"Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva.
Ma pole ammu bloginud ja ma võiks vabandada, aga keegi kunagi rääkis, et valetada ei ole ilus, nii et nojah, läheme millegi muu juurde edasi. Väga valdav osa mu suhtlusringkonnast on puhkusel. Aga mina? Minul on õppimisperiood. Õnneks ei ole ma pühadeinimene, nii et see ei ole väga nukker olukord minu jaoks. Aga kui eksamiperiood läbi saab, saan mina ka natuke puhata ehk mitte midagi teha, sest mul ei ole midagi teha kunagi..
Päevamõtted:
Aga läheme edasi minu idiootse idee juurde nimega "Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva. Otsin selleks perioodiks kaaslast/tugiisikut. Kainete päevade all mõtlen ma seda, et tahtlikult ei pruugi mitte mingeid alkohoolseid tooteid. Sellepärast jätangi 5 päeva juhtudeks, kui keegi tahab, et sa veini maitseks või sa pead mingil kummalisel üritusel jooma. Aga kumbki neist ei ole kohustuslik, nii et ehk 365 päeva on teoorias tehtav. Põhjuseid, miks seda teha on palju ja ma ei taha neisse väga sukelduda, aga ma jagan seda ideed teiega, sest ma otsin kedagi kellega seda koos teha. Paljud teist on kohutavad inimesed ja vinguvad, et ma võiks seda üksi ja salaja teha, aga ma olen aus: ma olen sõltlane. Jah, ma tõesti ei joo iga kolmapäeva ja reede õhtu lootes, et ma suudan oma depressiivsed mõtted maha matta. Mul on selleks teised moodused, näiteks valetada, et kõik on korras ja oma toas rahulikult mõelda, miks ma kõike nii valesti kogu aeg teen, aga see on juba hoopis muu teema. Aga iga kord kui ma lähen mõnele sotsiaalsele koosviibimisele, vaatan ma poes alkoholiriiuli poole ja mõtlen, mida ma ostma peaks. Mitte isegi kas, mille puhul ma isegi väga veel ei muretseks. Tõsi ma joon küll iga kord äärmiselt vähe, sest ma ei tunne vajadust end iga kord laua alla juua, sest elus on tõesti muid asju kui see surin peas. Ma tunnen, et ma olen suuteline vähemalt 360 päeva aastas kaine olema. Aga kui leidub keegi, kes tunneb, et tal on samasugune probleem ja samasugune soov, siis me võiks seda koos teha. Teate küll, koos on lihtsam, koos on parem, koos on toredam. Selle idee eesmärk ei ole karskluse edendamine, enese või maailma parandamine ega ka millegi leidmine. See on enesetõestus ja lollide otsuste tegemise vähendamine. Kui sina arvad, et sa suudad ja tahad selle rännaku koos minuga teha, siis kirjuta, helista või saada kasvõi email, kui muidu ei saa. "Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva.
Aga räägime asjadest, mille puhul te ei pea mitte midagi tegema. Aga te võiks vähemalt mõelda, et kas teie teete või tegite kunagi selliseid asju. Sõitsin siis rongiga Tartusse ja minu vastas istus üks eelduslikult 15-aastane tüdruk. Ja ma muutusin nukraks, sest kui muusika kõrvale jätta, siis ei olnud mul teha, kui inimesi vaadata. Ja ma vaatasin tema poole, tema silmi, tema suhtumist kõigesse tema ümber. Ta nägi reaalselt välja nagu 13-aastane mässuline. Ja see on nukker, sest mille vastu tema mässab? Selle üle, et ema ostis iPhone 6 asemel iPhone 5? Selle üle, et hommikul tuli telekast teine multikas kui tavapäraselt? Selle üle, et ta ei saa põhikooli matemaatikast aru? Okei, ma saan aru, et ma õhutan ise ka kõiki süsteemile vastu hakkama, aga jumal küll, see on kohutav, mida teie teete. Kui ma näen sind emaga koos rongis enam kui pool tundi ja sa ei ütle talle mitte ühtegi sõna, siis ei ole see normaalne. Kui sa vihkad matemaatika õpetajat, et ta su põhikooli matemaatikas läbi kukutas, siis on probleem sinus, sest kuidas sa elus hakkama peaks saama? Okei, ma saan aru, et sul ei ole elus vaja teadmist, et integraal x'ruudus on 2x, aga kui su laps kunagi seda ei tea ja sinult küsib, mis sa siis teed? Ma olen aus, ma ei õppinud kõike ära, mida mu õpetajad mulle seletada üritasid, aga kui ma 12. klassi kevadel sain teada, et mingite lihtsate integraalide abil on võimalik lahendada päriselu ülesandeid, olin ma reaalselt rabatud. Selleks ajaks ma enam integraale ei mõistnud ja eksamile minnes teadsin vaid seda, kuidas paberil seda asja lahendada. Nii et jah, kui sa oled 13-aastane, siis ole rõõmus, räägi vanematega, küsi targematelt õpilastelt abi ja kui sa pead, siis valeta. Kõike seda selleks, et kui sa saad vanemaks ja su hääl lõpuks midagi muudab, siis oled sina pigem see, kes kukutab diktaatori kui see, kes läheb kohtusse, sest su kohvi oli liiga kuum. Ole ühiskonnale kasulik, see on reaalselt sinu võimalus.
Ah jaa, ma ilmselt ei pea teile rääkima, mis asi on nihilist.fm. Igal juhul seal oli mingi kirjutis üks päev, mis rääkis mingist mingist kutist, keda kunagi löödi bussis viis korda küünarnukiga näkku, sest ta oli eestlane. Ja siis ta nagu muuseas saatis kõik värvilised ja venelased persse. Ja ma siis ma pidin selle asja kinni panema, sest ma ei talu sellist asja. Miks kuradi pärast ei võiks me rahus elada? Miks me peame kõiki vihkama? Miks me ei võiks koos elada kõigiga? Palun saage aru, et ma ei räägi teile, et ai-ai eestlased ärge olge nii kinnised ja armastage ka neid värvilisi inimloomi. Ma räägin kõigi 7,.. miljardi inimesega. Miks on meil nii, et kui mõni moslem riiki tuleb, siis me ootame, et ta oma kultuurist loobuks ja meie oma üle võtaks ja miks tema eeldab, et meie peaks tema kultuuri ülistama ja enda omast loobuma. PS: see ei ole otseselt moslemite vastu suunatud teema, aga kedagi pidi ju näiteks võtma. Elagu allah ja teised poisid ka. Aga tulles tagasi peateema juurde. Miks ei või nii olla, et me mõlemad loobume oma kultuuri ülistamisest ja kui mõni moslem tuleb siia elama, siis meie sööme sealiha edasi ja kui see talle ei sobi, siis koligu tagasi. Kui ta sellega nõus on, siis meid ei sega, et ta keset Tartu raekoda oma mati maha paneb ja Onu Allahi poole kiidusõnu loobib. Miks me arvame, et me oleme kellestki paremad? Kas me tõesti oleme nii võrd kitsarinnalised sitapead, et me usume, et sinised silmad ja 3 tooni heledam nahk teeb meist paremad inimesed? Kõik võiks tegeleda oma asjadega ja kui sulle ei sobi, mida teised teevad, siis jäta see enda teada ja vaata mujale. Vaata kuhugi, kus on parem ja kui sa ei leia sellist kohta, siis ole vait ja kui sa ei suuda, siis ma olen kuulnud, et kuus jalga nööri ei ole nii kallis.
Ah jaa, te kõik teate, et jõulude ja muude ebavajalike pühade ajal saab pere kokku ja võtab natuke. Nojah, minu vanaisa võttis siis ka. Ja siis ta mingi loendamatu kordi ütles, et mina pean ta nime ja verd edasi viima poisslapse kaudu ehk et tema saaks nime ja verd edasi viia. Õnneks ongi see mu peamine eesmärk ju. Aga nüüd sai seda ka vanaisale lubatud. Jah, nii et juhtugu, mis juhtub, pean ma sellise lapse saama. Olgu selleks siis seadusliku naise kaudu või siis alati saab surrogaatema teenust kasutada. Aga mõelge kunagi on kuskil järgmine väike lokkis juustega maailmaparandaja, kes küsib teie lastelt, miks nemad inimesi vihkavad või kontsadega käivad, kui nad seda ilmselgelt ei oska. Tore on mõelda, et kunagi on kuskil keegi, kes on 50% mind ja 50% kedagi teist ja viib mu nime, verd ja ideoloogiat edasi.
Ah jaa, öösel vastu tänast (loe: see osa päevast, mis jääb päikesetõusu ja loojangu vahele. Jah, ma magasin valge aja maha.) nägin ma und. Mitut erinevat und, mis ei olnud väga muul moel seotud, kui see, et ma olin seal. Enne kui ma räägin oma unenäost, räägiks ma sellest, et mõned päevad varem nägin ma, et ma olin mässulise liikumise juht ja tapsin inimesi, kes minu kaaslasi ähvardasid. Päev peale seda olin ma järgmine mässuliste liikumise juht ja loopisin granaate keset Tallinna linna jällegi inimeste sekka, kes meid tappa üritasid. Nende unenägude sees oli ka muid asju näiteks liputamine ja mässu planeerimine, aga kuna ma ei teinud kumbagi, siis jätan need kõrvale. Ka täna oli mu unenäos olukord, kus ma olin vähemuse liige, meid üritati tappa ja ma pidin põgenema. Ja siis ma arvasin, et on hea idee end voodi alla peita, sest üks mu liitlane tegi seda. Olime siis mõlemad voodite all ja siis kuidagi tõmmati mind sealt välja ja siis hakkas mingi kummaline armulugu minu ja selle inimese vahel. See kestis edasi ka järgmise unenäo ajal, kus ma olin mingis rannas asuvas mõisas koos temaga ja kui ta minust eemale läks, röövisin seda mõisa. Ja põgenemise käigus leidsin ma rääkivad pead (ilma kehadeta, karpides), mida mu sõber uputada üritas ja siis varastasin mingeid kummalisi münte ja mind vist hukati. Ja enne kui ma edasi lähen, siis see tüdruk on jah seesama tüdruk ja ma isegi unenäos kannatasin selle all, et ma enda arust kõik kunagi ammu korduvalt ja massiivselt persse keerasin. Oeh.. Aga kuna ma surin, siis muutus kõik veelgi kummalisemaks. Jah, õnneks või kahjuks teda enam ei olnud, aga mul oli kaaslane ja ma olin supervõimetega. Ja siis me võitlesime koos mingite ebaloogiliste asjade vastu. Olgu nendeks siis olendid warcraft 3 mängust, kaheksajalad maismaal või kentaurid, kes mind teadsid. Aga enne kui ka edasi räägin, pean ära mainima, et kõndisin üks päev koju ja mõtlesin, et kui ma oleks midagi banshee laadset. Bansheed on tuntud oma metsikult jubeda karje poolest. See mõte tuli "Teen wolf" sarjast. Aga ma mõtlesin, et ma vajan seda ka mingiks muuks eesmärgiks. Ja siis ma lisasin "shockwave" efekti, ehk lööklaine. Ja unenäos võttis see veel omaette pöörde, sest ma olin ebaloogiliselt kiire, tugev, osav ja suutsin batmani mängude kombel hõljuda. Ja siis ma pidevalt lasin oma karje teele ja kõik, mis ette jäi sai kas surma, plahvatas või vähemalt lendas eemale. Hukkasin ikka üpris palju inimesi ja laevu ja muid olendeid. Aga et, ma ei oleks liiga võimas teistega võrreldes, oli mu kaaslasel võime teleporteeruda. Tagasivaadates ei olnud hea idee, tema käest teleporteerumise ajal haarata, sest kui seda tegin vahetus ka uni. Viimases unes olin ma mingis kummalises hotellis võõraste inimestega, kes ei tahtnud minuga linna peale minna ja sellega uni lõppeski. Kogu see protsess, nii segane, võrratu ja halb see ka ei olnud, kestis hommikul kella poole kaheksast kella poole neljani. Ehk selle aja, kui õues valge oli.
Muusika. Olen üks neist inimestest, kes kuulab kogu aeg midagi, et kõik enda ümber välja lülitada. Aga ma jäin mõtlema, et miks mulle mõni laul meeldib rohkem kui teine. Ja siis ma jõudsin järeldusele, et igas laulus on mingi asi. See võib olla ilus laulja, mingi hea sisu, read millega samastun, ootamatu puänt või veel midagi muud. Ja selliseid asju on veel palju ja palju, aga ma arvan, et see peab minus lihtsalt tekitama mingi tunde ja isegi kui ma seda ei tunnista ja seda meeletult varjata üritan, siis olen ma tegelikult ülimalt tundeline inimene ja viimastel aastatel tundub, et häid tundeid jääb aina vähemaks ja vähemaks, aga selline ju elu ongi. Aga kell on juba palju ja ma olen jälle unine, nii et ma vist võtan asja kokku kah.
"MIDA KÕIKE ELUS OLED PIDANUD KÜLL TALUMA
VERIVAENLASTELTKI VAHEL HARVA ABI PALUMA
MÕNIKORD SA TAHAKS LIHTSALT KARJUDA JA LÕHKUDA
LÜÜA NUTTA NAERDA ARMASTADA SURRA ELADA
JA KUI TUNDUB ELU VEEREB RAGINAGA ALLA MÄEST
KÕIK NII KINDLAD OTSAD LIBISEVAD ÄRA SINU KÄEST
VÕTA KOKKU END SEST ASI EI SAA OLLA JU NII HULL
PÄIKE SÄRADA VÕIB TAEVAS JUBA HOMME HOMMIKUL"
Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel paaril päeval liiga palju kuulanud kahte laulu. "Ma pole superman" ja "Does your chewing gum lose it's flavour?". Aga miks ka mitte..
Kui sa peaks "Ütle alkole ei 2015" raames jooma, siis sellega algab päev, mis kestab 24h. Kui enam kui 24h tunni möödudes oled ikka veel joobes, on kaks päeva.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest uuel aastal uue hooga.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. detsember 2014
No comments:
Post a Comment