut paremini hinnata kui inimeste oma. Ja kui sa väidad, et kasside emotsionaalne võimekus pole nii suur kui minu oma, siis ma ei taha sind oma ellu. Teoorias võib sul isegi õigus olla, aga ma ei taha sellise arvamusega inimesi oma ellu. Ma tahan elada oma õnnelikus maailmas, kus kassid ja mina avaldame teineteise suhtes emotsioone.

Sundmõtted temast.. tehniliselt, ma kardan, et isegi sinust. Ma tean, et sa oled mõnda sissekannet lugenud, aga ausalt loodan, et seda sa ei loe. Long story short. Ma olengi vist katki. Mu kõige esimene sissekanne sisaldab sõnu: "Ma jõudsin järeldusele, et kõik informatsioon ei ole hea. See, mida ma teada sain, ei olnud hea :D". Ja nüüd ma ei saa sellest üle. Aga õnneks või kahjuks, pmst kõik inimesed, kellega mul on minu praegune mental breakdown jutuks olnud, on kõik "süüdistanud" erinevat inimest. Ja ma ei tea, ma ei taha teda "süüdistada". Iga kord on see teinud palju enam halba kui kasu. Aga ma ei saa ka samamoodi edasi minna. Ma tahan midagi blogisse kirja panna, et saada lahti sellest mõttest, mis on mu peas. Aga ma ei taha mitte kellelegi haiget teha. Täiesti kohutav on vihata kedagi, kellesse sa oled kõrvuni armunud või olla kõrvuni armunud kellessegi, keda sa vihkad. Aga sundmõtted on nagu, "jou, sa ei ole juba 5 min temast mõelnud, siin on täiesti suvaline lause, mida ta kunagi täiesti suvalisel hetkel ütles. Me teame, et see ei sobi siia konteksti, aga noh, siin see on. Also, vaata seda mälupilti temast. Miks? Meh, vahet pole. Also, siin on mõte tema sellest kummalisest harjumusest." Ja pmst selline kasutu dialoog minu ja minu mõtete vahel, puhtalt selleks, et ma ei saaks normaalselt elada. Seisin kunagi rinnuni vees ja ei saanud hingata. Praktiliselt ei olnud absoluutselt mitte mingit põhjust mitte hingata. Ja siis ma ei saanud vihma käes hingata ja siingi ei olnud näilist takistust. Ja nüüd ma ei saa temast mõeldes hingata ja ka siin pole hingetuseks mingit põhjust. Või noh, pmst on nii, et ma saan hingata, aga see on ülimalt raskendatud. Ära ei sure, aga eluks seda ka nimetada ei saa. Aga kui sa näed nagu mul oleks raskusi hingamisega, siis tule ligi ja tee mulle kalli, äkki viib mõtted mujale.

Ja et viimane sissekande lõik oleks sama jälle täiesti kaootiline, kuigi suht kogu see blogi on.. Ma tahan lihtsalt rõhutada, et katki olemine ei tähenda kurbust. See väga suures ulatuses on kurbus. See on masendav, kohutav ja hirmus. Aga see ei ole ainult see. Võibolla raske uskuda, aga katki olles on vahel imelisi päevi. Sekundeid, minuteid, tunde, paremal juhul päev või paar, kus absoluutselt kõik tundub hea. Ülemõistuse hea. Kõik on okei. Kõik on nii nagu olema peab. Aga siis tuleb katkisus "meelde" ja kõik läheb kohutavaks tagasi. Kui peaks seda kirjeldama, siis see on rohkem motivatsioonitus, sihitus, võimetus tegutseda, kuigi tead, et peaks. Minu arust on motivatsiooni ja sihita inimesed välisel vaatlusel kurvad. Mina ilmselt olen ka. See, et ma naeratan, ei tähenda, et ma ei ole enam katki. See põhimõtteliselt tähendab, et ma korraks unustasin ära, et ma olen katki.

Lõpumärkmed:
Ma vihkasin end pool aastat, sest ma tegin kellelegi kogemata haiget. Ja just siis kui ma olin tegemas suuri edusamme selle osas, et sellest üle saada, sain teada, et tegin vb haiget inimesele, kes ei olnud seda kuidagi ära teeninud. AAARRRRGGGHHH, kuigi ma ei saa, ei oska, ei kavatse seda muuta, siis vähemalt nüüd ma tean ja ehk järgmine kord suudan seda vältida.
Mu peas on ikka veel tuhat miljon mõtet.. sinust, 87. korruse aknast välja hüppavast mehest, jumalast, jumalustest ja kõigest muust.. aga kuna ma kardan kellelegi (eelkõige jälle sulle) haiget teha, siis jätan need endasse ja otsin muu viisi neist vabaneda, kui siia blogisse sellest kirjutada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki unustad sina ka ära, et sa katki oled. Ja kui sa pole, naerata neile, kes on, et nemad unustaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. jaanuar 2016

Sissekanne nr. 262

Päevad kuni 1260
2017 - uus aasta, uus mina?

Hey. Mina siin. Ilmselgelt mina. Uus aasta, uus mina või uus sissekanne, aga kuna mina olen ainus, kellel peaks olema võimalus ja õigus seda asja siin ajada, siis mina. Aga lubasin, et kirjutan teile midagi ja siin see on. Ja jällegi alustan seda mingis transpordivahendis, mis on Tartu poole teel, seekord rong, aga lõpetan kodus, isegi ei ürita siin lõpetada.

Päevamõtted:
Kontakti otsimas. Seisin Jõgeva rongijaamas ja nägin, kuidas mingi küllaltki kaunis näitsik kõndis mööda perrooni minu poole ja siis minust mööda ja mingi teise kuti juurde. Ja siis ma ilmselt oskaks seda kirjeldada vaid kui kutsikasilmad. Ta seisis perroonil ja vaatas selle kuti suunas, ilmselgelt 99,99% tema tähelepanust oli suunatud oma vestluskaaslasele. Ja siis oli see kutt. Seisis pmst käed taskus ja vaatas ringi. Ma ei ole päris kindel, kas selle kuti pilk isegi peatus sellel neiul. Tuimalt lihtsalt vaatas temast mööda, vaatas paremale, vasakule, üles ja alla, aga mitte kindlasti ei vaadanud ta kutsikasilmadega oma kaaslast. Ja siis see tüdruk ütles ilmselgelt midagi awwi ja kallistas seda kutti viisil, kuidas ma olen vaid kõrvuni armunud isikuid kallistamas näinud. Ja see kutt, lihtsalt tuimal ilmel asetas oma ühe käe ümber neiu. Ja nüüd nad istuvad koos minuga rongis. See neiu on lihtsalt max aww. keerutab end istmes, üritab pead selle kuti õlale panna ja näeb üldiselt armunud välja. Ja see kutt on lihtsalt tuimalt geniaalne. Istub korralikult istmes, pea 45 kraadise nurga all ehk ta teoorias on võimeline silmanurgast oma vestluskaaslast nägema ja peab ikka oma poolmonoloogi. Poolmonoloog on siis see dialoog, kus üks osapool võtab enda kanda enam kui 90% vestlusest. Teine osapool panustab mm, mhm, jaa häälitsuste või siis lühimärkustega. Ja siis see neiu kogu aeg katsub teda ja ma ei ole kindel, kas ma olen näinud seda kutti isegi tüdruku suunas aktiivselt žestikuleerimas. Vahel näevad armunud inimesed ootamatult aww välja. Lisamärkena võiks välja tuua, et iga kord, kui ta märkas mind neid piidlemas muutus ta pilk kurjemaks..

Mina kontakti otsimas. Ma tean, ma tean. Ma peaks üle saama. Aga see tõesti ehmatas mind. Tuleb välja, et ma olen nii kaua inimestele rääkinud, et mulle ei meeldi puudutused, et nad ei julge mind puudutada. Ja tekitavad minu ellu kalli-paradoksi. Ma armastan kallisid, aga ei taha, et mind puudutataks. Aga ei, tegelt see ei ole nii hull. Ma olen ilmselt tegelikult küllaltki okei sellega, kui sa mind puudutad. Muidugi sõltub kust ja kuidas. Näiteks ma vihkan lööke. Ka neid sõbramehelikke mükseid, mille eesmärki ma veel avastanud pole. Aga ei, nii et kordan oma kunagist üleskutset. Kui sa mind näed, olgu see tänaval, trennis, kodus või kasvõi riietusruumis, kui ma end pesta üritan, siis tule ja anna terekätt, tee kalli või musi, sasi mu juukseid või tee pai.  Ühesõnaga otsi mind üles ja puuduta mind. Puuduta mind hellalt ja armsasti kohast, kus heaks pead. Mind juba lausa huvitab, kas inimpuudutus on tõesti okei.

Saaremaa. 27. detsembri pärastlõunal asusin ma Tartust teele ja 1. jaanuari pärastlõunal jõudsin tagasi Tartusse. Võtsin siis osa 5-päevasest noortekonverentsist "Jumal on reaalne". Ja see oli tõsiselt lahe kogemus. Esiteks, Saaremaa ise. Kuressaare on klassikaline ühe tänava linn ehk peatänaval on pmst absoluutselt kõik, mida neil pakkuda on. Ka Siioni kirik, kus veetsin suurema osa oma ajast. Või noh olgem ausad, päris suur osa ajast sai mööda Kuressaaret ringi tripitud ja vaja olevaid asju otsitud. Samas oli paar kummalist asja ka selle konverentsi osas. Esiteks, ma olin vist ainus mitte usklik seal. Või vähemalt ma pole kaugeltki nii usklik kui nemad. Olin rahulikult söögijärjekorras ja järsku hakkasid kõik Jeesusest laulma. Ma arvan, et ma ei üllata mitte kedagi, kui ma väidan, et see oli minu jaoks esmakordne. Ja ilmselt ei üllata ka see, et ma küll ei laulnud. Aga hoolimata sellest, et ma tahan nüüd usust ja muust säärasest väikest puhkust, oli see üritus ise lahe. Sain omale tutvusi, keda ei näe vb kunagi elus või vähemalt mitte lähitulevikus ja vb see ongi hea. Aga igaks juhuks mainin ära, et ma ei ole väga usuvastane. Mul on Kõrgem Jõud. Peamine erinevus nende (suht kindel, et baptistlik teema oli) ja minu vahel on see, et kui nende paha on midagi Jumala välist ja Jumal vaatab neid ja hindab neid, siis minu puhul ongi kõik Kõrgema Jõu tegevus. Kõik "patud" on tema tehtud ja ülistuslaul oleks tema enda laul tema ülistuseks ja see on natuke imelik.

"Sa oled nii lahe, kui sa räägid." Või midagi sellist ütles mulle üks näitsik, kelle nime ma ei mäleta. Mäletan ta hüüdnimegi ainult võibolla. Igal juhul, istusin leti taga ja rääkisin paari neiuga juttu. Rääkisime ühest ja teisest asjast. Neist ja minust ja kõigest, mis jääb selle vahele. Aga ma ilmselt olin nende elus (ja kui aus olla, siis ilmselt olen selline ainus kõigi elus) esimene minu-sugune inimene. Kui ma peaks seda kirjeldama, siis ehk sedaviisi, et olen kummaline kombinatsioon idiootsetest otsustest, üritusest olla oma elus püstijala koomik ja rabavalt kummalisest aususest oma väga kummalise mineviku osas. Ma väga harva armastan küsida "mis". Kui mul on võimalus, siis pigem küsiks "kuidas, miks või millest see tuleneb". Ma ei leia näiteks, et mõtet on õppida ära hunnik nalju ja neid siis ilma seosteta laduda. Ma näiteks olen juba viimased 2-3 aastat vaikselt uurinud, kuidas stand-up töötab ja väga mitmed seal esinevad põhimõtted on mind minu igapäevaelus isegi natuke aidanud, kasvõi nii, et näen vahel kellegi naeratust. Tuua välja võrdlus, et ühel aastavahetusel olen joobes Tasku sillal ja üritan kõigile musi teha ja järgmine aasta olen kirikus. See kontrast on niivõrd tugev, aga tühine, et see toob esile positiivse reaktsiooni. Või samas mitte nii geniaalne aastalõpu nali, et küll järgmine aasta leiad aega, et magada vms.

Also creepy mina we? Õpetasin ühele neiule, kuidas saboteuri mängida. Ja siis sain teada, et ta on alaealine. Ja ma ei isegi ei tea miks, aga mul on alaealiste vastu midagi. Mitte midagi suurt ja kohutavat. Aga siiski mingi kerge tõrge. Samuti on väike müks nende osas, kes pole veel 20.. Ja sellel ei ole absoluutselt mingit adekvaatset põhjendust. Aga igal juhul, sain teada, et ta on 17 ja puhtalt ebatervislikust huvist uurisin, et kui kaua. Ja ma teadsin tema kohta vaid ta eesnime ja seda, et ta vb on Jumal on reaalne üritusega kuidagi seotud. Paar minutit hiljem olin leidnud tema kohta, millal ta sündinud ja sellega ma piirdusin või vähemalt see on ainus, mida ma mäletan. Ja siis ma otsustasin talle öelda (absoluutselt mitte mingi sissejuhatuseta, "no build up what so ever"), et ma küberstalkisin teda. Ja see ei meeldinud talle. Lisades, et ta on ainus, keda ma sellelt konverentsilt stalkisin ütles ta midagi umbes, et see on creepy. Vb isegi oleks, kui mul oleks mingi muu motivatsioon lisaks sellele, et mulle meeldib asju teada. Aga kas küberstalkimine on tabu? Sest ma saan ju vaid stalkida, mis sa ise üles paned..

Klienditeenindaja pole inimene. Võibolla natuke liiga karm väide, aga ma ei saa aru, miks me oleme nii ülemõistuse uhked, et oleme teenindusühiskonnas. Me isegi ei hooli teenindajast. Mulle piisas vaid neljast õhtust, et seda mõista. Vaesed inimesed, kes seda lausa aastaid teevad. Esiteks, peaaegu mitte keegi ei naerata sulle. Nad vaatavad sind näoga nagu sa peaks ennustama, mida nad tahavad. Ma arvan, et ma nüüd tean, mida captcha tunneb. Nagu oleks mingi ebameeldiv takistus tulemuse eel. Või siis nad küsivad, mida mina soovitan või eeldavad, et ma tean kõike kõigest. Johhaidi, ma ei tea nii paljusid asju ju. Vb isegi enamiku maailma asju. Ma olen lihtsalt väike poiss kaugel kodust, kes üritab elus püsida. Ja siis võibolla oli kohutav ka asjaolu, et kuna ma olin ainus ühendus nende ja köögi vahel, siis kui köögis asjad venisid, pidin mina uurima, kes kus ja miks. Ja vahel kadus ühendus minu ja köögi vahel ja see oli kaos. Ja siis on mõni inimene, kes vist eeldab, et ma olen superinimene. Ta seisab mu ees ja ma kuulen, kuidas õhk tema suust väljub. Aga ei midagi muud. Ta huuled on põhimõtteliselt liikumatud ja reaalselt kuulda ei ole midagi. Ja siis pean mina mingi ime läbi ennustama, et mida paganat ta tahab. Samas mitte te kõik pole süüdi. Mõni teist naeratab, on sõbralik ja mõni teist teeb mu päevagi paremaks.

Uus aasta. Aga ei, tegelt, kõik on ilusam ja heam kui enne. Või vähemalt mingid asjad. Kunagi Julius lisas kalendrisse kaks kuud ja ühe neist nimetas jumal Januse järgi. Võite ise arvata millise. Ja nüüd see ongi, mu nimekuu. Nimepäev on minu arust natuke liiga tavapärane ja mul ei ole seda. Võtame siis kuu. 31 nimepäeva on parem kui mitte midagi. Aga jah, seisin Siioni kiriku trepil ja vaatasin kuidas igas suunas kuhu ma nägin lendas taeva poole meeletu hulk rakette. Ilusaid, suuri ja värvilisi. Mingi hetk, sai aga uus aasta kätte, paari inimest kallistatud ja paukudest sügavalt kopp ees ja läksin tagasi kirikusse. Osa minust saab aru, et teile ehk meeldib see müra ja valguse kaos. Aga minule mitte. Osa minust leiab, et kui jätta paugutamata on kasside elu parem. Ja kui sa jätad paugutamata ja annad selle raha mõnele organisatsioonile, kes tegeleb kasside või siis lastega, kellel on psühholoogilised probleemid, siis meeldid sa mulle kordades enam. Iga traditsioon ka alles hoidmist väärt ei ole. Lätlasi me ju enam ei rüüsta, muudame ka seda, kuidas me uut aastat alustame. Aga üks asi on ju uue aastaga veel. Lubadused.

Siin on siis minu kohmakas nimekiri lubadustest. Kõigepealt teie soovitused.
* Rohkem sõnu - eks ma võin ju üritada leida enam sõnu. Kuigi see eelkõige kehtib vist kodu kohta, sest kodus ma olen päris vaikne. Kui mind mitte segada ja muud tingimused on rahuldatud, siis võin ilmselt päevi mitte midagi lausuda.
* Päikest päevadesse - reaalselt natuke raske ülesanne, metafoorselt oleks ilmselt päikest vaja küll.
* Kvaliteetaeg õega - Üks lubadus, mida tahan kindlasti täita. Vb peaks seda laiendama kogu perele. Aga mingi aeg peaks ka see aasta Suure Linna ära külastama.
* 10 sekundit pea peal seisu - arvestades, et enamus mu lööke tabab mind pähe, ka täna tegin kogemata ühest neiust ükssarviku, siis see ilmselt ei lõppe hästi, aga ma vähemalt üritan.
* Olla veidike lahkem oma tantsupartneri suhtes - kes siis veel ei tea, siis minu ja minu tantsupartnerite vahel on alati veidike kummalised lood olnud. Kui tavaliselt on võõrad - sõbrad - armumine - mental breakdown - väga imelik suhe. Siis seekord vist alustasin juba viimasest seisust. Aga ma annan endast parima, et olla natuke parem tema suhtes. Aga mitte ilmselt kõige osas, sest mind ausalt ka liiga palju häirib see, et ta juurviljaline on.
* Minna trenni - tegelikult vaid ühe trenni kohta lubadus, aga katsun seda kõigi oma trennide puhul rakendada. Üritan võimalikult tihti võimalikult palju trennidest osa võtta.
* Tähistada jõule - nüüd juba pmst kahel korral need vahele jäänud. Aga ma ei tea, ma ei oska ilmselt. Aga ma vb teen siis kõiki neid klassikalisi asju, mida teie jõulu ajal teete. Alustades mandariinidest ja lõpetades glögi ja kinkidega.

Ja siis on ka pihutäis minu enda lubadusi.
* Elada teistele - Altruism on vist õige sõna. Mitte et ma täielikult oma egoismist loobuks, aga vahel võiks ju teha nii, et teistel on hea ka siis, kui mul pole väga otsest kasu sees.
* Olla üldiselt parem - olgu see väikestes asjades nagu aitan vanatädikese üle tee või suuremates, et aitan kellelgi mingi probleemiga tegeleda. Aidata saab kedagi alati.
* Andestada inimestele - See vaieldavalt juba kohati tehtud, aga minu elus on nii palju inimesi, keda ma ei salli näiliselt headel põhjustel. Nad ehk isegi ei teinud midagi valesti, aga ma lihtsalt südamepõhjani vihkan neid.
* Lahendada ära oma mentaalsed mured - Oi jah, see tuleb keeruline. Kuigi ma arvan, et ma olen õigel teel. Kui ma isegi kõik ülejäänud lubadused põrun, siis vähemalt seda tahaks kasvõi pooleldi ära teha. Mul on ilmselt enam probleeme, kui sellel, kelle bitch ei olnud probleem. Ja nii suur osa neist on minu enda peas. Ja suht kõik, mis mu elus valesti on, on selle süü. Ma ei söö ja ei maga, sest ma muretsen absoluutselt mitte millegi üle.
* Saada oma une- ja söögigraafik paremasse korda - Ühelgi loogilisel viisil ei ole kumbki neist põhjendatud. Ma söön ja magan nii kummaliselt, et mul endal on imelik.
* Mõelda välja, mis toimub - See on nii lai lubadus. Ma ei saa ikka veel teist aru. Meil on nii erinevad prioriteedid ja eesmärgid, et ma lihtsalt ei mõista teid. Ma ei mõista ennastki. Pidevalt kuulen küsimust, mis saab edasi ja ma ise ka ei tea. Vb tegin elus mõned kummalised ja valed otsused, aga ma ei oska neid muuta ka, nii et pean välja mõtlema, kuidas neist probleemides üle või mööda saada.
* Paar asja on veel, et nt võtta purk ja kirjuta midagi ilusat või head igast päevast paberile ja siis aasta lõpus vaadata, kui hea muu aasta oli. Aga kuna ma pole stabiilselt ühes kohas, siis ehk interneti purk? Või mingi muu lahendus. Vaatab veel. Siiani mäletan veel aasta algust.

Päris korralik list sai ja sealt ilmselt väga pihuga asju puudu. Aga, et mu blogi ikka eriti imelik oleks, rikun viimase lõigu jälle ära. Esiteks, saan nüüd nädal aega elada 3+1 kassiga. Tahad, võid kontakti otsida. Teiseks, mul oli täna sundmõte. Kõndisin koju ja ühikast 20m kaugusel tuli juhumõte, et üks neiu mu elus on ideaalne. Ja siis mu sundmõtted olid nagu "wait for it". Ja need 20 meetrit, natuke koridore ja väike liftisõit hiljem, ma kogu südamest vihkasin teda. Vähem kui viie minutiga läks ta minu ajus "from hero to zero". Ja miks? Sest ta valetas mulle või varjas minu eest midagi, ma ei ole suutnud ära otsustada kummas ma teda "süüdistan", aga need on mõlemad halvad ja sundmõtted teavad seda. Ja siis ma nägin teda. Ja ma olin jälle mentaalselt nagu aww neiu esimesest lõigust. Ja siis mulle meenus mu sundmõttejada. Ja nüüd olen ma kahevahel, kas ma tahan teda enam kunagi elus näha, aga kuna mitmed isikud on mul peaaegu, et keelanud teda vältida ja ma ise tahan enam kui midagi muud temaga aega veeta, siis olen ma lihtsalt full on kaoses. Võibolla see ongi kõige parem seletus sellele, mis asi on katki olemine. See ei ole kurbus, see on palju hullem, sest ma ei tea, kas ma olen kurb. Kolmandaks, keegi kommenteeris mu blogi. Max aww.

Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel ajal nii kahevahel kõigega, et ma ei julge varsti enam midagi teha.
Aga ma sain lõpuks psühholoogile aja, nii et ma tõesti loodan, et ta on mu imetegija.
Palju õnne nr. 2. Sest keegi arvas, et ma peaks sulle soovima, aga ma nii awkward, et ei taha seda fbs teha.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest kuskil on sinul ka kass, kellele pai teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. jaanuar 2016