Sissekanne nr. 271

Päevad kuni 1363
"Oi elu."

Terekest. Mina jälle siin. Põhimõtteliselt viilin kohustustest kõrvale, jälle. Aga ma ei ole teile ka päris kaua kirjutanud. Aga alustame algusest.

Päevamõtted:
Mulle tundub, et te reageerisite mu eelmise sissekande osas natuke üle. Võibolla reageerisin mina oma eelmises sissekandes maailma osas natuke üle. Aga jah.. On mõned asjad, mida te peaks teadma. Esiteks, mitmed teist olid selle sissekande osas kurvad ja andsid mulle sellest teada. Ma ikka veel ei ole päris kindel, kuidas see, et ma tean teie kurbusest, mu maailma paremaks teeb.. Teiseks, see blogi on ikka veel minule ja vaid minule. Kui sa seda loed, siis minu arust sa peaks loobuma õigusest negatiivselt reageerida, sest sa tungid minu privaatalasse ja loed minule mõeldud asju. Kasutan ikka veel seda saiti, et enda peast asju välja saada. Kolmandaks, mitmed teist üritasid mind "ümber veenda".. Ma olen veendunud, et ma olen manipuleerimatu. Ma olen teinud peaaegu kõik endast sõltuva, et olla kuulikindel ja teen seda edasi. Ma ei valeta ja mul pole saladusi. Üks selle põhjustest on see, et te ei saa minu sõnu minu vastu väänata. Ma manipuleerin avalikult, sest see on samal ajal meeletult meeltlahutav ja annab mulle mingi võimu, mida muidu pole. Neljandaks, kui sa ei taha selliseid asju lugeda, siis ära ava seda blogi või tee nii, et mul poleks põhjust selliseid asju kirjutada..

Kalli. Olin Pärnus. Oli ülesanne, kellelegi kalli teha. Ma ei suutnud. Mingil siis loogiliselt tunduval põhjusel ei suutnud ma minna ja võõrale teismelisele neiule kalli teha. Kuni lõpuks mulle valiti mingi suvaline tšikk, kellele ma tegin kalli. (Ta oli teismeline neiu..) Aga nagu, mis toimub.. Kallid on ju mina. Mina olen ju kallid. Ma ei ütle mitte kunagi kallist ära ja julgustan teid kõiki kogu aeg mind ja üksteist kallistama. Lisaks sellele, et see niisama mulle meeldib, on see teaduslikult hea. Oleks ka õige aeg see meie kultuuri tuua. Ma ilmselt ei unusta kunagi ära seda, kui seisin Raekoja platsil pangaautomaadi järjekorras. Olin kolmas ja seisin automaadist ligikaudu 10 meetri kaugusel ja minust 2-3 meetrit eemal oli järjekorras neljas inimene. Hämmastaval kombel see süsteem töötas. Kõik järjekorras olijad hindasid süsteemi ja ootasid oma korda. Inimesed reaalselt kõndisid meie vahelt läbi ja siiski järjekord püsis. Aga miks mitte vähendada neid meetreid. Ma küll nüüd ei ütle, et me peaks kõik koos automaadist raha välja võtma, aga ülejäänud inimesed järjekorras võiks üksteisele kalli teha. Võib-olla meeletult halb näide, aga mu point on, et me peaks üksteist enam katsuma. Alustagem sellest, et kallista homme mingit täiesti võõrast inimest.

Söök. Eelduslikult oled sa näinud seda reklaami, kus keegi on "pahas" tujus ja ta elu tehakse paremaks sellega, et ta sööb ära snickersi. Mul vist on sama loogika. Aga nagu üldiselt toiduga. Kui mul on kõht tühi või on täidetud mitte ihaldusväärse toiduga, siis ma olen ikka eriline ***. Olen vähemalt viiel korral "testinud" seda loogikat. Kui ma ei ole midagi söönud, siis ma olen justkui kade armukade kirvemõrvar. Ma olen tavapärasest veel halvemas tujus. Ja siis ma söön midagi ja kõik normaliseerub. Ma ei taha seda, mis on sinu. Ma ei taha sind ennast. Ma ei taha sind "kõrvaldada". Aga sageli ma ei suuda süüa. Mul on vaja kedagi, kes mind toidaks, aga ma ei tohiks teda vihata, mis on keeruline, sest ma ju pole söönud kuni ma temaga kohtun. Aga seda rolli võite te alati ise täita. Igaüks teist. Kui ma tundun väheke tujukas, siis anna süüa mulle. Isegi kui see ei aita mu tuju, siis minu figuuri arvestades iga toit on pigem kasulik. Või vähemalt ütle mulle, et ma sööks. Iga kord, kui ma räägin armastusest, anna süüa mulle. Iga kord kui heidin, anna süüa mulle. Iga kord, kui ma pole päris mina (see peaaegu rõõmus kutt), anna süüa mulle.

Paradoksaalne. On üks inimene, kes ilmselt isegi loeb seda lõiku. Kui mitte ise, siis keegi teist saadab talle selle lõigu. Mitte, et ma seda tahaks, aga ma lihtsalt tean teid. Ah jaa, ja 99% teist isegi teab, kellest on jutt. Kellest muust ma ikka räägiks. Igal juhul ta on paradoksaalne. Absoluutselt kõik tema osas on viimasel ajal must ja valge. Mitte must või valge ega isegi hall vaid just must ja valge. Ma üritan leida võimalust teda vältida ja võimalust temaga koos olla. Ma ei tahaks temast kuulda, mõelda ega rääkida ja samas ma tahan temast kuulda, mõelda ja rääkida. Ta tundub samal ajal ideaalne ja ka kõige vigasem. Teda ei ole mu elus, aga ma näen teda kogu aeg. Ma olen teda näinud oma mõtetes ja teistes inimestes enam kui teda päriselus. Ja see on hirmus. Justkui päriselu jump scare'id. Ja kõige hullem on see, et ma ei oska teda liigitada. Ma ei oska teda kategoriseerida või kuhugi oma hierarhiates paigutada. Ja see on nii häiriv, sest kõik teised sobituvad mingilgi määral süsteemi.

Androgüünsus. Rääkides suutmatusest lahterdada inimesi. Androgüünsus on minu üks viimase aja suurimaid probleeme. Kevad sulas välja ja Tartu täitus androgüünidega. Ma ei suuda otsustada, kas nad on üks või teine ja siis ma ei saa neid lahterdada. Sest kuigi ma olen ikka veel oma kummalise seksuaalsusega ehk kõigil on võrdne võimalus, siis ma otsin erinevatest sugudest nii erinevaid asju. Ilmselt kasvatuse või väga äärmisel juhul evolutsiooni tänul, meeldivad mulle ühe puhul ühed ja teise puhul teised asjad. Sageli on need aga vastandlikud. Ja siis ma seisan keset Raekoja platsi ja mõtlen, kas see omadus selle inimese puhul on hea või halb. Täiesti suvaline inimene, üks seitsmest miljardist, keda ma ilmselt nkn kunagi enam ei kohta. Ja ma ei suuda teda panna lahtrisse. Ei tea, kas ta peitumine salli ja mütsi varju on minu jaoks nunnu ülesanne tema elus päike paistma panna või peaks ma karmilt üritama temas äratada täkku, kes vallutaks maailma. Jube seksistlik, ma tean. Aga see on see, mis mulle meeldib. Ma ei ütle, et teisiti on vale või peaks olema keelatud, aga minu maitse see pole ja see, kas on teisiti mind ei häiri.

Punane. Mu lemmikvärv. Aga tegelt ma tahtsin rääkida punapeadest ja verest, kahest asjast, mida sageli punase värviga seostatakse. See on võibolla mustrite otsimine ja kui leian, saan tõestust oma teooriale. Aga igal juhul, mulle meeldivad punapead ja inimesed, kelle veregrupp on A+. See ei välista muidugi teisi. Aga mitmel korral olen leidnud endale meeldiva inimese ja siis kunagi hiljem saanud teada, et ta kuulub vähemalt ühte neist gruppidest. Üks muidugi paistab enam välja kui teine, aga siiski. Internet võimaldab inimesega suhelda väga pikalt enne kui teada saad, et ta on punapea. Ja veregrupi teada saamine võtab sageli veelgi enam aega. Aga jah, suhtled kellegagi ja ta tundub tore ja saad teada, et ta on A+.. Siis suhtled kellegagi ja saad teada, et ta on 0 ja oled nagu, okei, võibolla. Aga siis tuleb keegi, kes on B ja nagu üldse ei klapi. No muidugi saab inimese moodi asjadest rääkida ja koos lahedad olla, aga seda klikki nagu pole. Ja siis astub tuppa veel keegi, kes on A+ ja punapea ja maailm jääb vaikseks ja seisma ja seal ta seisab justkui inglina. Ja kohe on justkui mingi kummalise jõu läbi klikk olemas. Ah jaa, mulle meeldib punapeade puhul enam nende iseloom kui välimus, aga nende välimus on ka peaaegu alati parem kui teistel.

Mina. Kogemata sattusin sirvima enda paari varasemat blogi sissekannet. Absoluutselt mitte midagi ei ole muutunud. Või noh, tegelt on nimed muutunud ja mõned numbrid ka. Aga see on ka kõik ja kuna ma blogis nimesid enam ei kasuta, siis pole suht mingit muutust. Ausalt, ma saaks võtta mingi lambise sissekande aastast 2015 ja selle praegu avaldada ja te ei leiaks erinevust. Viskan pärast seda ka muid asju teie suunas, sest 99% sellest on ikka veel tõsi. Muutumatuse tõestuseks viskan siia 4-lõigulise katke (jah, see sissekanne oli pikem) sissekandest 219:

"Ühikaelu. Ma olen enam kui 8 kuud koos elanud kutiga, kellest ma ei tea mitte midagi peale kõige üldisema. Ma tean tema nime, mida ta õpib ja millega ta igapäevaselt meie ühises toas tegeleb. Tean vaid seda ja ei midagi muud. Me räägime teineteisega ühe sõna päevas. Kui ma ärkan, siis ta magab, ma olen viisakas ja ei ärata teda, et temaga rääkida. Kui ma koolist naasen, teda ei ole. Ja siis kui ta tuleb me ütleme "hei". Vahel kui ta alles esikus on ja mind ei kuule, kordan ma end viisakusest, aga see on harva. Siis kui tal midagi vahel pahasti läheb, siis ta ropendab, aga seegi pole mulle suunatud. Ja mina vaid naeran, kui internetis midagi huvitavat on. Kunagi oli nii, et kui teine aevastas, ütlesime "tervist" aga nüüdseks on seegi kadunud. Ma ei tea temast mitte midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib toatemperatuur. Ma elan ahjus. Mul on 99% ajast palav. Ja see üks protsent on neil kummalistel aegadel kui aken on piisavalt kaua lahti olnud ja õues on natuke jahedam. Ma ei saa absoluutselt mitte kunagi kasutada oma tekki eesmärgipäraselt. See on kohutavalt häiriv, kui palav seal kogu aeg on, isegi ilma mingi kütteta.

Sotsiaalmeedia. Meil kõigil on sõber, kes kogu aeg oma profiilipilti vahetab. Kui pilt nädal aega tema nime kõrval püsib on isegi hea. Enamjaolt on kõik pildid samasugused. Vahel harva on mõni huvitavam pilt ka. Need pildid ummistavad meie uudisvoogu ja ei muuda väga midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib asjaolu, et iga kord on iga pilt meeldinud täpselt samadele inimestele ja kommenteerinud on täpselt samad inimesed täpselt samu asju. Okei, ma tean, et inimestele meeldivad teised inimesed ja mõne pildi osas olen minagi "wow" öelnud ja like pannud.. Aga see on tibake kahtlane, kui inimesed kogu aeg samamoodi oma meeldimist avaldavad. Isegi, kui me kõik näeme, et see ei ole selle isiku parim pilt. Aga millegi pärast on nii häiriv, kui samad sõnad, samad näod ja pmst samad pildid mu uudisvoogu ummistavad.

Suhted. Siinkohal minu vanused inimesed, kes on suhtesse sattunud. Siiani on kõik paarid minu tutvusringkonnas olnud erisoost. Või noh, mingid tüdrukud on väitnud, et nad on suhtes, aga arvestades, et järgmine kord kui ma neid näen, on nende keel juba mingi kuti kurgus, siis ma sügavalt kahtlen selles. Aga eks ma olen juba vaikselt selles vanuses ka, kus tuleb rahulikumalt võtta ja pereelu peale mõtlema. Kõigest 50 aastat veel keskmiselt elada ja juba 20 kulutatud. Ja neid paare tuleb minu arust aina juurde. Ei, noh, vallalisi inimesi veel on, aga mitte nii palju kui vanasti. Mina olen ikka veel täiesti vallaline ja see ilmselt ei muutu nii pea. Kunagi oktoobris tegin lolli peaga uusaastalubaduse, et olen 2015 vallaline, aga kes ikka neist lubadustest kinni peab. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib paaride suhtumine maailma. Eriti nende paaride puhul, keda ma teadsin, kui nad vallalised olid. Nimelt muutub suhtes oleva inimese maailm väga partnerikeskseks. Ma ei ütle, et nad ei peaks üksteist armastama, aga siiski. Kui ma kuulen mõtteavaldust "Mu partner on parim, ilusaim, toredaim, targeim ja what not inimene maailmas, tema teod on kõige õigemad, paremad, toredamad, lahedamad ja what not veel, tema arvab maailmast nii ja naa ja what not veel.", olen ma natuke pettunud. Peamiselt sellepärast, et ma räägin sinuga, aga kui ma tahaks tema kohta midagi teada, siis ma räägiks temaga. Teiseks, ma mõistan, et ta meeldib sulle, aga maailmas on veel 7 miljardit inimest. Enamus on unikaalsed ja milleski paremad kui sinu partner. Ja kolmandaks, ma arvan, et sa valetad. Võibolla isegi mitte tahtlikult, aga see väike sundvale, et kõik (jah, ka partner) teaks, et sa armastad vaid teda ja ei kedagi muud ja sa isegi ei mõtle, et sa tahaks kedagi sõrmeotsagagi puudutada, sest see on nii vale ja nõme, kui sa vaid temaga ei ole.

Saladused. PIN-koodid, pangakonto parool, näoraamatu ja säutsuja salasõnad, millise kivi all koduvõti peidus on ja mis kõik veel. Ilmselgelt tuleb sellised asjad enda teada hoida, sest inimesed võivad nende kaudu sulle ebaausalt liiga teha. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib see, et inimestel on kõik saladuses. Ma vihkan olukorda, kus keegi ei julge midagi öelda, kartes, et ma kasutan seda kuidagi nende vastu. Olgem ausad, kui ma saan sinuga vaid ilmast ja viimase 5 minuti sündmustest rääkida, siis ma võin ka sinuga rääkimata olla. Ma vahel kardan, et teil ei olegi saladusi, vaid te olete ajudeta inimmass, sest kui ma kuulen lihtsatele küsimustele enam kui 50% juhtudel vastuseks "ma ei tea", siis ma võiks sinuga mitte rääkida. Kui ma küsin sult termodünaamika 2. seadust ja sa ei tea, siis ma andestan. Mina ka ei tea. Aga kui ma küsin sult, mis muusikat sa kuulad või mis filmižanrid sulle meeldivad ja sa suvalise näite asemel kasutad väljendit "ma ei tea", siis mina ei tea, kas ma tahan sinuga vestelda. Jah, kui ma sinuga normaalselt rääkida ei saa, siis ma ei taha üldse."

Panen ka 2 lõiku aastast 2014. Seekord sissekanne nr. 148:
"Me kõik tahame midagi öelda. Olgu su südamesoov seista Saku suurhalli katusel ja karjuda, et käi persse ****** ***** või keskerakond või eesti natsionaalsotsialistlik partei. Põhimõte on ju arusaadav. On ka need inimesed, kes tahavad ilusale punapäisele tüdrukule öelda, et nad armastavad teda. On ka inimesi, kes tahavad rääkida, mida nad sõid eile hommikul ja kellega laupäeva varahommikul plaanis jooma minna on. Olenemata, kes sa oled, kus sa oled, kellega sa oled tahad sa midagi öelda. Aga samas ei taha keegi meist kuulata. Meil on suva, mida teised räägivad. Vahel jätame me isegi midagi meelde, aga suurel määral meid ei huvita, mida teised öelda tahavad.

Minuga juhtus see keset suve. Tegin endale blogi. Kunagi oli sellel mingi hull diip mõte ka, aga enam-jaolt tegin ma selle selleks, et ma saaks midagi öelda. Ja siis julgus kasvas. Nagu väike laps kombib piire. Kas ema tuleb kallale, kui ma üle jõe lähen? Ei tulnud, nii et proovime veel. Kuni lõpuks ema juba lubab. Aga jah, nii ma kompisin neid lubatuse piire. Ja nüüd arvan ma, et ega tegelikult siin ju piire ei ole. Kui vaja, siis ma võin rääkida oma kõige mustemaid mõtteid ja mida kõike veel. Siis on veel väike hirm, et mida teised arvavad. Aga siis ütles ema, et ma olen loll ja sõbrad, et ma olen imelik ja väidetavalt ******** ei koti, et ma teda maha teen ja kuna sellega minu lugejaskond enamvähem piirdub, siis ei ole ka seda hirmu enam. NSA ja KAPO ka kõike seda läbi lugeda ei viitsi ja ega ma midagi hullu ju ei tee ka. Nii et vanglat ka ei karda. Järelikult võin siin ju öelda, mida iganes soovin ja kuna lugemiste arv mind nii väga ei kõiguta, siis pole ju ka hullu."

Ja 3 lõigukest aastast 2013. Sissekanne 83:
"See nädal on väga tihe olnud. Ja tegevustest pole puudust olnud. Küll aga on teisi häirinud minu olemine facebookis. Andke andeks, aga ma olen kergelt fb chatist sõltuvuses. Ma olen nõus osalema samal ajal ka päriselu vestluses, ma olen nõus tegema enamus asju ja see väike sõnum ei tee ju kellelegi halba.

See ei ole küll tänane mõte, aga ikkagi. Muusika. Oli siis koosistumine ja pandi minu jaoks tundmatu lugu mängima ja mõned inimesed ümisesid ja laulsid sellega kaasa. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul puudub täielikult muusikastiil. Ühel hetkel kuulan ma eesti muusikat, siis soome metalit ja siis filmide soundtracke. Ja see on täiesti hämmastav asjaolu. Aga ma ei tea tavalisi omavanuste laule nagu üldse...

Ja sa häirid mind natuke, mu armas ja südamelähedane lugeja. Ma kirjutan sulle, et anna mulle nõu, kas ja mida ma tegema peaks. Sa lausud mulle vaid, et sa lugesid mu blogi, ent sa ei anna mulle nõu. Kas ma peaks võtma oma küsimuste vastuseid ei'na, sest te ei vasta või jah'ina, sest vaikimine tähendab nõusolekut? Mul on niigi inimeste mõistmisega raskusi, ärge tehke seda minu jaoks veel hullemaks."

Midagi natuke värskemat ka. 3 lõiku sissekandest 250, mis oli siis 2016. aastal:
"Käisin Tallinnas. Keegi teist ei tahtnud minuga kokku saada. Pole hullu. Saingi õega enam aega veeta. Käisime kinos (ma olin ainus inimene, kes vaatas filmi algusest lõpuni), mängisime tennist ja sõime jäätist ja tegime üldse mingeid imelikke asju, mida õed-vennad teevad. Ühel õhtul siiski leidsin momendi (loe: ~8 tundi keset ööd), et käia sõbrannal külas. Ülikerges joobes ja sooviga vaid kõigile kõige paremat teha, tekkis idee "Project Happiness". See tundus sel hetkel kõige parema ideena ever, sest sest see lõi aluse, et kõik saab korda, kõik tundub hea ja armas ja võrratu. Ja vähem kui 24 tundi hiljem, nentisime me mõlemad, et see projekt kukkus haledalt läbi ja võib olla kõige kohutavam idee inimkonna ajaloos. Ja kuna ma olin omadega niivõrd segases olukorras, ei tegelenud ma sellel Tallinna visiidil isegi D&D'ga.

Ja nüüd olen ma ~Jõgeval. Vanemad ütlesid mulle tsau ja jooksid minu masendunud oleku eest minema. Kõigi lootuste kohaselt tulevad nad ikkagi uuel nädalal tagasi. Vaid ülekaaluline ärahellitatud kiisu ei suutnud minust eemale joosta (söök ja paitavad käed on ju ikkagi minul ka olemas). Aga kui sina leiad, et sa tahaks midagi teha. See ei pea olema midagi suurt. Ehk tahad minuga lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. See ei pea ka olema midagi väikest. Ehk tahad lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. Peaasi, et see oleks minuga ja midagi, mis mulle meeldiks, näiteks mängime lauamänge või vaatame mõne maja katuselt päikesetõusu. Kõik pakkumised on oodatud ja ehk me isegi mängime lauamänge või vaatame mõne maja katusel, kuidas päike tõuseb.

Mingi aeg oli jaanipäev ja sellega seonduvad üritused. Ja kui välja jätta asjaolu, et ma ilmselt mingit seadust tahtlikult rikkusin, et ma inimestele vb kogemata haiget tegin, kõige kohutavamat improv teatrit nägin ja enesele teadmata jätsin ühe noormehe tuttavatele mulje, et ta on "alternatiivsete" maailmavaadetega, oli isegi täiega tore. Sain lauamänge mängida ja kohtusin ideaalilähedase inimesega. Hüppasin esimest ja ilmselt viimast korda üle jaanitule. Suutsin ka end niivõrd täis juua, et ülejärgmisel päeval oli ikka veel paha olla. Ja see võtabki enam vähem kõik kokku, mida ma arvan, et te ei tea, aga tahate teada. Kui ma eksin, anna teada. Kuigi me mõlemad teame, et sa ei tee seda."

Tsitaadid. Vahel ma ütlen lahedaid asju. "ausalt, vahel sa tundud imeline ja siis sa hakkad mingit jama rääkima"; "tra, sul on võimalus olla mu lemmik inimene, kes mulle ei meeldi"; "Uudishimu tappis kassi ja ilmselt tapab minu ka"; "Mul on lõpuks tantsupartner, keda ma ei vihka ega ei armasta, see on täiega tore." Muudel teemadel, mu psühhiaater kirjutas mulle välja kõige kangemad antidepressandid, mida ta välja kirjutada saab. Ah jaa, te kõik küsite, kas mu päevas oli midagi toredat. Aga pärl sõnnikuhunnikus ei tee sõnnikut olematuks.

Lõpumärkmed:
Peaks teile vist tiba tihedamini kirjutama.
Kui teil on küsimusi või ideid, millest ma rantima peaks, andke teada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest su elu ei saa olla nii keeruline kui minu oma.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. aprill 2017