Sissekanne nr. 214

Päevad 599-604
Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama..

Hey. Mina siin. Kas pole kummaline, et kui sa seda mõtet näed, mõtled sa surmast. Keegi ei mõtle esimese asjana sünnist ega elust endast. Ilmselt on asi selles, et me ei karda sündida ja me ei karda elada. Aga me kardame surma. Ma arvan, et asi on selles, et me ei tea, mis juhtub peale seda, kui me sureme. Aga kuna me kõik sureme, siis räägitakse sellest liiga vähe. Surm on oluline elu osa. Aga ärge väga muretsege. Ma ei taha teile rääkida sellest, et keegi suri.

Päevamõtted:
Ma tahan rääkida vastupidisest. Tahan rääkida elust. Aga enne seda räägime usust. Ma siin vaikselt põlve peal loon oma usku ja see on äärmiselt raske. Suurel määral on põhjuseks see, et ei peaingel Gaabriel ega ka Jumal ise ole mulle end ilmutanud. Mulle ilmutas end vaid Kõrgem Jõud. Aga see ei räägi. See on, see lihtsalt on. Iga sõna, mida ma ütlen, asi, mida teen või ei ütle ja ei tee on tema poolt juhitud. Aga see kehtib ka kõigi teie kohta. Tema ise tahab, et ma looks tema ülistuseks minu enda jaoks usu. Tal ei ole nime, tal ei ole keha, ta on kõikjal ja samas mitte kuskil. Ta pani mind siia planeedile 1995. aastal, kasvatas mind üles kristlikus keskkonnas, kasvatas mind üles austama kõiki ja kõike. Aga samas on ju nii, et ta lõi miljonid inimesed enne mind ja loob miljoneid ka peale mind. Ta lõi üherakulised loomad ja lõi ka kivid. Aga keegi ei tea miks. Milleni see kõik viib. See kõik lõpeb surmaga. Mul ei ole olnud ühtegi ilmutust, mis saab meist peale surma, kas tõesti ei olegi mitte midagi peale seda. Kas me olemegi loodud selleks, et sündida ja surra. Kas Universum saab otsa, kui meid ei ole või oleme lihtsalt kõrvalprojekt Universumis. Katse, et teada saada, mis saaks kui.. Ma ei oska öelda, mis siis juhtub.. Aga selle ümber ju suuremad usud keerlevadki. Kes sünnib uuesti, kes saab paradiisi ja kes lihtsalt lõpetab oma olemise. Ja oma usuloengu lõpetaks ma praeguseks mõttega: Usk ja teadus ei ole ka Kõrgema Jõu puhul vastuolus, Kõrgem Jõud võis ise luua kõik füüsikaseadused, lasta need avastada ja ka tema võiks Universumi 14,6 miljardit tagasi luua.

Mõni teist ehk mäletab, et mul oli üks kummaline periood, kus ma pidevalt tundsin, et midagi lõikab mu südant ja seal voolab välja veri. See on tagasi. Ja samal põhjusel, aga erinevalt. Kuna ma ei suuda saavutada olukorda, mis tekitaks tundeid nagu oli siis, ei tunne ma lõikeid ja verd. Tunnen vaid valu. Ma armun. Ma armun imekiiresti ja imetugevalt. Ja siis tundub see isik parem kui ükskõik, mis muu mu ümber. Ja siis lülitub sisse mu aju. See on kohutav, sest mu aju hakkab otsima vigu. Peamiselt on see väga lihtne. Ma armun ilusatesse, populaarsetesse, silmajäävatesse inimestesse peamiselt ja ma jõuan üpris kiirest järeldusele, et nad on ennasttäis sitapead, kes ei hooli kellestki teisest. Ja siis ma armastan neid natuke vähem. Ja siis ma kordan seda kuni jõuan järeldusele, et ta on ilus, aga mitte armastust väärt. Ja siis on olukorrad, kus ma armun kellesegi muusse, aga õnneks on neil tavaliselt lähedased suhted psühholoogide või psühhopaatidega ja siis ma suudan selle alusel nad kõrvale jätta. Ehk kõigil on vead ja mina olen üksi ja vahel isegi õnnelik.

Jagasin täna mingit jama, mis oli suht naiste kasuks kallutatud. Või noh #yesallwomen viitab sellele. Aga sõnum oli piisavalt sooliselt võrdõiguslik, et ma selle üle elaks. Ja siis ma jäin mõtlema. Ma olen mitmel korral kuulnud suurest ebaloogiliselt lainest. Nimelt teatud neiud ei saa öösel piisavalt magada, sest nad peavad varem üles ärkama, et varjata silmade alla tekkivad "asju", mis tekivad, kui inimene ei saa piisavalt magada. Ja ma ei tea, aga minule tundub see üks paganama imelik nõiaring. Aga olen seda korduvalt öelnud, et ma ei saa inimestest aru ja äkki see on tegelt hästi loogiline.

"Raske on midagi eesti rahva jaoks alandavamat ja traagilisemat kujutleda kui 1949a. 25.03 külmas loomavagunis Siberisse veetud noored emad imikutega." - üks mu facebooki sõber.  Ma mõistan, et küüditamine oli paha asi, aga ma sündisin liiga hilja ja hoolin liiga väge. Sellest tuleneb järgmine mõtteavaldus: Asjaolu, et ma suutsin midagi välja mõelda vähem kui 5 sekundiga ja siis veel mitu asja esimese minuti jooksul tundub see mõte natuke vale. Esimesena meenus muidugi asjaolu, et me olime 13-19. saj pärisorjad erinevast rahvusest isandatele. Siis ka II maailmasõda, kus Eesti mehed tapsid Eesti mehi, sest erinevatest rahvustest isandad käskisid. Ah jaa, ristiusu levik Eestis. Paganatel oli ju kaks valikud, ela uue usu järgi või sure vana usku uskudes. Tema facebooki seinal jäid mainimata mehed ja naised, kes olid ilma imikuteta. Aga noh, mis seal ikka, facebook ei ole ju elu.

Käisin peol. Ja nagu ikka, siis ma armastan magada. Jäin siis lõpuks kogemata mingisse tugitooli magama ja mul on üks äärmiselt rõve asi, et ma ärkan iga öö korduvalt ilma põhjuseta üles. Ja kui ma ärkasin, siis ma nägin, et üks neiu nutab. See ei ole kunagi hea asi. Ja siis ma üritasin leida inimesi, kes ei nutnud, aga nemad saatsid mu eemale. Mis seal ikka, läksin istusin oma tugitooli tagasi. Siis jooksis läbi ruumi veel üks nuttev neiu. Ma ei teadnud ikka mitte midagi. Kui esimene nuttev neiu ennast lohutava inimese juurest ära läks, hiilisin ma tema juurde ja uurisin natuke, mis toimub. Natuke aega hiljem jooksis veel üks neiu paljajalu õue, tuletan meelde, et see pidu oli nüüd, mõned päevad tagasi. Ja selle asemel, et talle järgi joosta, läksin ma teise ruumi ja ütlesin, et ta jooksis õue. Seejärel jooksid õue väheses riietuses veel ligi 8 inimest. Ja nad kõik naasesid lõpuks. Siis hakkas väga pikk kohtuprotsess selle üle, et kas, kes, mida ja miks tegi. Ja selle lõpuks ei selgunud mitte midagi. Ühesõnaga kohutavalt draamat, mis ei saanud mitte mingit lahendust, ei toonud mitte mingit kasu ja kõik see, sest keegi lõhkus ära ühe purgi. Make love not war.

Ma olen alakaaluline. Nii kaua kui ma mäletada suudan, olen ma olnud alakaaluline. Ehk siis ma ei suuda mäletada, mis toimus enne mu 12. eluaastat. Aga see ei ole oluline. Oluline on see, et ma olen alakaaluline. Äärmiselt. Ma peaks ~20 kilo juurde võtma, et ma oleks normaalne. Aga Tartu suutis mind panna mõtlema, et ma olen paks. Mulle kõndis vastu üks neiu, kes oli ülimalt kõhn. Ma võiks öelda, et see ei ole hea, aga see ei oleks ilus ja ilmselt teab ta seda ise ka. Aga ma jäin niivõrd hullult jõllitama, et mu isa pidi reaalselt mulle ütlema, et ma mujale vaataks. Aga ei, ma ei kavatse plaanipäraselt kaalust alla võtta. Pigem vastupidi, aga mul on raske kaalu juurde võtta. Aga see on ju imelik, et ma end paksuna tunnen..

Mäletate, ma rääkisin maailmast, kus kõigil on varrukad. T-särk oleks minimaalne viis oma ülakeha katta. Aga nüüd on mul selle edasiarendus soov. Mind millegipärast häirivad riided alakehale, millel ei ole vastavat katet. Kuna ma olen unine, ei viitsi ma välja uurida, kas püksisääred on ka see osa, mis ainult reite ümber on, nii et ma nimetan neid püksisäärteks. Jah, mind häirib kui ei ole püksisääri. Peamiselt on minu arvamus, et kaetud peaks olema umbes pool reit (ülemine pool) ja õlavarre ülemine pool. Aga samas on minu suur turn-on juba väga pikalt olnud põlvikud ja seelikud, aga ka need katavad minu ideaali kohaselt muuhulgas reie ülemise poole. Aga see selleks. Ma lihtsalt loodan, et minust ei saa burkade toetajat, sest inimesed on ilusad ja vaatamist väärt.

Aga kell on palju ja ma ei taha mitte kellelegi homme pahasti öelda, sest ma ei saanud piisavalt magada, siis jätan teid. Kuulan veel mõne Taylori laulu ja siis tuttu ära. Homme on pikk päev. Või noh, päevas on küll auk sees, aga ikkagi.. Lisaks pean veel reedeks valmistuma ja päris mitu kirjalikku tööd on ka veel lähiajal ees. Siis tahaks veel mõnele inimesele kirjutada, aga selles plaanis ma sügavalt kahtlen. Siis "Kas see ongi armastus?" vajab veel mõtlemist. Peaks leidma ideaalse inimese. Peaks üritama jõuda selguses oma usu üle. Peaks paika panema reeglid ja peamise raskuspunkti, kas võib juua, sest see ju otsustab, kas keegi peale minu seda usuks. Aga kõik on veel nii lahtine. Kõik on veel nii nii lahtine. Tahaks, et ma oleks võlur, sest siis ma teeks endale ja teistele väikseid lihtsaid asju, et nad veelgi õnnelikumad oleks. Panen veel ühe lühikese mõtte, oma vastuse, kui üks neiu küsis, miks meil täpset juhendit kodutöö jaoks ei ole.
"Sest elus ei olegi juhendit. Vahel ongi asju, mida tuleb välja mõelda või katse-eksitus meetodil teada saada.
Kool õpetab ka muud, kui seda, kuidas must-valgelt etteantud ülesandeid lahendada.
#deep #üleväsinud"

Lõpumärkmed:
Tahaks Sinuga kohtuda sel pingil, naeratada, juttu puhuda ja teada, et kõik on korras.
Sa võid mulle kirjutada. On suur võimalus, et see paneb mind kasvõi korraks naeratama.
"Üks samm korraga ja maailm täis headust on võimalik" - Mina
Aga teile nagu alati
Naerata, sest asjad on lihtsamad, kui sa tead, mis nad on.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. märts 2015

Sissekanne nr. 213

Päevad 589-598
Mina=blogi+afro+ask

Natuke kummaline kooslus, aga ma elan üle. Vähemalt on minu iseloom natuke rohkem esindatud kui välimus. PS: Hey ka. Aga jah, läheme asja juurde?

Päevamõtted:
Olenemata sellest, kas ja kui tõsi see on, siis suutsin suure pingutuse abil kaks inimest end iseloomustama saada. Mõtlesin, et jagan siis siin teiega neid.
"Nonii, =D ...hakkasin alles hiljuti Sind jälgima ja seda seetõttu, et Su vastused siin askis on väga huvitavad ja mõtlemapanevad ning oled ikka mõelnud ka, mida vastata, mitte ei kirjuta Sa labaseid tekste jms...seletad kõik väga hästi lahti ja kohe näha, et oled ikka maailmaasjadega kursis ning Sul on asjade kohta oma arvamus (vähemalt ei karda Sa oma arvamusi väljendada ega proovi teistele kõigest väest meeldida). Tõesti hästi arukas ja asjalik kutt tundud olevat, ning välimus Sul ka 5+, ;)."
"Oeh, ma ei oska reaalselt iseloomustada ju :/
Aga Janus on üks väga omamoodi inimene, heas mõttes ilmselgelt :) Temaga saad absoluutselt igal teemal rääkida ja ta oskab alati mingeid huvitavaid fakte rääkida. Tal on oma seisukohad ja ta jääb neile ilmselt tükiks ajaks veel kindlaks, mis on vägagi positiivne, sest paljud muudavad tihti oma seisukohti. Ja ta blogis on ka megahead mõtted, ei loe seda tihti, aga alati kui juhtun sinna peale, siis see on imeline, mida üks inimene võib kirjutada/mõelda samal ajal pannes ennast asjade üle mõtlema.
Väga segane, aga loodan, et sobib :D"
Ehk ühesõnaga, kui nad väga ei valetanud, siis ma ei olegi kõige kohutavam inimene ever.

Ma nägin und. Ma näen neid päris tihti. Kõige halvemad on need ööd, kus ma üles ärkan. Ja neid on pidevalt. Liiga tihti. Aga, mis sa ikka teed. Aga ma nägin und. See oli kummaline uni. Alustades asjaolust, et elektrit ei olnud, ma pidin koristama, ma pidevalt respawnisin ühes minecrafti maailmas, kus ma olen varemgi olnud, vesi oli läbimatu ja kõige huvitavam asi oli see, et ma suutsin oma kassiga rääkida. Mitte keegi teine seda ei suutnud. Ta kasutas täislauseid ja sai minust aru ja kellelgi teisel ei olnud nii. See oli kummaliselt hea tunne. Suhelda Kissaga, ühe ülimalt võrratu olendiga.

Päev 599
Päevad 600-604
Ma olen alla käinud, mu parim enne on möödas..

Hey.. jah, ühesõnaga ma blogisin millalgi, siis jäin magama ja siis blogisin järgmisel päeval nii ohtralt, et kirjutasin vaid selle päeva numbri. Aga ei ole hullu, me saame hakkama, sest ega noh keegi teist ju ei ole maininud, et ma enam kui kahe nädala jooksul midagi kirjutanud ei ole. Aga mingil määral ma ju endale kirjutangi

Päevamõtted:
Aga enne kui ma uuesti magama jään, siis räägin teile natuke enda mõtetest. Ma otsustasin, et ma lõpetan sisemise usu leidmise tõttu ateistiks olemise. Ma olen nüüdsest siis monoteist. Aga see on natuke kummaline olukord, sest ma ei ole veel kõike paika pannud, aga kui ma seda teen, siis luban teil minu usuga teie soovi korral liituda. Peamiselt on see mingi kombinatsioon minu isiklikust eneseimetlusest, suurematest religioonidest ja minu põhimõtetest. Ma ei hakka seda teile peale suruma ja see on minu usk. Kui see sulle ei sobi, siis usu midagi muud. Usu või liblikatesse.

Esiteks, ma ei tea, kas asi on minus või siis kelleski teises, aga ma ei suuda meenutada mitte ühtegi korda, kus ma oleks näinud naeratavat punkarit (minu jaoks on punkar, nahas, kettide ja neetidega harjaga olend, kelle karvakate on ebaloomulikku värvi või midagi sellist). Ma olen näinud isegi naeratavad gooti ja need näevad veel õnnetumad välja suurem osa ajast. Aga kuna see lõik on tiba lühike, siis lisan siia uue hirmu. Keegi mainis sõna "toksimine" peale seda, kui ma olin seda ühes oma äärmiselt privaatses kirjatükis meeletult kasutanud. Ma kardan, et kellelgi on ligipääs minu varjatud küljele ja infole, mida ma ei taha, et te veel teaks. Aga see ei ole midagi väga olulist, ärge kartke.

Ma ei tea, kas te olete seda märganud. Aga meie ühiskond vihkab rikkaid, kellel on "kõik eeldused" millegi tegemiseks. Ja millegi pärast, kui sa sündisid Ida-Mongoolia slummides ja said millegagi hakkama, siis sind ülistatakse. Aga kas ei ole imelik, et ebavõrdsus rahalise staatuse puhul on nii vastandlik? Rikaste vihkamine ja vaeste ülistamine on ju igal juhul rahalise ebavõrdsuse esiletoomine. Ja kui te ütlete, et vaesed pidid vaeva nägema, siis oh well, kust rikkad raha said? Keegi pidi ju siis ka tööd tegema ja noh, vahel lihtsalt mõnel veab ja leiab kullapaja või midagi säärast.

"Kui mitu inimest peab surema enne kui me jõuame järeldusele, et genotsiid ei ole hea idee..
Indiaanlased, juudid, aafriklased, tšetšeenlased, armeenlased ja nimekiri on tegelikult pikem, aga mina ei ole google.." - Mina.. Siia otsa lisaks ma ka ühe oma 20. saj lemmikinimese A. Hitleri. Miks? Sest ma ausalt ei usu, et tema on kuidagi rohkem süüdi selles, et väidetavalt 6 miljonit juuti surid. Ma pean suuremaks süüdlaseks neid, kes tulistasid, avasid gaasitorud ja panid ahjule sütt alla. Miks? Sest absoluutselt ükskõik kes neist oleks ju võinud öelda, ei, mina ei tee seda. Aga ei, tuli käsk ja inimene suri. Ärge saage valesti aru, ma ei ülista ega õigusta Hitleri tegusid, aga ma arvan, et keegi teine võiks ka natuke heiti saada selle eest. Jaapanlasi pommitasid ju USA väed, aga mitte Truman. Inimesi küüditasid ju kommunistid, mitte Stalin. Aga jah, miks me üldse kedagi vihkama ja tapma peame? Ühegi inimese mõrv ei ole piisavalt põhjendatud ja maailmapopulatsiooni saab ka muud moodi piirata.

Sõitsin ükspäev rongiga koju ja minu "kõrval" istusid kaks neidu, kes rääkisid. Korraliku ja viisaka inimesena kuulasin ma neid pealt ja vaatasin neid matslikult kritiseeriva pilguga. Miks? Sest nad rääkisid meestest. Igasugu kummalisi ja kritiseerivaid asju rääkisid ja nüüd ma kardan, et mis siis saab, kui keegi on minust rääkinud. Ma ei taha, et seda juhtuks, vähemalt mitte nii. Samas ei taha ma ka inimestest täiesti loobuda, nii et ma olen suure ja sisutu probleemi ees. Oh elu, oh elu, miks ei ole inimesed üldse nii head, kui ma loodan..

Kui ma jätan kõrvale inimesed, kes ei ole kooli ja perega otseseselt seotud, siis on inimeste hulk kellega ma suhtlen imeväike ja see häirib mind. Ma võiks ju rohkematega suhelda. Aga ma ei oska enam. Ma olen kaotanud inimkontakti ja ma ei suuda seda taastada.

Lõpumärkmed:
Ma ilmselt kirjutan mingi aeg pikemalt ja ehk samadest asjadest, sest ma olen äärmiselt väsinud ja what not, aga rääkige, kirjutage mulle midagi. Ära karda. Räägi mulle kasvõi oma hommikusöögist ja sellest, et elu on ilus.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel saad sinagi kelleltki hüvesid välja pressida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. märts 2015

Sissekanne nr. 212

Päevad 584-588
Ja taevast sadas mannat ehk Bakriban's gonna be the bomb!!!

Hey. Mina siin. Ma tean, ma ka enam ei üllatu. Vahel nagu mõtlen, et peaks laskma ehk kellelgi teisel ka blogida siin, aga siis meenub, et selle asja nimi on minu elu. Ja väheke imelik oleks, kui keegi teine minu elust kirjutab, sest mis siis saab, kui temal on teine vaatenurk. Ma ei saaks seda ju siis läbi lasta, sest mõtle, kui keegi paari aasta pärast üritab mind vastutusele võtta. Aga noh, mis seal ikka.

Päevamõtted:
Tänase päeva ajal sai igale poole kummalisi asju kirjutatud. *"Sa tead, et sa oled juut, kui sul on isegi Jumalaga omakasupüüdlik leping." Peamiselt lähtusin stereotüüpsest juudist ja asjaolust, et neil on Jumalaga diil, et kui nad reegleid järgivad, siis nad saavad tõotatud maale. Need reeglid ei ole järgimatut ja tõotatud maa on paradiis, nii et kellelgi on suured kasud sees. *"Don't go to Taliban.. Come to Bakriban, the biggest grill-fest in Middle-East. It's gonna be the bomb!!! #islamicjokes" Muhamedi järel pidid islamlased valima endale uue juhi. Asi läks kaheks ja nad olid Ali ibn Abi Talibi ja Abu Bakri. Ilmselt on seos Talibi ja Talibani nime vahel. Otsustasin luua ka vastand olukorra, aga minu looming Bakriban, kõlab nagu festival. Ja siis lisasin stereotüüpse nalja ka lõppu. "Verepilastusest on ka tore koolis rääkida.. Iga kolmas reaktsioon on: "Iuu rõve." #roomaeraõigusealused #perekonnaseadus #onugavõibabielluda" Sest tuleb välja, et Eesti imetoredas õigussüsteemis ei leidu sätet, mis keelaks inimesel oma onuga abielluda. Aga palun hoiame pure-blood loogika maksimaalselt loomadele. Tsiteerides mind vastamaks, kas oma onuga võib abielluda "Ma tahaks öelda ei, aga ma ei leia ühtegi sätet." "Tüüpilised eestlased järjekorras. Olin järjekorras teine. Minu ees oli vahe ~3 meetrit, minu taga oli umbes 2 meetrit see vahe. #eestlased" Kas see vajab üldse mingit selgitust? Tundub üpris loogiline väide ju. "Pean uue rahakoti hankima, sest raha on mõõtmetelt liiga suur praeguse jaoks..#1stworldproblems" Jah. Mul on sellised rasked probleemid. Aga noh, ma sain ikkagi hakkama. Ja jumala eest ei väida ma, et mul liialt raha on.."Kas märtsis on liiga vara jõululaule kuulata?#alliwantforchristmas" Ka see ei vaja väga selgitusi ilmselt. "Facebookis saab sõpradele tähekesi panna. Huvitav, kui populaarne see juutide seas on?" Aga nagu alati, ei saanud ma ka sellele küsimusele vastust. Aga see oli ka tavapärasest retoorilisem.

Mina: 1. Link
"Meie ühiskonnas on sõna- ja mõttevabadus vist täpselt nii kaua kui see meie enda sõnade ja mõtetega ühtib. Kui tekib vastuolu meie enda väärtushinnangutega, siis on see paremal juhul kurvastav, halvemal juhul põlastatav ja ehk mingil juhul midagi veel.
Ma nõustun Madisoniga suurel määral, et fašism ja natsionaalsotsialism ei ole üdini halvad asjad. Viiks selle isegi uuele tasemele, et Hitler ei olnud üdini halb inimene.
Aga enne kui te mind vihkama hakkate, siis ei ma ei ole fašist ega neonats ega muu rahvuslane. Ma toetan ikka veel maailmariigi ideed ja seal ei saa ühelgi juhul ühtegi rahvust teistest kõrgemale seada.
Ah jaa. Ma panen teile veel ühe asja südamele, mida võiks ka meie peaminister üritada. Ära palun võta ühe mehe seisukohti ja määra seda kogu tema organisatsioonilise tausta peale, kui ta just ei käitu sel hetkel oma organisatsiooni esindava isikuna.
PS: Ma tean, et on imelik halada, sest keegi teine halas, aga elame üle."
Kursavend:
"Mulle küll siinkohal ei tundu, et Jaak Madissoni sõna- või mõttevabadust oleks kuidagi rikutud. Täpselt samamoodi nagu tema võib öelda mida iganes ta ütles, võib Taavi Rõivas (ja võin ka mina või kes iganes) teda selle ütlemise eest kritiseerida, kui me sellega ei nõustu.
Olles näinud selle blogi visuaali, tekis muuhulgas ka minus küsimus, et mis on EKRE seisukoht selles valdkonnas, sest blogi päises oli bänner, kus oli selgelt näha väga suur EKRE logo. Sellises kontekstis oleks EKRE juhtkond pigem pidanud ise sellel teemal kohe seisukoha võtma, mitte ootama, et keegi teine seda neilt küsiks."
Mina jälle: 2. Link
"Ma pean sinuga nõustuma, et jah seaduslikkuse alusel ei ole Madisoni õigusi rikutud. Aga enne seda kui sinust sai juristihakatis, kui tihti kaalutlesid sa midagi seaduse tasemel? Üritades säilitada inimlikkust ja vältida seaduslikuks masinaks muutumist, arvestan ma ka näiteks psühholoogiliste ja sotsiaalsete tagajärgedega. Asjadega mida kehtestavad ühiskonna liikmed ja mitte riik. Kui me juba Delfi lainel oleme, siis jagaks üht artiklit veel. Artiklit, milles on mainitud eelmainitud tagajärgi nt. väljaütlemiste hukkamõist ja EKRE teatud määral maha tegemine. Kui sa hoolikalt loed, siis leiad sa sealt ka EKRE seisukoha nende saadiku seisukohale. Kuigi enne kui keegi teine seda teha jõuab, siis ehk on tõesti probleem selles, et mida täpselt ta seal austas, sest väidete vahel on kerge vastuolu, aga mitte liialt suur, et mõtet muuta.
Lisaks kurikuulus blogi on blogikeskkonnast blogger eemaldatud, nii et tekib küsimus, kellel ja mis mahus on õigus seda levitada..
Ja palun ära minuga EKRE teemal vaidle. Nad saatsid mulle mu lemmikseadusega seotud tikutoosi, lasid minu televaatamise ajal kogu aeg oma valimisreklaami, ühe korra (peale valimisi) olen ka nende valimisprogrammi näinud ja nüüd siis see olukord. Nii et mina ei ole õige inimene isegi arvama, mida EKRE teeb, mõtleb või mis seisukohtadel see on."

Liikudes edasi fb-chattide juurde. "ma ei kandideeri riigikogusse või kui üldse keegi süüdistama peaks, siis ma olen valmis end kaitsma; ma sündisin ajal, kus ei olnud enam ei natsi-Saksamaad, NSVL ega kuningas Leopoldi; kasvasin üles ajas, kus homod ja muud vähemused on normaalsus ;kasvasin üles keskkonnas, kus neeger ei ole solvang, vaid nimetus tumedanahalise kohta
ma ei ole tundnud neid muresid, mis olid eelmise sajandi keskpaigas; ma toetan maailmariigi ideed
ja see kõik on vaid siis võimalik ja hea, kui me üksteist lõpuks ei vihka" See oli kiri ühele inimesele, kes arvas, et ma kõlan väga nagu Jaak Madison ja temal oli sellega probleeme, et ta paar aastat tagasi oli positiivselt meelestatud fašismist kui ideest. Või noh, tuleb välja, et inimestel on probleem holokaustiga. Enne kui ma holokaustist räägin, siis ehk olete märganud, et EKRE on üpris tugevalt oma tegemistega Eesti rahvusele toetunud. Lugege nende valimislubadusi enne kui üllatute, et neil on seos maailmavaatega, mis on otseselt rahvuspõhine.

Ma isegi ei ürita ümber lükata väiteid, et nad tapsid 6 miljonit juuti. Ehk tapsid kah, aga äkki oli hoopis nende sõjaväes ja valitsuses inimesi, kes olid juudid. Aga, kas tõesti on see kõige hullem asi ever? Miks on nii, et Belgia kuningas Leopold II tappis 10 miljonit neegrit kesk-Aafrikas ja Truman andis käsu kasutada aatomenergiat sõja eesmärkidel ja meie ülistame asjaolu, et 6 miljonit juuti tapeti. Vaatasin oma tutvuskonnas ringi, ma ei leidnud ühtegi juuti. Meenutasin oma eluaega. Ma ei elanud ei natsi-Saksamaa ega isegi NSVLi võimu ajal. Ma ei ole isegi mürgiste gaasidega enda teada kokku puutunud. Ühesõnaga ei ole midagi, mis mind holokaustiga seoks. Aga teid? Ma arvan, et ei. Nii et miks te paanitsete selle pärast?

Aga räägime asjadest, mis ei ole otseselt seotud sellega, et keegi kuskil suri või midagi. Või noh, ühest surmast tahan ma siiski rääkida. Leonard Nimoy. Ei muidugi on kurb, kui inimene sureb, aga kuna ma ei ole ei treki ega midagi, siis mind hämmastab, kui palju tähelepanu ja austust ta sai, kui ta suri. Ilmselt jääb see surm kauemaks meelde, kui teiste tuhandete inimeste surm, kes samal päeval surid. Miks me üldse ülistame meelelahutajaid? Okei, nad pakuvad meile mingit elamust, aga nende kultus on juba natuke hirmus. Aga ju siis on midagi erilist. Viimase nädala murede hulka kuulub ka TheDress ehk, mis värvi see ikkagi on.. Ja see, et mida mingi poliitik ütles, kas tõesti oleme me nii üleolevad, et me ei luba Noolel kasutada sõna perse, haarame igast väljaöeldud sõnast kinni ja otsime aastatetaguseid blogipostitusi, et olla tähelepanu keskmes. Aga nälg, ISIS, Ukraina kriis, Eesti maaelu piiravad asjaolud, ja mida iganes veel.

Ah jaa. 1. märts sai siis valimas käia. Käisin ka, ilmselt esimest ja viimast korda. Kui üldse kunagi hääletada kavatsen, siis pigem teen seda internetis, sest minu jaoks vahet ei ole, kuidas mu hääl kaotsi läheb. 1) ma ei hääleta; 2) keegi "kogemata" kaotab mu hääletuslipiku ära; 3) keegi häkib süsteemi ja "kogemata" kaotab mu hääle ära. Väga ju vahet ei ole. Igal juhul, astusin ruumi, kus peale minu oli veel 4 naisterahvast. Panin oma allkirja paberile, sain lipiku, läksin peitu, uurisin seal natuke seda nimekirja, tegin oma valiku, kirjutasin selle paberile, astusin peidust välja, sain paberile templi, asetasin selle valimiskasti ja tulin ära. Iga sekund selles protsessis oli kohutav piin ja mulle ausalt ei meeldi sotsiaalsed momendid sel tasemel. Aga nüüd on see tehtud. Mina küll jätkan oma riigi, rahva, valitsuse, riigikogu ja teiste kritiseerimist, aga ma jätan teile kuldsed sõnad ühelt mu lemmik koomikult G. Carlinilt.
"For myself, I have solved this political dilemma in a very direct way. On Election Day, I stay home. Two reasons: first of all, voting is meaningless; this country was bought and paid for a long time ago. That empty shit they shuffle around and repackage every four years doesn't mean a thing. Second, I don't vote, because I firmly believe that if you vote, you have no right to complain. I know some people like to twist that around and say, "If you don't vote, you have no right to complain." But where's the logic in that? Think it through: If you vote, and you elect dishonest, incompetent politicians, and you screw things up, then you're responsible for what they've done. You voted them in. You caused the problem. You have no right to complain. I, on the other hand, who did not vote—who, in fact, did not even leave the house on Election Day—am in no way responsible for what these politicians have done and have every right to complain about the mess you created. Which I had nothing to do with. Why can't people see that?"

Aga ka sellega ei saa ma lõpetada. Kuni eilseni (umbes) ei olnud ma nädal aega (umbes) kuulanud Taylorit. Kummaline, kas pole. Leidsin omale kummalise aseaine. Tegemist on Ameerika pop-punk bändiga nimega Bowling for Soup. Soovitan laulu "Shut up and smile" päris hea oli. Aga jah, kuna ma tahan täna veel kasvõi ühe oma Oscari filmi ära vaadata, siis tsauki.

Lõpumärkmed:
Ma vist ei armasta hetkel mitte kedagi. See on nii kummaline tunne. Aga vaheldus seegi.
Millal sa viimati mõtlesid Konist või 14 inimesest, kes Charlie Hebdo pärast surid?
Aga noh teile nagu alati:
Naudi elu, sest tegelikult ei ole elu nii hull, kui facebookis tundub.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. märts 2015