Mina..
Hey. Kunagi ütlesin, et blogin vaid siis kui on sitt päev, sitt tuju või muud moodi mitte hea aeg. Ja see on mu tänase päeva teine sissekanne. Oh, kas te ei leia, et need on õnnelikud ajad..
Päevamõtted:
Ma tahaks kaduda. Mitte kauaks. Mitte kaugele. Aga kaduda. Tahaks lihtsalt eemale kogu sellest pasast. Eemale absoluutselt kõigest. Tahaks eemale koolist, trennist, sõpradest, "sõpradest" ja kõigist muudest "kohustustest". Aga ma ei tea kuhu ja kuidas. Aga ma tahan eemale. Ma küll ei ole päris kindel, kuidas või miks, aga ma tahan ennast leida. Leida elus mingi eesmärk. Aina enam ja enam on mul tunne, et ma lihtsalt olen. Tiksun oma sekundid päevas ära ja siis on järgmine päev, kus sekundeid raisata. Kõigil peale minu on mingi elu. Mingid plaanid, ideed, tegevused, rõõmud, midagigi. Ja siis olen mina. Ja aina enam ja enam ma mõtlen reaalselt kaduda. Võtta ühel päeval oma seitse asja, kaotada ära kõik, mis muu on. Kustutada jäljed, et olen kusagil olnud, kustutada/ deaktiveerida kõik oma interneti kontod ja lihtsalt minna. Kuna mul mingeid ellujäämisoskusi ei ole, siis ilmselt küll sureks mingi suvalise silla all Poolas pussitamise tagajärjel, aga mis seal ikka. Vähemalt tegin midagi omapärast..
Ma ei vaja sind ilmselt oma ellu. See kahtlus seal on sinu osas. Mõnda teist ma ehk vajan ka, aga enamikku mitte. Vähemalt mitte praegu. Esiteks, väga paljud teist on minu nägemist mööda ikka erilised türblid. Mul pole õrna aimugi, kuidas see teil on, aga mina näen teid oma vaimusilmas peamiselt selle alusel, mida te ütlete või teete. Ja ma ei suuda unustada. Ma usaldan ja andestan kergelt, aga ausalt vahel võiks te v***u käia. Iga kord, kui ma sinust mõtlen, siis esimese asjana näen kõike halba, mida sa teinud oled. Iga kord, kui sa kasvõi naljaga mind solvanud oled. Iga kord, kui su sõbralik müksamine on minu jaoks ebameeldivalt tugev olnud. Iga kord, kui sa valetanud oled. Iga kord, kui me üksteist vääriti mõistame. Iga kord, kui.. Mõne puhul on see väikene sosin teises toa otsas. Mõne puhul, aga seisavad su kujutused mu vaimusilmas 50-kesi ja karjuvad mu peale. Ja ma ei vaja seda enda ellu. Mu elu on siis ka sitt, kui sinu paska seal pole. Ma ei ole üldse kindel, kas mu elus on kedagi, kellel oleks muljetavaldav roll, aga kes ei oleks mu vaimusilmas ülemäära negatiivne. Ma lihtsalt ei viitsi enam teie pasaga tegeleda. Ja tulles tagasi, kas ei oleks mitte meil mõlemal lihtsam, kui ma kaoks. Ei oleks mind, keda solvata, ja ei oleks sind, kes solvaks.
Kahe erineva mündi erinevad küljed. Ma vaatan inimesi enda ümber. Te tahate maailmast ja ka mingil määral minust midagi muud, kui mina teist ja maailmast. Sa elad roosamanna maailmas ja naudid elu, naeru ja kõike muud. Ma elan mustas kaootilises maailmas ja tahan ära kaduda. Sa tahad, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Ma tahan, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Aga meie soovid välistavad üksteist. Üks ei saa olla, kui on teine. Jookseme mööda maailma, otsides midagi, mida ei ole. Raiskame üksteise aega. Ütleme, et meil ongi imelised 3 aastat. Kuid, kui mul on sinuga vaid 3 aastat, siis kas sellel on üldse mõtet? Ma tahan ju ikkagi lõpuks olla kellegagi suurema osa oma elust. Kuid kui see ei ole sina, siis miks ma peaks aega sinule kulutama. Ma saaks ju otsida teda ja sina enda teda. Ja siis me ei raiskaks aega üksteisele. Me ju nkn ei sobi kokku, sest me oleme kahe erineva mündi kaks erinevat külge..
Põhimõtted. Ma elan must-valges maailmas ja otsin kedagi, kes on minuga sama värvi. Kui sa valid küsimuses kassid vs. mingi loom (absoluutselt vahet ei ole, mis loom), midagi muud kui kassi, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa eelistad mingit kooki meekoogile, siis sa ei meeldi mulle. Kui sulle ei sobi, et ma kuulan Taylorit, joon meeletult piima ja mängin veel enam lauamänge, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa paned WC-paberi rulli valepidi riiulisse, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa oled valekäeline, siis sa ei meeldi mulle. Ja selliseid väikeseid mõttetuid põhimõtteid on vist absoluutselt kõige osas. Ja seetõttu sa ilmselt ei meeldi mulle. Sa võid siiski olla piisavalt suurte heade omadustega, et ma talun sind ja tahan sinuga aega veeta, aga siiski sa ilmselt oled vaid periood minu elus.
Minuga ei ole kõik okei. Mul on rohkem vigu, kui ma jõuan kokku lugeda. Mul on pihutäis vigaseid organeid, mu aju on totaalne kaos täis sundmõtteid oma ja teie vigadest, alustades häirivate pisiasjadega ja lõpetades enesetapumõtetega. Ma võtan rohtusid, et midagigi korda saada, aga asjad liiguvad pigem just vales suunas. Samas, kas ja kui palju oleks hullem, kui neid tablakaid ei oleks? Minuga ei ole kaugeltki kõik okei ja te ei tee seda üldse lihtsamaks. Ma ei taha elada (osaliselt teie tõttu) ja ma ei taha surra (osaliselt teie tõttu), nii et ma lihtsalt olen. Olen, aga kaugeltki mitte okeilt.
Lõpumärkmed:
Pea meeles, et ma ei suuda unustada. Kõik, mida sa mulle ütled, võib mulle meelde jääda. Mul on peavalud, (ilmselt) seetõttu, et mu aju üritab liiga palju teist mõelda. Kui sa mu mõttesse sajad, siis on seal kõik, mida sa oled öelnud, teinud. Ja kui seal on midagi halba, siis on see igavesti seal. Sa ütled mulle ühe korra halvasti ja ma kuulen seda iga kord, kui sinust mõtlen. Ausalt öeldes ei taha paljudest teist enam mitte iialgi mõelda.
Ja ärge üritage mind ümber veenda.. Millal ma viimati teie nõuandeid järgisin?
Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin midagi määravat, mis oli minule kasulik, aga manipulatsioonita.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinu elu on ilmselgelt parem kui minu oma.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017
No comments:
Post a Comment