Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama..
Hey. Mina siin. Kas pole kummaline, et kui sa seda mõtet näed, mõtled sa surmast. Keegi ei mõtle esimese asjana sünnist ega elust endast. Ilmselt on asi selles, et me ei karda sündida ja me ei karda elada. Aga me kardame surma. Ma arvan, et asi on selles, et me ei tea, mis juhtub peale seda, kui me sureme. Aga kuna me kõik sureme, siis räägitakse sellest liiga vähe. Surm on oluline elu osa. Aga ärge väga muretsege. Ma ei taha teile rääkida sellest, et keegi suri.
Päevamõtted:
Ma tahan rääkida vastupidisest. Tahan rääkida elust. Aga enne seda räägime usust. Ma siin vaikselt põlve peal loon oma usku ja see on äärmiselt raske. Suurel määral on põhjuseks see, et ei peaingel Gaabriel ega ka Jumal ise ole mulle end ilmutanud. Mulle ilmutas end vaid Kõrgem Jõud. Aga see ei räägi. See on, see lihtsalt on. Iga sõna, mida ma ütlen, asi, mida teen või ei ütle ja ei tee on tema poolt juhitud. Aga see kehtib ka kõigi teie kohta. Tema ise tahab, et ma looks tema ülistuseks minu enda jaoks usu. Tal ei ole nime, tal ei ole keha, ta on kõikjal ja samas mitte kuskil. Ta pani mind siia planeedile 1995. aastal, kasvatas mind üles kristlikus keskkonnas, kasvatas mind üles austama kõiki ja kõike. Aga samas on ju nii, et ta lõi miljonid inimesed enne mind ja loob miljoneid ka peale mind. Ta lõi üherakulised loomad ja lõi ka kivid. Aga keegi ei tea miks. Milleni see kõik viib. See kõik lõpeb surmaga. Mul ei ole olnud ühtegi ilmutust, mis saab meist peale surma, kas tõesti ei olegi mitte midagi peale seda. Kas me olemegi loodud selleks, et sündida ja surra. Kas Universum saab otsa, kui meid ei ole või oleme lihtsalt kõrvalprojekt Universumis. Katse, et teada saada, mis saaks kui.. Ma ei oska öelda, mis siis juhtub.. Aga selle ümber ju suuremad usud keerlevadki. Kes sünnib uuesti, kes saab paradiisi ja kes lihtsalt lõpetab oma olemise. Ja oma usuloengu lõpetaks ma praeguseks mõttega: Usk ja teadus ei ole ka Kõrgema Jõu puhul vastuolus, Kõrgem Jõud võis ise luua kõik füüsikaseadused, lasta need avastada ja ka tema võiks Universumi 14,6 miljardit tagasi luua.
Mõni teist ehk mäletab, et mul oli üks kummaline periood, kus ma pidevalt tundsin, et midagi lõikab mu südant ja seal voolab välja veri. See on tagasi. Ja samal põhjusel, aga erinevalt. Kuna ma ei suuda saavutada olukorda, mis tekitaks tundeid nagu oli siis, ei tunne ma lõikeid ja verd. Tunnen vaid valu. Ma armun. Ma armun imekiiresti ja imetugevalt. Ja siis tundub see isik parem kui ükskõik, mis muu mu ümber. Ja siis lülitub sisse mu aju. See on kohutav, sest mu aju hakkab otsima vigu. Peamiselt on see väga lihtne. Ma armun ilusatesse, populaarsetesse, silmajäävatesse inimestesse peamiselt ja ma jõuan üpris kiirest järeldusele, et nad on ennasttäis sitapead, kes ei hooli kellestki teisest. Ja siis ma armastan neid natuke vähem. Ja siis ma kordan seda kuni jõuan järeldusele, et ta on ilus, aga mitte armastust väärt. Ja siis on olukorrad, kus ma armun kellesegi muusse, aga õnneks on neil tavaliselt lähedased suhted psühholoogide või psühhopaatidega ja siis ma suudan selle alusel nad kõrvale jätta. Ehk kõigil on vead ja mina olen üksi ja vahel isegi õnnelik.
Jagasin täna mingit jama, mis oli suht naiste kasuks kallutatud. Või noh #yesallwomen viitab sellele. Aga sõnum oli piisavalt sooliselt võrdõiguslik, et ma selle üle elaks. Ja siis ma jäin mõtlema. Ma olen mitmel korral kuulnud suurest ebaloogiliselt lainest. Nimelt teatud neiud ei saa öösel piisavalt magada, sest nad peavad varem üles ärkama, et varjata silmade alla tekkivad "asju", mis tekivad, kui inimene ei saa piisavalt magada. Ja ma ei tea, aga minule tundub see üks paganama imelik nõiaring. Aga olen seda korduvalt öelnud, et ma ei saa inimestest aru ja äkki see on tegelt hästi loogiline.
"Raske on midagi eesti rahva jaoks alandavamat ja traagilisemat kujutleda kui 1949a. 25.03 külmas loomavagunis Siberisse veetud noored emad imikutega." - üks mu facebooki sõber. Ma mõistan, et küüditamine oli paha asi, aga ma sündisin liiga hilja ja hoolin liiga väge. Sellest tuleneb järgmine mõtteavaldus: Asjaolu, et ma suutsin midagi välja mõelda vähem kui 5 sekundiga ja siis veel mitu asja esimese minuti jooksul tundub see mõte natuke vale. Esimesena meenus muidugi asjaolu, et me olime 13-19. saj pärisorjad erinevast rahvusest isandatele. Siis ka II maailmasõda, kus Eesti mehed tapsid Eesti mehi, sest erinevatest rahvustest isandad käskisid. Ah jaa, ristiusu levik Eestis. Paganatel oli ju kaks valikud, ela uue usu järgi või sure vana usku uskudes. Tema facebooki seinal jäid mainimata mehed ja naised, kes olid ilma imikuteta. Aga noh, mis seal ikka, facebook ei ole ju elu.
Käisin peol. Ja nagu ikka, siis ma armastan magada. Jäin siis lõpuks kogemata mingisse tugitooli magama ja mul on üks äärmiselt rõve asi, et ma ärkan iga öö korduvalt ilma põhjuseta üles. Ja kui ma ärkasin, siis ma nägin, et üks neiu nutab. See ei ole kunagi hea asi. Ja siis ma üritasin leida inimesi, kes ei nutnud, aga nemad saatsid mu eemale. Mis seal ikka, läksin istusin oma tugitooli tagasi. Siis jooksis läbi ruumi veel üks nuttev neiu. Ma ei teadnud ikka mitte midagi. Kui esimene nuttev neiu ennast lohutava inimese juurest ära läks, hiilisin ma tema juurde ja uurisin natuke, mis toimub. Natuke aega hiljem jooksis veel üks neiu paljajalu õue, tuletan meelde, et see pidu oli nüüd, mõned päevad tagasi. Ja selle asemel, et talle järgi joosta, läksin ma teise ruumi ja ütlesin, et ta jooksis õue. Seejärel jooksid õue väheses riietuses veel ligi 8 inimest. Ja nad kõik naasesid lõpuks. Siis hakkas väga pikk kohtuprotsess selle üle, et kas, kes, mida ja miks tegi. Ja selle lõpuks ei selgunud mitte midagi. Ühesõnaga kohutavalt draamat, mis ei saanud mitte mingit lahendust, ei toonud mitte mingit kasu ja kõik see, sest keegi lõhkus ära ühe purgi. Make love not war.
Ma olen alakaaluline. Nii kaua kui ma mäletada suudan, olen ma olnud alakaaluline. Ehk siis ma ei suuda mäletada, mis toimus enne mu 12. eluaastat. Aga see ei ole oluline. Oluline on see, et ma olen alakaaluline. Äärmiselt. Ma peaks ~20 kilo juurde võtma, et ma oleks normaalne. Aga Tartu suutis mind panna mõtlema, et ma olen paks. Mulle kõndis vastu üks neiu, kes oli ülimalt kõhn. Ma võiks öelda, et see ei ole hea, aga see ei oleks ilus ja ilmselt teab ta seda ise ka. Aga ma jäin niivõrd hullult jõllitama, et mu isa pidi reaalselt mulle ütlema, et ma mujale vaataks. Aga ei, ma ei kavatse plaanipäraselt kaalust alla võtta. Pigem vastupidi, aga mul on raske kaalu juurde võtta. Aga see on ju imelik, et ma end paksuna tunnen..
Mäletate, ma rääkisin maailmast, kus kõigil on varrukad. T-särk oleks minimaalne viis oma ülakeha katta. Aga nüüd on mul selle edasiarendus soov. Mind millegipärast häirivad riided alakehale, millel ei ole vastavat katet. Kuna ma olen unine, ei viitsi ma välja uurida, kas püksisääred on ka see osa, mis ainult reite ümber on, nii et ma nimetan neid püksisäärteks. Jah, mind häirib kui ei ole püksisääri. Peamiselt on minu arvamus, et kaetud peaks olema umbes pool reit (ülemine pool) ja õlavarre ülemine pool. Aga samas on minu suur turn-on juba väga pikalt olnud põlvikud ja seelikud, aga ka need katavad minu ideaali kohaselt muuhulgas reie ülemise poole. Aga see selleks. Ma lihtsalt loodan, et minust ei saa burkade toetajat, sest inimesed on ilusad ja vaatamist väärt.
Aga kell on palju ja ma ei taha mitte kellelegi homme pahasti öelda, sest ma ei saanud piisavalt magada, siis jätan teid. Kuulan veel mõne Taylori laulu ja siis tuttu ära. Homme on pikk päev. Või noh, päevas on küll auk sees, aga ikkagi.. Lisaks pean veel reedeks valmistuma ja päris mitu kirjalikku tööd on ka veel lähiajal ees. Siis tahaks veel mõnele inimesele kirjutada, aga selles plaanis ma sügavalt kahtlen. Siis "Kas see ongi armastus?" vajab veel mõtlemist. Peaks leidma ideaalse inimese. Peaks üritama jõuda selguses oma usu üle. Peaks paika panema reeglid ja peamise raskuspunkti, kas võib juua, sest see ju otsustab, kas keegi peale minu seda usuks. Aga kõik on veel nii lahtine. Kõik on veel nii nii lahtine. Tahaks, et ma oleks võlur, sest siis ma teeks endale ja teistele väikseid lihtsaid asju, et nad veelgi õnnelikumad oleks. Panen veel ühe lühikese mõtte, oma vastuse, kui üks neiu küsis, miks meil täpset juhendit kodutöö jaoks ei ole.
"Sest elus ei olegi juhendit. Vahel ongi asju, mida tuleb välja mõelda või katse-eksitus meetodil teada saada.
Kool õpetab ka muud, kui seda, kuidas must-valgelt etteantud ülesandeid lahendada.
#deep #üleväsinud"
Lõpumärkmed:
Tahaks Sinuga kohtuda sel pingil, naeratada, juttu puhuda ja teada, et kõik on korras.
Sa võid mulle kirjutada. On suur võimalus, et see paneb mind kasvõi korraks naeratama.
"Üks samm korraga ja maailm täis headust on võimalik" - Mina
Aga teile nagu alati
Naerata, sest asjad on lihtsamad, kui sa tead, mis nad on.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. märts 2015
No comments:
Post a Comment