Here we go again..
Hey. Mina siin. Neljapäeva hilisõhtu ja mu pea on jälle risti-põiki mõtteid täis. Kõiki ma teiega jagada ei saa. Kui ma suudan jätta mulje, et kõik on okei, siis äkki hakkan ise ka seda uskuma. Aga tegelt päris suured asjad on minu ümber keerlemas. Keegi ütles mulle, et ta loeb mu blogi. Aga mitte midagi muud. Mitte, et kas see on hea, halb.. Mis on hea, halb.. Nii et justkui ma peaks temaga arvestama oma blogis. Aga ei. See blogi on ikka veel teoorias ainult minule, hoolimata sellest, et ma seda kogu aeg jagan ja ligikaudu 100 inimest seda aeg-ajalt ka loeb.
Päevamõtted:
Ellujäämine. Viimasel ajal aina enam kuulen väidet, et kui on loogika "tugevaim jääb ellu", siis miks on maailmas värvilisi asju ja nõrku asju. Ausalt pane endale lühike nöör kaela ja astu üle kõrge serva. See teooria ei mõtle tugevamat, kui otsest füüsilist jõudu. See peaks olema "sobivam jääb ellu". Me ei ole väga kaua kui üldse elanud tänu füüsilisele jõule. Ma ei tea vist ühtegi inimest, kes otsiks oma partnerit jõu alusel. Olen täheldanud, et pikkus, mõtted ja iluasjad (põselohukesed, naeratus ja muu) on olulisemad. Värvid. Kui sa elad paksu metsa sees ja sul ei ole vaja olla metsavärvi, et elus püsida, siis sa oled värviline, sest see paistab silma ja teised metsaolendid tahavad sinuga natuke enam järglasi teha. Kui sa oled putukas, kellel on halb maitse lindude jaoks, siis su kaitsevärvus võib olla eriliselt silmapaistev, et linnud teaks, et seda asja pole mõtet süüa ja samas ikka saad neiuputukale muljet avaldada oma kummalist värvi kitiinkestaga. Tugevaim jääb üksikisendina ellu, aga sobiv olla on jätkusuutlikum.
Armastus. Minu ümber on viimasel ajal aina enam ja enam armastust. Mitte, et see hea oleks. Alustades sellest, et ma ikka veel ei talu PDA'd. Aga ka asjaolu, et inimene, kellest ma väga hoolin, ja inimene, kelle olemasolust mul on ausalt suva, on viimasel ajal üksteise südant umbes viiel korral murdnud kordamööda. Lõpetades sellega, et te (mitte isiklikult, aga maailmana) nagu rõhutaks mulle, et ma üksik olen. (Olge mureta, ma ei ole suhteks valmis ja seda veel ilmselt väga kaua aega, arvestades kui debiilselt ma viimasel ajal käitun.) Aga jah. Inimesed minu ümber, kas otsivad armastust või arvavad, et nad on selle leidnud. Vaatan enamust teist ja mul ei ole usku. Ei noh, eks ma saan aru, et teil on inimlikud vajadused, kasvõi see, et mitte olla üksik ja õnnetu nagu mina. Aga vaadates, kui rusuvad on lahkuminekud, siis ma ikka ei saa aru, miks te seda teete. Kui ma toodaks jäätist ja veini, siis ma anuks, et te suhtesse astuks. Suhe, lahkuminek, kurbusesöömine, kasum. Aga ma ei tooda neid ja hoolin teist. Aga sageli on mul justkui tunne, et te istute autosse ilma turvavööta, lükkate pedaali põhja ja sõidate lähima seina suunas karjudes "vaadake mind, vaadake nüüd kui õnnelik ma olen." Ja siis olen mina selle seina kõrval ja ütlen vaid ha ha ha, oeh.
DnD. Ma ilmselgelt armastan seda mängu. See on ikka veel ja aina enam minu arvates maailma parim asi. Olles DM, armastan ma luua maailmu. Otsida olukordi, kus kõik on must-valge ja samas nii kirju. Ma armastan oma stiili. Ma armastan asjaolu, et veedan kümneid unetuid öid, et leida just see õige viis, kuidas kõik võiks olla. Ma ei saa leppida maailmaga, mis ei ole ideaalne. Kui midagi ei klapi, siis see ei sobi mulle. Kõigele peab olema vastus miks. Tänu fantaasiamaailmale on õnneks tagataskus alati trump, et maagia. Aga kõike ei saa ju ka sellele panna. Ma armastan unise peaga ja väikeste pauside ajal minu elus joonistada kaarte. Ma armastan lõigata ja kleepida asju, mis tunduvad lahedad. Ma armastan veeta tundide kaupa aega internetis, et leida just see pilt skeletist. Ma armastan asjaolu, et ma uurisin üle kuue tunni, kuidas peaks olema uks mõisamajas. Ma armastan, et suhe DM'ide ja mängijate vahel on nii käest ära. See annab mulle võimaluse korral, leida mängijaid. Ainus, mis mind vist häirib on reeglid. Aga DnD's on need pigem soovituslikud. Leian, et palju põnevam on, kui painutada seda, mis on lubatud. Karistada inimesi asjade eest, mida nad ei teinud ja anda preemiat teiste tegude eest. Ma armastan seda, kuidas ma DnD'st saadud oskustele leian rakendust oma päriselus.
Päevad kuni 1346
"mul juba vaikselt traditsioon karulõksudega mängida"
Hey. Raske on kahel eri päeval blogida. Ootan ära järgmise päeva ja keegi teist ei kommenteeri. Pean endale iga kord meelde tuletama, et te lihtsalt ei ole ju veel lugenud. Te ei ole näinud minu pähe, et seda kiita, laita, täiendada. Selline on elu.
Päevamõtted:
Obsessioon. See on uskumatu. Aga ma olen obsessed kahest inimesest. Ja nad mõlemad ilmselt loevad seda lõiku. Võib-olla leiavad nad selle ise mu seinalt, võib-olla suunab keegi neid siia, aga igal juhul loevad nad seda. Ja nad teavad, kes nad on. Ja ma olen neist mõlemast obsessed. Või õigemini ma ei ole kummastki neist. Ma olen obsessed ideest neist, ilmselt enam temast või temast mitte temast ja temast. Ma armastan (ja tõesti ei ole vist paremat sõna; või kui on, siis ma lihtsalt ei tea seda) neid mõlemaid kogu oma südamest. Ma armastan üht, ma armastan teist, ma armastan mõlemat. Aga väga harva korraga. Korra lööb mu südameukse lahti üks, siis teine ja siis vahel on selline tunne, et see on pöörduks, mis pöörleb miljon tiiru sekundis. Ma ei söö, ma ei maga, ma ei keskendu. Ma võin tundide kaupa istuda ja vaadata seda, kuidas värv seinale kuivab, sest ma mõtlen neist. Või selles ongi asi, et mitte neist, vaid ideest neist. Neil on kahe peale enam vigu, kui ma kokku loendada suudan, aga ma ei näe neid oma idees. Minu idee tasandil näen ma ainult nende imelisi külgi, nende silmade sära ja südametukseid. Näen vaid nende positiivseid tahke, mida on nkn enam kui vigu. Igal hommikul ärgates on nad mind minu mõtetes ootamas/kummitamas. Iga päev, iga tund, iga minut vilksatab üks neist kasvõi korraks, aga kindlasti on ta seal olemas. Iga öö, enne kui liiga hilja magama lähen, mõtlen veel temast ja temast ja neist. Ja kui olen laskunud sügavale unenägude maale, leian sealt tema või tema või nemad. Ja siis ärkan uuesti üles ja seal nad on, jälle minu mõtetes. Need mõtted on sisimas head. Kui asjad oleks nii nagu seal, siis ühiskond leiaks, et see on hea ja ilus ja imeline. Aga need asjad ei ole ju nii ja kui tuhat korda üks ja sama ilus vale peast läbi käib, siis pole see enam ilus. Justkui viirus hävitavad nad tükk tüki haaval mu aju. Asendades kõike, mis pole nemad, sellega, mis on nemad. Ma ei näe enam vaimusilmas sind minuga seal muruplatsil. Ma ei näe sind seal teki all, minu kaisus, tähti vaatamas. Ma näen teda või teda või neid. Või selles ongi probleem, et ma ei näe ju isegi neid, ma näen ideed neist. Kui ma näeks teda või teda või neid nii nagu päriselt, oleks ju vähemalt võimalus muruplatsil üksteise kaisus tähti vaadata. Aga idee nendest? See ongi vaid idee. Idee, mis on samal ajal kõikjal ja mitte kusagil. Meeletult nukker on näha optimismi nende silmades, et kõik saab olema okei. Mina olen ju olnud siin ja tean, mis juhtuma hakkab. Üritan päästa maailma ja süütan sellega kõik põlema. Uskumatult raske on elada vales, et kõik on okei. Elada lootuses, et varsti juhtub midagi, mis muudab maailma paremaks. Ja ma tean ka seda, et asi ei olegi ju üldse neis. Kui poleks nemad, siis ma haagiks selle sama idee kellegi teise külge. Ja mis on kõige hullem? Isegi pärast kõike seda. Pärast teadmist, et kõik ei ole okei ja läheb hullemaks veel. Ma ei oska, ei taha, ei viitsi seda muuta. Ma olen nõus laskma sel kõigel juhtuda. Sest äkki seekord on midagi teisiti..
Kadujad. On grupp inimesi (võimalik, et kõik peale minu), kes suudavad ära kaduda. Panevad telefoni lennurežiimile, astuvad arvutist eemale ja on kuskil, aga ma ei tea kus. Ja niimoodi vahel päris pikalt. Mõni teeb seda iga öö, mõni isegi keset päeva, mõni lausa päevade kaupa. Ja siis olen mina. Kui ma leian end olukorrast, kus ma pole kättesaadav, hakkan ma muretsema. Ma vahel kõnnin oma toolilt külmkapini ja tagasi ja selle minutikese jooksul jõuan juba karta, et maailm on minuta otsa saanud. Mul on mingi meeletu vajadus olemas olla. Mitte heaks, mitte halvaks, vaid lihtsalt olemas olla. Ma kardan, et ma jään mingist infost ilma. Ma kardan, et keegi on õnnetu ja tahab kellelegi midagi öelda. Ma kardan, et kellelgi on voodi alla peidetud kaks meetrit nööri ja mina oleks saanud olla see, kes midagi ära hoiab. Ma kardan, et kellelgi juhtus elus midagi head ja ma olin viimane inimene, kes teada saab. Ma kardan, et kui mind korraks teie jaoks olemas ei ole, siis kaob teie naeratus, katkeb teie kalli ja südametukse jääb vahele. Ma ei saa kaduda, sest mis saab siis kui ma oleks saanud olemas olla, aga mind ei olnud..
Uudishimu. Uudishimu tappis kassi. Ausalt öeldes ma eelistan kasse teile. Need kuninglikud loomad on imelised. Mu kõige lemmikum asi peaaegu igas mängus on kassid. Tegin Hearthstones kassi kaardipaki, ostsin WoW'is endale kassi, kes kaasas käib, armastan DnD's Rakhasa'd ja Catfolki. Armastan kaslasi igal nende kujul. Armastan neid pisikesi kiisusi, kes väriseval jalal mööda maailma ringi jooksevad. Armastan neid suuri tiigreid, kes suudaks maailma seisma panna. Midagi lihtsalt on kassi juures, mis on üleütlemata ilus, hea ja südantsoojendav. Võiks ilmselt loogiliselt eeldada, et ma samastun pigem enam kassi kui inimesega. Ja ka minul on uudishimu. Selle asemel, et nuusutada küünalt küsin ma inimestelt asjade kohta, mille osas ma tean 100% kindlusega, et mul tulevad sundmõtted. Ma ilmselt suren sellesse, et ma saan midagi teada ja reageerin üle või vähemalt valesti. Uudishimu tappis kassi, ilmselt tapab mind ka.
Eile käis mu peast läbi mõte, et ma võib-olla pole kohanudki inimest, kellega ma lõpuks kokku jään. (Kui selline inimene olemas on.) Me mõlemad loome praegu ilmselt lugusid, mida teine kunagi kuulda saab. Ja kunagi tulevikus.. vb see suvi või järgmine või 5 aasta pärast või 10 aasta pärast või muul ajal kui suvel.. joome me mõlemad end silmini täis, üritame ilma korraliku kaitseta (ilmselt kogemata) midagi põnevat teha. Siis leiame, et kuna 9 kuu pärast on tulemas meie isiklik katastroof meie ühendatud DNA näol, peaks me kokku jääma. Ja siis me olemegi. Kaks võhivõõrast, keda ühendab vaid meie geneetiline järglane ja üks kummaline õhtu. Võib-olla mul võiks olla mingi romantilisem kujutlus oma tuleviku partnerist. Keegi, keda tean aastaid, kellega on sisenaljad vaid meie vahel, kellest tean kõike ja kellega läbisime kogu selle romantilise kohtingute teema. Aga see ei tundu minulik. Minulik on pigem üks meeletu seiklus ja selle tagajärgedega elamine. Üks ilus naeratus, pooleliitrine rumm ja paar kummalist otsust.
Oeh. Ilmselt tuleb tänane päev huvitav. Osaliselt selle blogi tõttu. Osaliselt, sest teen vist ebamoraalse teo. Osaliselt, sest ma olen mina, kogu minu hiilguses. Ära võta mind rünnakuna. Liigi tihti olen ma märganud, et ma küsin midagi. Kas selleks, alustada arutelu, saada infot, niisama jutujätkuks vms. Ja te asute kaitsele. Ma ei taha sulle halba. Ma annan endast parima, et vältida teemasid, mis ei tee sulle head. Ja kui sa ei taha sellest rääkida, siis ära muutu passiiv-agressiivseks vaid lihtsalt ütle, et muudame teemat. Ma ausalt tahan teile vaid head. Maailm on niigi kuri ja paha ja segane. Minu teod üritavad seda natukenegi paremaks teha. Ära tee midagi, mida sa teha ei taha. Ja kui kahtled, siis järgi oma südame häält, olenemata sellest, mis saab. Uuringud on näidanud, et inimesed kahetsevad asju, mida nad ei teinud enam kui asju, mida nad tegid.
Lõpumärkmed:
Kuulsin mingit tšiki lauamängudest rääkimas ja nüüd ta meeldib mulle. Siis küsisin midagi (mitte mängude teemal) ja ta asus kaitsele ja ei meeldi mulle. Vahel on elus tasakaal.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest selline on elu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017
No comments:
Post a Comment