Enam kui 100 päeva kainena ehk kõik mu ümber tundub nii katki, kole ja hirmus..
Pea valutab ja süda on paha, aga ma ei ole nii ammu bloginud, et vahel võib ka. Homme on nii palju kohustusi, et ma ausalt ei tea, kuidas ma kõigega hakkama peaks saama. Ühesõnaga, kui ma nädalavahetusel ikka veel internetti reostan, siis teadke, et ma olen elus. Või halvemal juhul, keegi häkkis mu kasutajatesse.
Päevamõtted:
Räägime usust. Usust rääkides ei ole ju kunagi midagi halvasti läinud. Mul on mure sellega, et miks meil on ususõjad. Suurem osa meist usuvad, et on üks jumal. Me lihtsalt kutsume teda teisiti. Aga miks ei võiks nii olla, et kui seadus selle vastu ei ole, siis ei ole meie ka. Näiteks loome riigi, kus minul on peekon ja naabril on kaks naist. Kumbki meist ei kaota ju sellest midagi suurt. Me mõlemad saame edasi elada ka siis kui teisel on midagi, mida meil endal ei ole. Aga ei, ma tegelt ka ausalt luban, et ma mingi aeg hakkan korralikumalt oma usku teiega jagama, aga see on suht raske protsess, sest ma olen pisut matemaatik ja moraali osas on raske arvutusi teha. Ja ma ei tea ikka veel, mis saab kui inimene sureb.
Üks mu fb-sõber jagas oma seinal mingit oma kirjutist koolikiusamise osas. Ütleks, et see oli natuke liiga lähedane teema ja kui ma nüüd aus olen, siis vedas see liiga palju haavu liiga kiiresti ja liiga laialt lahti. Aga ei noh, ega ma enam ikka midagi teha ei saa. Suure osaga leppisin isegi mingil määral ära, kasvatasin endale isiksuse ja noh ülejäänudega ei viitsiks ma enam isegi kokku saada. Kuigi ma ei saa aru inimestest, kes julgustavad, rääkides, et see on elu loomulik osa ja kasvatab iseloomu. Kui sa oled üks neist, joo pesuvalgendit, raisk. Jah, see kasvatas minus iseloomu. Ma olen suhteliselt tuim endasse hoidev antisotsiaal, kes mõtleb igapäevaselt surmast, piinamisest ja millest iganes veel. Ma ei suuda ikka veel enda vanuste inimestega korralikult läbi saada. Ma ei usu, et autoriteedil on mingit võimu ja ma ei hooli millestki, sest ma tean, et kõik lõpetavad suht samas kohas. Okei jah, ma harjusin kogu selle pasaga ära ja mulle on natuke raskem haiget teha, aga samas johhaidi, ma ei suuda inimestele silma vaadata, iga mu tegu peab olema minu enda poolt võimalusel kontrollitud, ma võpatan iga väiksema ootamatu heli peale, ma suudan taluda vaid etteteada ja hellasid puudutusi. Mul on 1000 hirmu asjade ees, mis ei juhtu. Mul on õudusunenäod sellest, mis kunagi ammu juhtus. Mul on väga üksikuid mälestusi lapsepõlvest, sest ma olen sunnitud suht kogu oma alateadvuse maha matma. Ja mis kõige hullem. Ma ei suuda mitte kedagi usaldada. Ma kardan, et kõik üritavad mulle kogu aeg kuidagi haiget teha. Ja kui ma saan kasvõi natuke haiget tundub mulle nagu kogu mu maailm laguneks laiali ja mingit pääsu varemetest ei ole. Koolikiusamine tekitas enesekriitilise salatseva rahuarmastaja, kas pole mitte f***ing tore lugu küll.
Ma olen pedekott. Ole mureta, ma ka ei tea, mida see tähendab, aga üks anon ütles mulle nii, peale seda kui ma teda kergelt heitisin tema suhtelise saamatuse osas. On äärmiselt imelik mõelda, kui kõrgelt anonid endast arvavad. See ongi vist meie generatsiooni häda. Põhja-Euroopa suurim katastroof minu elu jooksul oli vist märtsitorm 2005. aastal või vähemalt on see ainus, mida ma üldse mäletada suudan. Okei, Breijvik lasi ka mõned inimesed maha, aga see toimus teiselpool Läänelompi, nii et ega see tegelikult meid ei mõjuta ju. Meil ei ole mingit respekti millegi osas, me oleme harjunud kõike saama, kõik valetavad meile, et me oleme ideaalsed, toredad ja nunnud ja siis me räägime üksteise seljataga, et üks on lits ja teine lollakas. Ja siis kui keegi meile julgeb öelda, et meie ei ole ideaalsed, siis me solvume. Ma saan aru, kui sa solvud, sest keegi ütles sulle sinu nime pihta, et sul on probleem, aga johhaidi, kui sa oled anon, siis on asi teine. Anonitel ei ole mingeid elementaarseid õigusi. Anon on madalam kui muru, anonile võib öelda tuhat solvangut, tuhat mõõka võib anoni südamesse torgata, anon ei sure, anon ei nuta, anon ei naera, anonit ei ole olemas. Aga samas on anon kõrge müür, ta võib lihtsalt niisama olla, teda ei mõjuta tormid ega tuuled. Anon on idee. Kui anon üritab kõrgelt ära panna, tuleb ta maa alla taguda, kui anon midagi öelda üritab, võib ta ikkagi maa alla taguda. Kui anon sind kiidab, siis on see tühi lause, sest ta on anon, see on nagu loeks supermarketi seinalt "Sa oled ilus, osta makarone 499,99$/g." Kui anon sind ülistab, siis on see tühi lause, sest anonit ei ole olemas. Anon on idee. Ideel peab olema vundament, millelt kasvada. Peavad olema faktide näol tugipunktid, millest kinni haarata. Peab olema midagi, mida sa varem teadsid. Ja kui sa ei suuda sellega leppida, et anon on nukker olla, siis ära ole anon. Lase endale nimi, nägu ja paremal juhul ka natuke iseloomu tekkida ja sära. Võta vastu kõik solvangud ja võta vastu kõik kiitused. Kui sa teaks, mida su sõbrad sinust räägivad, siis olen mina isegi sõbralik. Ole anon, aga vaid omal vastutusel.
Mäletate Spookyboobsi. Ma ei tea mitu korda ma olen öelnud, et ma olen nüüd ausalt temast üle saanud ja edasi liikunud. Aga kahjuks see ei ole nii. Ta on mu mõtetes tagasi. Ja kõige imelikum on see, et ma isegi ei suhtle temaga. Ma ei suuda isegi öelda, miks ta mulle ikka veel meeldib. Vahest ta isegi ei meeldi, aga mu ajul ei ole muud teha, kui temast mõelda. Tundide kaupa. Kui ma hommikul ärkan, siis ma mõtlen, et ta on ideaalne, kui ma kohvikus lõunat söön, siis ma mõtlen, et ta on ideaalne, kui ma õhtul magama lähen, siis ma mõtlen, et ma olen loll, et ma jälle nii vähe magada saan, aga tema on ideaalne. Ja see ei ole mulle hea. Vähemalt minu arust. Ma arvan, et ma peaks edasi liikuma, aga arvestades minu sotsiaalsust, siis ma ei tea. Ma reaalselt ei mäleta, millal ma viimati kellegagi rääkisin millestki, millel oli isegi kerge alus jõuda mentaalselt ja või füüsiliselt lähemale mingiski sellises mõttes. Enamjaolt on viimasel ajal vestlused koolist ja või toidust. Ja see ei ole hea.
Mäletate mul oli mingi kummaline asi, mis mind täpiliseks muutis. Noh, see ei ole tagasi tulnud ja peamine kahtlusalune alkohol ei ole ka minu sisse sattunud. Igal juhul on üks neiu minu laiast tutvusringkonnast sarnase haigusega haiglas tilgutite all. Jah, ma kardan natuke.. Aga jah, ma olen juba enam kui 3 kuud täiesti kaine olnud ja ma ei kurda. Alkoholist rääkides. Ma sain teada, mida mu toakaaslane joob. Viskit. Ta joob viskit. Ja siis juhtus kummaline asi. Käisin ükspäev saunas. Kuna mul on kodus alkot üle, siis hea sõbrana võtsin ma külakostiks kummalegi teisele saunatajale ühe sommersby kaasa. Viisakus ennekõike. Ja siis üks neist ei joonudki ja teine jõi vaid ühe. Ehk ma tõi ühe koju tagasi ja asetasin selle oma riiulisse. Jutumõte on see, et ma ei võtnud neid sommersbysid oma riiulist, aga õhtu lõpus oli seal üks juures ehk isegi kui ma ei joo, siis tuleb mu riiulisse alkoholi juurde. See ei ole normaalne. Õnneks ei ole see riiul mul väga kunagi jalus, nii et ma vähemalt ei pea kogu aeg oma alkolaoga silmitsi olema.
"reaalselt ainus mees vist, kes pole threesome'iga nõus, ja ta sai endale bi-curious/kapi-bi tüdruksõbra. milline juhus." Täiesti uskumatu ju. Ma ei tea. Ma ikka ei usu, et selline inimene olemas on. Tal on ilmselt midagi viga. Minu vanune noormees, kelle tüdruk oleks kolmikseksiga nõus ja tema ei ole. Ma olen aseksuaalne ja isegi mina ei ütleks ilmselt sellele ei. Eriti veel arvestades, et ta tüdruksõber on 10-palli skaala ülemises otsas. Minu väiksesse peasse, mis on täis igasugu kummalisi asju ja ei sisalda suhtesolemise põhiküsimustest mitte midagi, ei mahu see ära. Ma saan aru, et imelik oleks seda ehk tüdrukule pakkuda, aga kui tüdruk ise pakub, et ta on nõus sinu ja veel ühe tüdrukuga tegema kummalisi vallatuid asju, siis ma enam aru ei saa. Aga ju ma olen siis madalate ootustega inimeste osas. Või noh vähemalt on väike lootus, et inimkond ei ole päris hukas. Ma saan isegi aru, et see ei tohiks olla igapäevane harjumus, aga noh, proovida ju võiks. Nii öelda varbad vette kasta.
Päeva viimane mõte siis: Istusin ruumi 212 tagumises vasakus nurgas ja ma ei mäleta, mida ma täpselt tegin, aga keegi ei vastanud õppejõu küsimusele. Ja siis ta ütles midagi sellist, et "okei, eks ma siis küsin kedagi. Neiu vasakus tagumises nurgas palun." Minu ees ja minu kõrval istusid kaks neidu. Ja siis ta kordas ennast. Keegi ei saanud aru kumb neist vastama peaks. Ja siis ta tegi paar sammu lähemale ja parandas ennast, et "oh, noormees, teie vastake." Suht kummaline tunne oli. Suht imelik oli olla. Sa reaalselt tunned seda, kui kogu ruum üritab korraga naeru tagasi hoida. Aga mis seal ikka, õnneks ma teadsin ta küsimusele vastust. Aga see ei olnud hea, see ei olnud ilus ega tore. Meenus Rootsi ja ka seal oli inimestel raskusi mu soo tuvastamisega. Aga noh, ma ei tea. Kui ma oleks natuke vähem sooneutraalne, siis see häiriks mind ilmselt rohkem, aga anname andeks. See õppejõud elas ilmselt üle viimased 3 jääaega või ehk oli tema isegi esimene olend, kes kahel jalal kõndima õppimas ja ma ei imestaks, kui ta mõnd kivikirvestki omaks. Jah, ta on vana.
Lõpumärkmed:
Ma olen reaalselt täna päev otsa õppinud ja Taylorit kuulanud. Võite twitlerist vaadata, mida youtube mulle taylori vahele soovitas. See oli kummaline.
Aga mul on nii palju ja teha ja nii vähe aega, et peace out ja katsun järgmine kord lühema ooteajaga teile midagi kirjutada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel on ilusad asjad ka mujal kui filmides..
Järgmise korrani
Janus Pinka 8. aprill 2015
No comments:
Post a Comment